Teisipäev, 11. jaanuar 2022

2021. aasta kokkuvõte

Ühest küljest täitsa tavaline aasta, 83 läbitud raamatut, teisest küljest lugesin ikkagi vähe. Ligi poole (40 tk) raamatutest kuulasin audios. Sellele aitas kaasa asjaolu, et suvel sõitsin pidevalt linnade vahel ja ühe õhema raamatu jõuab Tartu-Tallinna-Tartu sõidu jooksul parasjagu läbi kuulata. Kirjutamisega läks aga veel kehvemini, no ei olnud seda kirjutamise tunnet, nii et postitusi sai väga vähe. Ilmselt oli oma asjaolu ka selles, et tõeliselt raputavaid raamatuid eriti ette ei tulnud.

Kui 2017 oli Robin Hobbi aasta, siis 2021 oli Andrzej Sapkowski aasta. Lugesin tema "Witcheri" sarja raamatuid mitmes keeles mitu korda, kuulasin audios ja vaatasin Netflixi sarja ning isegi Youtube'ist videomängude läbimängude salvestisi (sest ma ise videomänge ei mängi, pole sobivat arvutitki, kuigi praeguseks olen need endale siiski igaks juhuks soetanud, sest ei või iial teada). Ja, nagu kevadel kartsin, ülikool jäigi lõpetamata, kas see just Sapkowski pärast oli, aga siiski...

Aga mingit kokkuvõtet eriti teha ei saagi, lugesin/kuulasin kõiksugu erinevat kirjandust, mille ühisnimetajaks võiks ehk olla põgenemine teistesse maailmadesse. Kuulasin mitut eelmisel sajandil kirja pandud ulmekat, lugesin Sapkowski fantaasiamaailma, natuke teabekirjandust, mõned lasteraamatud ja kõvasti selliseid teoseid, mille ühisnimetajaks võiks olla nali. Midagi esile tuua ei oskagi. Ühtegi eriliselt suurt elamust ei olnud (v.a Sapkowski), ühtegi päris altminekut ka mitte.

*

Kuna see jutt siin jäi üsna lühikeseks, panen kirja ka oma mõtted audioraamatute ja lugemise teemal.

Facebooki Lugemise väljakutse grupis tekkis väike arutelu audioraamatute üle. Seal nimelt lähevad arvesse üksnes need raamatud, mida loetakse silmadega, aga mitte need, mida kuulatakse kõrvadega. See tuleb isegi grupi pealkirjast selgelt välja. Kuna ma ei kavatse väljakutsest osa võtta, ei leidnud põhjust vaidlust üles keerutada, küll aga panen oma arvamuse siia kirja.

Minu arvates ei ole mingit vahet, kuidas raamatut tarbida, kas silmade või kõrvade kaudu. Oluline on ju sisu, see, mis meelde jääb, mis meeleolu teos tekitab ja kõik muu, mille pärast me üldse raamatuid loeme. Mis vahet seal on, kuidas see meie pähe jõuab? 

Põhjuseks, mis audioraamatud ei sobi, toodi, et neid kuulatakse enamasti mingi muu tegevuse kõrvale ja seega neisse ei süveneta. Lugemise väljakutse üks ideedest on, et lugemiseks võetakse aega: "Võtame raamatu kätte, istume maha, süveneme ainult raamatusse. Raamat ei ole taustaheli koristamisele või nõudepesule." Ehk siis, oluline on protsess, mitte tulemus. 

Mõtlesin siis selle üle järele. Jah, nõustun, et raamatut kuulates võib mõte vahepeal lendu minna, eriti kui seda teha mingi muu tegevuse ajal. Jah, audioraamatut kuulates võime samal ajal tegeleda ka muude asjadega. Kuid kõike seda juhtub ka siis, kui raamatut silmadega lugeda. Kõigepealt, on nii inimlik arvata, et kui mina mingil viisil raamatuid loen/kuulan, siis kõik teised teevad täpselt samamoodi. Seda viga teeme me kõik ja seda viga tegid ka selles grupis arvamust avaldajad. Kust nad teavad, et mina või keegi teine audioraamatuid muude tegemiste kõrvale kuulab? Või et mina või keegi teine loeb raamatuid täie pühendumusega ainult sellele tegevusele? Nonii, jõudsimegi üllatavale järeldusele, et inimesi on erinimelisi.

Mina näiteks loen raamatuid väikeste jupikeste kaupa teiste tegevuste vahel. Enamasti on ka mitu tükki pooleli, mida ma teinekord täitsa läbisegi loen. Raamatu lugemise ajal käib mul enamasti raadio või muusika, ma söön ja joon samal ajal, väga tihti kipub käsi telefoni poole liikuma, eriti siis, kui pinge tõusma hakkab. Mingist süvenemisest pole juttugi. Kindlasti on inimesi, kes võtavad raamatu lugemiseks spetsiaalselt aega, panevad ukse kinni ja mürasummutavad klapid pähe ning loevad niimoodi. Mina selline ei ole. Tegelikult on ainus aeg, kus ma päriselt ainult raamatusse süvenen siis, kui sõidan rongiga, panen silmad kinni ja kuulan klappidest audioraamatut. Siis tõepoolest ei ole muid segajaid. 

Ajuteadlased ütlevad, et inimese aju ei ole võimeline tegema mitut asja korraga (isegi mitte naistel!). Seda on võimalik teha üksnes siis, kui üks tegevustest on automaatne. Seetõttu ei kuula ma kunagi audioraamatuid linnas autoga sõites, siis on tähelepanu liiklusel ja tõepoolest ei kuule mitte midagi, küll aga maanteel, kus suurem osa ajast midagi ei juhtu. Söögitegemine on ka hea aeg, kuigi ka siis panen jutu seisma, kui näiteks retsepti loen või midagi täpselt mõõtma pean. Ja üllatus-üllatus, ka audioraamatut on võimalik tagasi kerida ja üle kuulata või üle lugeda (olenevalt tehnilisest vahendist), kui midagi kõrvust mööda läks.

Lõppjäreldus on see, et hoolimata raamatu tarbimise viisist, on minu puhul tulemus sama. Ehk siis see, et suurt midagi meelde ei jäägi. Toon näiteks sellesama Sapkowski sarja. Pärast seda, kui olin mitu kuud nende raamatute eri vormide ja keelte seltsis elanud, ostsin kõik neli seni eesti keeles ilmunud raamatut, et on ilus, kui nad mul ka riiulis on. Tegin ühe teose suvaliselt kohalt lahti ja leidsin, et seda lehekülge ma küll kunagi lugenud ei ole. Selle peale mõtlesin, et mida ma neid raamatuid üldse loen, aga eks hetkes olemine on ka tähtis - see, mida tunneme lugemise ajal. Ja ega ilukirjanduse lugemise mõte polegi selles, et kõik täpselt meelde jääks, selleks on õpikud. Ikka see elamus ja meeleolu, mida lugemise ajal tunneme, ja võimalus olla veidikesekski teises maailmas.

Nonii, jõudsin ringiga tagasi sinna, kust alustasin, ja selgub, et oluline on ikkagi protsess, mitte tulemus. Sest meelde nagunii suurt midagi ei jää sõltumata sellest, kas lugesin või kuulasin. Tuli meelde, et eks ma sellesama pärast seda blogigi kunagi kirjutama hakkasin, mälupikendusena või nii. On tore, kui teistel lugejatel on teistmoodi.

1 kommentaar:

  1. "... hetkes olemine on ka tähtis - see, mida tunneme lugemise ajal. /---/ Ikka see elamus ja meeleolu, mida lugemise ajal tunneme, ja võimalus olla veidikesekski teises maailmas."
    Jah!
    :)

    VastaKustuta