Olen üsna väike kosmoseulme austaja, ennekõike olen lugenud neid, kus on huumorit ka sees, nagu Poul Andersoni "Kõrge ristiretk", J.R.R. Martini "Haviland Tufi reisid" ja Robert Sheckley Gregori ja Arnoldi lood. "Düüni" esimese raamatu lugesin ka läbi, aga seda rohkem uudishimust ja seal meeldis mulle pigem maailm ja ökosüsteem kui kogu see kosmosereisivärk.
Selles loos oli ka huumorit, alates juba peategelasest endast, kes tundus vahepeal kuidagi lausa hale seal inimeste keskel. Raskelt relvastatud turvarobot, kes üle kõige kardab inimestega näost näkku suhtlemist. Armastab see-eest seebiseriaale vaadata ja teekski ainult seda, kui töö ja inimesed oma tahtmistega vahele ei segaks. Jätke mind ainult rahule, et saaksin teha seda, mida ise tahan. No vähemasti minu jaoks vägagi samastumist võimaldav tegelane.
Tegemist on klassikalise võõral planeedil toimuva uurimisretkega, kus ootamatult selgub, et kohalik fauna on palju verejanulisem kui oodatud. Siis selgub, et lisaks faunale soovib uurimisühmale kadu veel keegi ning meie häbelik android peab nii iseenda kui ka oma rühma elu ja eksistentsi päästma. Mõrtsukbot vaatleb inimeste toimetamist kõrvalt ja kommenteerib seda oma arusaamise kohaselt, mis on irooniline ja sarkastiline. Tegevus liigub hoogsalt edasi ja isegi peategelase sisekaemused ei aeglusta seda. Igasuguseid kirjeldusi on vähe ja tegevust veab peamiselt dialoog.
Plussiks ka vaid 128 leheküljeline pikkus. Ka nii lühikesel pinnal on võimalik kõik oluline edasi anda ja suurepärane lugemiselamus tekitada.
Ja ma ei saa teisiti, kui pean tsiteerima raamatu esimest lõiku, mille loterii juba kirja pani:
Minust oleks võinud saada pärast oma juhtmooduli häkkimist massimõrvar, aga siis ma taipasin, et võin nii ligi pääseda Kompanii satelliitside meelelahutuskanalitele. Sellest ajast saadik oli möödunud kõvasti üle kolmekümne viie tuhande tunni ja ma polnud veel kedagi mõrvanud, kuid see-eest olin tarbinud pisut alla kolmekümne viie tuhande tunni filme, seriaale, raamatuid, näidendeid ja muusikat. Olin südametu tapjamasinana täiesti läbi kukkunud. (lk 3)
Teised kirjutavad: err.kultuur, Sulepuru, loterii, Ulmeseosed, Ulmekirjanduse baas
Tänan raamatu eest kirjastust Fantaasia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar