teisipäev, 15. veebruar 2022

Mudlum "Mitte ainult minu tädi Ellen"

Ilma ootusteta ei ole võimalik ühelegi raamatule läheneda, alati on midagi, kasvõi pelgalt kaanepildi või kaanteksti järgi. Mudlumi raamatut "Mitte ainult minu tädi Ellen" on kiidetud ja see oli raamatukogudes 2021. aasta üks loetumaid raamatuid. Ootasin millegipärast ilukirjandust, aga sain mõtisklused ja mälestused. Pealkirja järgi arvasin, et juttu tuleb tädi Ellenist, kes pole vaid Mudlumi tädi Ellen. Tegelikult vist oli pealkirja mõte selles, et juttu tuleb ka kõigest muust peale tädi Elleni. Eelkõige autorist endast. 

Olen imestunud, et teos nii populaarne on, minu arvates ei ole see üldse laia lugejaskonna raamat. Lõputud kirjeldused mööblist, hilpudest, aias vohavatest taimedest. Mõtisklused elu ja surma ja kannatuste üle. Äkki on edu saladuseks see, et ta kirjutab asjadest, mis paljudel tekitavad nostalgiat, et jah, minul oli ka selline asi või selline kogemus? Kuigi nostalgiat autor küll oma mineviku suhtes ei tunne. Oleme autoriga peaaegu põlvkonnakaaslased, ta on must ligi kümme aastat vanem, aga ei ole minul sarnaseid kogemusi ja meeleolusid. Mitte kuidagi ei haakinud minuga autori enesepilt ega ka paigad või tegevused. Häiris autori negatiivsus iseenesest kõneldes, kuigi see võib olla ka vaid minu enda projektsioon. See raamat ei suhestunud  minuga mitte kuidagi. 

See osa, mis rääkis Ellenist, oli huvitav, see, mis rääkis temast endast, ei olnud. Lõputud kirjeldused mööblist ja seinavärvist ja vanadest hilpudest, väga täpsed - must kittel punaste lilledega, krähmulisest beežikashallist riidest kleit. Need loetelud peaksid vist kuidagi suuremat tähendust omama.

Lk 128 sedastabki autor: Ja tundub, et ma olen oma mõtetega ummikusse jõudnud. Loen muudkui üles mingeid elu pisiasju, mingeid kleite ja kappe ja taldrikuid ja kurvastan, kui see kõik ei tähenda mitte midagi, kui surm selle igal juhul tühistab, kui see, millel inimese eluajal oli mõte, osutub nüüd tarbetuks nii talle endale kui ka kõigile teistele. Aga hiljem lisab: Ja mis siis, et sured ära? Mis vahe seal on, kas vara või hilja? Ega sellepärast ei saa oma elu elamata ja raamatuid ostmata jätta. (lk 138) Vaatan oma raamaturiiuleid ja olen täiesti nõus.

Selline teos, kus nagu piiluks kellegi päevikusse, väga isiklik, kõik on toodud läbi isikliku kogemuse ja läbinud eneserefleksiooni. Ei ole mitte mingisugust distantsi autori ja tema loodud tegelaste vahel, samamoodi ei ole distantsi autori ja lugeja vahel ning see tekitab ebamugavust. Seda enam, et ma ei tahaks selle raamatu minategelasega üldse nii lähedalt suhelda. Ja ma rõhutan, et räägin siin raamatutegelasest, sellest isikust, mille autor on endast loonud, mitte tegelikust ja reaalselt eksisteerivast isikust, keda ma päriselus kunagi kohanud pole. 

Kiidan sõnakasutust, Mudlumil on see nii vaba ja loomulik, segiläbi vene keelest tulnud släng ja kõnekeelsed ütlused, aga ka põnevaid sõnu, mida ilmselt igas perekonnas kasutatakse ja mis igas perekonnas on isemoodi, näiteks mahakooruva värvi ribad illerdasid (lk 36), juuksed on narakad (lk 16) või Linn nazõvajetsa (lk 118).

Tegelikult siiski see on hea raamat, mida näitab kasvõi asjaolu, et ta pani mind kõige loetu üle pikemalt mõtlema ja seda pikka juttu kirjutama, mida viimasel ajal väga tihti ei juhtu. Hea raamat ei ole alati sama, mis meeldiv raamat või põnev raamat. Teisalt muidugi, lugeja valib ja hindab teoseid eelkõige ikka selle järgi, mis talle meeldib ja korda läheb. Nojah, see raamat on ilmselt väga paljudele meeldinud, või vähemasti huvi pakkunud. 

Teised kirjutavad:

2 kommentaari:

  1. Mul oli täpselt sama mulje. Sellepärast vist olingi kirjutades napisõnaline ja panin parooli alla. See üksikasjalikkus, negatiivsus... jäi mulje, et asjaosalised ei oleks tahtnud, et nad raamatusse pannakse, pandi aga ikka ja sellisel ajal, kui hiilgus oli möödas - mäletamiseks vaid allakäik...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore on teada, et ma polegi ainuke, kes ei saa selle raamatu fenomenist aru.

      Kustuta