Susan O’Malley "Advice from My 80-Year-Old Self"

Kujuta ette, et sa saaksid teha ajareisi ja kohtuda 80-aastase iseendaga. Te istuksite maha ja jooksite tassi teed. Sa vaatad tema silmadesse, mis on tegelikult sinu enda vanemad, targemad silmad. See on kummaline kogemus, sest see inimene tundub nii tuttav, kuid samas ka nii erinev - ta on vanem ning näinud ja kogenud asju, millest sina veel midagi ei tea. Lõpuks, kui te olete juba mõnda aega koos istunud, võtad sa julguse kokku ja küsid talt nõu. Mida ta sulle ütleb?

Kunstnik Susan O'Malley küsis seda harilikelt inimestelt vanuses 7-88, keda ta kohtas turul, eakate keskustes ja tänavatel. Tulemuseks on kaunis ja hingeminev teos, mida võiks lihtsalt aeg-ajalt lehitseda. Ja mõelda, mida ma 80-aastaselt võiksin soovitada iseendale just praegu. O'Malley kirjutab, et on lihtne unustada, kui arukad me võime olla. Me ei võta oma sisemist tarkust kuulda igasugustel erinevatel põhjustel, nagu hirm, väsimus või ebamugavus. Aga 80-aastane mina on just seetõttu imetore, et ükskõik kui pöörased või kiirustavad me parasjagu ka ei oleks, on ta alati meie jaoks olemas.

Teised kirjutavad: BrainPickings

Loen Oma Olemasolevaid Teoseid

Kuigi Internet on täis igasugu lugemisväljakutseid ja reading challenge'eid, otsustasin, et teen omale isikliku Challenge'i.  ROOT (Read Our Own Tomes) Challenge'i. Eesti keeles võiks see kõlada kenasti näiteks nii: Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT.

Ehk võtan eesmärgiks sel aastal lugeda läbi vähemalt 40 kodus juba riiulis (või kindle'is) olevat raamatut. Tegin ka listi, kuidas raamatuid valida. Sain 20 erinevat kriteeriumit ja kuna enamaks fantaasiat nappis, siis loen läbi iga kriteeriumi kohta 2 teost. Lihtne, eksole.
Hõikan selle siin ka välja, sest nii on lõbusam. Minul endal, kellel siis veel.

Arvestades, et mullu sain kogu aasta peale loetud vaid 64 raamatut ja et kogu aeg tuleb midagi põnevat ja uut ja teades oma selle aasta plaane (kus lugemiseks mõeldud ajal on plaanis hoopis midagi muud teha), on see tegelikult päris challenging challenge. Praeguseks olen saanud hakkama neljaga. Aga raskused ongi selleks, et neid ületada!

Üks kaubanduslik teadaanne ka - Bukahooliku märkmeid on nüüd võimalik jälgida ka Facebookis.

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

"Londoni lühibiograafia" otsa sobis nagu rusikas silmaauku lugeda George Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid". Ka Ackroyd tsiteerib teda paaris kohas. Kui Ackroyd kirjutas üldiselt ja ülevaatlikult, siis Orwell kirjutab samast asjast läbi isikliku vaatevinkli. "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus 1933 ja oli Orwelli esimeseks romaaniks.

Minategelane elab Pariisis täitsa muretut elu, tal on töökoht inglise keele õpetajana, õhtud saab veeta kõrtsis koos teiste omasugustega ja elab kenasti ära. Orwell kirjeldab piirkonna elanikke, kes on oma mitmekesisuses muidugi väga värvikad. Aga siis jääb ta oma kohast ilma ja algab olelusvõitlus. Kuidas elada, kui raha ei ole ja ei tule? Kõigepealt tuleb seda iga hinna eest varjata, vaikselt müüa, mida müüa annab ja ülejäänud asjad sandikopikate eest pandimajja viia. Lõpuks on raha nii otsas, et tuleb paar päeva nälgida. Ka seda tunnet kirjeldab Orwell põhjalikult. Nälgimine ei ole lihtsalt tühi kõht. Lõpuks leiab ta tööd hotelli nõudepesijana. See tähendab 17-tunniseid tööpäevi kuumades ja kitsastes maa-alustes ruumides. Üldiselt on see elu lohutu, sest nagu Orwell kirjeldab - naist nõudepesija võtta ei saa, sest selle jaoks ei teeni ta piisavalt raha, vähese vaba aja ta lihtsalt magab maha, sest on tööst nii väsinud ja ainsaks kergeks lohutuseks on õhtul kõrtsis ennast purju juua.

Lõpuks ei pea ta siiski sellisele koormusele vastu ja kirjutab sõbrale Londonisse, kes leiab talle töö vaimuhaige hooldajana. Kohale jõudes selgub, et vaimuhaige on koos perekonnaga kuuks ajaks ära sõitnud ja see aeg tuleb kuidagi - jälle ilma rahata - hakkama saada. Londoni heidikute elu tundub igatahes palju lohutum kui Pariisi oma. Seal sai vähemasti veini juua, siin ei ole ühelgi hulgusel nii palju raha, et endale alkoholi lubada. Kogu elu seisneb ühest odavast öömajast teise kõmpimisest, sest seadus ei luba ühes kohas järjest ööbida. Jälle kirjeldab Orwell teravalt nii olusid kui ka portreteerib inimesi, kes sellist elu elavad.

Kuigi lugedes võib tunduda, et tegemist on tema enda mälestustega, siis päris nii see pole. Teos on autobiograafiline, kuid päris sarnase hulgusena ta Londonis ei elanud. Selle osa kirjutamiseks tegi Orwell pigem uurimistööd, kuigi käis ka ise Londoni vaeste varjupaikades ja tänavatel. Pariisis ta siiski töötas olude sunnil nõudepesijana ja sellest ta õigupoolest oma esimese raamatu kirjutamiseks ajendi saigi. Ma tegelikult ei nimetaks seda teost romaaniks, pigem on see ajakirjanduslik ülevaade vaeste elust Pariisis ja Londonis, aga siiski värvikas ning põnevaid portreesid ja lugusid täis.

Tõlkinud Sirje Veski

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Margus Haav, ERR
loterii
Kultuuritarbija 60+

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia"

Peter Ackroydi "London" on lühibiograafia, kuid pealkiri on eksitav, raamat on toekas ja tummine, samas mitme tuhande aastase elusolendi kohta muidugi lühike.

Peter Ackroyd on tegelikult kirjutanud ka Londoni biograafia, milles on üle 800 lehekülje. Kuidas mahutada ühe linna 2000-aastane elu mõnesajale leheküljele? Esimene tuhat aastat mahtus kahekümnele leheküljele, kuid mida ajas edasi, seda rohkem ruumi igale ajastule jätkus. Sellest tulenes ka, et algus oli natuke vaevaline. Kuna London sündis juba mitu tuhat aastat tagasi, aga sellest ajast ei ole just palju teavet, siis on autor siia kokku kogunud teadaoleva info ja see pole üldsegi nii huvitav kui hilisemad peatükid, kus ka inimesed mängu tulevad. Tegelikult ulatub Londoni ajalugu muidugi palju kaugemale tagasi, Ackroyd alustab kusagilt neoliitikumist, aga nagu ülesin, see esimene peatükk on veidi ebamäärane ja laialivalguv.

Aga ikkagi - elulugu? Autor kirjutab eessõnas, et kujutlus Londonist kui inimkehast on tabav ja eripärane. Ta räägib "Londoni soojast tuksuvast südamest", linna kõrvaltänavad meenutavad ahtaid sooni ja selle pargid on nagu kopsud. Linnasügise udus ja vihmas näivad läikiv sillutis ja vanade kujade munakivid otsekui veritsevat. Tuletõrjepumpade voolikud purskavad vett nagu läbilõigatud arterid verd. Linn on lihalik ja ablas, ta manustab ja väljutab, teda hoiab liikvel igikestev ahnus ja himu. Igal juhul peame suhtuma Londonisse kui inimkujusse, mis järgib oma elu- ja kasvamise seadusi, ütleb Ackroyd. Ja niimoodi juhatabki ta lugeja sellesse linna.

Ta jälgib laias laastus kronoloogilist järjestust, niipalju, et alustab muinasajast ja lõpetab kusagil eelmise sajandi lõpus, aga tegelikult ei allu London aja lineaarsele kulgemisele ja nii vaatleb ta pigem nähtusi ja kõrvutab neid nii, nagu sobivam tundub.

Raamatust kooruvad välja järgmised märksõnad: linn, mis rajaneb rahal ja võimul,  linn kui teater, London kui suur võrdustaja, London kui vangla, linn, mis teeb haigeks, hulluks ja tapab, linn, mis suunab ise selle elanike tahet ja tegemisi, London kui vaeste ja heidikute linn, London kui kommertsi ja äriajamise linn.

Nii nagu teisedki Briti saarte ajaloost kirjutavad autorid ei saa ka Ackroyd üle ega ümber kuritegevusest, vanglatest, hukkamistest. Jääb mulje, nagu oleks Londonis aastasadu elanud vaid kurjategijad. Ja kohe nende järel tulevad vaesed. Aga kuhu jäid rikkad ja aristokraadid? Neist kirjutab Ackroyd vaid möödaminnes, Londoni peategelased on ikkagi selle põhjakiht - hulgused, vaesed ja haiged, kes elasid aastasadu uskumatult kohutavates tingimustes. Linnas, mis rajanes võimul ja rahal, olid rahatud ja võimutud iseäranis allasurutud. Aga kas linn saab oma ilme elanikelt - või matkivad elanikud linna olusid?

Seda küsimust esitab Ackroyd mitmel korral - kas elanikud mõjutavad linna või on see vastupidi? Piirkonnad, mis olid vaesed viissada aastat tagasi, on vaesed ka praegu. Clerkenwell Green on piirkond, kust on regulaarsete ajavahemike tagant saanud alguse mässud ja protestid alates sellest, kui Wat Tyler 1381. aastal sealse kloostri põlema pani kuni 19. sajandi rahutusteni. Vahepeal toimetasid seal Lenin ja teised põrandaalused. Võib-olla on see kõik kokkusattumus, et ka 19. sajandi rahutused toimusid samas ümbruskonnas. Aga võib-olla mitte. Ackroyd küsib, et kui on tõepoolest olemas selline asi nagu elu või kogemuse järjepidevus, siis kas see on seotud piirkonna tegeliku topograafiaga? Kas on liiga julge arvata, et tänavatelt ja põikudelt endilt lähtuvad mingid tegevused ja pärimusmustrid? Igal juhul on olemas tõestusmaterjali läbi sajandite kestnud järjepidevusele, nii et Londoni tänavatel ilmneb kindel saatusetee või muster.

Linna ärilist olemust näitab muuhulgas järgmine juhtum: 1940. aasta 29. detsembri lauspommitamisel hävitati palju ajaloolisi hooneid, peaaegu kolmandik Cityst muutus tuhaks ja kildudeks. Seevastu uuemad äritänavad said suhteliselt vähe viga ning kõik tähtsad rahandusasutused jäid sootuks puutumata. Linna kaitsevaimud turvasid Inglise Panka ja börsi otsekui linna sümbolid greifid, kes valvavad kiivalt oma varandust.

Lõpuks jääb London ikkagi tabamatuks ja hõlmamatuks. Ta on lihtsalt liiga suur, nii ajaloos tagasi vaadates kui ka geograafiliselt ulatuselt. Mul ei tekkinud lugemise ajal tahtmist oma silmaga kõiki kirjeldatud paiku üle vaatama sõita, aga mulle meeldis viibida selles maailmas, mille Ackroyd oma raamatus lõi. Selles oli lumma ja põnevust, kuigi see oli ka võõras, kuid ehk just seetõttu nii kaasahaarav.

Tõlkinud Kalev Lattik

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Teised kirjutavad:
Kruusatee
Mis loeb?

2015. aasta kokkuvõte

Proovisin seekord teha oma mullu loetud raamatutest top kümmet. Ma tunnen sellisel juhul alati, et olen kellelegi liiga teinud. Ma ju ometi lugesin sind ja hoidsin käes ja ehk ka silitasin selga ja nüüd ei mahu sa isegi top kümne sekka. Kümmet ei saanud kuidagi, tuleb leppida top 15ga. Ja järjekorda ma neid ei pane, sest see oleks hoopiski võimatu ülesanne, esitan lugemise järjekorras. Kuidas sa reastad nii erinevaid teoseid?

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"
Ajaloo- ja toidusõpradele on need sada aastat tagasi kirjutatud vested tõeliseks maiuspalaks.

Neil Gaiman "Trigger Warning"
Gaiman võiks telefoniraamatu kirjutada ja ma loeksin seda ikkagi huviga. Ta kohe oskab.

Jaan Kaplinski "Jutte"
Kaplinski jutukogu hääduse määrasid ära tema Tartu-lapsepõlve lood, mis annavad imeliselt edasi lõhnu ja värve ja tunnet. Nagu oleks ise seal koos autoriga. Kõik Mikita-armastajad - "Eestlaste esoteerilisest ajaloost" on kohustuslik lisandus.

Poul Anderson "Kõrge ristiretk"
Selle aasta parim meelelahutus!

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"
Mitmekihiline lugu kahest õest ja keelatud armastusest. Kaasaegne "romaan romaanis", kus "Pime palgamõrvar" on ulmeromaan, mida üks tegelane räägib teisele ja kus alles lõpuks selgub, kui keeruliselt on autor lõngad omavahel kokku põiminud.

Jelena Skulskaja "Marmorluik"
Tegelikult mulle see teos ei meeldinud, aga ta on kirjutatud nii valusalt ja ilusalt.

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool"
Üllatus oma raamaturiiulist. Bednarz käis koos televisiooni võttegrupiga Siberis ja annab väga huvitava ülevaate nii teekonnast endast kui ka nende teele jäänud kohtade ajaloost ja kultuurist.

Wilkie Collins "Woman in White"
See klassikaline teos kõlbab vabalt lugeda ka tänapäeval. On põnevust ja salapära, suurt armastust, kaunid naised ja paar kuripaha.

Olavi Ruitlane "Vee peal"
Vee pealt saab kala. Igal kalal on oma iseloom ja välimus. Nagu ka igal Võru agulielanikul, keda raamatus portreteeritakse. Soe ja positiivne lapsepõlveromaan.

Jan Guillou "Ristisõdade triloogia"
See on kolmeosaline laia haardega ajalooline seiklusromaan, kust ei puudu vaprad teod, üllad sõjamehed, reeturlikud vaenlased ja kõikevõitev armastus.

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
Muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Hästi kirjutatud ja huvitav, samas rangelt teaduspõhine raamat ettenägematusest.

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort me With Apples"
Veel midagi toidu(raamatu)sõpradele. Esimeses raamatus räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises aga kajastab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõike seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu.

Mihhail Bulgakov "Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda"
Teate, ma ei oska Bulgakovi kohta midagi asjalikku kirjutada. Aga no lugege, on ikka küll saatanlikud lood.

Lewis Pugh "21 Yaks and a Speedo"
Raamat sellest, kuidas saavutada saavutamatut. Kuidas ennast ületada, leida motivatsiooni ja asjad ära teha. Lewis Pugh ei ole mingi guru, kes tarku mõtteid laotab, ta on need asjad ise läbi elanud ja oskab läbi omaenda õppetundide ka teistega jagada. Inspireeriv!

Wilkie Collins "Woman in White"

Wilkie Collinsi "Woman in White" (Naine valges) näol on tegemist uuendusliku teosega. See oli esimene, mis kasutas sellisel viisil mitut vaatepunkti, kus tegevust anti edasi ainult läbi kellegi otsese jutustuse või kirja. Ehk ei mingit jumalikku jutustajat. Me ei tea midagi sellest, mida mõni tegelane pole pealt näinud või kuulnud. Omal ajal liigitati see nn sensatsiooniliste romaanide hulka, mis nagu paljud romaanid tol ajal, ilmusid esmalt ajalehesabades. Kui seal müük hästi läks, siis ilmus teos hiljem ka eraldi raamatuna. Selline ilmumisviis tagab, et iga peatüki lõpus on cliffhanger, mis omakorda teeb jutu üsnagi põnevaks.

Kui teos esimest korda raamatuna ilmus, palus autor potentsiaalsetel arvustajatel mitte avaldada midagi teose sisust, kuna see rikuks lugeja jaoks süžee müstilistest keerdkäikudest ja pööretest saadava naudingu. Niisiis, seda ma ei tee. Praeguse aja lugejale teos enam kuigi sensatsiooniline ei ole, abielurikkumine, pettused ja abieluvälised lapsed ei pane praegusel ajal enam kellelgi kulmu kerkima. Samas võivad praegust lugejat natuke tüüdata pikad kirjeldused, kui asi juba ammu selge, aga tegelane ikka heietab. Või kõik need moraalinõuded ja seisustevahed, mis viktoriaanlikul ajal nii tähtsad olid, aga nüüd lugejat vaid vihastavad. Collinsit võib pidada naiste õiguste kaitsjaks, sest selle teosega üritas ta näidata, kui kaitsetu oli tol ajal abielus naine oma mehe kuritarvituste eest.

Ingliskeelse e-raamatu (internetist tasuta saadaval) on toimetanud grupp entusiaste, kes on lisaks põhjalikule eessõnale ka hulga sõna- ja kontekstiseletusi ära toonud. Mis 1860. aastal ilmunud romaani puhul on enam kui tarvilikud. Ka ingliskeelsele lugejale, rääkimata siis teistele. Näiteks sain teada, et fly ei ole mitte kärbes, vaid teatud sorti kaarik.

If I only had the privileges of a man, I would order out Sir Percival's best horse instantly, and tear away on a nigh-gallop, eastward, to meet the rising sun - a long, hard, heavy, ceaseless gallop of hours and hours, like the famous highwayman's ride to York. Being, however, nothing but a woman, condemned to patience, propriety, and petticoats, for life, I must respect the housekeeper's opinions, and try to compose myself in some feeble and feminine way.

Okas ja Käbi "Armastus ja Tuneesia"

Mul on nõrkus ilusate raamatute vastu. Okas ja Käbi "Armastus ja Tuneesia" on väga ilus raamat. Suurepärasel paberil ja kenasti küljendatud (kujundas Andres Tali).

Üks pool teosest on Käbi Laretei novell "Tuneesia". Pean tunnistama, et sellest oli raske aru saada. Kuna novell koosnes erinevatest fragmentidest ja pildikestest, ei saanud ma alati aru, kus ja millal tegevus parajasti toimus, sest autor liigub ajas vabalt edasi-tagasi ja kas tegevus toimus millagi tema nooruses või hiljem ja vahepeal ka kaasajas (ehk kirjutamise ajal) ja kõik see jäi segaseks. Teisalt ei vähenda see novelli võlu - mis seisnebki nende pildikeste poeetilisuses, erootilisuses, napis keeles.

Teine pool raamatust on aga Evald Okase impressioonid, need on samuti erootilised ja ootamatud (minu kui kunstikauge isiku jaoks igatahes). Kokku on sellest kahest osast saanud kaunis teos, need sobivad omavahel kokku ja täiendavad teineteist.

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Sirp

Pudinaid 6

Väikesed kokkuvõtted mullu loetud raamatutest. Eelmine aasta ei olnud lugemise mõttes kuigi produktiivne ja blogi kirjutamise mõttes veelgi vähem. Püüan nüüd vähemalt tagantjärele midagi kirja saada. Kuna aasta tagasi loetust on mõnel juhul alles jäänud vaid ähmased tundekillud, mälestus rõõmust või arusaamatusest, sõrmeotstesse jäänud tunne raamatu lehtede pööramise aistingust (jah, paberraamatul on siin väga selge eelis - me ei ole vaid silmadega, vaid kogu kehaga), ka mälupilt endast koos selle raamatuga diivani pealt tõustes, või "näe, seda ma ei teadnudki veel"-tundest või "äkki järgmine lugu ütleb ometi midagi"-tundest, siis palun antagu mulle need üldistused ja laialivalguvad mõttekillud andeks.

Piret Mäeniit "Loomaaia jäljerajad"
Kui teid huvitavad loomad ja Tallinna loomaaed, siis siit raamatust saab mõlema kohta palju teada. Eelkõige on see Tallinna loomaaia loomise ja olemise lugu, koos kõigi selle elanike, asukate ja läbiastujatega. Portreteeritakse olulisemaid juhte, nende seas kõige pikemalt Karoly Sterni ja Mati Kaalu. Mööda ei pääse muidugi ka kõige tähtsamast - loomadest. Informatiivne ja huvitav. Seda ei saa päris võrrelda nt Turovski kirjutatud loomaaiaraamatutega, sest siin on rohkem fakte ja ajalugu ja statistikat. Aga kui tegemist on loomadega, siis jagub nii naljakaid kui muhedaid kui kurbi juhtumusi küllaga.

Bruno Schultz "Kaneelipoed"
Selline novellikogu, mis nõuab arenenud maitset. Vist. Vajab sisseelamist. Loed ja ühel hetkel hakkab nagu looma, et siis järgmisel leheküljel taas arusaamatusse vajuda. Tutvustus ütleb, et „Kaneelipoed“ on justkui romaan novellides, tegevuspaigaks mütologiseeritud ja paisutatud reaalsus, kujuteldav fantastiline linn, mis meenutab mitmeti autori kodulinna Drohobyczi. Peategelane liigub ringi linnas, mis muudab kuju, kus tegelased ilmuvad ja kaovad ja muunduvad. Aga mitte nii, nagu mõnes ulmeromaanis, vaid nagu unenäos - ümbritseva muutumine ei pane kedagi imestama, see lihtsalt on nii ja sellega tuleb kohaneda.

Dino Buzzati "Koer, kes oli näinud Jumalat"
Erinevalt Bruno Schultzist on siinsed novellid vähem ekspressiivsed, tegelikult üldse mitte, kuid ka siin on olemas oma koht üleloomulikul. Eelkõige niminovellis, mis suurepäraselt annab edasi inimsoo väiklust ja kartusi ja ebausklikkust. Tore lugemine oli.

Kristiina Ehin
Kõik algas sellest, et "Naised köögis" avaldasid suurepärase plaadi ja andsid vaimustavaid kontserte. Siin on kokku saanud üksteist täiendavad muusikud ja tulemuseks on midagi liigutavat ja kaunist. Ja kelmikat. Paljud laulud on tehtud Kristiina Ehini tekstidele ja ma tahtsin neid veel. Lugesin nelja luulekogu - "Kaitseala", "Simunapäev", "Emapuhkus" ja "Viimane monogaamlane". Viimane koosneb kahest osast - ühes raamatus on Luuletused ja teises Jutud. Kuigi võiks arvata, et jutte on lihtsam lugeda, siis seekord nii ei läinud. Tegemist on sürrealistlike lühikeste jutukestega ja mul on taolistega alati raskusi olnud (viimati näiteks Jelena Skulskaja puhul). Luuletusi oli lihtsam lugeda. "Kaitseala" oli nagu päevik - luuletused vaheldumisi päevikukatketega, mille autor kirjutas üksi Mohni saarel elades. Ja jällegi läks mul luuletustega nii, nagu alati - lugedes libistad silmad üle ridade ja ajju jõuavad vaid fragmendid. Sama luuletust kuulates on elamus hoopis teistsugune - siis on rõhud ja pausid kõik õigel kohal. 

Tove Jansson "Muumitroll"

No mis ma ikka "Muumitrolli" kohta kirjutan. Võtsin selle ette, kuna raamat oli ilmunud minu sünniaastal ja ma vahepeal mõtlesin, et proovin ka ühest Reading Challengist osa võtta, kus oli vaja lugeda teost, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Aga tegelikult ei ole Muumitrolli lugemiseks ühtegi ettekäänet vaja, see on raamat, mida võib igal ajal ja igas asendis lugeda. Kui lapsena mulle "Muumipapa ja meri" eriti ei meeldinud ja ma selle tihtipeale vahele jätsin (lemmik oli "Muumipapa memuaarid"), siis täiskasvanuna on sellel üsnagi teistsugune maik juures. 

Kui te ei ole mõnda aega Muumitrolle lugenud, siis võtke ette. Alustuseks võib ka kuulata: Katkend VAT-teatri esituses. 

Veel katkeid: Raamat ja Kuu

Siin on BrainPickingsi artiklid Tove Janssonist ja Muumitrollidest (inglise keeles), väga kosutav lugemine. 

Jaan Tootsen (koostaja) "Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud"

Neid loenguid saab internetist ka kuulata, aga raamatuna on nad peale kuulamise ka ilusad vaadata. Tekstile lisaks on siin ka fotod ja joonistused. Ja ikkagi on nii, et kuulamine ja lugemine on kaks ise aistingut. Kuigi olen siit mõnda loengut juba mitu korda kuulanud, leidsin ülelugemisel ikka veel midagi uut ja teistsugust, mille üle järele mõelda. Siin on Fred Jüssi, Valdur Mikita, Kristiina Ehin, Sven Grünberg, Toomas Paul, Indrek Neivelt, Kalev Rajangu ja Peeter Laurits. Kõik eriilmelised ja niimoodi kokku panduna täiendavad üksteist.

Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"
Kreeklane Kallifatides emigreerus Rootsi 70ndatel. Ta õppis ära rootsi keele, võttis roosi naise ja kasvatas oma lapsed rootslasteks. Ta hakkas rootsi kirjanikuks. Ja ometi tunneb ta, et on võõras, et teda ei võeta omaks.
Esimene pool raamatust ma ei saanud üldse aru, millest ta kirjutab. Loed sõnu ja lauseid, aga mõttest aru ei saa. Kallifatidese hingevaevad ei suhtestu minu eluga mitte kuidagi. Kuigi ma võiksin ju ka paralleele leida - olen samuti elanud võõramaalasena Rootsis ja tean küll, kuidas rootslased meiesugustesse suhtuvad. Ometi ei leidnud ma endal ja Kallifatidesel mitte kui mitte midagi ühist. Raamatu teise poolega läks nagu paremini - kas siis hakkasin autori mõtetega harjuma või kirjutas ta seal midagi teisiti. 

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool. Baikali järvest Alaskani"
Ei osanudki sellest raamatust nii palju oodata. Autoriks on sakslasest ajakirjanik, kes tahab teha filmi Siberi põlisrahvastest ja saada kinnitust hüpoteesile, et Ameerika põliselanikud liikusid kunagi Siberist üle Beringi maakitsuse Ameerikasse. Reis toimus 2001 ja raamat on kirjutatud kohe pärast seda. Praeguseks on kõnealune hüpotees juba üsna kindlalt juurdunud. Selleks reisib rahvusvaheline filmitrupp läbi Siberi, kus puutub kokku Venemaa vaese tegelikkusega, aga ka hingematva suuruse ja iluga, parmudest ja kihulastest rääkimata. Siberist sõidetakse Alaskale, kus kohtutakse nii inuitide kui ka indiaanlastega. Seal on huvitav kogukond õigeusklikke indiaanlasi, kelle surnuaial õigeusu ristid on täieõiguslikult kõrvuti indiaani hingemajakestega.
Bednarz kirjutab ka külastatud paikade ajaloost ja vaatleb kogu põlisrahvaste teemat natuke laiemalt, mis on väga huvitav. 

Stephan Bartels, Till Raether "Mida mehed tunnevad?"
Kui saate, ärge lugege. Autorid ütlevad sissejuhatuses, et nad kasutavad oma näidete paremini illustreerimiseks stereotüüpe ja klišeesid neid groteskseks edasi arendades. Tegelikkuses aga lasevad nad nendelsamadel klišeedel liugu. Näited, mis nad toovad, on stereotüüpsed - naine on ikka koristamis- ja hügieenihull, naine tahab kogu aeg rääkida (muidugi tunnetest) ja üleüldse tahab naine elada täiuslikku elu.
Mees aga vaatab jalgpalli (jalgpallile on pühendatud eraldi peatükk), armastab rämpstoitu, ei söö puuvilju ja otse loomulikult ei räägi ... tunnetest.
Ainuke, mis autoreid veidike rehabiliteerib, on viimane peatükk, kus nad toovad mõned nõuanded meestega suhtlemiseks - need on üsnagi mõistlikud. Aga tegelikult on raamatut üsnagi naljakas lugeda, kui sellest liiga palju ei oota. 

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
On irooniline, et samas sarjas ilmusid nii Luule Viilma esoteerilised õpetused, numeroloogia käsiraamat ja muu taoline kui ka rangelt teaduspõhist lähenemist pooldav Klein. Muide, ma lugesin sarjas ilmunud Luule Viilma "Ellujäämise õpetuse" ka läbi. Ja ma tõesti proovisin mõnda tema soovitust, aga tundub, et selle jaoks on midagi enamat tarvis.

Lühike vastus pealkirjale: muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Meie aju on juba niimoodi loodud ja evolutsioon sellele kaasa aidanud. Muuhulgas saab siit teada, et laste kasvatamisel on vanemate käitumisel lapse arengule üsna väike mõju. Mis võib lapsevanematele olla nii vabastav kui ka ärritav teadmine. Hästi kirjutatud ja huvitav teos, nagu öeldud, ka rangelt teaduspõhine. Ehk kõik Kleini toodud väited on kenasti teadusuuringutega ära põhjendatud. 

O. Henry "100 valitud novelli". Esimene, teine ja kolmas raamat

O. Henry novellid on tore suvelugemine, kui ainult tõlkija ja toimetaja natuke põhjalikumalt oma tööd oleksid teinud. Nii mõnigi lause jääb natuke ebaselgeks, tuleb see siis sellest, et O. Henry kirjutas oma aja lugejatele ja meie lihtsalt ei tea, mida ta ühe või teise märkuse või viitega öelda tahtis, või siis ei olnud tõlge piisavalt tasemel. Tegelikult see just üleliia ei häiri, sest nagu ma ütlesin, on tegemist mõnusa suvelugemisega. Aga siis jõudsin lauseni, kus kõrtsis olid laual pipar, sool ja aastaajad. Ei tõlkija, toimetaja ega korrektor ei peatunud sellel kohal ega mõelnud: huvitav, mida teevad aastaajad New Yorgi kõrtsi laua peal?

Enamasti on peategelasteks väikest sorti kelmid, kes igasuguste nutikate võtete abil teisi vähem nutikaid rahast lagedaks teevad. Mõnikord juhtub ka nii, et see teine osutub kavalamaks. Humoorikad lood, kahesõnaga. O. Henry kirjutab lihtsatest inimestest ja tema lugudel on alati pöördeline lõpp. Mida neist novellidest veel leiab, on saja aasta tagune Ameerika õhkkond, kombed ja tavad. Selline väike ekskurss minevikku.

Selgub, et kokku on O. Henry novellikogumikke kuus, ilmselt on hiljem juurde tõlgitud. Ma ei tea, kas kuutsadat novelli ühelt kirjanikult enam valituteks saab nimetada. Palju neid üks inimene elu jooksul üldse kirjutada jõuab? Uurisin järele - internet ütleb, et ta kirjutas ligemale 600 juttu. Nii-nii. 

Tõlkinud Ruth Vestel

Teised kirjutavad:

Jüri Ehlvest on kirjutanud üsnagi kriitilise, kuid see-eest vägagi nauditava arvustuse teisele raamatule. Tema kõrval on see siin umbes nagu O. Henry tõlge Ehlvesti kõrval ;)

Ekspress

Neil Gaiman "Trigger Warning"

"Trigger Warning: Short Fictions and Disturbances" on Neil Gaimani järjekordne lühijuttude kogumik. Enamik jutte on varem avaldatud, aga rosinaks on täesti uus ""Ameerika jumalate" lugu. Siin on kaks muinasjutu taasloomet, austusavaldusi teistele autoritele, nagu Ray Bradbury, Arthur Conan Doyle, Arthur C. Clarke ja David Bowie. Viimast saab lugeda siin. Mõned luuletused, mille kohta ta ise ütleb, et need tulevad pealekauba (sa ei maksnud nende luuletuste eest, seega ära porise, et sa luulet ei loe. Proovi hoopis). Hea kombena jätkab Gaiman ka selles raamatus iga jutu lühitutvustustega - kuidas mõte tuli, miks ja milleks ja nõnda edasi. Tundub, et see kogumik on lühem kui tema eelmised - Fragile Things ja Smoke and Mirrors, kuigi kokku siiski 23 lugu. 

Siin on üsna õudne õuduslugu (Click-Clack the Rattlebag) ja natuke vähem selgelt õudsed lood, üks Doktor Who lugu (Nothing O'Clock). Ma ei tea viimasest üldse mitte midagi, aga lugu mõjus häirivalt, et mitte öelda, oli ka õudne, kuigi mitte nii otsesel moel, kui mõni teine. Siin on ära trükitud ka Calendar of Tales, mis oli Gaimani internetiprojekt.

Ma tooks esile "The Truth is a Cave in The Black Mountains" - see on tõeliselt tume lugu armastusest, vihkamisest ja kättemaksust. Lugu on ilmunud ka eraldi raamatuna koos illustratsioonidega, mida ma ükspäev Apollos lugemas käisin. Soovitan teil sama teha, kui raamat just praeguseks ära ostetud ei ole. Samamoodi on eraldi ilmunud "The Sleeper and the Spindle", millel on imeilus kuldne kaas ja suurepärased illustratsioonid. Tegemist on "Okasroosikese" muinasjutu ümberjutustusega, mis on ääretult originaalne ja võiks isegi öelda, et feministlik.

Nagu ikka lühijuttude puhul - ühele meeldib üks ja teisele teine lugu, aga kokkuvõttes leiab igaüks omale midagi. 

Teised kirjutavad:

The Guardian

Tor.com

Liis Klaar "Mulgivanaema meekook"

"Mulgivanaema meekook" on üks väga ilus raamat (kujundaja Kadi Pajupuu). Kas ma olen juba öelnud, et ma armastan ilusaid raamatuid? Liis Klaar on kirja pannud loo oma suguvõsa käekäigust 20. sajandil. Teksti osa on suhteliselt napp, peatutud on kõige olulisemal, ehk ei tule karta pikki heietusi elumurede teemal. Samas on autori enda elukäik olnud väga huvitav - sündinud 1938. aastal, tegi ta koos vanematega läbi põgenemise üle mere, kus nende laev torpeedotabamuse sai, kuid siiski veepinnale jäi. Järgnes elu Saksamaa põgenikelaagris läbi lapse silmade, hiljem kolimine Rootsi, abiellumine ja elu maailma eri paigus ning lõpuks kolimine Eestisse.

Lisaks on palju fotosid perekonnaalbumitest. Kogu loo taustaks on autori mulgivanaema toiduretseptid, mille too oma peene käekirjaga kunagi kaustikusse kirja pannud. Ehk siit leate autentseid retsepte - meekoogi, mulgi korbi, aleksandrikoogi, hapukapsasupi, mulgi pudru, kringli, pasha, kilupirukate ja kreeka pähkli koogi tegemiseks. See meekook on mul igal juhul tegemist ootavate asjade nimekirjas.

Hiljem: Nüüdseks on meekook tehtud. Soovitan teistelegi.

Teised kirjutavad:

intervjuu autoriga

Poul Anderson

Ei mäletagi enam, kust ma Poul Andersoni lugemiseks tõuke sain - ilmselt lugesin kusagilt blogist nii kaasahaaravat ülevaadet, et tekkis tunne, et "mina pean ka kohe seda raamatut lugeda saama!". Mõnikord tekib selline tunne ja ma olen teistele blogijatele ja kirjutajatele selle eest tänulik. Vaikselt loodan, et ka mõni minu kirjutis on mõnikord kelleski samasuguse tunde tekitanud. Sest ilmselgelt olen ma teinekord mõnest loetud teosest tõelises vaimustuses ja siis tahaks hirmsasti, et kõik ülejäänud maailma inimesed ka seda vaimustust jagaks.

Aga Poul Andersonilt olin varem lugenud "Südasuvist tormi" ja see oli üks tore paralleelajalooline seikluslugu. "Kõrge ristiretke" tegevus toimub ka millalgil keskajal, aga siin ei ole mitte paralleelreaalsus, vaid tulnukad, kes juhtuvad maanduma ühe Inglismaa külakesse. Kohalikud mehed ei ole mitte väetite killast ja tulnukad kõmmutatakse maha (vibudega). Üks jääb küll ellu ja see kamandatakse kosmoselaeva juhtima. Sest külameestel on tekkinud hea idee, et niimoodi, õhulaevaga saab ju väga kiiresti Prantsusmaad vallutama sõita. Aga tulnukal on omad plaanid. Nii satuvadki külamehed koos laste, naiste ja pudulojustega võõrastele planeetidele võõrastesse sõdadesse. Ja tulevad sellest auga välja. Tõeliselt lõbus ja jabur ulmeseiklus, kus on kokku segatud võõrad planeedid, keskaegsed ristisõjad ja kõvasti head huumorit.

"Murtud mõõk" on hoopis teisest puust teos. Tegemist on Andersoni kõige esimese teose uusväljalaskega ja ta ise on selle kohta hiljem öelnud (arvan, et see oli äkki teose ees- või järelsõnas), et see pole üldse see Anderson, keda tema teab. Siin on Põhjala saagadest ja legendidest pärit raske õhkkond, kus keegi ei pääse oma saatuse eest. Vägivalda ja reetmist ja suurt armastust. Haldjasugu ei ole mingi Tolkieni teostest pärit üllas kõrgkultuur, vaid pigem reetlikud ja omakasu peal väljas olevad tegelased. Samas on tegemist eepilise teosega, mis jutustab kangelase elu sünnist surmani. Ja surm muidugi tuleb.

"Kolm südant ja kolm lõvi" on keskaegsete rüütliromaanide vaimus seiklusjutt, kus toimetavad üllas kangelane, kaunis neitsi, kes on vaheldumisi nii lind kui naine, härjapõlvlane ja muidugi haldjad, kuningad ja saratseenid. See oli ilus ja romantiline ja mulle igatahes meeldis üsna hästi. Teise Maailmasõja ajal saab üks sõdur haavata ja pärast ärkamist avastab end võõralt maalt. Selgub, et tegemist on haldjamaaga ja tema seal tähtis isik. Peategelane lahendab ettetulevaid olukordi füüsika ja inseneriteadmiste abil, võidab trolle ja lohesid, rääkimata inimestest.

Aga mis oli "Jumalate sõda"? Esimese hooga ei meenu sellest üldse mitte midagi. Pärast pisukest guudeldamist selgus, et tegemist on viikingikuningas Haddingist rääkiva saaga ümberjutustusega. Nüüd meenus tõesti midagi - oli üks kuningapoeg, kes kasvas üles hiiglaste juures ja kes hiljem kuningaks sai, oli üldse üllas ja hea ja võitmatu ja kus päris lõpuks alles selgeks sai, kes ta tegelikult oli. Ehk siis viikingiaegne seiklusjutt, kus müttavad ka jumalad ja trollid ja muud üleloomulikud olendid.

Nüüd tuli meelde - see oli muidugi loterii, kes "Kõrgest ristiretkest" nii kaasakiskuvalt kirjutas. Tsiteerin: Vibude, piikide ja mõõkadega tulnukate vastu? Muidugi. Raudrüüdes avakosmoses võitlemine? Jumalik. Heitemasinaga tuumapommide lennutamine? Ay caramba. Elurõõmus jaburus on vahva – kui see on õnnestunult kirjutatud.

Andersoni bibliograafia on muljetavaldav ja nagu ma aru saan, on ta kirjutanud ka kõvasti science fictionit, aga need eesti keelde tõlgitud teosed on kõik fantasy, kuhu on pikitud ka teadusulme elemente. Kokkuvõtteks võin öelda, et koos "Südasuvise tormiga" on nende raamatute näol tegemist lugemiseks igati sobiliku fantaasiakirjandusega. Eriti neile, kes armastavad vanu saagasid ja legende. "Kõrget ristiretke" aga võib küll igaüks lugeda - meelelahutus garanteeritud.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas
loterii
Katkend Jumalate sõjast

Paula McLain "Tiir ümber päikese"

Beryl Markham (26. oktoober 1902 – 3. august 1986) kolis koos vanematega nelja-aastaselt Keeniasse, kus tema isa hakkas hobusefarmi pidama. Varsti lahkus ema nende juurest ja Beryl sai üsnagi mittetraditsioonilise kasvatuse kohaliku kipsigise hõimu lastega mängides, õppides  ja jahti pidades.

Vaevalt kahekümnesena sai temast litsentseeritud hobusetreener - esimene naissoost ja veel nii noor. Hiljem töötas ta lennukipiloodina ja oli esimene naine, kes ületas üksinda lennukil Atlandi ookeani Inglismaalt Põhja-Ameerikasse. Oma elust on ta kirjutanud raamatu "Koos ööga läände", mis ka eesti keeles olemas.

"Tiir ümber päikese" on küll mina-vormis, kuid kirjutas selle Paula McLain. Ehk raamat on selline fiktiivne memuaar, mis algab Beryli Keeniasse saabumisega ja lõpeb üle-Atlandi lennuga 30 aastat hiljem.

Kõik olulised faktid on raamatus olemas, kuid see on vaid taust, millele autor maalib suhete rägastiku. 20. sajandi alguse Keenias, mis oli siis Briti koloonia, jälgitakse rangelt moraalinorme ja tavasid, kuigi nagu ütleb üks tegelane, et teha võib ükskõik mida, peaasi et õiged inimesed oleksid ebameeldivuste eest kaitstud. Kolonistide arv on piiratud ja nii käivad kõik kõigiga läbi ja on järgemööda üksteise armukesed või abikaasad. Just nagu seebiseriaalis. Isepäine Beryl satub vaevalt lapseeast välja jõudnult seltskonda ja suhetekeerisesse, milleks ta ei ole mitte kuidagi olnud ette valmistatud, elades kõrvalises kohas koos isa, hobusemeeste ja kohalikega. Nii ta abiellub ja lahutab ja abiellub uuesti ja lahutab ja ... ma rohkem ära ei räägi.

Märkimata ei saa jätta Karen Blixenit, kes on vaat et teose teine peategelane, igatahes kulutatakse tema peale kõvasti ruumi. Kuna Beryl ja Karen armastasid sama meest - Denys Finch Hattonit - siis olid nad paratamatult teineteisega seotud. McLain maalib Blixenist päris huvitava portree. Ma olen küll "Aafrika äärel" lugenud ja filmigi näinud, aga kuna sellest on nii palju aega möödas, siis pole kahjuks suurt midagi meeles peale selle, et Blixen kirjutas Finch Hattonist esimest korda alles umbes leheküljel 176 (erinevalt filmist, kus see suhe oli peategelane, nagu ka McLaini raamatus).

Raamatut lugema asudes tekkis esialgu tunne, et midagi on valesti, mingi ebakõla on sees, midagi ei klapi. Aga ei saanud aru, mis täpselt. Tegemist on minajutustusega ja romaan algab peategelase lapsepõlvega. Siis sain aru - ebakõla tuleneb sellest, et jutustajaks on laps - aga tema suu läbi räägib hoopis täiskasvanu ja isegi mitte tema ise täiskasvanuna, vaid võõras täiskasvanu. Laps ei vaatle maailma sellisel viisil ega arutle niimoodi. Kuigi otseselt nagu midagi valesti polnudki - tekst jookseb ja kirjeldused (nii inimestest kui ka loodusest) on päris rikkalikud, tegevus on huvitav, süžee areneb. Aga see viga paranes kohe, kui peategelane neiuikka jõudis - siis muutus tekst usutavaks ja loomulikuks.

Suhete seebiooperi taustal on kogu aeg Aafrika - loodus ja inimesed. Muidugi ka hobused. Lennukid tulid alles lõpupoole, ehk sellest osast Beryli elust McLain liiga palju ei kirjuta. Hoolimata mõningatest ebakõladest on McLain kirjutanud huvitava teose, mille tegelastele saab kaasa elada, millest saab midagi uut teada (hobustest ja maasaidest näiteks) ja mis pakub kenasti põgenemisvõimalust akna taga laiuvast hallusest sooja ja kirglikku Aafrikasse.

Tõlkinud Karin Suursalu

Teised kirjutavad:
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
Lugemisklubi
Lugemissoovituse blog

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Jaan Kaplinski "Jutte"

"Jutte" on Jaan Kaplinski täielik lühijuttude kogu. Raamatus on kaks täitsa eraldiseisvat osa - esimene, kus Kaplinski jutustab oma lapsepõlvest sõjajärgses Tartus ja teine, kus on hilisemad jutud, kuid mis samuti enamasti Tartus toimuvad.

Tartu jutud on lapsepõlvemälestused, mis kirja pandud viisil, mis poeb naha alla ja paneb loetut nägema läbi selle pisikese poisi silmade. Väga elusad jutud, võib tunda lõhna ja maitset, rääkimata kirjeldatud paikade ja inimeste ettekujutamisest. Aeg oli pärast sõda, kui majad olid varemetes ja elati tihedalt koos ühiskorterites. Autor teeb selle elavaks, nagu oleksid ise seal koos temaga ja turniksid varemete vahel.

Lisaks lapsepõlvejuttudele on siin 1990. aastal kogus „Kust tuli öö“ ilmunud jutud ja „Eesti rahva esoteeriline ajalugu“. Mis on suurepärane täiendus Meri ja Mikita käsitlustele. Eestlased on ikka olnud maailma keskpunkt, üsk ja tšakra ning ärgu keegi arvaku, et see kunagi teisiti oleks võinud olla. Ma saan aru küll, et võrdlus Mikitaga ei tarvitse igaühele meeldida, aga kes siis veel räägib sellest kuidas eestlased maailma ajaloo käiku on muutnud ja muudavad edasigi. Sellest jutust on ammendava ülevaate kirjutanud loterii.

Bukahooliku mured

LibraryThingis, kus ma oma raamatute kataloogi hoian ja millest kirjutasin lähemalt siin, on !loomulikult! käimas ka Book Reading Challenge 2016. Tegelikult on neid terve hulga, nagu 100 Books in 2016 või 75 Books in 2016. Mind paelus aga 2016 ROOT Challenge - (Read Our Own Tomes) ehk selline, kus loetakse oma olemasolevaid ja seni lugemata raamatuid. Minul on hetkel kodus 527 lugemata raamatut, millest nii vähemalt umbes poolt ma kindlasti tahaksin olla lugenud.

Viimasel ajal ma ei käi enam raamatupoes, kui vähegi võin ja väldin uute raamatute ostu. Kui ostan, siis valin e-raamatu. Sest riiulid on täis. Just vaatasin, et natuke ringitõstmist (fotoalbumid võivad olla ka mujal kui raamaturiiulis) ja saan juurde ühe riiulivahe. Aga see saab ilmselt kohe täis, kui ma kõik need raamatud, mis juba mõnda aega kapi- ja lauanurkadel seisnud on, ära paigutan. Kõigist minu ettevaatusabinõudest hoolimata tuleb raamatuid juurde. Ma ei pea neid üldsegi ostma ega midagi, viimasel ajal tulevad nad täitsa niisama. Näiteks käisin KirjandusAidas ja sain loosiga raamatu, kuigi jäin hiljaks oli viimane, kes loosi tõmbas. Või ühel üritusel, kus sain kingituseks esineja kirjutatud raamatu - Lewis Pugh, soovitan tema kohta uurida, erakordne inimene ja väga huvitav esineja, raamat oli ka suurepärane. Kirjastus Varrak pakub lahkelt iga kuu arvustamiseks raamatut ja ma ei suuda ju ära öelda, kui sealt midagi huvitavat leian. Isa kinkis mulle mitu ilusasti köidetud Taluperenaise ja Nõukogude Naise aastakäiku. Need on ikka ka raamatud. Vähemasti selles mõttes, et võtavad riiulil ruumi. Mind intrigeeris eriti 1975. aasta Nõukogude Naise aastakäik. On ju huvitav vaadata, millest sinu sünniaastal kirjutati.

Kõige selle juures on lugemine ise kuidagi soiku jäänud. Mõni raamat on ikka kogu aeg pooleli, aga selle läbisaamine võtab liiga palju aega. Ja olen tagasi pöördunud oma lapsepõlve lugemisviisi juurde - mitu raamatut ühel ajal ja järgemööda. Vahepeal ma lugesin ikka üks raamat korraga, viimasel ajal on mitu tükki ühel ajal käsil. Avastasin, et niimoodi on ka täitsa võimalik. Aga aega kulub. Mõtlen järjest rohkem audioraamatute peale - neid saab kuulata muude tegemiste kõrvale ja niimoodi mitu head asja korraga saada. Internet on (ingliskeelseid) audioraamatuid täis, teisalt aga nõuavad nad siiski süvenemist. Pidin näiteks Dickensi "Christmas Carolit" kaks korda kuulama, sest esimese korraga läks pool mööda.

Bukahooliku mured :)