Käisin "Marmorluige" esitlusel ja minu arvamus süvenes - tõepoolest väga huvitav ja suurte teadmiste ja kogemustega inimene. Aga mul ei olnud plaaniski tema raamatut lugeda. Esitlusel loeti ette pikki lõike, nii eesti kui ka vene keeles ja need olid head ja huvitavad kuulata. Ometi arvasin, et see ei ole raamat, mida ma lugeda tahaksin. Ja seda mitte tema võimaliku kirjandusliku väärtuse või väärtusetuse tõttu, vaid sisu tõttu.
Aga päev pärast esitlust vaatas raamat mulle raamatukogus uue kirjanduse riiulilt nii ootavalt vastu, et mul ei jäänud muud üle, kui see kaasa võtta.
Proovin nüüd edasi anda, miks ma seda raamatut lugeda ei oleks tahtnud ja miks see raamat on suurepärane.
Sest õiendame selle asja kohe ära - see on suurepäraselt kirjutatud raamat. Autor ei ole eestlane - see on kohe selge - keelekasutus, väljendid, üldine kogu teost läbiv mõtteviis - see on teistmoodi. Samas, kuna suurem osa tegevusest toimub siinsamas, Eestis, ei ole ta ka kauge ja võõras. Ühest küljest lopsakas keelekasutus, teisest küljest ütleb autor nii vähesega nii palju. Paari lausega suudab ta kokku võtta aastatepikkuse ängi ja teeb seda niimoodi, et seda on luust ja lihast tunda.
Lapsepõlv, mida Skulskaja kirjeldab, on õudne. Tundub, nagu ta oleks üles kasvanud täiesti düsfunktsionaalses peres, kus kogu elu käis ema hirmuvalitsuse all. Just seda ma kartsingi. Ma kuidagi juba teadsin, et Skulskaja armu ei anna. Seda on raske ja valus lugeda, hakkab kahju nii sellest väikesest tüdrukust kui ka iseendast ja oma lapsest ja oma emast ja üldse ...
Samas ta püüab oma vanemaid ka mõista:
Kas oli asi selles, et ei isal ega emal ei olnud normaalset peret, nad ei teadnud, kuidas õigesti lapsi kasvatada, kuidas nendega suhelda. Ning kategoorilisel ja otsustaval emal oli lihtne allutada isa oma tahtele, veenda teda ma õigsuses, stalinlike mahalaskmisseaduste õigsuses... Võib-olla... (lk 31)
Vahepeal ei olegi täpselt aru saada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Ja ehk ei olegi see tähtis. Vahel ma mõtlesin, et kas need inimesed, kellest ta kirjutab, on praeguseks surnud. Sest kuidas saab kellestki selliseid asju kirjutada, kes neid veel ise lugeda võib... Samas - "Marmorluik" on romaan, täpsemalt lapsepõlveromaan ja sel juhul on see kõik ju hoopis fiktsioon.
Mälestused lapsepõlvest ja kooliajast vahelduvad sürrealistlike jutustustega. Mina ei ole eriti suur sürrealistlike jutukeste fänn ja mida edasi, seda piinarikkam oli neid lugeda. Seda enam, et enamasti sisaldavad need jutukesed surma. Ikka lõigatakse kellelgil midagi otsast ära või lüüakse nagu muuseas maha või juhtub midagi muud jubedat. Samas on huvitav näha, kuidas tegelikus elus juhtunu vormub millekski uueks ja teistsuguseks, kuidas elust saab ilukirjandus. Kuidas ilukirjanduses on võimalik oma tegelike painajatega hakkama saada, neid suurendades ja laiendades nii palju, et tegelikkusest saab kunst.
Raamatuesitlusel kirjandusfestivalil "HeadRead" 2015
Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub
Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar