George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

"Londoni lühibiograafia" otsa sobis nagu rusikas silmaauku lugeda George Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid". Ka Ackroyd tsiteerib teda paaris kohas. Kui Ackroyd kirjutas üldiselt ja ülevaatlikult, siis Orwell kirjutab samast asjast läbi isikliku vaatevinkli. "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus 1933 ja oli Orwelli esimeseks romaaniks.

Minategelane elab Pariisis täitsa muretut elu, tal on töökoht inglise keele õpetajana, õhtud saab veeta kõrtsis koos teiste omasugustega ja elab kenasti ära. Orwell kirjeldab piirkonna elanikke, kes on oma mitmekesisuses muidugi väga värvikad. Aga siis jääb ta oma kohast ilma ja algab olelusvõitlus. Kuidas elada, kui raha ei ole ja ei tule? Kõigepealt tuleb seda iga hinna eest varjata, vaikselt müüa, mida müüa annab ja ülejäänud asjad sandikopikate eest pandimajja viia. Lõpuks on raha nii otsas, et tuleb paar päeva nälgida. Ka seda tunnet kirjeldab Orwell põhjalikult. Nälgimine ei ole lihtsalt tühi kõht. Lõpuks leiab ta tööd hotelli nõudepesijana. See tähendab 17-tunniseid tööpäevi kuumades ja kitsastes maa-alustes ruumides. Üldiselt on see elu lohutu, sest nagu Orwell kirjeldab - naist nõudepesija võtta ei saa, sest selle jaoks ei teeni ta piisavalt raha, vähese vaba aja ta lihtsalt magab maha, sest on tööst nii väsinud ja ainsaks kergeks lohutuseks on õhtul kõrtsis ennast purju juua.

Lõpuks ei pea ta siiski sellisele koormusele vastu ja kirjutab sõbrale Londonisse, kes leiab talle töö vaimuhaige hooldajana. Kohale jõudes selgub, et vaimuhaige on koos perekonnaga kuuks ajaks ära sõitnud ja see aeg tuleb kuidagi - jälle ilma rahata - hakkama saada. Londoni heidikute elu tundub igatahes palju lohutum kui Pariisi oma. Seal sai vähemasti veini juua, siin ei ole ühelgi hulgusel nii palju raha, et endale alkoholi lubada. Kogu elu seisneb ühest odavast öömajast teise kõmpimisest, sest seadus ei luba ühes kohas järjest ööbida. Jälle kirjeldab Orwell teravalt nii olusid kui ka portreteerib inimesi, kes sellist elu elavad.

Kuigi lugedes võib tunduda, et tegemist on tema enda mälestustega, siis päris nii see pole. Teos on autobiograafiline, kuid päris sarnase hulgusena ta Londonis ei elanud. Selle osa kirjutamiseks tegi Orwell pigem uurimistööd, kuigi käis ka ise Londoni vaeste varjupaikades ja tänavatel. Pariisis ta siiski töötas olude sunnil nõudepesijana ja sellest ta õigupoolest oma esimese raamatu kirjutamiseks ajendi saigi. Ma tegelikult ei nimetaks seda teost romaaniks, pigem on see ajakirjanduslik ülevaade vaeste elust Pariisis ja Londonis, aga siiski värvikas ning põnevaid portreesid ja lugusid täis.

Tõlkinud Sirje Veski

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Margus Haav, ERR
loterii
Kultuuritarbija 60+