reede, 5. veebruar 2016

Paula McLain "Tiir ümber päikese"

Beryl Markham (26. oktoober 1902 – 3. august 1986) kolis koos vanematega nelja-aastaselt Keeniasse, kus tema isa hakkas hobusefarmi pidama. Varsti lahkus ema nende juurest ja Beryl sai üsnagi mittetraditsioonilise kasvatuse kohaliku kipsigise hõimu lastega mängides, õppides  ja jahti pidades.

Vaevalt kahekümnesena sai temast litsentseeritud hobusetreener - esimene naissoost ja veel nii noor. Hiljem töötas ta lennukipiloodina ja oli esimene naine, kes ületas üksinda lennukil Atlandi ookeani Inglismaalt Põhja-Ameerikasse. Oma elust on ta kirjutanud raamatu "Koos ööga läände", mis ka eesti keeles olemas.

"Tiir ümber päikese" on küll mina-vormis, kuid kirjutas selle Paula McLain. Ehk raamat on selline fiktiivne memuaar, mis algab Beryli Keeniasse saabumisega ja lõpeb üle-Atlandi lennuga 30 aastat hiljem.

Kõik olulised faktid on raamatus olemas, kuid see on vaid taust, millele autor maalib suhete rägastiku. 20. sajandi alguse Keenias, mis oli siis Briti koloonia, jälgitakse rangelt moraalinorme ja tavasid, kuigi nagu ütleb üks tegelane, et teha võib ükskõik mida, peaasi et õiged inimesed oleksid ebameeldivuste eest kaitstud. Kolonistide arv on piiratud ja nii käivad kõik kõigiga läbi ja on järgemööda üksteise armukesed või abikaasad. Just nagu seebiseriaalis. Isepäine Beryl satub vaevalt lapseeast välja jõudnult seltskonda ja suhetekeerisesse, milleks ta ei ole mitte kuidagi olnud ette valmistatud, elades kõrvalises kohas koos isa, hobusemeeste ja kohalikega. Nii ta abiellub ja lahutab ja abiellub uuesti ja lahutab ja ... ma rohkem ära ei räägi.

Märkimata ei saa jätta Karen Blixenit, kes on vaat et teose teine peategelane, igatahes kulutatakse tema peale kõvasti ruumi. Kuna Beryl ja Karen armastasid sama meest - Denys Finch Hattonit - siis olid nad paratamatult teineteisega seotud. McLain maalib Blixenist päris huvitava portree. Ma olen küll "Aafrika äärel" lugenud ja filmigi näinud, aga kuna sellest on nii palju aega möödas, siis pole kahjuks suurt midagi meeles peale selle, et Blixen kirjutas Finch Hattonist esimest korda alles umbes leheküljel 176 (erinevalt filmist, kus see suhe oli peategelane, nagu ka McLaini raamatus).

Raamatut lugema asudes tekkis esialgu tunne, et midagi on valesti, mingi ebakõla on sees, midagi ei klapi. Aga ei saanud aru, mis täpselt. Tegemist on minajutustusega ja romaan algab peategelase lapsepõlvega. Siis sain aru - ebakõla tuleneb sellest, et jutustajaks on laps - aga tema suu läbi räägib hoopis täiskasvanu ja isegi mitte tema ise täiskasvanuna, vaid võõras täiskasvanu. Laps ei vaatle maailma sellisel viisil ega arutle niimoodi. Kuigi otseselt nagu midagi valesti polnudki - tekst jookseb ja kirjeldused (nii inimestest kui ka loodusest) on päris rikkalikud, tegevus on huvitav, süžee areneb. Aga see viga paranes kohe, kui peategelane neiuikka jõudis - siis muutus tekst usutavaks ja loomulikuks.

Suhete seebiooperi taustal on kogu aeg Aafrika - loodus ja inimesed. Muidugi ka hobused. Lennukid tulid alles lõpupoole, ehk sellest osast Beryli elust McLain liiga palju ei kirjuta. Hoolimata mõningatest ebakõladest on McLain kirjutanud huvitava teose, mille tegelastele saab kaasa elada, millest saab midagi uut teada (hobustest ja maasaidest näiteks) ja mis pakub kenasti põgenemisvõimalust akna taga laiuvast hallusest sooja ja kirglikku Aafrikasse.

Tõlkinud Karin Suursalu

Teised kirjutavad:
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
Lugemisklubi
Lugemissoovituse blog

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar