Peter Ackroyd on tegelikult kirjutanud ka Londoni biograafia, milles on üle 800 lehekülje. Kuidas mahutada ühe linna 2000-aastane elu mõnesajale leheküljele? Esimene tuhat aastat mahtus kahekümnele leheküljele, kuid mida ajas edasi, seda rohkem ruumi igale ajastule jätkus. Sellest tulenes ka, et algus oli natuke vaevaline. Kuna London sündis juba mitu tuhat aastat tagasi, aga sellest ajast ei ole just palju teavet, siis on autor siia kokku kogunud teadaoleva info ja see pole üldsegi nii huvitav kui hilisemad peatükid, kus ka inimesed mängu tulevad. Tegelikult ulatub Londoni ajalugu muidugi palju kaugemale tagasi, Ackroyd alustab kusagilt neoliitikumist, aga nagu ülesin, see esimene peatükk on veidi ebamäärane ja laialivalguv.
Aga ikkagi - elulugu? Autor kirjutab eessõnas, et kujutlus Londonist kui inimkehast on tabav ja eripärane. Ta räägib "Londoni soojast tuksuvast südamest", linna kõrvaltänavad meenutavad ahtaid sooni ja selle pargid on nagu kopsud. Linnasügise udus ja vihmas näivad läikiv sillutis ja vanade kujade munakivid otsekui veritsevat. Tuletõrjepumpade voolikud purskavad vett nagu läbilõigatud arterid verd. Linn on lihalik ja ablas, ta manustab ja väljutab, teda hoiab liikvel igikestev ahnus ja himu. Igal juhul peame suhtuma Londonisse kui inimkujusse, mis järgib oma elu- ja kasvamise seadusi, ütleb Ackroyd. Ja niimoodi juhatabki ta lugeja sellesse linna.
Ta jälgib laias laastus kronoloogilist järjestust, niipalju, et alustab muinasajast ja lõpetab kusagil eelmise sajandi lõpus, aga tegelikult ei allu London aja lineaarsele kulgemisele ja nii vaatleb ta pigem nähtusi ja kõrvutab neid nii, nagu sobivam tundub.
Raamatust kooruvad välja järgmised märksõnad: linn, mis rajaneb rahal ja võimul, linn kui teater, London kui suur võrdustaja, London kui vangla, linn, mis teeb haigeks, hulluks ja tapab, linn, mis suunab ise selle elanike tahet ja tegemisi, London kui vaeste ja heidikute linn, London kui kommertsi ja äriajamise linn.
Nii nagu teisedki Briti saarte ajaloost kirjutavad autorid ei saa ka Ackroyd üle ega ümber kuritegevusest, vanglatest, hukkamistest. Jääb mulje, nagu oleks Londonis aastasadu elanud vaid kurjategijad. Ja kohe nende järel tulevad vaesed. Aga kuhu jäid rikkad ja aristokraadid? Neist kirjutab Ackroyd vaid möödaminnes, Londoni peategelased on ikkagi selle põhjakiht - hulgused, vaesed ja haiged, kes elasid aastasadu uskumatult kohutavates tingimustes. Linnas, mis rajanes võimul ja rahal, olid rahatud ja võimutud iseäranis allasurutud. Aga kas linn saab oma ilme elanikelt - või matkivad elanikud linna olusid?
Seda küsimust esitab Ackroyd mitmel korral - kas elanikud mõjutavad linna või on see vastupidi? Piirkonnad, mis olid vaesed viissada aastat tagasi, on vaesed ka praegu. Clerkenwell Green on piirkond, kust on regulaarsete ajavahemike tagant saanud alguse mässud ja protestid alates sellest, kui Wat Tyler 1381. aastal sealse kloostri põlema pani kuni 19. sajandi rahutusteni. Vahepeal toimetasid seal Lenin ja teised põrandaalused. Võib-olla on see kõik kokkusattumus, et ka 19. sajandi rahutused toimusid samas ümbruskonnas. Aga võib-olla mitte. Ackroyd küsib, et kui on tõepoolest olemas selline asi nagu elu või kogemuse järjepidevus, siis kas see on seotud piirkonna tegeliku topograafiaga? Kas on liiga julge arvata, et tänavatelt ja põikudelt endilt lähtuvad mingid tegevused ja pärimusmustrid? Igal juhul on olemas tõestusmaterjali läbi sajandite kestnud järjepidevusele, nii et Londoni tänavatel ilmneb kindel saatusetee või muster.
Linna ärilist olemust näitab muuhulgas järgmine juhtum: 1940. aasta 29. detsembri lauspommitamisel hävitati palju ajaloolisi hooneid, peaaegu kolmandik Cityst muutus tuhaks ja kildudeks. Seevastu uuemad äritänavad said suhteliselt vähe viga ning kõik tähtsad rahandusasutused jäid sootuks puutumata. Linna kaitsevaimud turvasid Inglise Panka ja börsi otsekui linna sümbolid greifid, kes valvavad kiivalt oma varandust.
Lõpuks jääb London ikkagi tabamatuks ja hõlmamatuks. Ta on lihtsalt liiga suur, nii ajaloos tagasi vaadates kui ka geograafiliselt ulatuselt. Mul ei tekkinud lugemise ajal tahtmist oma silmaga kõiki kirjeldatud paiku üle vaatama sõita, aga mulle meeldis viibida selles maailmas, mille Ackroyd oma raamatus lõi. Selles oli lumma ja põnevust, kuigi see oli ka võõras, kuid ehk just seetõttu nii kaasahaarav.
Tõlkinud Kalev Lattik
Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.
Teised kirjutavad:
Kruusatee
Mis loeb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar