reede, 30. aprill 2010

Olavi Kärsna "Pisiettevõtja käsiraamat"

Võtsin Olavi Kärsna "Pisiettevõtja käsiraamatu" kõigepealt raamatukogust ja mõtlesin, et kirjutan olulisemad kohad välja. Aga siiski ikkagi läksin ja ostsin poest päris oma.

Olavi Kärsna on mikroettevõtluse ekspert ja on oma teadmised nüüd raamatus edasi andnud. Raamat on küll üsna päevakajaline, st põhineb väljaandmise aastal (2009) kehtivatel seadustel, seega 4-5 aasta pärast on ta ilmselt vananenud. Samas, kui just maksuseadusi oluliselt ei muudeta, siis põhitõed kehtivad ilmselt ka edaspidi. "Pisiettevõtja käsiraamat" räägib füüsilisest isikutest ettevõtjate (FIE), loovisikute ja osaühingute tegevuse ja raamatupidamise korraldamisest.

Kõigepealt sain kinnitust, et olin siiani iseseisvalt seadusi ja maksuameti juhendeid lugedes asjadest päris hästi aru saanud. Rahanduse ja raamatupidamise magistrikraadist on ikka mingit praktilist kasu ka. Aga Kärsna on põhjalikult kursis ka meie kohtukaasustega ja aitab seadusi tõlgendada. Selgitused on lihtsad ja arusaadavad, ei mingit kuiva kantseliiti, lisandub hea huumor ja nii on raamatut lugeda mõnu. Mõnu on muidugi suhteline. FIEst sõbranna, kellele raamatut laenasin, kirjutas küll, et võttis selle õhtul lugemiseks voodisse kaasa ja et ta pole mitte kunagi varem nii ruttu magama jäänud. Mina lugesin huviga.

Väga kasulik raamat alustavatele mikroettevõtjatele, aga usun, et ka juba kogenumatel ettevõtjatel on siit üht-teist kasulikku kõrva taha panna.

pühapäev, 25. aprill 2010

Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

Ma ei tea, mida ma sellest raamatust ootasin. Olin lugenud Tõnu Õnnepalu luulevormis päeviku "Kevad ja suvi ja" kohta ainult ülivõrdes arvamusi. Aga see ei hakanud minuga rääkima. Vaid mõned hetked tulid ligidale.

Kui on kevad, ootab autor suve ja enne kui suvi alatagi jõuab, näeb ta juba sügisemärke. Pidev ootamine ja hirm tuleviku ees? Surma ees? Surmast on mitu korda juttu. Noh, jah. Mis ma ikka rohkem kirjutan, kui midagi öelda ei ole. Las Õnnepalu räägib ise.

23. aprill
Tuleb päev, kui sul pole enam kuhugi minna,
sest kõik, mis on olnud, on kõik, mis on.
Ees seesama, mis taga, siin seesama, mis siin.

Ja kust ma tean? Kui ma oleksin armastanud...
Jah, kui ma oleksin armastanud.

18. mai
Vihmane ja hall pühapäev. Hea
vaheaeg kohustuses olla õnnelik,
kasvõi natukenegi. Täna ei pidanud.
Võis terve päeva lugeda igavat raamatut
Belgiast.

31. mai
Kased lõhnavad hommikul ja õhtul,
soojus on õhus, kevadest saab suvi
ja minul on sellest süda kergem.
Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust, elu on seegi. Kuigi imelik.

25. juuni
Ilus ja tark on lihtsalt ilusam vaadata
ja kuulata kui kole ja loll,
muidu pole neil suurt vahet midagi.
Elu on kummalegi ühe kallis.

23. juuli
Soe päev. Maa aurab. Päike.
Jõin varjus teed. Tõin arvutigi õue,
aga siis hakkas vilu.
Vaatasin allikasse minnes
oma keha. Näe,
olengi vana. Üllatus võib olla
sündides sama suur:
kas see tõesti võis minuga
juhtuda?
*
Tirtsud laulavad väljas,
öö pimeneb, lõhn
on küpsuse-eelne. Sügist ikkagi
ette ei kujuta. Ja talve. Ja kevadet.

9. august
Kurb liiga aeglaselt muutuv taevas,
liiga sügisene, küps rukis, piimküps nisu,
tihedad viljad, millegi ootus
ja sõjateated, inimeste elu, hullus.
Metsvaarikad raiesmikul.
Õhtul kuldne viirg pilvede all.
Kui ma ainult teaksin, kuidas
sellest kõigest, mis ma olen,
pääseda.

25. november
Pärast kahte tuisuööd
on valget nii palju, et see on
natuke nagu kunstlik. Eriti
kui õhtul õuelamp põlema panna.
Valge kumab kõigis pehmetes toonides
nagu mingu plastik. Tee on valge ja tühi,
kedagi pole näha. Väga loomulik oleks
praegu surra. Keegi ei märkakski.

Teised kirjutavad:

teisipäev, 20. aprill 2010

Luuletus

Järgnevate salmide koostamisel sain inspiratsiooni (et mitte öelda, viksisin maha) Lossi blogist.
Koosneb eranditult siia blogisse toonud otsifraasidest. Mõni kirjavahemärk on minu poolt.

suguiha tekitav
suur raamaturiiul:
vanakreeka romaan
mehhiko novell
audioraamat
kiidetud eneseabiraamat
loen sinu raamatut

mida me saame raamatutest:
kuidas kirjutada hea raamat
kuidas kirjutada kiri 12 klassis
kuidas klassifitseerida naisi
kuidas koostada viisakas kiri
kuidas käituda kinos ?!
kuidas teismelistega hakkama saada
mida kirjutada lugemispäevikusse
kuidas kasvatada iha

tõeline mees on
mihkel raud
andrus kivirähk
tiit aleksejev
tõnis õnnepalu
august kivirähn.
ruitlane on setu

kas trooja sõda toimus tegelikult?
trooja sõda ei ole toimunud
vana kreeka jutul pole saba ega sarvi

mõistuspärane olend
jürgen rooste ei mingit seksi:
mees otsib naist armastama
naine otsib mees vestlus
mees naine lähedalolu ...
miks mehed kirjutavad muinasjutte?

mis teeb naised õnnelikuks?
armastuse poos, vanakreeka seks, lesbiporno
teeb naise õnnelikuks
mida teha et maailm ei sureks labasuse kätte?

teisipäev, 13. aprill 2010

Tulekul Balti raamatumess

06.-08. mai 2010 toimub Tallinnas Nokia kontserdimajas Balti raamatumess.
Programm on üleval siin. Vaatasin, et nii palju põnevaid arutelusid ja kohtumisi tuleb, et ma pean ennast vist töölt vabaks võtma selleks ajaks :)
Eelmisest messist mäletan elavalt, kuidas pidin vahepeal käima sularaha juurde toomas ja kuidas lahkusin mitme raske kotiga.

Messi tutvustusest:
Välismaalt on lubanud oma raamatuid teiste seas esitlema tulla Leonie Swann (Saksamaa), Dmitri Bõkov (Venemaa), Zinaida Lindén (Soome), Sophie Jansson (Rootsi).
Vestlusringides kohtuvad kuulajatega Imbi Paju, Teet Kallas, Merca, Mihkel Raud, Olavi Ruitlane, Maria Porjadina (ajakirja „Tšitajem Vmeste” toimetaja), Mihhail Pavlovets (Moskva Humanitaarülikooli prorektor), Aleksandr Ebanoidze („Družba narodov” peatoimetaja) ja Tatjana Rudišina (Moskva Gaidari nimelise Kesklinna Raamatukogu välissuhete osakonna juhataja).
Ka laste peale on mõeldud. Toimub lasteraamatute esitlusi ja kohtumisi autoritega, võimalik on osaleda õpitoas ja meisterdada kasvõi emadepäevaks üks tore kaart.
Üritusi jagub nii Nokia kontserdimaja teatrikohvikusse kui raamatukohvikusse ja kontserdisaali.
Messil on võimalik tutvuda Soome, Läti, Leedu ja Eesti 2009. aasta kauneimate raamatutega, näitusega "Kasuline kokaraamat" ja väljapanekuga lasteraamatute illustratsioonidest.
Messi programmi osas teeme koostööd kirjandusfestivalidega Prima Vista (Tartu) ja HeadRead (Tallinn).

esmaspäev, 12. aprill 2010

Terry Pratchett ja Neil Gaiman "Head ended"

Olen lugenud kunagi ammu ühe Pratchetti Kettamaailma loo ja see mulle erilist muljet ei avaldanud. Pärast Terry Pratchetti ja Neil Gaimani kahasse kirjutatud "Head ended" läbilugemist hakkasin mõtlema, et kust ma küll selle mõtte sain, et just seda raamatut lugeda? Lõpuks tuli meelde, et Marek kunagi ammu soovitas Gaimani raamatuid. Eks ta mul siiani aju tagaküljel tiksus. Ega mul lugema hakates mingeid ootusi või ettekujutusi polnud, seega tuli päris üllatusena, et tegemist on maailmalõpu-raamatuga, mis aeglaselt, kuid vääramatult vältimatu lõpu poole veeres. Olin vist kujutanud midagi hullude nõidadega seoses - alapealkirjast tulenevalt.

Esialgu oli minu jaoks liiga palju absurdi (see Pratchetti osa), aga keskpaiku hakkas juba paremini minema. See oli ilmselt siis, kui taipasin, millest raamat räägib ja mis lõpuks tuleb. Lõpp oli ilus ja õnnelik, just nagu mõne Hollywoodi filmikese oma, etteaimatav ka. Halb sai ravitud, üksikud said kokku ning inimesed olid taas õnnelikud ja head. Teoses oli päris palju ühiskonnakriitikat - nelja surmaingli tegevus, ja tõdemus, et ükski deemon ei suuda nii hulle asju välja mõelda, kui inimaju. Telefonimüüjad muidugi ka, kelle surmast inimkonnale ainult kasu saab tulla.

Huvitav, mismoodi kirjutavad kaks isikupärast kirjanikku ühte raamatut kahepeale? Üks kirjutab ühe peatüki ja teine järgmise? Ilmselt mitte. Raamatut lugedes ei osanud mina küll seda kuidagi osadeks jaotada, et aru saada, mis on ühe, mis teise mehe kirjutatud. Kuigi Gaiman oli mitmes kohas väga äratuntav. Ja mis ma oskan ütelda. Pratchetti lugejad kiidavad, et parem kui "tavaline" Pratchett, Gaimani austajaid siis, kui raamat ilmus, ilmselt siin veel eriti palju ei olnud. Mina kui Gaimani austaja võiks siis ehk öelda, et polnud viga.

Tõlkinud Tiina Randus

Teised kirjutavad:
Baas 
Johanna blogi
Juku-Kalle Raid, EPL
loterii
Raamatumoor
Mariann

neljapäev, 8. aprill 2010

Käisin poes vol 22

Aprilli algul alustas korraga neli kirjastust sooduskampaaniaga. Alles neil olid kampaaniad. Igatahes on minu riiulid jällegi hulga raamatutega täienenud. Arvestus on vahepeal sassi läinud. Hah, lugesin üle - aasta algusest olen ostnud 27 raamatut. Neist mitmed on muidugi maksnud vaid 10-20 krooni. Viimati Apollost mööda Kristiine keskuse tunnelit välja jalutades mõtlesin kõigepealt, et seal on liiklemine praegu nii ebamugavaks tehtud, et ega muidu kui raamatupoe pärast oma nina sinna ei näitaks küll. Järgmisena leidsin, et ma vist peaksin lõpetama põdemise oma raamatutele raha kulutamise üle. Et kui on sõltuvus, siis on sõltuvus. Igatahes ei ole mul migit tahtmist sellest vabaks saada. Veel mitte. Riiuliruumi jälle (mõneks ajaks) kodus jätkub. Pealegi on kõik ostud absoluutselt põhjendatud!

Huxley "Head uut ilma" olen tahtnud juba ammu lugeda, Kundera "Eesriie" tundub selline kohustuslik kirjandus olevat, Helga Nõu "Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas" maksis ainult 18 krooni, kahes keeles "Eesti köök" sobiks ehk mõnele välismaalasest sõbrale kinkida (ei tea küll kellele ja millal, aga no hea teada, et midagi on kodus olemas) ja müütide vastu on mul eriline nõrkus, seega "Vanem Edda" ei tekitanud mingeid kõhklusi. Ja nii edasi.

Ajakiri DIGI (lk 11) on taas selle blogi lahkelt ära märkinud. "Metsikutes kogustes raamatute lugemine" on muidugi luuleline liialdus. Igapäevases oravarattas ei tule teinekord raamat meeldegi. Eile õhtul sain üle pika aja taas raamatu kätte võtta. Ja sain aru, kui palju ma sellest ikka puudust tunnen.

reede, 26. märts 2010

Leonie Swann "Glennkill"

Ühel hommikul avastavad lambad oma karjase pikali, labidas rinnus. Kuna inimesed niikuinii millestki midagi aru ei saa, otsustavad lambad ise välja uurida, mis nende karjasega juhtus. Detektiivi asemel on "tõenäoliselt maakonna kõige targem" lammas nimega Miss Maple. Ega lammaste mobiliseerimine mõrva uurima liiga lihtne ei ole. Lambad nimelt... on lambad. Nad mõtlevad oma lambamõtteid, millest inimesed vist ei peagi aru saama, ja teevad oma lambategusid, mis vaid neile endile mõistetavad. Vahepeal hakkas lausa igav. Aga hea oli, et lambad ei olnud nagu inimesed, vaid rohkem nagu lambad. Just see päästiski olukorra, sest kunagi ei võinud ette teada, kuidas jutustus edasi areneb, sest lambad ei käitu nagu inimesed. Tegevustikus oli päris mitu üllatuslikku pööret.

Lammaste sekeldamise taustal koorusid lahti küla pisikesed intriigid ja ühised saladused. Nagu ühes korralikus külakrimkas kohane, ei puudu ka siit kohalik usuhull, ebameeldiv lihunik ja muidugi saabub salapärane võõras. Lahendus oli aga kuidagi... lahja. Küll ei olnud seda lahenduseni viinud tee.

Minu arust väärt lugemist - teistmoodi krimka, natuke filosoofiline, natuke psühholoogiline, karja isikupäraste tegelastega, päris vaimukate mõttekäikude ja aeglaselt lahtirulluvate saladuste ja lahendusega.

Tõlkinud Piret Pääsuke

Teised kirjutavad:
Tiina Jõgeda, Ekspress
Maaleht
Jaan Martinson, Õhtulehe raamatublogi
loterii 
Nädala autor 
EPL
Kiiksu lugemisarhiiv

esmaspäev, 22. märts 2010

Eric Gurney "Kuidas elada kavala kassiga"

Eric Gurney "Kuidas elada kavala kassiga". Selline mõttetu raamat. Tahab olla hirmus vaimukas, kuid muutub hoopis tüütuks. Aga ehk 1995. aastal, kui teos ilmus, oli selline stiil veel uudne ja põnev. Praeguseks enam ei ole.

Kui ta vähemasti nende vaimukuste kaudu mingeid teadmisi kasside kohta jagaks, kuid ei midagi uut.

Teised kirjutavad:
Industrial Snowflake

Jon Fasman "Maadeavastaja raamatukogu"

Jon Fasmani "Maadeavastaja raamatukogu" oleks nagu vaese mehe da Vinci kood. Ma muidugi pole da Vinci koodi lugenud, nii et meelevaldne võrdlus.Võtsin raamatu ette lootuses leida mõtteid lahutavat põnevikku. Liigses põnevuses seda teost küll süüdistada ei saa. Algus venis ja venis.

Ameerika väikelinna ülikooli väga igav ja väga tavaline professor nimega Pühapäev leitakse oma kodunt surnuna. Asja hakkab uurima kohaliku ajalehe noor ja innukas reporter. Pikapeale selgub, et professor polnud midagi nii igav ja tavaline, asjasse on segatud ülemaailmne salaorganisatsioon, alkeemikud ja kaunis noor tütarlaps. Järgnevad uued surmad, ähvardused. Tegevus vaheldub jutustustega minevikust. Oli kunagi üks hirmus pika nimega mees, meie mail tuntud kui al Idrisi, kes oli ka alkeemik ja  omas väga salapärast esemete kogu, mis aga kaotsi läks. Alkeemikute salaorganisatsioon on neid aastasadu uuesti kokku koguda püüdnud ja selles raamatus neil see ka lõpuks õnnestub.

Vahejutustuste tegevus toimub väga erinevatel aegadel ja erinevates kohtades, ka nõukogude aja Eesti ja Lätis. John Fasman on ise ajakirjanik ja tundub, et eeltööd on ta ikkagi päris hästi teinud. Kirjeldused Eestist tunduvad päris tõepärased. Vahejutustused ka päästsid selle raamatu. Ainult noore reporteri eneseotsingutest ja etteaimatavatest mõttekäikudest lugeda oleks olnud ikka parajalt tüütu.

Tõlkinud Olavi Teppan

Teised kirjutavad:
Kirjastuselt
Intervjuu autoriga

neljapäev, 11. märts 2010

Mari Tarand "Ajapildi sees"

Mari Tarandi "Ajapildi sees" oli mul lugemisnimekirjas juba kaua. Küll oli see välja laenutatud või ei olnud minul aega või sobivat meeleseisundit. Ka nüüd seisis ta kodus riiulil kaks nädalat, enne kui julgesin kätte võtta. Aga siis läks juba väga ruttu.

"Ajapildi sees" ei ole raamat Juhan Viidingust, see on raamat Mari Tarandi lapsepõlvest ja tema perekonnast. Tegevustik ja mälestused keerlevad ümber noorema venna, kuid eelkõige on siin juttu nende lapsepõlvekodust, emast ja isast, sugulastest ja olulistest paikadest Lõuna-Eestis. AJAST, kust nad pärit. Raamatu peategelane on aeg.

Seda raamatut oli lihtne lugeda, tekst voolas ja jutustas oma lugu. See oli kui jutustus, mida võiks kujutada ette Mari Tarandit raadios ette lugemas. Autor räägib palju luulest, selle kohast nende peres ja oma elus ning tekst ise on juba poeetiline ja väga isikupärane. Oi, kuidas mulle meeldisid need pangid ja hääd! Aga kui raamatu sulgesin, tundsin, et ei oska selle kohta enam midagi arvata. Tunded ja mõtted jäid kaante vahele.

Teised kirjutavad:

neljapäev, 4. märts 2010

Poes ei käinud vol 1

Mõtlesin, et mis ma ikka raamatuid ostan, neid juba niigi palju, ostan hoopis muusikat. Aga muidugi, plaate ei müüda ju 50 krooni eest, nagu raamatuid. Seega sai kooner minus võitu, aga paar plaati ikka soetasin. Järeldused: Jaan Tätte võib olla väga humoorikas (Vaata, mis sa tegid!), Ukuaru valss on maailma kõige ilusam valss ja Bonzo laulab sada aastat vanu isamaalisi koorilaule sellise kire ja tundega, et neid võib vabalt mitu nädalat järjest kuulata. Oh, ja Metsatöllul on uus album ilmunud!

Kuigi raamatupoes vahepeal käinud ei ole, olen see-eest käinud kõvasti raamatukogus. Vahel ikka piilun esterist, ega minu lugemisnimekirjas olevad raamatud juhuslikult saadaval pole. Enamasti ei ole. Kuni ühel reedel avastasin, et lausa neli on hetkel kohalikus raamatukogus olemas! Muidugi jätsin kõik muud plaanitud käigud tegemata ja sõitsin pärast tööd otseteed raamatukokku. Olid alles! Lugemisnimekiri väheneb jõudsalt. Seetõttu olen olnud viimastel nädalatel väga produktiivne, lugenud läbi kuus raamatut ja ka nende kohta kirjutanud, sest koduse raamatuga on ju nii, et seda võib igal ajal kätte võtta ja uuesti üle vaadata ja seega ei ole ka blogimisega kuhugi kiiret. Raamatukogu raamatuga samamoodi ei ei saa.

Varem asus raamatukogu mul enam-vähem üle tänava, pärast kolimist tuleb natuke kaugemale kõndida. Raamatute tagasiviimine on ju hoopis ebameeldivam tegevus, kui nende toomine. Sestap ühendan seda koerajalutamisega. Esimene kord koeraga sisse astudes keegi midagi ei öelnud. Teine kord läksin korra riiuli vahele, et sealt veel ühte raamatut koju võtta, kui raamatukogutöötaja mulle järele hüüdis, "Sinna ei tohi koeraga minna! See siin on raamatukogu!" Ma olen viisakas inimene, tulin (koos raamatuga) kohe riiuli vahelt välja. Üldiselt olen arvamusel, et koeraga tohib igale poole minna. Toidupoodi vahest siiski mitte. Aga naljakas ütlemine sellegipoolest. Et mispärast raamatukogus koeraga vähem tohib käia kui näiteks minu oma kodus või tänava peal? Pori toovad need pisikesed käpad oluliselt vähem sisse kui inimeste rasked saapad. Koerad raamatuid riiulitelt ei kisu ega tee seal ka midagi muud ebaviisakat. Et koer ei tohi käia raamatukogus pelgalt sellepärast, et ta on koer? Puhas diskrimineerimine, ma ütlen!

Tegelikult ma natuke valetasin ka, sest vahepeal suurte kampaaniate ajal ikka paar raamatut Varrakult ja Tänapäevalt soetasin. Ja nüüd on nii Apollol kui ka Rahva Raamatul taas suur allahindluskampaania käimas. Sealt ma õnneks eriti midagi huviväärset ei leidnud.

esmaspäev, 1. märts 2010

Amar Annus "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest"

Ulmeguru kirjutas Raamatumaailmas, et tema ei saa hästi aru Loomingu Raamatukogu valikuprintsiipidest. Mina ka ei saa. Amar Annuse "Pärimus veeuputuse-eelsetest tarkadest" ei ole kindlasti ilukirjandus, aga mis ta siis on? Autor ise nimetab seda esseeks, mulle tundus pigem pikaleveninud (populaar)teaduslik artikkel. Tekstist arusaamine nõuab eelteadmisi, kuigi mitte nii palju, et lugemisest midagi külge ei jääks. Kellele selline teos huvi võiks pakkuda? Üliõpilastele ehk? Tegelikult oli siiski ka mulle huvitav, saada pisut aimu, kust pärinevad meie (piibli) müüdid ja kuidas nad aegade jooksul arenenud on.

Ei hakka oma harimatust siin demonstreerima ja teose kohta midagi arvama. Tsiteerin parem paari huvitavamat lõiku.

Selle kirjelduse järgi oli Oannes tõepoolest ülitark, sest pärast teda ei avastanud inimkond enam mitte midagi. Selles vaateviisis ilmneb muistsete mesopotaamlaste üdini konservatiivne maailmavaade, mis teadis, et maailm on "paika pandud" juba iidsel ajal sellisena, nagu ta praegu on. Mesopotaamia vanades kultuurkeeltes on inimene asetatud näoga mineviku poole, kuna sõna "minevik", sumeri keeles igi ja akkadi keeles panitu, tähendab "eesolevat". Tuleviku poole on inimene aga seljaga, sest sõna "tulevik", sumeri eger ja akkadi warkitu, tähendab "tagumist". Ühiskonna ja riigi ideaalset, utoopilist korraldust otsiti minevikust, mitte tulevikust. (lk 12)


Taevaste ennete kompendiumid on palju vanemad kui "horoskoobid", mida tuntakse alates Pärsia impeeriumi ajast alates 539 e.m.a. Horoskoobid on Paabeli astroloogias seega üsna hiline nähtus ja uus teadusliku kirjutise žanr, milles rikastele tellijatele koostati personaalne eluennustus, lähtudes tähevaatlustest inimese sünnimomendil. Horoskoobi žanr mõeldi Paabeli preestrite poolt välja selleks, et et elatada templipersonali, kes Pärsia ajast alates enam ei kuulunud kuningapalee ülalpidamisele. Horoskoop pandi kokku õige mitmete Paabeli ennete liikidest - taevaendest, sünniendest ja ajaendest. (lk 34)

reede, 26. veebruar 2010

Leelo Tungal "Samet ja saepuru"

Leelo Tungla "Samet ja saepuru" on järg „Seltsimees lapsele“. Memme on vangilaagris ja väike Leelo peab hakkama saama tädide, hoidjate ja teistmoodi elukorraldusega.

Leelo siiras rõõm raadiost kuuldud pioneerilaulude ja fanfaariga kipskuju üle Tallinna tänaval. Mure Ameerika neegerlaulja Paul Robesoni pärast. Tädi Anne koomiline sahmerdamine. Suurte inimeste naljad ja tegemised läbi lapse silmade kõverpeegli.
"See on nagu eestiaegne koduleib," kiitis tatagi, kui peenleivapätsi vastu rindu surudes selle küljest seibe lõikas. "Seda söö või paljalt!"
Mind ajas naerma, kui kujutasin ette, kuidas tata istub paljalt meie ruudulise vakstuga köögilaua taga ja sööb suure suuga peenleiba.
"Paljalt ei sööda - kõigepealt tuleb ennast ikka riidesse panna!" (lk 40)
Aga siis tuleb tsirkuses lõvide vahel viirastuv memme. Tädi Nora kiri Siberist ja nii pikalt oodatud memme vangilaagrist saadetud kiri, mis aga on kirjutatud vene keeles. „Samet ja saepuru“ on väga kurb raamat.

Kõike seda saigi kirja panna vaid täiskasvanu, distantsilt, kes on tagantjärele mõtestanud seda, mis toona toimus. Ja kelle eest lapsena täiskasvanud oma jutte ei varjanud. Aga Leelo Tungal on nii täpselt tabanud seda viieastase lapse mina-olen-maailma-keskpunkt ellusuhtumist.
"Kus mina siis olin?"
"Sind polnud veel olemaski," kõlas jälle vana tuttav vastus. Muidugi oli see hädine vale, sest ma mäletasin ju väga hästi, et olen kogu aeg olemas olnud, aga kohe, kui mõni sündmus või koht, millest kõneldakse, ei tulnud mulle tuttav ette, siis öeldi: sind polnud siis olemas... (lk 121)

Peamine, mis siit raamatust minu jaoks välja koorus, oli see, millises hirmu õhkkonnas tollal elati. Kuidas valesti öeldud sõna või valele inimesele mainitud lause võis inimese vangi saata. Kus tuli põgeneda poesabas ettetrüginud kommunisti eest või karta uksekella helinat. See raamat on väga otse naer läbi pisarate.

Teised kirjutavad:
Danzumees
Raamatumaailm
Kriuxu kiiksud
Looming
Liivi Šein, EPL
Rein Veidemann, Postimees
Intervjuu autoriga
Liivametsa lugemised

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Robert van Gulik "Hiina naelamõrvad"

Robert van Guliku kohtunik Di lugusid loen alati huviga, kuigi ega nad mul hiljem meelde ei jää. Süžeed kipuvad kuidagi sarnased olema ning kõik need Yud ja Yed ja Lud lähevad ka kogu aeg segamini. "Hiina naelamõrvadega" läks nii, et käest ei saanud panna enne, kui otsas, mistõttu meie koer sai oma õhtusele jalutuskäigule jällegi alles kell pool üks öösel.

Selle raamatu plussiks on pikk eessõna kelleltki Donald F. Lashilt, kes kirjutab pikemalt van Gulikust, tema elust ja sellest, miks ja kuidas ta Hiina detektiivjuttude kirjutamiseni jõudis. Samuti tutvustab natuke Hiina krimikirjanduse uurimise ajalugu, kui nii võib öelda. Nagu ikka, on loos kolm tegevusliini, mis lõpuks kõik omavahel seotuks osutuvad. Naised on nendes lugudes kas korralikud (või mitte nii korralikud) koduperenaised või prostituudid. Meeste ampluaa on natuke laiem. Samuti selgub, kui traagiliselt ühele mehele mõjub suutmatus oma kaheksa naisega hakkama saada.

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi

pühapäev, 21. veebruar 2010

Gustav Meyrink "Golem"

Ühte patta on pandud müstika, kabala, näpuotsaga alkeemiat, unenäod ja nägemused. Vahepeal ei olegi enam aru saada, kus algab unenägu ja kus lõpeb elu. Kuigi lõpplahendusest võiks arvata, et elu ongi unenägu. Vastust sellele, kas Golem ka tegelikult olemas oli, ei saa. Õigemini ei olegi midagi tegelikult olemas. Kõik on omavahel läbi põimunud ja teha vahet unenäol ja tegelikkusel ei olegi võimalik. Topeltunenägu, ma ütleks. Hea raamat, ütleks ka. Lugeda tuleb vabalt, ilma eelarvamuste ja kriitilise meeleta. Lasta ennast kanda sellel kummalisel maailmal, mille Meyrink on loonud. Seal elavad ahne kaupmees, ennastsalgav rabi, kaunis ja kirglik naine, litsid ja pätid. Kõik tunded on muidugi üleelusuurused. Kõige huvitavam vahest oligi üliõpilane Charouseki kuju. Tõeline, kõikemattev vihkamine valdab tema meeli, samamoodi kui kõikemattev armastus valitseb mõnda teist tegelast. Peategelane on kui marionett tegevuste keerises, ilma et ta ise kuigi palju midagi mõjutada saaks. Tema asi on vaid valikuid teha, kuid mitte neid algatada.

Golem oli elutu olend, kellele oli antud elu sõnade abil. Mõtte jõul, võiks isegi öelda. Kas peategelane oli samamoodi Golem, kuna tema elas vaid kellegi teise mõtete jõul? Hillel oli see rabi, kes andis Pernathile elu ja võttis selle siis tagasi? Tahaks lugeda mõnda analüüsi selle teose kohta, kus kõik sümbolid ja seosed oleks selgelt ja arusaadavalt ära seletatud. See on minu analüütilise mõistuse viga - tahaks teada kõiki põhjusi ja kohe. Tahaks, et kõik oleks selge ja üheselt arusaadav. Tean täpselt, et midagi head sellest ei tule ja enamasti toob vastuste teadmine vaid tühjusetunde, mitte loodetud rahulduse. Eriti sellist sorti raamatute lugemisel tuleb kõik see kõrvale jätta ja lasta ennast lihtsalt kaasa kanda. Nautida, mida on kirja pandud.

Eelmise sajandi algusest pärit tõlge oli üle ootuste loetav. Andiski seda vanaaegset kummalist õhkkonda ehk paremini edasi. Kuigi, mis asi on gemm, ei saanudki lõpuks aru. Ega ei viitsinud kusagilt otsima ka hakata.

Jüri Kallas kirjutas Baasis, et tema ei oska põhjendada, mis selles raamatus head on, aga hea ta on. Mulle tundub, et kui ma oleksin seda lugenud teismelisena, oleksin kindlasti olnud tõelises vaimustuses. Praegu pean nentima, et raamat tekitas mitmeid mõtteid, mis ma ka eespool kirja panin. Iga raamat mõtteid ei tekita.

Tõlkinud Johan Lõhmus

Teised kirjutavad:
Baas
Kes on Golem?