Kohe ilmumisest saadik lugemislistis olnud Leelo Tungla "Seltsimees laps ja suured inimesed" oli ootamist väärt küll. See on väga kurb ja samas väga naljakas raamat. Tegevus toimub 50-ndatel, kui autor polnud veel viieaastanegi. Teose alapealkiri "Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest" määrab ka teose tonaalsuse. Lapse pilgu läbi kirja panduna ei tundugi toonane olustik nii masendav. Laps suudab tunda rõõmu elu pisiasjadest, hoolimata sellest, et mustad mehed ema kaugele ära viivad. Teisalt rõhutab just see naiivne lapse pilk 50-ndate painavat õhustikku ja täiskasvanute maailma absurdust ja tobedust.Onu Kopli oli mul keelanud rääkida kolmest asjast: esiteks sellest, et memme ära viidi, teiseks oma säravate paelte ja kuldnööpidega mundrist, mis riidekapi taganurgas valge lina sees peidus oli, ja kolmandaks sellest, et tegelikult pole ma mingi tavaline laps, vaid SELTSIMEES laps.Kuigi minu jaoks on 50-ndad pea sama kauged kui praegustele lastele, kelle jaoks see teos esmajoones mõeldud on, tundsin tihtipeale äratundmisrõõmu. Laste mured ja rõõmud on sõltumata ajastust ikka sarnased. Läbivaks teemaks on heaks lapseks olemine. Unistasin minagi lapsepõlves, et kui mul oleks kolm soovi, sooviksin kõigepealt ennast heaks lapseks - selliseks, kes kuulab vanemate sõna, ei loe öösiti salaja raamatuid, õpib hästi ja koristab enda järelt. See oli lapsena nii oluline. Nüüd sain teada, et ma ei olnudki ainuke, kellel hea laps olemisega raskusi oli!
"Kas need on kõik sõjasaladused?" küsisin onult: raadios loeti ükskord juttu "Sõjasaladus" ja selles tegi üks mõtlematu poiss palju paha, kui sõjasaladuse välja lobises. Onu tegi väga tõsise näo pähe ja noogutas.
"Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul on julgeolekumunder kapis voodilina all!" tõotasin pühalikult. Seepeale oli onu natuke aega vait ja ütles siis, et ma olen juba nii tark laps, et mul ei sobigi piimasappa minna - võin selle asemel hoopis tema margikogu vaadata, soovi korral laenab ta selleks oma luubigi!
Jaak Urmet pahandab EPL'is kujundajaga, et nii ülekujundatud raamatut ei olegi võimalik lugeda. Minu arvates on pildimontaažid väga toredad ja toetavad raamatu üldist õhustikku. Samas lehtedele kuhjatud tüpograafia küll midagi juurde ei andnud, aga otseselt ei härinud ka.
Kuuldavasti on sellele raamatule ka järg tulemas!
Teised kirjutavad:
EPL, Eesti Ekspress, Õpetajate leht, Postimees, Sirp
Danzumees, Liivametsa lugemised, Raikküla Raamatukogu, Tallinna Keskraamatukogu, Sauga Raamatukogu, Kirjakoi
Leelo Tungal, Usalduseta peab unustama ehk Seltsimees lapse sünd
Intervjuu autoriga, Postimees
Intervjuu autoriga, Õhtuleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar