Ameerika väikelinna ülikooli väga igav ja väga tavaline professor nimega Pühapäev leitakse oma kodunt surnuna. Asja hakkab uurima kohaliku ajalehe noor ja innukas reporter. Pikapeale selgub, et professor polnud midagi nii igav ja tavaline, asjasse on segatud ülemaailmne salaorganisatsioon, alkeemikud ja kaunis noor tütarlaps. Järgnevad uued surmad, ähvardused. Tegevus vaheldub jutustustega minevikust. Oli kunagi üks hirmus pika nimega mees, meie mail tuntud kui al Idrisi, kes oli ka alkeemik ja omas väga salapärast esemete kogu, mis aga kaotsi läks. Alkeemikute salaorganisatsioon on neid aastasadu uuesti kokku koguda püüdnud ja selles raamatus neil see ka lõpuks õnnestub.
Vahejutustuste tegevus toimub väga erinevatel aegadel ja erinevates kohtades, ka nõukogude aja Eesti ja Lätis. John Fasman on ise ajakirjanik ja tundub, et eeltööd on ta ikkagi päris hästi teinud. Kirjeldused Eestist tunduvad päris tõepärased. Vahejutustused ka päästsid selle raamatu. Ainult noore reporteri eneseotsingutest ja etteaimatavatest mõttekäikudest lugeda oleks olnud ikka parajalt tüütu.
Tõlkinud Olavi Teppan
Teised kirjutavad:
Kirjastuselt
Intervjuu autoriga
igav raamat siis?
VastaKustutajube tüütu sellistest midagi klaviatuurist välja toksida...
ja kas seda lambakrimkat sobib lugeda või ei, miks ei kuule selget mehesõna?
Ausalt öeldes lugesin seda raamatut mullu septembris, suurema osa sellest jutust panin kirja kusagil detsembris ja nüüd lõpuks postitasin. Nii et hästi ei mäleta. Noh, actionit oli vähevõitu vist ja algus tõesti venis.
VastaKustutaLambakrimkast on mul juba natuke midagi kuhugi kirjutatud. Täitsa naisesõnadega ;) Püüan lähipäevadel ära lõpetada.
Selge,
VastaKustutajutt olgu asjalik & huvitav & igav.