pühapäev, 25. aprill 2010

Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

Ma ei tea, mida ma sellest raamatust ootasin. Olin lugenud Tõnu Õnnepalu luulevormis päeviku "Kevad ja suvi ja" kohta ainult ülivõrdes arvamusi. Aga see ei hakanud minuga rääkima. Vaid mõned hetked tulid ligidale.

Kui on kevad, ootab autor suve ja enne kui suvi alatagi jõuab, näeb ta juba sügisemärke. Pidev ootamine ja hirm tuleviku ees? Surma ees? Surmast on mitu korda juttu. Noh, jah. Mis ma ikka rohkem kirjutan, kui midagi öelda ei ole. Las Õnnepalu räägib ise.

23. aprill
Tuleb päev, kui sul pole enam kuhugi minna,
sest kõik, mis on olnud, on kõik, mis on.
Ees seesama, mis taga, siin seesama, mis siin.

Ja kust ma tean? Kui ma oleksin armastanud...
Jah, kui ma oleksin armastanud.

18. mai
Vihmane ja hall pühapäev. Hea
vaheaeg kohustuses olla õnnelik,
kasvõi natukenegi. Täna ei pidanud.
Võis terve päeva lugeda igavat raamatut
Belgiast.

31. mai
Kased lõhnavad hommikul ja õhtul,
soojus on õhus, kevadest saab suvi
ja minul on sellest süda kergem.
Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust, elu on seegi. Kuigi imelik.

25. juuni
Ilus ja tark on lihtsalt ilusam vaadata
ja kuulata kui kole ja loll,
muidu pole neil suurt vahet midagi.
Elu on kummalegi ühe kallis.

23. juuli
Soe päev. Maa aurab. Päike.
Jõin varjus teed. Tõin arvutigi õue,
aga siis hakkas vilu.
Vaatasin allikasse minnes
oma keha. Näe,
olengi vana. Üllatus võib olla
sündides sama suur:
kas see tõesti võis minuga
juhtuda?
*
Tirtsud laulavad väljas,
öö pimeneb, lõhn
on küpsuse-eelne. Sügist ikkagi
ette ei kujuta. Ja talve. Ja kevadet.

9. august
Kurb liiga aeglaselt muutuv taevas,
liiga sügisene, küps rukis, piimküps nisu,
tihedad viljad, millegi ootus
ja sõjateated, inimeste elu, hullus.
Metsvaarikad raiesmikul.
Õhtul kuldne viirg pilvede all.
Kui ma ainult teaksin, kuidas
sellest kõigest, mis ma olen,
pääseda.

25. november
Pärast kahte tuisuööd
on valget nii palju, et see on
natuke nagu kunstlik. Eriti
kui õhtul õuelamp põlema panna.
Valge kumab kõigis pehmetes toonides
nagu mingu plastik. Tee on valge ja tühi,
kedagi pole näha. Väga loomulik oleks
praegu surra. Keegi ei märkakski.

Teised kirjutavad:

Danzumees
Siinpool silmapiiri
Nopped raamatutest 
Varraku raamatublogi
Õhtulehe raamatublogi
Liivametsa lugemised
Nõudmiseni

Ekspress
EPL
Sirp
Keel ja kirjandus
Looming

Koduleht Tõnu Õnnepalust
Autor loeb - salvestus Klassikaraadios

2 kommentaari:

  1. Proovi Priidu Beieri "Saatmata kirjad" Luuletusi aastatest 1976-2000 (Mina eile Apollo soodukast sain - 65 kr) ----
    Ega see - Õnnepalu - justkui teises ilmas - äraolemine kõigile istugi; on selline - veidi meditatiivne seisund tal kõikseaeg, jahh.
    Aga nimetet päevaraamatu läbivalt vana-olemise ja surma-teema mõjus mulle ka nii, et järgmisena tuleks lugeda mingit eneseabiõpikut a la Lõpeta muretsemine! Hakka elama! :)

    VastaKustuta
  2. Ma tegelikult ei ole suurem asi luulelugeja. Õnnepalu proosa aga meeldib küll. "Harjutused" kõigepealt, "Paradiisil" polnud ka viga. "Flandria päevik" oli jälle pisut igavavõitu, kuigi väga poeetiline.

    VastaKustuta