Leelo siiras rõõm raadiost kuuldud pioneerilaulude ja fanfaariga kipskuju üle Tallinna tänaval. Mure Ameerika neegerlaulja Paul Robesoni pärast. Tädi Anne koomiline sahmerdamine. Suurte inimeste naljad ja tegemised läbi lapse silmade kõverpeegli.
"See on nagu eestiaegne koduleib," kiitis tatagi, kui peenleivapätsi vastu rindu surudes selle küljest seibe lõikas. "Seda söö või paljalt!"Aga siis tuleb tsirkuses lõvide vahel viirastuv memme. Tädi Nora kiri Siberist ja nii pikalt oodatud memme vangilaagrist saadetud kiri, mis aga on kirjutatud vene keeles. „Samet ja saepuru“ on väga kurb raamat.
Mind ajas naerma, kui kujutasin ette, kuidas tata istub paljalt meie ruudulise vakstuga köögilaua taga ja sööb suure suuga peenleiba.
"Paljalt ei sööda - kõigepealt tuleb ennast ikka riidesse panna!" (lk 40)
Kõike seda saigi kirja panna vaid täiskasvanu, distantsilt, kes on tagantjärele mõtestanud seda, mis toona toimus. Ja kelle eest lapsena täiskasvanud oma jutte ei varjanud. Aga Leelo Tungal on nii täpselt tabanud seda viieastase lapse mina-olen-maailma-keskpunkt ellusuhtumist.
"Kus mina siis olin?"
"Sind polnud veel olemaski," kõlas jälle vana tuttav vastus. Muidugi oli see hädine vale, sest ma mäletasin ju väga hästi, et olen kogu aeg olemas olnud, aga kohe, kui mõni sündmus või koht, millest kõneldakse, ei tulnud mulle tuttav ette, siis öeldi: sind polnud siis olemas... (lk 121)
Peamine, mis siit raamatust minu jaoks välja koorus, oli see, millises hirmu õhkkonnas tollal elati. Kuidas valesti öeldud sõna või valele inimesele mainitud lause võis inimese vangi saata. Kus tuli põgeneda poesabas ettetrüginud kommunisti eest või karta uksekella helinat. See raamat on väga otse naer läbi pisarate.
Teised kirjutavad:
Danzumees
Raamatumaailm
Kriuxu kiiksud
Looming
Liivi Šein, EPL
Rein Veidemann, Postimees
Intervjuu autoriga
Liivametsa lugemised
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar