Paula McLain "Tiir ümber päikese"

Beryl Markham (26. oktoober 1902 – 3. august 1986) kolis koos vanematega nelja-aastaselt Keeniasse, kus tema isa hakkas hobusefarmi pidama. Varsti lahkus ema nende juurest ja Beryl sai üsnagi mittetraditsioonilise kasvatuse kohaliku kipsigise hõimu lastega mängides, õppides  ja jahti pidades.

Vaevalt kahekümnesena sai temast litsentseeritud hobusetreener - esimene naissoost ja veel nii noor. Hiljem töötas ta lennukipiloodina ja oli esimene naine, kes ületas üksinda lennukil Atlandi ookeani Inglismaalt Põhja-Ameerikasse. Oma elust on ta kirjutanud raamatu "Koos ööga läände", mis ka eesti keeles olemas.

"Tiir ümber päikese" on küll mina-vormis, kuid kirjutas selle Paula McLain. Ehk raamat on selline fiktiivne memuaar, mis algab Beryli Keeniasse saabumisega ja lõpeb üle-Atlandi lennuga 30 aastat hiljem.

Kõik olulised faktid on raamatus olemas, kuid see on vaid taust, millele autor maalib suhete rägastiku. 20. sajandi alguse Keenias, mis oli siis Briti koloonia, jälgitakse rangelt moraalinorme ja tavasid, kuigi nagu ütleb üks tegelane, et teha võib ükskõik mida, peaasi et õiged inimesed oleksid ebameeldivuste eest kaitstud. Kolonistide arv on piiratud ja nii käivad kõik kõigiga läbi ja on järgemööda üksteise armukesed või abikaasad. Just nagu seebiseriaalis. Isepäine Beryl satub vaevalt lapseeast välja jõudnult seltskonda ja suhetekeerisesse, milleks ta ei ole mitte kuidagi olnud ette valmistatud, elades kõrvalises kohas koos isa, hobusemeeste ja kohalikega. Nii ta abiellub ja lahutab ja abiellub uuesti ja lahutab ja ... ma rohkem ära ei räägi.

Märkimata ei saa jätta Karen Blixenit, kes on vaat et teose teine peategelane, igatahes kulutatakse tema peale kõvasti ruumi. Kuna Beryl ja Karen armastasid sama meest - Denys Finch Hattonit - siis olid nad paratamatult teineteisega seotud. McLain maalib Blixenist päris huvitava portree. Ma olen küll "Aafrika äärel" lugenud ja filmigi näinud, aga kuna sellest on nii palju aega möödas, siis pole kahjuks suurt midagi meeles peale selle, et Blixen kirjutas Finch Hattonist esimest korda alles umbes leheküljel 176 (erinevalt filmist, kus see suhe oli peategelane, nagu ka McLaini raamatus).

Raamatut lugema asudes tekkis esialgu tunne, et midagi on valesti, mingi ebakõla on sees, midagi ei klapi. Aga ei saanud aru, mis täpselt. Tegemist on minajutustusega ja romaan algab peategelase lapsepõlvega. Siis sain aru - ebakõla tuleneb sellest, et jutustajaks on laps - aga tema suu läbi räägib hoopis täiskasvanu ja isegi mitte tema ise täiskasvanuna, vaid võõras täiskasvanu. Laps ei vaatle maailma sellisel viisil ega arutle niimoodi. Kuigi otseselt nagu midagi valesti polnudki - tekst jookseb ja kirjeldused (nii inimestest kui ka loodusest) on päris rikkalikud, tegevus on huvitav, süžee areneb. Aga see viga paranes kohe, kui peategelane neiuikka jõudis - siis muutus tekst usutavaks ja loomulikuks.

Suhete seebiooperi taustal on kogu aeg Aafrika - loodus ja inimesed. Muidugi ka hobused. Lennukid tulid alles lõpupoole, ehk sellest osast Beryli elust McLain liiga palju ei kirjuta. Hoolimata mõningatest ebakõladest on McLain kirjutanud huvitava teose, mille tegelastele saab kaasa elada, millest saab midagi uut teada (hobustest ja maasaidest näiteks) ja mis pakub kenasti põgenemisvõimalust akna taga laiuvast hallusest sooja ja kirglikku Aafrikasse.

Tõlkinud Karin Suursalu

Teised kirjutavad:
Istu mu pingile, kiika mu aknasse
Lugemisklubi
Lugemissoovituse blog

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Jaan Kaplinski "Jutte"

"Jutte" on Jaan Kaplinski täielik lühijuttude kogu. Raamatus on kaks täitsa eraldiseisvat osa - esimene, kus Kaplinski jutustab oma lapsepõlvest sõjajärgses Tartus ja teine, kus on hilisemad jutud, kuid mis samuti enamasti Tartus toimuvad.

Tartu jutud on lapsepõlvemälestused, mis kirja pandud viisil, mis poeb naha alla ja paneb loetut nägema läbi selle pisikese poisi silmade. Väga elusad jutud, võib tunda lõhna ja maitset, rääkimata kirjeldatud paikade ja inimeste ettekujutamisest. Aeg oli pärast sõda, kui majad olid varemetes ja elati tihedalt koos ühiskorterites. Autor teeb selle elavaks, nagu oleksid ise seal koos temaga ja turniksid varemete vahel.

Lisaks lapsepõlvejuttudele on siin 1990. aastal kogus „Kust tuli öö“ ilmunud jutud ja „Eesti rahva esoteeriline ajalugu“. Mis on suurepärane täiendus Meri ja Mikita käsitlustele. Eestlased on ikka olnud maailma keskpunkt, üsk ja tšakra ning ärgu keegi arvaku, et see kunagi teisiti oleks võinud olla. Ma saan aru küll, et võrdlus Mikitaga ei tarvitse igaühele meeldida, aga kes siis veel räägib sellest kuidas eestlased maailma ajaloo käiku on muutnud ja muudavad edasigi. Sellest jutust on ammendava ülevaate kirjutanud loterii.

Bukahooliku mured

LibraryThingis, kus ma oma raamatute kataloogi hoian ja millest kirjutasin lähemalt siin, on !loomulikult! käimas ka Book Reading Challenge 2016. Tegelikult on neid terve hulga, nagu 100 Books in 2016 või 75 Books in 2016. Mind paelus aga 2016 ROOT Challenge - (Read Our Own Tomes) ehk selline, kus loetakse oma olemasolevaid ja seni lugemata raamatuid. Minul on hetkel kodus 527 lugemata raamatut, millest nii vähemalt umbes poolt ma kindlasti tahaksin olla lugenud.

Viimasel ajal ma ei käi enam raamatupoes, kui vähegi võin ja väldin uute raamatute ostu. Kui ostan, siis valin e-raamatu. Sest riiulid on täis. Just vaatasin, et natuke ringitõstmist (fotoalbumid võivad olla ka mujal kui raamaturiiulis) ja saan juurde ühe riiulivahe. Aga see saab ilmselt kohe täis, kui ma kõik need raamatud, mis juba mõnda aega kapi- ja lauanurkadel seisnud on, ära paigutan. Kõigist minu ettevaatusabinõudest hoolimata tuleb raamatuid juurde. Ma ei pea neid üldsegi ostma ega midagi, viimasel ajal tulevad nad täitsa niisama. Näiteks käisin KirjandusAidas ja sain loosiga raamatu, kuigi jäin hiljaks oli viimane, kes loosi tõmbas. Või ühel üritusel, kus sain kingituseks esineja kirjutatud raamatu - Lewis Pugh, soovitan tema kohta uurida, erakordne inimene ja väga huvitav esineja, raamat oli ka suurepärane. Kirjastus Varrak pakub lahkelt iga kuu arvustamiseks raamatut ja ma ei suuda ju ära öelda, kui sealt midagi huvitavat leian. Isa kinkis mulle mitu ilusasti köidetud Taluperenaise ja Nõukogude Naise aastakäiku. Need on ikka ka raamatud. Vähemasti selles mõttes, et võtavad riiulil ruumi. Mind intrigeeris eriti 1975. aasta Nõukogude Naise aastakäik. On ju huvitav vaadata, millest sinu sünniaastal kirjutati.

Kõige selle juures on lugemine ise kuidagi soiku jäänud. Mõni raamat on ikka kogu aeg pooleli, aga selle läbisaamine võtab liiga palju aega. Ja olen tagasi pöördunud oma lapsepõlve lugemisviisi juurde - mitu raamatut ühel ajal ja järgemööda. Vahepeal ma lugesin ikka üks raamat korraga, viimasel ajal on mitu tükki ühel ajal käsil. Avastasin, et niimoodi on ka täitsa võimalik. Aga aega kulub. Mõtlen järjest rohkem audioraamatute peale - neid saab kuulata muude tegemiste kõrvale ja niimoodi mitu head asja korraga saada. Internet on (ingliskeelseid) audioraamatuid täis, teisalt aga nõuavad nad siiski süvenemist. Pidin näiteks Dickensi "Christmas Carolit" kaks korda kuulama, sest esimese korraga läks pool mööda.

Bukahooliku mured :)

Hayley Campbell "The Art of Neil Gaiman"

Ma ei tea, kuidas teiega oli, aga mina veetsin aasta viimase nädala (ja natuke peale) Neil Gaimani maailmas. Ja mulle meeldis seal! Kohe kahju oli, kui otsa sai. Võtaks ja loeks või Ameerika jumalad uuesti üle. Aga kahest korrast aitab küll, pealegi võtab see tellis liiga palju aega. See-eest Graveyard Booki või Stardusti võiks küll kolmandat korda lugeda.

"The Art of Neil Gaiman. The Story of a Writer with Handwritten Notes, Drawings, Manuscripts & Personal Photographs" on just see, mida pealkiri ütleb. Ühe loomeinimese elu läbi tema loomingu. Gaiman on praegu 55 ja seega loob ta loodetavasti veel palju, aga ka kuni siiamaani on tema haare muljetavaldav. Koomiksid, romaanid, lasteraamatud, stsenaariumid, filmid, lühijutud, luuletused.

Hayley Campbell on tundunud Neil Gaimanit lapsest saadik. Ta tuhlas tema Addams Family stiilis maja pööningul, kus on hoiul kastide ja kohvrite kaupa igasugu träna. Kirjanduslikku träna. Gaimani märkmed, dokumendid, fotod ja muu, mis aastate jooksul kõrvale on pandud. Osa neist leidis tee raamatu kaante vahele. Kahjuks on Gaimani käekiri suhteliselt loetamatu, aga sellegipoolest on lahe näha, kuidas autor oma mõtteid tillukestele märkmepaberitele kirja paneb. Põhimõtteliselt teeb ta seda lihtsalt igale kättesaadavale paberitükile, nii on palju märkmeid kirjutatud näiteks hotellide logodega paberikestele. Sest Gaiman kirjutab igal pool - lennukites ja hotellides ja sõprade kodudes ja vahel peidab ta end pooleks aastaks kuhugi metsamajakesse.

Pildil klikates näeb suuremalt. Allikas: Ilex Press (seal näeb veel paari lehekülge. Peale selle saab Google'i pildiotsingust ka). 

Paljud teavad Gaimanit eelkõige koomiksikirjutatajana. Sest sellega ta kõigepealt kuulsaks sai. Sel ajal ja seal kohas, kus mina noor olin, koomikseid ei olnud (kui legendaarne "Piilupart, Miki ja teised" välja arvata) ja seega on see maailm minust suure kaarega mööda käinud. Tuleb välja, et mujal (siin räägitakse küll Ameerikast ja Suurbritanniast), on koomiksid suur ja oluline maailm. Ühest küljest oli seda väga huvitav lugeda, kõik oli uus. Teisalt oli just see probleem, kuna suur osa kirjutatust jooksis mul mööda külgi alla, kuna ma tõesti ei saanud aru, kuidas neid koomikseid siis täpselt kirjutatakse, joonistatakse ja kirjastatakse ja kõik see autoriõiguste ja suurkorporatsioonide värk sinna juurde. Aga põnev oli ikkagi.

Rohkem äratundmisrõõmu pakkus "Beyond Comics" peatükk, kus juttu Gaimani romaanidest, lühi- ja lastejuttudest. Iga teose kohta lühike peatükk, kus tausta lahti kirjutatud - kuidas see raamat tuli ja miks ja milleks autor selle kirjutas.

Mulle väga imponeerib Gaimani suhtumine - kõike tuleb teha suurepäraselt. Kui ei ole võimalik teha suurepäraselt, siis on parem mitte teha. Näiteks Graveyard Book oli ta peas olemas üsna kaua, kakskümmend kolm aastat, kui täpne olla. Aga ta ei hakanud seda kunagi kirja panema, kuna ootas, et ta oskused paremaks muutuksid. Sest tegemist oli nii vinge looga, et  ta ei tahtnud seda keskpärase kirjutajana ära rikkuda. Kuni lõpuks otsustas, et ega ta paremaks enam ei muutu ja tuleb asi kirja panna.

Peale kõige muu on Gaiman osalenud ka mitme filmi ja seriaali stsenaariumi kirjutamisel. Beowulf, Neverwhere ja Doctor Who ehk tuntumatest. Tegelikult on kirjutatud stsenaariume palju rohkem, kui neid, mis teoks on saanud. Sest Hollywood on üks hirmus paik, nagu välja tuleb. Hetkel on igatahes teada, et "How to Talk to Girls at Parties" on tõepoolest tegemisel (juttu ennast saab lugeda siin).

Neil Gaimani koduleht
Gaimani käsikirjanäidised

Loetud raamatute nimekiri: 2016

1. Hayley Campbell, The Art of Neil Gaiman
2. Neil Gaiman, Odd and the Frost Giants (e)
3. Anti Kidron, Kirjutaja käsiraamat
4. Charles Dickens, Christmas Carol (audio)
5. Paula McLain, Tiir ümber päikese
6. Neil Gaiman, A Fall of Stardust (e)
7. William Somerset Maugham, Kokkuvõtteks
8. Vincent Schiavelli, Palju ilusaid asju
9. Peter Ackroyd, London. Lühibiograafia
10. Kolmteist Eesti kirja
11. George Orwell, Pariisi ja Londoni heidikud
12. Dervla Murphy, Täie hooga
13. Anthony Smith, Amazonasel eksinud
14. Kurt Vonnegut, Võllaroog
15. Kurt Vonnegut, Ajavärin
16. Susan O’Malley, Advice from My 80-Year-Old Self (e)
17. Matt Ridely, Vooruse lätted
18. John Cleese, Igatahes ... (e)
19. Kaur Kender, Iseseisvuspäev
20. Neil Gaiman, How the Marquis Got His Goat Back (e)
21. Valdur Mikita, Lindvistika
22. Mehis Heinsaar, Härra Pauli kroonikad (e)
23. Dave Hutchinson, Euroopa sügis
24. Kai Aareleid, Linnade põletamine
25. Neil Gaiman, Sweeney Todd and Other Stories (e)
26. Arkadi ja Boris Strugatski, "Hukkunud Alpinisti" hotell
27. Andy Weir, The Martian (e)
28. Tiit Kändler, Köögifüüsika
29. Max Morris, The Wit and Wisdom of William Shakespeare
30. Theodor Storm, Kimliratsur
31. Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Normaalne söömine (e)
32. Karl Ristikivi, Inimese teekond (e)
33. Neil Gaiman, Outrageous Tales from the Old Testament (e)
34. Jerome K. Jerome, Idle Thoughts of an Idle Fellow (e)
35. Ray Bradbury, Fahrenheit 451
36. Enn Vetemaa, Eesti näkiliste välimääraja
37. D. H. Lawrence, Ema ja tütar
38. Kadre Vaik, Colorestica
39. Sofka Zinovjeff, Punane printsess
40. John G. Neihardt, Black Elk jutustab
41. Benjamin Prado, Lumes on tühjus (e)
42. Margaret Craven, Öökull huikas mind
43. Neil Gaiman, Being An Account of the Life and Death of the Emperor Heliogabolous (e)
44. James Herriot, Loomaarstist lenduriks
45. Indrek Hargla, Raudrästiku aeg
46. Udo Uibo, Viinakuu. Alkohol eesti luules
47. Angela Carter, Verine kamber
48. Zane Grey, Kaduv ameeriklane
49. Hille Hanso, Minu Istanbul (e)
50. M. C. Beaton, Stsenaristi surm
51. George Bernard Shaw, Pygmalion (e)
52. M. C. Beaton, Agatha Raisin ja Eveshami imetegija
53. Olga Tokarczuk, Päeva maja, öö maja (e)
54. Leo Babauta, Pingevaba elu (e)
55. Anton Hansen Tammsaare, Elu ja armastus (e)
56. David Messer, Sigmund
57. Sophie Hannah, Agatha Christie Suletud kirst
58. Donna Leon, Surm La Fenices
59. Fuchsia Dunlop, Haiuim ja Sichuani pipar
60. Tommi Kinnunen, Nelja tee rist (audio)
61. Ilmar Trull, Väike viisakas kärbes (e)
62. Aldous Huxley, Hea uus ilm
63. James Krüss, Majakas Vähimadalal
64. Kätlin Kaldmaa, Halb tüdruk on jumala hea olla (audio)
65. Susanna Clarke, Jonathan Strange ja härra Norrell. I osa
66. Giulia Enders, Võluv soolestik (audio)
67. Susanna Clarke, Jonathan Strange ja härra Norrell. II osa
68. Susanna Clarke, Jonathan Strange ja härra Norrell. III osa
69. Joe Navarro, Ohtlikud inimtüübid (audio)
70. Cheryl Strayed, Metsik (audio)
71. Jonas Jonasson, Mõrtsuk Anders ja ta sõbrad (audio)
72. Mehis Heinsaar, Ebatavaline ja ähvardav loodus (audio)
73. Enn Vetemaa, Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister (audio)
74. Helen Oyeyemi, Härra Fox (audio)
75. Nikolai Gogol, Jutustused
76. Reet Kasik, Sissejuhatus tekstiõpetusse
77. Villem Grünthal-Ridala, Valitud värsid
78. James Krüss, Timm Thaleri nukuteater
79. Alan Bradley, Piruka magus põhi (audio)
80. Alan Bradley, Mõrv ei ole lapsemäng (audio)
81. Matt Kaplan, Teadus maagia taga
82. Piret Õunapuu, 101 Eesti vana aja asja

Kirjandusministeerium

Kirjandusministeerium rääkis 27. oktoobri saates raamatublogidest, muuhulgas on juttu ka Bukahooliku blogist.

Allolev pilt blogikülastuste statistika kohta näitab, et televisioon on endiselt jõud.

Kobie Krüger "Pere keset loodust"

Kobie Krüger on kirjutatud kaks raamatut Lõuna-Aafrika savannielust, ühise nimega "Pere keset loodust". Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud Kobie Krüger abiellus mehega, kelle unistuseks oli saada reindžeriks - kellekski, kes vastutab rahvuspargi loomade heaolu eest. Nad kolisid Krügeri rahvuspargi eriti kõrvalisse piirkonda, kus polnud telefoni, rääkimata poest või inimnaabritest, kuid see-eest küllaga kõiksugu loomi.

Esimene raamat - "Mahlangeni" räägibki nende elust keset kõnnumaad, kus nad oma kolme tütrega elasid. Selleks, et lapsed kooli viia või poodi sõita, tuli ületada paadiga jõgi, kus elasid jõehobud, kes mitte alati neile hea pilguga ei vaadanud. Esimesel ööl uues kodus avastasid nad magamistoast püütoni, elevandi-, pühvli- ja antiloobikarjad oli igapäevane vaatamisväärsus.

Kui me kaitsealale saabusime, oli Karin (pere noorim tütar) alles kaheaastane. Viieaastasena tundis ta peaaegu kõiki pargi suuremaid asukaid, sealhulgas paljusid linnuliike. Olime uhked oma targa lapse üle. Ent sealsamas unustasime, millist ebaharilikku  koolitust ta tegelikult saab.
Kord sõitsime Johannesburgi minu vanematele külla ja möödusime teeäärsel põllul söövast lehmast. Karin nõudis häälekalt, et Kobus auto kinni peaks, silmitses looma põhjalikult ja küsis lõpuks: "Kes see on? Mingi eesel või?"
Hiljem nägime bensiinijaamas tavalist musta kodukassi, kes läheduses asuva puu otsas kükitas. Karin oli võlutud.
"Vau!" hüüatas ta. "Vaadake seda kummalist looma!"
Tundsin end süüdlasena ja ostsin talle kohe mõne pildiraamatu koduloomadest, et tüdruk kooli minnes veidi avarama silmaringiga oleks. (lk 64) 

Krüger kirjutab väga mõnusa huumoriga, iga veidi aja tagant sai kõva häälega naerda (mida minu puhul nii tihti ei juhtugi) ja muidugi juhtub keset metsikut loodust elades kogu aeg midagi. Savannis tuleb osata käituda, tuleb ringi vaadata ja ohte õigel ajal märgata, kuid ka ettevaatlikuna võib ootamatusi juhtuda. Näiteks saad mitu korda külastatud künkal ootamatult kokku poegi kaitsva emalõviga. Või sõidad pimedas kogemata autoga elevandile otsa. Elevant on nimelt nii suur, et teda ei ole pimedas lihtsalt näha, enne kui sa tal juba kõhu all oled.

Teine raamat, "Kõnnumaa võlu ja ilu", jätkab Kobie pere seiklustega Aafrikas. Pärast 11 aastat Mahlangenis on nad sunnitud ära kolima, mis nii kaua eraldatuses elanud Kobiele on suur katsumus - tuleb inimestega suhelda! Aga ei pääse ta ka nüüd elusloodusest. Kui leitakse üksijäänud lõvipoeg, võtavad nad selle oma perre. Tegelikult räägibki suurem osa raamatust lõvi Leost. Kuigi Kobiel oli aastatepikkune kasuemakogemus (mangust, meemäger, kääbustibu, orav, kolm tüügassiga, kaks rohtlajänest, sooräts ja servalipoeg), ei olnud miski teda ette valmistanud nii tugevateks tunneteks ja selliseks kiindumuseks, mis kaasnesid lõvi üleskasvatamisega.

Leo elas peres poolteist aastat, aga kuna rahvuspargi reeglid ei luba lõvi kodus pidada, pidid nad temale lõpuks uue kodu leidma. Kodustatud lõvi tagasi loodusesse viimine ei tule niisama kõne alla. Ta ei saa seal lihtsalt hakkama. Leo oli üles kasvanud koos austraalia karjakoera Wolfiega ja pidas ka ennast koeraks. Selle peale, et metslooma peale võiks jahti pidada, või hoidku taevas - loom maha murda, ta küll ei tulnud. Loomi tuli hoopis karjatada.

Kui perekond oli uude koju kolinud, ei tundunud lõvi end uues kohas esialgu kindlalt.

Kui kohalikud pargivahid saabusid Kobusega kohtuma, leidsid nad eest täismõõdus lõvi, kes üritas end keskmise suurusega koera taha ära peita, ning loomulikult arvasid nad, et lõvil on arengupeetus. Ent ainus põhjus, miks Leo sel päeval nii arglik oli, peitus asjaolus, et ta ei teadnud, kus asuvad tema turvalise reviiri piirid. (lk 159)

Lõvile uue kodu leidmine ei käinudki nii lihtsalt - riik lihtsalt ei lubanud kodustatud lõvi rahvusparki lahti lasta. Ei lugenud ka see, et nad olid leidnud mehe, kes tegeles just selliste lõvide rehabilitatsiooniprogrammiga. Lõpuks läks kõik ikkagi hästi ja Leole leiti ühes Lõvi-ja Gepardipargis uus elukoht. Lahkumist kirjeldab Kobie mitmes peatükis ja väga emotsionaalselt. Lapsest lahkumine on ju raske, aga sama raske oli oma perekonnast lahkuda ka lõvil.

Tõlkinud Indrek Rohtmets

Tänan Varraku kirjastust "Mahlangeni" eest.

Carnarvoni krahvinna "Lady Almina ja tegelik Downton Abbey"

"Lady Almina ja tegeliku Downton Abbey" on kirjutanud kaheksas Carnarvoni krahvinna Fiona. Neile, kes vaatavad seriaali “Downton Abbey”, tuleb raamatu kaanel olev loss tuttav ette, sest just nimelt sellest lossist, milles seriaal on filmitud, raamat jutustabki. Seriaaliga teosel rohkem midagi pistmist ei olegi, autor kirjutab hoopis lossi viiendast valitsejannast, leedi Alminast, tema abikaasast, viiendast Carnarvoni krahvist Lord Porchesterist, ajast, milles nad elasid ja esimesest maailmasõjast.

Almina oli pankur Alfred de Rotschildi ebaseaduslik tütar, kuid isa andis talle nii suure kaasavara, et see tegi ta sobivaks abikaasaks riigi kõrgaadli hulka kuuluvale Carnarvoni krahvile. Sest aadlikel teadagi oli küll tiitel ja suured maavaldused, kuid üsna vähe tegelikku raha. 

Highclere' loss oli vägev häärber. Ainuüksi lossis töötas vähemalt kaheksateist teenijat, lisaks kõik need, kes tegutsesid maavalduses - tallides, aedades, köögiviljakasvandustes, põldudel jne. Leedi Alminat kujutab autor üsnagi positiivselt, kuigi paaris kohas möönab, et ta kulutas hiigelsummasid pidustustele ja et ta võis olla ka närviline ja tujukas. Suur osa raamatust on pühendatud esimesele maailmasõjale, kuna sellest ei pääsenud ka aadlikud, kelle poegadel tuli sõtta minna. Leedi Almina aga avas oma lossis haigla haavata saanud sõjameestele ja töötas ennast säästmata kogu sõja kestel põetajana. Minu jaoks oli see osa päris huvitav, sest kuidagi on esimene maailmasõda teise varju jäänud ja viimasest tean ma hoopis rohkem. 

Viies Carnarvoni krahv on ajalukku läinud koos Howard Carteriga Tutanhamoni haua avastamise eest. Krahvi õnnestumised ja ebaõnnestumised Egiptuse väljakaevamistel hõlmavad raamatust päris suure osa. Peale autode ja kõikvõimaliku uudse tehnoloogia oli väljakaevamised tema suur kirg.

Üsna õhukesse raamatusse on mahtunud päris palju ja keda huvitab Inglise 19. sajandi lõpu kõrgaadli elu ja esimene maailmasõda, leiab siit üpris huvitava lugemise. 

Tõlkinud Tiina Randviir

Teised kirjutavad:
Kultuuritarbija60+
Lugemislaud
ERR järjejutt

Indrek Hirv "Kassitoome"

Indrek Hirve "Kassitoome" on ilus raamat - hall, nukker ja ilus. Autor soovitab, et raamatu paremaks mõistmiseks tuleks teha jalutuskäik marsruudil Inglisild–Kassitoome–Tähtvere tänav–Valgeveski käär. Need on minu lapsepõlvepaigad ja tõesti - midagi tuli tuttav ette. Nagu Hirvelegi:

Tere
mu lapsepõlve järv

mu elupäevade janu
peegeldub su siledal näol
eatu vesi tõotab igavest puhkust

pääsukesed
õhulises erutuses
lõikavad sinise taeva
valusateks kildudeks -
teravateks mälestusteks
unustuse pilvede all

kaldapõndaku rohelus
avab nooreea lõhnad -
kaotatud ja leitud unistused

lõhnad mis ärkavad
igal kevadel uuesti -
täitumatud unistused
mis juhivad meid
lõpuks tagasi
lapsepõlve

Aga siin ei ole ainult loodus ja vesi, siin on ka armastus ja igatsus ja üksiolemine. Ja toredaid lühikesi lauseid ja hetki.

Kui ma hommikul
rääkima hakkan
kaob uni kuhugi

kui ma päev otsa 

ilusasti vakka olen
tuleb uni tagasi

*

Mu luuletus kestab seni
kuni kestab su armastus

nagu puri
ilma tuuleta

nagu uni
ilma valguseta
tähtede tagant

jääb mu luuletus tühjaks
ilma sinu armastuseta

*

Su põgus pilk
vastab kõigile mu piidlemistele
üksainus su sõna
lõpetab mu vaikimised

su naeratus
ravib mu haavad
su minevikuviibe
kisub nad kõik uuesti lahti

*

Ära oota
et keegi midagi niisama annaks
ära oota
et keegi midagi tagasi tooks

võta oma kivid ja kõnni

kui tee ära lõpeb
astu edasi

üks tee tuleb veel

Teised kirjutavad:
Mudlum, Kultuur.err
Tartu ilukirjanduses 

Jan Guillou "Ristisõdade triloogia"

Jan Guillou "Ristisõdade triloogia" tegevus toimub aastatel 1150-1210, mil toimusid ristiretked nii Pühale Maale kui ka Läänemere siinpoolsele kaldale, tegutsesid templirüütlid ja Põhjalas käis kibe võitlus võimu nimel.

Triloogia peategelane on Arn Magnusson, Götamaa üliku poeg, kes antakse viieaastasena kloostrisse kasvatada. Seal saab ta õpetust nii raamatu- kui ka sõjakunstis, mistõttu erinevalt teistest oma aja rüütlitest räägib ta mitut keelt, suudab vestelda Aristotelesest ja arutada piibli üle ning kuna teda õpetas endine templirüütel, siis oskab ta mõõka ja vibu käsitseda ülejäänud kohalikest oluliselt paremini. 

Esimene raamat, “Tee Jeruusalemma”, kirjeldabki Götamaa elu-olu, Arni kloostriaastaid ja kujunemist ning tema suurt armastust Cecilia Algotsdotteri vastu. Aga armastajad satuvad kohalike võimumängude ohvriks ja süüdistatuna raskes patus saadetakse Arn kahekümneks aastaks Pühale Maale templirüütliks ja Cecilia suletakse sama kauaks kloostrisse õela ja vaenuliku abtiss Rikissa käe alla. 

Teine raamat, “Templirüütel”, jälgib vaheldumisi nii Arni tegevusi Pühal Maal templirüütlina kui ka Cecilia kannatusi kloostris. Pean tunnistama, et minu jaoks olid Cecilia osad oodatumad kui pikad lahingute ja strateegiate kirjeldused, aga kindlasti on paljude jaoks just vastupidi. Vastupidi igasugustele tõenäosustele jäävad mõlemad ellu ja taaskohtuvad kolmandas osas, “Riik tee lõpus”, mille tegevus toimub taas Rootsimaa pinnal ja kus mõlemad peategelased uuesti kohalikesse intriigidesse ja võimuvõitlusesse kistakse.

Kuigi peategelane on väljamõeldud, siis teda ümbritsev ajalooline taust ja paljud isikud on ajaloolised. Ma ei hakanud Rootsi ajalugu üle kontrollima, aga usun, et need kuningad ja kuningannad, kes teoses figureerivad, on ajaloolised isikud. Püha maa kuningate ja väepealikute nimed tulid igatahes varasematest loetud raamatutest tuttavad ette. Muuhulgas kirjeldab Guillau suurt kangelast Richard Lõvisüdat kui alatut sõnamurdjat ja selle suurimat rüütlit Sir Wilfred Ivanhoed uhkeldava ja viletsa sõjamehena. 

Arn Magnusson on igatahes üsnagi üliinimese joontega - ta on parim sõjamees ja vibulaskja, peajagu üle kõigist teistest Göta rüütlitest, peale selle veel aus ja jumalakartlik, tugev strateeg sõjaväljal ja kindel ja kirglik oma armastuses ühe ainsa naise vastu. Ühtegi negatiivset joont tal igatahes ei ole, nagu ka tema armastatud naisel Cecilial. 

Kuningad ja teised ülikud on rohkem inimesed nii positiivsete kui ka negatiivsete joontega, kuigi mõne tegelase jaoks ei jätku ühtegi positiivset omadust. 

Ristisõdijate triloogia kolm raamatut olid mul riiulis juba ammu, aga millegipärast ma kartsin, et äkki on igav. Näiteks Karl Ristikivi “Kroonikate triloogia” oli ju mõnevõrra igav. Kuna ristisõdade aeg on tihedalt läbi põimunud kristluse ja religiooniga, siis on sellistes raamatutes enamasti pikki filosoofilisi teemaarendusi jumala ja ristiusu teemadel. Ütleme ausalt, need ei ole just eriti põnevad. Ka siin oli pikki arutlusi jumala ja patu üle, samas olid need kirja pandud üsnagi arusaadavalt ja selgelt, nii et ka ristiusust kaugemal seisvad lugejad suudavad kaasa mõelda. 

Teos haaras kaasa, peategelased läksid korda ja panid endale kaasa elama. Seiklusi ja nappe pääsemisi oli siin muidugi ka ja palju ning tervikuna oli tegemist laiahaardelise ajaloolise seiklusromaaniga, kust ei puudu vaprad teod, üllad sõjamehed, reeturlikud vaenlased ja kõikevõitev armastus. Kulutasin aasta kõige kuumemad päevad lugemisele, sest kui ma parasjagu ei lugenud, siis keerlesid mõtted raamatu ümber ja raske oli seda käest panna.

Tõlkinud Vladimir Beekman

Olavi Ruitlane "Vee peal"

Olavi Ruitlase “Vee peal” räägib ühe poisi lapsepõlvest Võru linnas Tamula järve ääres 80-ndate aastate alguses. 

Sellest raamatust on ilmumisest alates nii palju igal pool kirjutatud. Ma ei mäletagi, millal viimati mõnest ilukirjandusteosest nii palju juttu oleks olnud. Ruitlase “Naine” muidugi välja arvatud, aga sellest raamatust kirjutati hoopis teistel põhjustel ja hoopis teistmoodi.

“Vee peal” ongi teistsugune raamat. Ennekõike on ta soe ja positiivne. Kuigi lapsepõlve juurde käib ju nii palju pettumusi ja ebaõiglust, mis lapsele täiskasvanute poolt osaks saab, on seal samas ka palju rõõmu. Ruitlase raamatus igatahes on. Kaheteistaastase poisi väikesed ja suured rõõmud. On tore, et autor ei kirjelda negatiivseid asju üleliia palju. Neid muidugi on, sest ei saa kuidagi positiivseks lugeda kogu seda aguliseltskonda, kes teda ümbritsevad. Samas kirjeldab ta neid elu heidikuid neutraalselt, lapse silmade läbi, kes veel ei anna hinnanguid nagu täiskasvanud. Endine vang Valter, kes peksab oma naist Merikest, nii et tollel vererada järel, Kalju, kes purjus peaga oma jalad ära külmetab, nii et need ära lõigatakse, Selma, kes punkrit peab, Sigrid, kellel mehed ööd ja päevad uksest sisse-välja voorivad. Värvikas seltskond, kuid vähemalt sama värvikas on see seltskond, kes Tamula järves elab. Latikad, haugid, linaskid ja särjed, igaühel oma iseloom ja välimus.  

Esimene armastus ja mõned poisikesetembud, nagu pärnapuu otsast lahtiriietuvate tüdrukute vahtimine, aga kõige tähtsam on vee peal. Vee pealt saab kala. Poisi kõige suurem rõõm on järve pealt kala püüda, isegi sünnipäevakingiks valib ta võrri asemel paadi. Milliseid kalu Tamula järves on, kust ja kuidas neid kõige parem püüda, sellest rõõmust, kui sinul näkkab paremini kui teistel ja pettumusest, kui läheb vastupidi, kuidas püüda kala talvel jää peal ja suvel paadisillalt, kuidas saada jää pealt kaldale, kui sinu ja kalda vahel on sada viiskümmend meetrit lahtist vett. Neid rõõme on nii palju ja Ruitlane on need osanud kirja panna nii, et lugeda võivad nii suured kui ka väikesed. Lisaväärtus on mahlakas võro kiil. Neid lauseid tuleks kõva häälega lugeda, siis saab alles õige maitse suhu.

Teised kirjutavad:

Raamat

Peeter Helme, Kultuur.err

Urmas Vadi, Kultuur.err

Postimees, katkend
Ekspress
Postimees
Sirp
Sauga raamatukogu
Tavainimene
Lugemissoovituse blog
Nädala autor (katkend)
Kaktus
Lugemissoovituse blog1
Lugemissoovituse blog2
Liivametsa lugemised
Kirjanduslik päevaraamat
Rohelisem rohi

Stefan Klein “Da Vinci pärand ehk kuidas Leonardo maailma uuesti avastas”

Leonardo da Vinci (1452-1519) oli renessansiajastu multitalent - teadlane, arhitekt, maalikunstnik, leiutaja, käsitööline, maailma uurija. Temast jäi järele 10 000 lehekülge märkmeid, millest meie ajani on säilinud umbes pool. Stefan Klein jälgib Leonardo elu sünnist surmani, kuid eesmärk on tema tohutu elutöö kirjeldamine ja mitte biograafia. Klein soovib seda erakordset inimest tundma õppida justkui seestpoolt - näha maailma läbi tema silmade. Sest nagu Klein kirjutab: “Kes tahab tema olemusele lähemale jõuda, leiab kasutuskõlblikke vihjeid mitte niivõrd naljalugudest ja legendidest, mida teised on tema kohta levitanud, vaid tema enda kirjutistest” (lk 205).

Klein kirjutab kirega, kui nii võib selle tegelikult üsnagi õhukese teose kohta öelda. Igatahes on tunda, et ta ise on Leonardost suures vaimustuses. Mingeid erilisi sensatsioonilisi teadmisi siin ei ole, Klein mainib nagu muuseas, et Leonardo ei abiellunud kunagi ja et ta oli “täielik meestearmastaja". Suurt rohkem isiklikke teadmisi sellest raamatust ei leia. 

Eraldi peatükk on pühendatud maailma kõige kuulsamale maalile - Mona Lisale. Klein proovib leida põhjust, miks just see maal siiamaani inimesi niimoodi lummab. Piisab kahest sõnast - ta elab. Põhjus on ennekõike erilises viisis, kuidas Leonardo seda maalis - ta oli põhjalikult uurinud inimese lihaste liikumist (mille jaoks ta ka laipu lahkas), ta valdas meisterlikult maalimise tehnikat ja tegi seda hoopis teistmoodi kui kunstnikud enne teda.  

Leonardo pärandi hulka kuuluvad lisaks maalidele ka tema leiutised. Ta uuris terve elu lendamise võimalikkust, joonistas hulganisti lennumasinate plaane, leiutas esimese arvuti (see töötas veega, mitte elektriga), konstrueeris mehhaanilisi seadeldisi, muuhulgas iseliikuva lõvi, mis õukonnas hästi peale läks. Veel uuris ta inimese sisemust, teda ei rahuldanud ainult pealispind, ta tahtis teada, kuidas inimekeha ja loodus tervikuna toimib. 

Leonardol oli sedavõrd palju huvisid, et ta suutis oma võimalusi lahendada mõni konkreetne probleem harva täiel määral ammendada - kuna tal puudus aeg. Seal, kus uurimus oleks tänu veel ühele lisakatsele täpsuse võitnud, ahvatles juba järgmine, alles täiesti tundmatu maa. Ja kuna ta töötas endale, mitte teistele, oli oma arusaamade avaldamine viimane asi, millele ta mõtles. (lk 173)

Raamatu lõpus on ajaskaala, kus Leonardo elu on kõrvutatud samal ajal toimunud tähtsündmustega maailmas, kirjanduse loetelu, nime- ja aineregister. Nuriseks illustratsioonide üle. On hulk must-valgeid jooniseid, enamasti Leonardo enda märkmed ja joonistused. Autor kirjeldab põhjalikult mõnda Leonardo teost või märkmelehte ja isegi viide on tekstis olemas. Väga tahaks pilti vaadata. Mida aga pole, on pildid ise. Illustratsioonide loetelus on värvitahvlid nimetatud, aga kirjastus on need miskipärast teosest välja jätnud. Siin on kirjas, et värvitahvlid läksid kaotsi kogemata ja et kirjastus plaanib need eraldi trükkida ja raamatute vahele lisada.

Kes tahab Leonardo kohta veel midagi lugeda, siis soovitan soojalt Jonathan ja Shelagh Routhi “Leonardo köögimärkmeid ehk Romanovi koodeksit”. Selles raamatukeses on toodud Leonardo da Vinci märkmed toiduvalmistamise ja lauakommete kohta ja see on igatahes üks väga lõbus lugemine. Retseptid ja õpetused, nii lauakommete parandamise kui köharohu valmistamise kohta. Ja muidugi tema leiutatud geniaalsed köögimasinad. 

Tõlkinud Krista Räni

Teised kirjutavad:

Kruusatee
Tuuleiil lehitseb
Kultuur.err
Ekspress

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"

Carl Mothanderi kirja pandud "Kulinaarsed vested" on sajanditagune toidublogi. Mothander oli Rootsi seikleja, kes abiellus Saksa parunessiga ja seejärel elas mõnusat elu Kohilas Tohisoo mõisas ja linnamajas Tallinnas. Ta kirjutas 1920ndatel toiduvesteid Rootsi ajalehtedele.

Enamasti on need sellised, et mees on mõnusasti oma kodus ja plaanib just Kalli Kaasaga idüllilisele paadiretkele minna, kui keegi ootamatult külla tuleb. Aga külalisele on ju tingimata vaja kehakinnitust pakkuda. Siis läheb Carolus aeda ja sahvrisse ja keldrisse ja võtab sealt üht ja teist ja kolmandatki, segab selle kõik kunstipäraselt kokku ja õige pea ongi imemaitsev lõunasöök külalisele valmis. Ning suud vesistama panevalt kirja pandud.

Lugege ise rootsipärase suupistelaua kirjeldust:

Esiteks muidugi suupistelaud, kerge ja meeldiv. Napsiküsimuse lahendan ma viinaga, millele on lisatud paar tilka köömneõli ja tsipa suhkrut. Koduõlu friseerin natukese suhkru ja tera hiniiniga - aga ainult terakesega, maitse ja kuumuse nimel. Keldris on kõige paremat marineeritud heeringat, see pannakse ilusti väljaraiutud jäätükile ja ümbritsetakse õrnalt tilliga. Värsked kartulid on kasvulavas juba valmis. See on kõige tähtsam. Rediseid ja värsket kurki - samuti jää peal jahutatud - süüakse poole sentimeetri paksuste lõikudena ainult vähese soolaga. Selle juurde minu ema suurepärane leiutis: viis hakitud karbikilu, üks kõvaks keedetud ja peeneks hakitud muna, hakitud petersell, kõik segatud ja kiiresti heas võis üle praetud. Serveeritakse kuumalt röstleival. Ja siis veel vana kodune köömnejuust. (lk 34)

Muuhulgas pannakse mehele mõned nõbud ja kostitatakse peremehe poissmeestest sõpru. Üks veste eristub veidi - see kirjeldab Tallinna salongielu ja ühte Toompea salongide hirmuvalitsejat - krahvinna von Smasquensi - kelle korraldatud bridžiõhtutel kõik käisid, kuigi keegi ei tahtnud. Ja kus pakuti soolapulki, mida keegi kunagi ei söönud. Kuni Carolus läks ja aastatepikkust tabu rikkus - olles sellega haavanud nende seltskonnaelu kõige pühamaid traditsioone. 

Väga muhedad vested ja kui raamat läbi sai, oli väga kahju, oleks tahtnud neid veel ja veel lugeda. Nii mõnegi toidu tegemise kirjeldus tekitas huvi seda järele teha. Aga nii mõnigi ei tekitanud. Sest praegusel ajal ei arvata enam eriti palju liiga paljude toiduainete omavahel kokkusegamisest. Näiteks järgmine magustoit:

Magustoit: kaussi pannakse kõigepealt üsna magusat aprikoosikompotti. Selle peale paks kiht mandlibiskviiti. Selle peale koorest, meest ja võist keedetud karamellikastmest kate. Selle peale põldmarjamoos ja lõpuks jõhvikamahlaga toonitud roosa pilv vahukoort. Kui keegi protesteerib, siis visatakse ta lihtsalt välja. (lk 71)

Tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Teised kirjutavad:

Kultuur.err (katkend)

Sehkendaja

Vein ja Raamat

Kultuuritarbija 60+

Istu mu pingile, kiika mu aknasse

Ekspress, P. Hõbemägi
Tõlkes leitud
Tiramisust ja Fata Morganast
Lugemiselamused

Jelena Skulskaja "Marmorluik"

Jelena Skulskaja on mind juba mõnda aega intrigeerinud. Tema arvamusartiklid ajakirjanduses ja kirjutised Vene kirjandusest Keskusis. Kuldsete saabaste, läikivate retuuside ja tohutu juuksepahmakaga daam, kes tundub siin Eestis nii teistsugune.

Käisin "Marmorluige" esitlusel ja minu arvamus süvenes - tõepoolest väga huvitav ja suurte teadmiste ja kogemustega inimene. Aga mul ei olnud plaaniski tema raamatut lugeda. Esitlusel loeti ette pikki lõike, nii eesti kui ka vene keeles ja need olid head ja huvitavad kuulata. Ometi arvasin, et see ei ole raamat, mida ma lugeda tahaksin. Ja seda mitte tema võimaliku kirjandusliku väärtuse või väärtusetuse tõttu, vaid sisu tõttu.

Aga päev pärast esitlust vaatas raamat mulle raamatukogus uue kirjanduse riiulilt nii ootavalt vastu, et mul ei jäänud muud üle, kui see kaasa võtta.

Proovin nüüd edasi anda, miks ma seda raamatut lugeda ei oleks tahtnud ja miks see raamat on suurepärane.

Sest õiendame selle asja kohe ära - see on suurepäraselt kirjutatud raamat. Autor ei ole eestlane - see on kohe selge - keelekasutus, väljendid, üldine kogu teost läbiv mõtteviis - see on teistmoodi. Samas, kuna suurem osa tegevusest toimub siinsamas, Eestis, ei ole ta ka kauge ja võõras. Ühest küljest lopsakas keelekasutus, teisest küljest ütleb autor nii vähesega nii palju. Paari lausega suudab ta kokku võtta aastatepikkuse ängi ja teeb seda niimoodi, et seda on luust ja lihast tunda.

Lapsepõlv, mida Skulskaja kirjeldab, on õudne. Tundub, nagu ta oleks üles kasvanud täiesti düsfunktsionaalses peres, kus kogu elu käis ema hirmuvalitsuse all. Just seda ma kartsingi. Ma kuidagi juba teadsin, et Skulskaja armu ei anna. Seda on raske ja valus lugeda, hakkab kahju nii sellest väikesest tüdrukust kui ka iseendast ja oma lapsest ja oma emast ja üldse ...

Samas ta püüab oma vanemaid ka mõista:
Kas oli asi selles, et ei isal ega emal ei olnud normaalset peret, nad ei teadnud, kuidas õigesti lapsi kasvatada, kuidas nendega suhelda. Ning kategoorilisel ja otsustaval emal oli lihtne allutada isa oma tahtele, veenda teda ma õigsuses, stalinlike mahalaskmisseaduste õigsuses... Võib-olla... (lk 31)

Vahepeal ei olegi täpselt aru saada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Ja ehk ei olegi see tähtis. Vahel ma mõtlesin, et kas need inimesed, kellest ta kirjutab, on praeguseks surnud. Sest kuidas saab kellestki selliseid asju kirjutada, kes neid veel ise lugeda võib... Samas - "Marmorluik" on romaan, täpsemalt lapsepõlveromaan ja sel juhul on see kõik ju hoopis fiktsioon.

Mälestused lapsepõlvest ja kooliajast vahelduvad sürrealistlike jutustustega. Mina ei ole eriti suur sürrealistlike jutukeste fänn ja mida edasi, seda piinarikkam oli neid lugeda. Seda enam, et enamasti sisaldavad need jutukesed surma. Ikka lõigatakse kellelgil midagi otsast ära või lüüakse nagu muuseas maha või juhtub midagi muud jubedat. Samas on huvitav näha, kuidas tegelikus elus juhtunu vormub millekski uueks ja teistsuguseks, kuidas elust saab ilukirjandus. Kuidas ilukirjanduses on võimalik oma tegelike painajatega hakkama saada, neid suurendades ja laiendades nii palju, et tegelikkusest saab kunst.

Raamatuesitlusel kirjandusfestivalil "HeadRead" 2015

Tõlkinud Ingrid Velbaum-Staub

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

Raamatublogidest

Parem hilja kui mitte kunagi. Et kui kellelgi on see artikkel kahe silma vahele jäänud.

Mihkel Samarüütel kirjutab Sirbis raamatublogindusest Eestis: Raamatublogisid tuleb ja läheb.

Lisan ka paar väikest kommentaari:

Pea täielikult jääb puutumata draama- ja teaduskirjandus, napilt postitatakse luulest. Harva on juttu kokaraamatutest, koomiksitest ja n-ö avangardsest nüüdiskirjandusest või modernistlikust klassikast.

Ilmsesti kajastab blogimaailm seda, mida blogijad loevad. Teaduskirjandusega on muidugi nii, et sellest kirjutamiseks on vaja pisut rohkem kui mõni lõik muljeid. Sest kellele ja milleks sa seda kirjutad? Ei ole mingit mõtet teadusliku raamatu kohta kirjutada skaalal meeldis – ei meeldinud, mis ilukirjanduse puhul võib täitsa kenasti töötada. Minu arusaamise järgi peaks siin sisu analüüsima ja võib-olla ka autoriga dispuuti laskuma. Ehk see on kõvasti suurem ja vaevalisem töö. Ja kui loetud raamatu teema ei ole lugeja eriala ja ta loeb seda lihtsalt uudishimust, siis on eriti raske kirjutada sellest nii, et kirjutajast ei jääks muljet kui totaalsest ignorandist. Sest on suur oht kritiseerida (või kiita) midagi, millest sul tegelikult puuduvad piisavad teadmised. Siin blogis on mõned sellised raamatud :)

Minu jaoks käib siia alla ka luule. Mul puuduvad igasugused teoreetilised või praktilised teadmised luule hindamiseks (muidugi peale skaala meeldib-ei meeldi, millest ka luule puhul ei ole suurt abi).

Kokaraamatutest olen mõnikord kirjutanud, aga ka siin on alati probleem – et mida sa seal hindad ja millele tähelepanu juhid.

Oleks huvitav teada, milline tulemus oli Petrone Prindi paari aasta tagusel kampaanial, kui blogijatele jagati tasuta raamatuid. Vastutasuks pidid nad neist kirjutama.

Petrone Print on seda kampaaniat teinud juba viimased viis aastat. Kirjastus ei ole küll peale 2010. aastat tulemustest kokkuvõtet teinud (siis osales 41 kirjutajat), aga nende selleteemalisel blogipostitusel oli eelmisel aastal 14 kommentaari, 2013. a 15, ja 2012. a 25 kommentaari. Tundub, et asi on hakanud maha käima. Küll on Petrone Print üks väheseid kirjastusi, kes juba mitu aastat tagasi blogijatele arvustuse eest raamatuid pakkus. Teised kirjastused on blogijad alles päris viimasel ajal avastanud. Eks ma saan ainult iseenda eest rääkida, aga lisaks Petrone Prindile on mulle aegade jooksul raamatut arvustamiseks pakkunud 5 kirjastajat (sh üks omakirjastaja ja üks raamatupood), millest ma küll siiani ühtegi vastu ei ole võtnud.

Aga nagu Samarüütel ütleb, on blogid praeguseks ajaks juba väheke vanamoodsad ja ei tea, kauaks sellist avaldamise viisi üldse jätkubki.

Tekib küsimus, millisel moel teosed raamatublogijate sõrmede vahele satuvad – kas need võetakse riiulist või laenutatakse raamatukogust, ostetakse poest, netist või failina? 

Mina teen nii seda, teist kui kolmandat. Kõik nimetatud raamatusoetamise viisid on kasutuses. Olen blogis e-raamatud ka eraldi ära märkinud. Igal blogijal on asjad, mis just tema jaoks tähtsad on ja mille ta postitusse ära märgib. Minu jaoks on näiteks oluline märkida tõlkija nimi, samas loterii ja ka mõned teised lisavad väljaandmise aasta, millest on tegelikult kirjutiste lugemisel palju abi.

Ma olen nüüd hoolega vältinud sõna „arvustus“, kuigi see tuleks nagu kõige lihtsamalt. Et mida me siin blogides siis kirjutame? Arvustusi või ülevaateid või midagi muud? Päris alguses otsisin nõu, kuidas raamatust kõige parem avalikult kirjutada oleks ja panin leitu kirja siia. Samas väidan endiselt, et ma ei kirjuta arvustusi, vaid tähendan üles mõtteid ja muljeid, mida raamat minus tekitas. Aga ei pääse, mõnikord tuleb ikka midagi arvustuselaadset välja :)

Kõige kiirema ülevaate raamatublogide hetkeseisu kohta saab Bukahooliku lehe blogivoost.

Bukahoolik tänab ja nõustub. Olen püüdnud seda blogivoogu ajakohasena hoida. Julgustan ka uurima nimekirja „Blogid, kus raamatutest juttu“, seal on väga asjalikke ja huvitavaid raamatutest kirjutajaid.