Reede, 23. oktoober 2015

Kobie Krüger "Pere keset loodust"

Kobie Krüger on kirjutatud kaks raamatut Lõuna-Aafrika savannielust, ühise nimega "Pere keset loodust". Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud Kobie Krüger abiellus mehega, kelle unistuseks oli saada reindžeriks - kellekski, kes vastutab rahvuspargi loomade heaolu eest. Nad kolisid Krügeri rahvuspargi eriti kõrvalisse piirkonda, kus polnud telefoni, rääkimata poest või inimnaabritest, kuid see-eest küllaga kõiksugu loomi.

Esimene raamat - "Mahlangeni" räägibki nende elust keset kõnnumaad, kus nad oma kolme tütrega elasid. Selleks, et lapsed kooli viia või poodi sõita, tuli ületada paadiga jõgi, kus elasid jõehobud, kes mitte alati neile hea pilguga ei vaadanud. Esimesel ööl uues kodus avastasid nad magamistoast püütoni, elevandi-, pühvli- ja antiloobikarjad oli igapäevane vaatamisväärsus.
Kui me kaitsealale saabusime, oli Karin (pere noorim tütar) alles kaheaastane. Viieaastasena tundis ta peaaegu kõiki pargi suuremaid asukaid, sealhulgas paljusid linnuliike. Olime uhked oma targa lapse üle. Ent sealsamas unustasime, millist ebaharilikku  koolitust ta tegelikult saab.
Kord sõitsime Johannesburgi minu vanematele külla ja möödusime teeäärsel põllul söövast lehmast. Karin nõudis häälekalt, et Kobus auto kinni peaks, silmitses looma põhjalikult ja küsis lõpuks: "Kes see on? Mingi eesel või?"
Hiljem nägime bensiinijaamas tavalist musta kodukassi, kes läheduses asuva puu otsas kükitas. Karin oli võlutud.
"Vau!" hüüatas ta. "Vaadake seda kummalist looma!"
Tundsin end süüdlasena ja ostsin talle kohe mõne pildiraamatu koduloomadest, et tüdruk kooli minnes veidi avarama silmaringiga oleks. (lk 64) 
Krüger kirjutab väga mõnusa huumoriga, iga veidi aja tagant sai kõva häälega naerda (mida minu puhul nii tihti ei juhtugi) ja muidugi juhtub keset metsikut loodust elades kogu aeg midagi. Savannis tuleb osata käituda, tuleb ringi vaadata ja ohte õigel ajal märgata, kuid ka ettevaatlikuna võib ootamatusi juhtuda. Näiteks saad mitu korda külastatud künkal ootamatult kokku poegi kaitsva emalõviga. Või sõidad pimedas kogemata autoga elevandile otsa. Elevant on nimelt nii suur, et teda ei ole pimedas lihtsalt näha, enne kui sa tal juba kõhu all oled.

Teine raamat, "Kõnnumaa võlu ja ilu", jätkab Kobie pere seiklustega Aafrikas. Pärast 11 aastat Mahlangenis on nad sunnitud ära kolima, mis nii kaua eraldatuses elanud Kobiele on suur katsumus - tuleb inimestega suhelda! Aga ei pääse ta ka nüüd elusloodusest. Kui leitakse üksijäänud lõvipoeg, võtavad nad selle oma perre. Tegelikult räägibki suurem osa raamatust lõvi Leost. Kuigi Kobiel oli aastatepikkune kasuemakogemus (mangust, meemäger, kääbustibu, orav, kolm tüügassiga, kaks rohtlajänest, sooräts ja servalipoeg), ei olnud miski teda ette valmistanud nii tugevateks tunneteks ja selliseks kiindumuseks, mis kaasnesid lõvi üleskasvatamisega.

Leo elas peres poolteist aastat, aga kuna rahvuspargi reeglid ei luba lõvi kodus pidada, pidid nad temale lõpuks uue kodu leidma. Kodustatud lõvi tagasi loodusesse viimine ei tule niisama kõne alla. Ta ei saa seal lihtsalt hakkama. Leo oli üles kasvanud koos austraalia karjakoera Wolfiega ja pidas ka ennast koeraks. Selle peale, et metslooma peale võiks jahti pidada, või hoidku taevas - loom maha murda, ta küll ei tulnud. Loomi tuli hoopis karjatada.

Kui perekond oli uude koju kolinud, ei tundunud lõvi end uues kohas esialgu kindlalt.
Kui kohalikud pargivahid saabusid Kobusega kohtuma, leidsid nad eest täismõõdus lõvi, kes üritas end keskmise suurusega koera taha ära peita, ning loomulikult arvasid nad, et lõvil on arengupeetus. Ent ainus põhjus, miks Leo sel päeval nii arglik oli, peitus asjaolus, et ta ei teadnud, kus asuvad tema turvalise reviiri piirid. (lk 159)
Lõvile uue kodu leidmine ei käinudki nii lihtsalt - riik lihtsalt ei lubanud kodustatud lõvi rahvusparki lahti lasta. Ei lugenud ka see, et nad olid leidnud mehe, kes tegeles just selliste lõvide rehabilitatsiooniprogrammiga. Lõpuks läks kõik ikkagi hästi ja Leole leiti ühes Lõvi-ja Gepardipargis uus elukoht. Lahkumist kirjeldab Kobie mitmes peatükis ja väga emotsionaalselt. Lapsest lahkumine on ju raske, aga sama raske oli oma perekonnast lahkuda ka lõvil.

Tõlkinud Indrek Rohtmets

Tänan Varraku kirjastust "Mahlangeni" eest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar