"Eesti keel nagu nuga"

"Eesti keel nagu nuga" on avarida Maarja Kangro luuletusest "Keelepuhtuse deklaratsioon" ja plaadi nimi, kus luule kohtub džässiga. Asja algatajaiks olid Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kes ka teised muusikud ja poeedid kampa võtsid ja kokkuvõtteks on valmis saanud täiesti suurepärane CD-plaat. Sellist eri luuletajate muusikalist kogumikku minu teada varem Eestis ei ole ilmunud. Luuleplaate on küll varemgi tehtud, esimesena meenub muidugi Juhan Viiding ja minu mäletamist mööda on ka Indrek Hirv oma luulet viisistada lasknud.

Plaat algab Jürgen Rooste lärmav-jõulise seisukohavõtuga "Tavaline eesti idioot", kuid hiljem saab kuulda ka tema romantilisemat poolt. "Öö kui sa saad" on üks ilusaimaid laule, mida ma hiljaaegu kuulnud olen ja Eepilise Eesti Orkesti suurepärane seade toetab luuletuse udust-hämarat meeleolu. Rooste oskab oma luulet lugeda, ta võib olla räme-karjuv idioot, või tungiv-lüüriline või ka häbelik armastaja (loos Ballaad / Kesklinnalähedase aguli realism).

Asko Künnapist on mulle jäänud mulje kui keerulisest luuletajast, kellest ma midagi aru ei saa. Ühest küljest on mulje endine, teisalt koos muusikalise taustaga ehk ei olegi see arusaamine nii oluline, kuulad muusikat ja siis teises järjekorras sõnu, mis ükshaaval ju ometi midagi tähendavad:

Aknad õitsevad jääd
pakane suitseb
mina mõtlen sinust
kui pime on hinges
kas sama pime kui igaühe südames
päike sääl ei paista

kuhu on mul joosta
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
kui külm
on üksindus

kas sama külm
kui kuri
kuid saatmata kiri
ah, sõnad
nad ei loe

kelleks ma kipun
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina

(Asko Künnap "Kuhu sa tõid meid")

Jaan Pehk on tuntud laulev poeet ja kui enamik teisi luuletajaid siin plaadil deklameerivad, kes rohkem, kes vähem ilmekalt, siis Pehk laulab kohe päriselt. On suurtel meestel suured teod - sa tea see tunne alles jääb kulgeb mõnusas reggae-rütmis. "Tomat" on aga ülev hümn armastusele ja kes hoolega ei kuula, ei saagi aru, kelle või mille vastu.

Karl Martin Sinijärvelt on plaadil vaid üks lihtne lugu "Jälle mõtlen sinust", mis ehk kõige rohkem lihtsalt etlemisena, mitte niivõrd muusikana kõlab.

fs on jällegi hirmutavalt tõsine ja terav. Tema "Vaesus" tõi silme ette Andrei Ivanovi "Tuha", meeleolu oli niivõrd sarnane.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas Tuuli Taul, "Mees vastasmajast" tõusis oma kvaliteedilt üle teiste selle plaadi lugude, just selle kaudu, kuidas muusika, tekst ja laul omavahel kokku kõlasid. Taul just päris ei laula, kuid iga sõna ja takt läheb täpselt muusikasse ja on tunda, kuidas muusikud ja luuletaja omavahel suhtlevad. Kõik kokku mõjub äärmiselt sugestiivselt.

Maarja Kangrost on seni jäänud mulje kui üsna mehelikust luuletajast, mis on üsnagi vastuolus tema vägagi naiseliku välimusega. "Keelepuhtuse deklaratsioon" on tõeline manifest, eriti koos jõulise muusikalise taustaga. Kerge on kujutleda luuletajat jalad harkis, rusikas püsti, barrikaadidel seda etlemas.

Kui mõne loo puhul muusikute pillid vaid toetavad luulet, annavad aktsendid ja suunavad meeleolu, siis teistel on jälle korralikud meloodiad ja seaded. Kuulad ja imestad, kuidas muusika luuletuse ja luuletajaga orgaaniliselt kokku sobib, nagu oleks see algusest peale niimoodi mõeldud ja teisiti ei saakski. "Eesti keel nagu nuga" ei sobi hästi taustal kuulamiseks, et samal ajal midagi muud teha. Kisub tähelepanu endale.

Delta Klassikaraadios (Aimla ja Rooste räägivad plaadist, lisaks saab kuulata Rooste "Öö kui sa saad")

Bernard Beckett "Loomine"

Bernard Becketti "Loomist" soovitati, et nii teistmoodi ulme ja nii mõtlemapanev. Mul kahjuks pole eriti millegagi võrrelda, sest loen ulmet vaid näpuotsaga. Siin õnneks ei toimu tegevus teisel planeedil, ei kimata kosmoselaevadega ringi ega võidelda tulnukatega. Tegevust kui sellist ei toimugi. On õpilane, Anaximandros, kes astub Akadeemia ette viietunniseks eksamiks. Selle viie tunni jooksul kannab ta ette kõik, mida ta on õppinud Aadam Forde kohta, kes on selles utoopilises ühiskonnas märgilise tähendusega isik. Ta räägib ka ajaloost, kuidas nende suletud riik maa peal alguse sai. Ja kuidas Aadam selle käiku pööras.

Ei oska eriti midagi arvata, sest mul puudub pagas sellise kirjanduse hindamiseks. Samas ei olegi see nagu päris ulme (seda siis minu kitsa liigituse kohaselt, kus ulme tähendab teisi planeete ja lendavaid kosmoselaevu :)), Beckett tegeleb siin muude, filosoofilisevõitu probleemidega. Tehisintellekti võime olla üle oma loojast, inimintellektist. Vägivaldse ja ühtsele juhtimisele allutatud ühiskonna võimalikkus ja võimatus. See on nagu hoiatusromaan, mis võib juhtuda, kui me hoolega ette ei vaata. Minu häda selliste teostega on, et ma ei suuda pikalt jälgida filosoofilisi ja tehnilisi vestlusi aju piiratusest või piiramatusest ja igasugusest muust taolisest. Ühel hetkel kaob vältimatult järg käest ja sõnad on küll kirjas, kuid ei ütle suurt midagi.

Kohe pärast lugemist sattusin täiesti juhuslikult lugema tehnoloogilisest singulaarsusest ja kohe loksusid asjad paika. Ah et sellest siis jutt oligi.

Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur

Teised kirjutavad:
Anonüümsed jutud
Avaldatud mõtted
loterii
Segane maailm
Ulmekirjanduse baas

Charles P. Mountford "Unenägude aegadest"

Erinevalt Tšiili ja Tšuktši muinasjuttude kogumikust on siin tegemist pigem Austraalia pärismaalaste eri hõimude lugude ümberjutustustega. Nii on, et mõne asja, looma või linnu teket antakse edasi erinevate lugude kaudu. Kuigi ka siin on küllaga tapmist ja tagaajamist, jääb üldmulje pigem rahulik ja kena.

Jinini surm
Kui maailm veel noor oli, polnud seal surma. Selle õnnetuse tõid ilmale naisterahva Bima ja tema armukese Japara pahateod.
Bimal oli poeg Jinini, keda Bima mees Purukupali väga hoidis. Igal hommikul toitu korjama minnes võttis Bima Jinini endaga kaasa ja igal õhtul tõi Bima korjatud toidu ja armastavale isale tagasi tema poja.
Poissmees Japara, kes samas laagris elas, käis muudkui Bima kannul ja keelitas teda Jininit puu varju jätma, kuniks naine temaga võsas ära käib. Nende armulugu oli kestnud juba mõnda aega, kuni ühel väga kuumal päeval Bima oma armukesega liiga kauaks ära jäi. Kui ema tagasi pöördus, nägi ta ehmatades, et puu vari oli kõrvale nihkunud ja Jinini lamas lõõskava päikese käes surnuna.
Kui isa õnnetusest teada sai, läks ta vihast ja murest meeletuks, Ta karistas oma naist karmilt hooletuse pärast, võttis siis Jinini surnukeha kätele, läks merre ja uputas enda ära. Ühtlasi andis ta käsu, et kuna tema poeg suri, siis peavad kõik olendid surema ega tohi enam iialgi ellu ärgata. Ja nii on see jäänudki ennemuistsest ajast siiamaani. (lk 12)

Lugu läheb edasi, Japarast sai kuumees, kelle näos Purukupali löödud haavad on siiamaani näha, Bima aga muudeti koovitajaks.

Mopaditid ja mustad kakaduud
Hirm surnute hingede ees ja elavate soov neile meeldida on aluseks paljudele põlisasukate müütidele ja keerulistele matusekommetele.
Melville'i saare elanikud usuvad, et surnute hinged, mopaditid, elavad suletud kogukondadena. Nad on põlisasukate moodi, aga neil pole keha ning nad on ainult endiste inimeste ähmased kujutised. Ükski elav inimene pole mopaditit kunagi näinudki, sest nad on päeval nähtamatud, kuupaistel valged ja pimedas mustad.
Äsja surnud inimese hing seisab haua ääres kuni matusetalituse lõppemiseni. Siis alustab ta pikka lendu oma tulevasse kodusse kiljuvate mustade kakaduude parve saatel, kes hoiatavad põlisasukate taeva elanikke, et uus hing on teel.
Endisest maisest kestast hoolimata muudetakse mopaditi nooreks, hea tervise ja rahuliku loomuga olevuseks, sest uues kodus peab igaüks olema terve ja õnnelik ning elama teistega leplikult. (lk 98)

Tõlkinud Boris Kabur.

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma"

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma" on autori subjektiivne valik maailmas leiduvatest taimedest. Raamat on jaotatud kolme ossa. Kõigepealt koduaia lemmikud, siis tubased pilgupüüdjad ja lõpuks rohelised sõbrad laiast maailmast. Siin on kenasti kõrvuti meie oma kodused kuused ja eksootilised palmid. Saame teada igasugu põnevaid asju, kuid suurem osa teksti on natuke kuiv kirjeldus, kus mingi taim enamasti kasvab, milline ta välja näeb ja kuidas ja kus teda tavaliselt kasvatatakse. Üldjuhul annab autor ka soovitusi, kuidas üht või teist taime meie oludes kas siis toas potis või õues kasvatada.

Laansoo räägib taimedest alati kui isikutest, taim ei ole mingi "see" vaid täieõiguslik "tema". Ja kui toredad nimed neil veel on! Eriti toredad nimed on palmidele pandud: Teeba dummpalm (kutsutakse ka piparkoogipalmiks, sest seemnetel on piparkooki meenutav maitse), torkpalm, puhev pudelpalm (sobib kasvatamiseks ka toapalmina), hääbuv pudelpalm (sest seda on kogu maailmas säilinud vaid üks isend, kellega autoril on olnud õnn suhelda Mauritiusel), paksmagupalm, nipapalm, juurekas kurgpalm (sellel palmil on kurgjuured), tondipalm (sest tema valged viljad mõjuvad pimedal ajal õudust tekitavalt) jne.

Loetav raamat nii taimevõhikule, kes toas vaid kaktusi ja sõnajalgu kasvatab - saab hulganisti uusi teadmisi ja ehk ka innustust mõne põnevama taime tuppa toomiseks. Aga loetav ka paadunud rohenäpule, sest nii palju taimi on ju maailmas, mida võiks veel oma aeda istutada.

Kõrvalise teemana pean veel märkima, et sain raamatu Varraku poest 3 euroga, kuna raamat oli defektiga. Hoolikal uurimisel ei suutnud tuvastada muud defekti kui ühe õige pisut kortsus nurga. Olen hullemaidki raamatuid täishinnaga müügil näinud. Küll aga oli raamatu sisse löödud tempel "Defektiga raamat" ja esikaanele kleebitud kleebis, mis kuidagi maha ei tulnud ja jättis koleda liimijälje täpselt hr Laansoo strateegiliste kehaosade peale. Kinkimiseks igatahes ei kõlba. Niisiis, kuigi mul on muidugi hea meel, et raamatu nii odavalt sain, tuleneb "defekt" pigem poe tegevusest kui millestki muust. 

Sisuülevaade

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega (1900) ja Kodune Kokk (1913)

Veidi aega tagasi juba kiitlesin, kuidas ma lisaks raamatute lugemisele neid ka restaureerin. Aega küll võttis, aga pea aasta pärast kursusel käimist lõpetasin kaks pooleliolevat tööd lõpuks ära. Need, mille pärast ma sinna kursusele üldse läksingi. Seekord ei tahtnud üldse nii libedalt minna, sest juhendajat ei olnud enam käepärast ja tuli toetuda vaid oma märkmetele. Alles nüüd avastasin, et eeslehed läksid ikkagi vahetusse. Tagantjärgi ei saa ma tõesti enam aru, kuidas võisin arvata, et pruunide kaantega raamatu eeslehed peaksid olema hallid ja hõbedaste kaantega raamatu omad pruunid. Kuid kaanetamise hetkel tundus kõik täiesti loogiline. Aga lõppkokkuvõttes pole hullu midagi ja loodetavasti püsivad raamatud veel niikaua, et saan need oma lastelastele pärandada, nii nagu ise sain need oma vanaemalt.

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega / Väljaandja Jaan Koor, tegelik kokk (1900).

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil kokaametit pidanud Jaan Koor oli viljakaim eestlasest autor, kelle esimene kokaraamat ilmus 1888. ja viimane 1908. aastal. J. Koor täiustas üha oma raamatuid: kui esimene teos sisaldas ainult 482 õpetust, siis järgnevad on juba üle tuhande retseptiga. Temast on vähe teada. Oma raamatu tiitellehel tituleerib ta ennast õppinud kokaks, andmeid nopib raamatute eessõnadest. Nii kirjutab ta 1904. aastal, et on juba 29 aastat köögis tööd teinud.

Kodune kokk. Välja andnud "Teaduse" kirjastus (1913?).

Tulus majapidamise ja kokaraamat. Lihtsad, odawad, maitswad toidud ja piduroad.
Hannoveri kokakoolis läbi proovitud ja Amsterdamis, Hannoveris ja Leipzigis esimeste auhindadega kroonitud õpperaamat.

Ei midagi uut siin päikese all! Raamat algab sõnadega:
Pereema amet ei ole nüüdsel ajal sugugi kerge, väljaminekud kipuvad vägise sissetulekutest kõrgemale tõusma. Mõistlik majapidamine aga nõuab igas asjas tasakaalu. Teiselt poole näeme jälle, et meie aja naisterahvad suuremalt osalt sugugi selleks ette valmistatud ei ole, et iseseisvalt majapidamist juhtida. Ema poolt ära hellitatud, kes tütre eest kõik igapäevase elu mured ja viletsused eemal hoidnud, puudub noorel naisterahval tema tulevastest pereema kohustustest asjakohane arusaamine. 

Ja alustatakse kohe rahalisest küljest - kuidas eelarvet kokku seada, arveid maksta, invetuuri läbi viia ja kokku hoida. Milline peab olema tagavara, kelder ja sahver, milliseid nõusid on tarvis ja kuidas neid puhastada.

Jaan Koori raamatust ka isutekitajaks väikene õpetus, mille olen ise järgi teinud. Tegin küll pool kogusest, sest selle raamatu kogused on ikka korralikule taluperele mõeldud. Enamik koogiretsepte algab nii: Pandakse kausi sisse 1 nael tuhksuhkrut, 10 terwet muna ja 2 muna kollast ning õerutakse puulusikaga arwata tund aega ühele poole.
Soola lisatakse selles raamatus aru järele ja suhkrut mao järele.

Hapukapstapiruk
Kõigepealt pärmitainas, mille valmistamine pole saja aastaga üldsegi muutunud. Toop rõõska piima, natukene soola ja veerand naela võid tehakse kastruli sees vähe soojaks, kallatakse kausi sisse, pandakse sinna juures 5 kop. eest press-pärmi ja segatakse, kuni pärm sulab. Nüüd lisatakse sinna juurde nii palju Moskwa ehk teist nisupüüli jahu, et sitke tainas saab.

Teiseks hapud kapstad piruki tarvis, mille tarvis tarvilik jagu häid särvkapstaid leotatakse vett vahetades mõni tund, pigistatakse siis kuivaks ja raiutakse peenikeseks. Nüüd keedetakse mõni peenikeseks lõigatud sibul sea rasva ehk paastu õliga läbi, lisatakse kapstad, peenikest pipart ja soola juurde, kaetakse kaanega kinni ja autakse pikkamesi pehmeks. Siis lisatakse veel sinna juurde mõni keedetud, kooritud ja peenikeseks lõigatud muna ja natukene nisupüüli jahu, kui ehk kuiv on, siis ka vett ehk rammuleent juurde lisada.

Kolmandaks tuleb hapu kapsta piruk kokku panna. Tainas tuleb rullida plaadi suuruseks nelinurgaks, selle keskele plaadi pikkune ja poole plaadi laiune kord kapstaid panna, ääred munaga teha ja lüüa üle kapsaste ja pealt munaga määrida. Küpsetatakse pikkamesi prae ehk leiva ahjus valmis. Siis lõigatakse ilusateks tükkideks ja söödakse kuumalt.

Kuna tainast oli veel, tegin ka õuna pirukid. Õunaviiludele segada juurde peenikest suhkrut, peenikeseks tõugatud kaneeli ja nelgi pulbrit ja vähe sula võid. Tainatükid rullitakse õhukeseks, pandakse iga tüki pääle hää jagu neid õunu, lüüakse siis see tainas üle nende õunade, määritakse päält toore munaga ja küpsetatakse praadi- ehk leiwa-ahjus pikkamisi pruuniks ja küpseks.

Maitsesid nagu ühed korralikud pärmitaignapirukad kunagi. Mulle tulid vanaema tehtud piirakud meelde.

Igaks juhuks vabandan ette ja taha oma eriliselt viletsate fotografeerimisoskuste tõttu. Palun kergemat karistust.

Rein Raud "Ratsanik Melchior"

Rein Raua "Ratsanik Melchior" liigitub tagakaane lühitutvustuse järgi "seni peamiselt luuletajana tuntud noore autori seiklusjutuks", mis on mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale. See selgitab ka kummalised joonealused märkused. Milleks küll on peetud vajalikuks joone all selgitada, mis on alkeemia, maagia ja astroloogia? Kui ometi on kõik praegusaja noored Harry Potteri ja muude teoste kaudu kõige sellega tuttavad. Ilmumisaastat vaadates sai asi selgeks, aasta oli siis 1990, mis teeb ootamatult juba 20 aastat.

Igavesti laheda seiklusjutu on Rein Raud kirja pannud. Noor krahv Melchior saab vanaisalt päranduseks sadula, pasuna ja sule, millega ta midagi kasulikku peale ei oska hakata. Kui tema loss vallutatakse ja isa tapetakse ning ta ise tagaotsitavaks kuulutatakse, algavad seiklused. Melchior saab kaaslaseks skolaar Alexiuse ja munk Balthasari, kellega koos kurja võitma asutakse. Sest kõige taga on tegelikult kuri jõud, kes raamatus isikustatud kujul esineb.

Muidugi on siin seikluskirjanduse klišeesid ja imelisi pääsemisi, kuid kõik on kirjas hoogsal ja lahedal moel. Teksti on pikitud ka filosoofilised vestlused, mis ehk mõne noorema lugeja lõike vahele jätma sunnivad, kuid tegelikult ei ole kuigi pikad ega igavad.

Tegevuse toimumispaik on äratuntavalt endisaegne Eestimaa, siin on Linn ja Kindlus ja Klooster ning Ülikoolilinn, mis asub Linnast lõuna pool. Teisalt ei suutnud ma kuidagi täpsemat toimumisaega määratleda - Liivi sõja aeg (mil Bornhöhe "Vürst Gabrieli" tegevus toimus) ei saanud see olla, sest Ülikool oli juba olemas, samas viitab Linna ja Kloostri vastasseis ja iseseisvate krahvide olemasolu pigem hiliskeskajale. Romaani seisukohalt vahet pole - tegevus toimub millalgi hobukaarikute, mõõkade ja röövlite ajastul, kus ratsutatakse hobustel, röövitakse ja päästetakse kauneid neide, käiakse jahil ja ööbitakse teeäärsetes kõrtsides. Loo lõpus ei puudu ka väike moraal ja hoiatus järeltulevatele põlvedele - kuri ei kao kuhugi, ta vaid vahetab ajutiselt asukohta ja elutseb seal niikaua, kuni tal elutseda lastakse.

Lugesin nüüd teiste arvustusi ka ja selgub, et historic fantasy hoopis. Nojah, mõned fantasy elemendid ju on, needsamad sulg ja pasun, millel abil kuri võidetakse ning Loss, kus kõige kurja juur Kaksikvend elas. Mina lugesin seda pigem kui seikluslikku muinasjuttu, mistap ei otsinudki raamatust sügavat filosoofiat või lõpuni väljaarendatud maailma.

Mitte ei saanud mööda vaadata ka "Ratsanik Melchiori" peategelase ja Indrek Hargla "Vana Tallinna kriminaalromaanide" peategelase nimede sarnasusele. Kui Raud kirjeldas Linna, siis kõlas see peaaegu samamoodi, nagu oleks seal apteeker Melchior ringi kõndinud, mitte ratsanik oma kaaslastega. Kas me kujutamegi keskaegset linna niivõrd ühetaoliselt ja universaalsena ette, et vahet pole, millise autori tegelased seal ringi kõnnivad, või on üks teiselt šnitti võtnud?

Teised kirjutavad:
Baas
Sehkendaja
Reaktor

Agatha Christie "Saladuslik reisija"

Ei pea iga raamatut eesti keelde tõlkima. Isegi siis, kui kaanele on kirjutatud Agatha Christie. Üks tema allapoole taset teostest on "Saatuse tagauks" ja teine on "Saladuslik reisija". Sir Nye satub lennujaamas kokku ühe noore daamiga, kes palub tema passi ja keepi, et üle piiri saada, sest muidu ta tapetaks. Sir Nye on pärast pisukest järelemõtlemist nõus. Siis üritatakse teda kaks korda autoga alla ajada. Hiljem selgub, et preili näol on tegemist tunnustatud spiooniga, kes koos paari Suurbritannia eliiti kuuluva mehega üritab maailma päästa. Sest käimas on ülemaailmne vandenõu, pead on tõstnud uusnatsism, kuskilt hangitakse relvi, noored on tänaval ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas juba võimgi üle võetud. Keegi teadlane on välja töötanud võimaluse, kuidas inimesed igaveseks "ilusaks ja heaks" teha, aga siis kõik oma töö tulemused hävitanud. Käiakse Saksa mägilossis kohtumas ülekaalulise matrooniga, kellel on isiklik kaardivägi ja kus Hitleri nime au sees peetakse, muudkui arutletakse ei tea mille üle ja mingit normaalset tegevust ei toimu, rääkimata siis mõnest vabastavast mõrvast või vähemasti juveelivargusest.

Žanrilt võiks seda romaani pigem ulmeks pidada - nägemus teistsugusest tulevikust. Siin puudub Christile muidu nii omane selgus ja seostatus. Otsad jäävad lahtiseks, lõpplahendusel eelnevaga olulist seost ei ole. Muu tegevusega täiesti haakumatu on Sir Nye mõrvakatsed raamatu alguses, sest raamatust ei selgu, kes üldse oleksid pidanud tahtma teda tappa ja mingit loogilist tegevusest tulenevat selgitust sellele ka polnud. Puänti ka polnud. Sest lõpplahendust ei saa mitte kuidagi ootamatuks ega isegi mitte huvitavaks pidada. Kahju muidugi.

Tõlkinud Vello Lään

Teised kirjutavad:
loterii
Õhtulehe raamatublogi

Käia poes või mitte käia poes? Vol 2

Miks see raamatusõltlase elu nii raske peab olema? Sain just ühe triloogia läbi ja nagu kartsin, tuleb nüüd järje-triloogia ette võtta. Sest hea triloogia oli ja tahaks teada, mis edasi saab. Õnneks on need raamatukogu väliskirjanduse osakonnas olemas. Aga niimoodi ei vähene kuidagi kodus olevate lugemata raamatute nimekiri.

Loen igal vabal hetkel, aga lugemata raamatute virn ei vähene, hoopis suureneb. Sest kogu aeg on ümberringi nii palju ahvatlusi. Igal hetkel teeb mõni pood või kirjastus sooduskampaaniat ja kuigi olen muutunud võrreldes varasemaga väga valivaks, on seda siiski liiga palju. Teen nimekirju, tõmban kõva südamega mitu raamatut maha, aga ikka jääb nii palju järele. Tean, et kodus riiulitel ja lauanurkadel kuhjuvad lugemata raamatute virnad, aga uued pakutavad on ju ometi vähemalt sama head ja väärt läbilugemist ja kodus omamist.

See on huvitav teema ja autasustatud kirjanik, ma ei tea ju eelmise sajandi Hiinast mitte midagi, need jälle aga tunnustatud Eesti autorid, kelle loominguga peaks paremini kursis olema. Hmm, seda raamatut olen juba lugenud, aga selline ajatu teema peaks kodus ikka olemas olema, ehk on tulevikus vaja teadmisi värskendada. Hea küll, selle tõmban maha, kohalikus raamatukogus olemas ja hetkel täitsa saadaval. Või ikka ei tõmba? Maksab ainult 3.20 ja nii mõnus on võtta kätte uus ja lõhnav raamat, päris oma. Nii, laps juba ammu nõuab Kingi õudukat, selle hea hinnaga raamatu võib talle ju osta, vast ikka hakkab lugema.

Varsti kolivad kõik raamatud elektroonilistesse vahenditesse, kellele neid paberraamatuid siis enam vaja on? Lapsele need vaevalt korda lähevad. Ostan sama raha eest talle parem jäätist. Ja milleks ma neid üldse loen? Teeks hoopis midagi kasulikku selle asemel.

Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes.

Mis ma ikka oskan Winnebago lugude kohta kirjutada. Winnebago indiaanlaste triksterilood jutustas Paul Radinile seesama Sam Blowsnake, ehk Kärgatav Kõu, kelle autobiograafia Hasso Krull hiljuti eesti keelde tõlkis. Tegelasteks on Vembuvana ja siis Jänes, kes mõlemad on müütilised olendid, madistavad maa peal ringi ja keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha.

Hasso Krulli eestinduses on neid tore lugeda, ta on tõlkimisel kasutanud samu võtteid, mida eesti muistendite jutustamisel on kasutatud, kuid sellegipoolest ei kõla need lood liiga eestipäraselt. Tegelikult on kirjapildis ja jutustamise viisis Kärgatava Kõu autobiograafiaga märgatav sarnasus. Mulle hirmsasti meeldis, et iga loo kohta on kommentaarid, mis kenasti ära seletavad, mida miski tähendab, et milline lugu on tüüpiline loomismüüt ja milline seletusmuistend, seletab lahti metafoore ja kuidas Vembuvana oma tegevusega kõiki winnebagode kombeid rikub. Ma tsiteerima ei hakka, nõrganärvilistele käib äkki närvidele. (Üks lõik leidub siin).

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
loterii
Intervjuu tõlkijaga

Justin Petrone "Minu Eesti 2"

Jätkuvad Justin Petrone Eesti-elamused, millest osa ühes raamatus juba kirjas.

Raamat algab seal, kus esimene lõppes. Justini Eesti hulka kuulub ka depresiivne Oslo, suurlinlik Stockholm ja õllehämune Kopenhaagen. Need tunduvad Eesti-raamatus küll võõrkehana, kuid raamatu kontseptsiooni järgi siiski mitte. Minu Eesti 2 hõlmab vaid lühikest ajavahemikku 2003. aastal, üheksat kuud, mil Petroned oma esimest last ootasid. Alapealkirjaks on "Mida sa tahad?", seega jätkuvad ka noormehe eksistentsialistlikud probleemid, mis üldse mitte üllatavalt raamatu kulminatsiooniks vastuse saavad.

Raamatu tegevus toimub 2003. aastal, seega vaid kaheksa aastat tagasi, aga kui palju selle lühikese aja jooksul juba muutunud on! Kõigepealt ei ole meil enam Eesti-Läti piiri, millest pildi tegemiseks salaja üle hüpata, õige ehitus- ja arendustegevus polnud veel hoogu sisse saanud ja seega oli Justini ema lause: "Viie aasta pärast on see kõik teistmoodi" ju täiesti õige, kuigi tol ajal kõlas see pigem enese lohutamisena. Mõned asjad aga ei muutu, nagu libedus Tallinna tänavatel või mõned ebainimlikud ametnikud. Peatükk piletikontrolör Sirjest oli üks väheseid, mis pinget kruvida suutis. Ma absoluutselt ei poolda ilma piletita sõitmist, aga sellest, miks inimesed üksteise suhtes viisakad ja hoolivad olla ei saa, ei saa ma üldse aru. Isegi kui nad on piletikontrolörid ja tuvastanud mõne jänese. Aga nüüd on kuri Sirje igatahes "laulu sisse" pandud ja sealt enam välja ei saa. Kirjanike kasutada on ikka eriti rafineeritud kättemaksmise viis.

Väga tahaks kiita tõlkija Raivo Hoole tööd, oli tunne, kui loeksin eesti keeles kirjutatud raamatut. Oli küll selliseid kohti, kus mõningaid asju eestlase jaoks liiga pikalt selgitati, aga see pole muidugi tõlkija viga vaid pigem raamatu suunitlusest tulenev. Samast suunitlusest tuli ka see, et raamat kulges vaikselt ühest pildist teise ja vahepeal tuli lugeda, kui vähe Justin endast ja oma oskustest arvab ja kuidas ta üldse ei tea, mida ta tahab. Mis autoril hästi välja tuleb, on inimeste kirjeldamine. Epu perekond näiteks  on kamp tõelisi eestlasi. Enamasti kirjeldab autor inimesi päris põhjalikult ja üsna tabavalt. Mulle väga meeldis lugeda kellegi Jüri kirjeldust ja läks pisut aega, enne kui sähvatas, kellest jutt käib.

"Sina oled vist Jeffrey," ütles kare hääl hämarast galeriinurgast, "Matsi uus inglise keele õpetaja?"

"Olen," ütlesin ma ja pöörasin end hääleallika poole. See oli pikka kasvu kiitsakas mees, just nagu Mats, aga vanem. Tal oli seljas argine tumeroheline kampsun ning jalas püksid, mis napilt suutsid varjata ta pikki kurejalgu. Kui mees valguse kätte astus, panin tähele, et ka ta nägu on Matsi moodi, ent siiski teistsugune, vanem, ning seda ehtis valge vunts ja raamisid valged punakasblondi nüansiga juuksetutid. [...]

Ta ei tundunud teab mis vana, ehkki oli pisut kentsakas, kuidas ta oma hallid juuksed oli pügada lasknud: tukk jooksis sirgelt üle lauba, kõrvadele aga langesid pikad salgud. Nii nägi ta välja nagu ristisõdade-aegne rüütel. (lk 109)

Arvasite ära, kellest jutt käib?

Minu sarja raamatuid loetakse enamasti sellepärast, et saada midagi teada teiste maade kohta. Kuna Minu Eesti ilmub ka ingliskeelsena, siis mida saavad teised teada Eesti kohta? Nad saavad teada, et Eestis on palju saari, et eestlased ei räägi ega kallista, et meil on pime, külm ja hall, et Tallinn on täis peldikuid, mida merevaatega korteriteks nimetatakse, et kõik eestlased on siniste silmadega ja joovad palju kohvi, aga mõned neist ekstsentrilised (Epp ja tema sõbrannad nimelt). Petronedel autot ei olnud, aga kui oleks olnud, oleks ilmselt saanud teada, et meil on ka ülbed autojuhid ja auklikud teed. See-eest oleme saksalikult korrektsed ja täpsed, nii et kui ühe lumetormi ajal Tallinna liikluses kaos tekib, trammid seisavad ja autod ei sõida, hõiskab Justin rõõmust - lõpuks ometi midagi, mis nende vastikult täpsust tagaajavate eestlaste korra paigast lööb.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid

Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.

Robert van Gulik "Keisri pärl"

Van Gulik on mõnus, isegi kui seekordne teos, "Keisri pärl", võistleb aegadeülese vihkamise ja väärdunud ihade poolest Hargla Rataskaevu viirastusega. Puyangi sünged saladused, mineviku vari - jõejumalanna kultus - ja väikeste inimeste suured tunded keerutavad selles mõrvaloos palju segadust üles ja kohtunik Dil pole sugugi lihtne saladuste jälile jõuda.

Kohtunik Di peab lahendama paatide võistlusest osavõtnud sõitja mõrva, millega seoses kerkib esile salapärane keisri pärl - linnumunasuurune täiuslik ese, mis sada aastat varem keisrinnal kaduma läks ja mida arvatakse uuesti välja tulnud olevat. Asja ajab segasemaks võimalik jõejumalanna sekkumine - tema kultus on siiski veel elus - ja laipu tuleb muudkui juurde. Jällegi on siin truud ja mittetruud armastajad, mitu võimalikku kahtlusalust, ja krimikirjanduse parimate traditsioonide kohane puänt piiratud ruumis.

Kohtunik Di jäi endast väljas võõrustajat jahmunult silmitsema. Siis lajatas ta aga rusikaga lauale ja hüüdis:
"Rumal inimene, ma käskisin teil tõtt rääkida! Teie aga söandate ajada mulle sihukest jama mingist keisri pärlist. Püha taevas, kui ma alles laps olin, rääkis hoidja mulle seda lugu unejutuks! Keisri pärl, või veel!"
Kohtunik sakutas vihaselt habet.
Kou võttis uuesti istet. Ta pühkis varrukaga otsaesiselt higi ja ütles siis siiralt:
"Vannun teile, Teie Ausus, et kõik on tõsi! Ambra nägi pärlit oma silmaga. See on tuvimunasuurune, võrratult ovaalne ning kaunilt valge säraga, mida nii väga on kiidetud."
"Ja mis udujuttu siis Tong Mai selle kohta rääkis, kuidas ta selle kuulsa keiserliku väärtasja endale sai?"
"Tong sai selle ühelt õnnetult vanaeidelt, kes elas tema maja lähedal. Tong aitas teda kord ja surivoodil kinkis eit talle tänutäheks selle pärli. Eidel sugulasi polnud ja nõnda võis ta Tongile paljastada kohutava iidse saladuse, mida tema perekond oli hoidnud kahe inimpõlve vältel." (lk 47)

Tõlkinud Kersti Unt

Teised kirjutavad:
Õhtulehe blogi

M.C. Beaton "Laimukirjade läkitaja surm"

M.C. Beaton jätkab Agatha Christie traditsiooni ja sellepärast ta mulle meeldib. Kuigi tema krimkade süžeed ei ole kuigi usutavad ja loogilised. Aga mis siis. Mõnus ühe-õhtu-põgenemiskirjandus.

Šotimaal toimuva kriminaalromaani edasiviivaks jõuks on kohalik konstaabel Hamish Macbeth. Linnakeses on lahti läinud massiline laimukirjade levik, aga politseil pole käekirjaeksperdi kaasamiseks raha. Kuni leitakse esimene laip, laimukiri kõrval. Macbethi elu teeb keerulisemaks pealinnast kohale sõitnud neiu, kellel on kindel plaan ta ära võrgutada ja samal ajal tuleb tal tegemist teha ka kohaliku ajakirjaniku Elspethiga. Tegevus toimub 2002. aastal, kuid tunne on, nagu vähemalt 40 aastat varem. Sügavalt usklikud vanemad, kes oma tütart välja ei luba, rääkimata siis mõne poisiga suhtlemisest, endiselt nii olulised klassivahed, konservatiivsed vanapiigad, kes ei tea, mis on stringid, riietuse tähtsustamine. Ühesõnaga, Beatoni krimkad ei olegi mõeldud kuidagi praegusaja elu kajastama, kuigi mõningaid elemente nagu oleks (ajakirjanikud kasutavad sülearvuteid), ja kogu tegevus toimub sellises müütilises paralleelmaailmas, kus hea ja kurja vahekord on selge ning aeg liigub autori tahtele vastava kiirusega.

Tõlkinud Marja Liidja

Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole"

Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole" annab ülevaate sellest, kuidas naised läbi aegade ennast ilusaks on teinud. Ajad algavad eelmise sajandi 20ndatega ja lõpevad aastal 1989. Natuke põigatakse ka varasemasse aega. Raamat on jaotatud kahte ossa, esimene hõlmab aastaid 1920-1949 ja teine 1950-1989. Need omakorda peatükkidesse teemade kaupa nagu mood, juuksehooldus, parfüümid, kehahooldus, meik. Kuna selline liigendus on üsna meelevaldne ja katab päris pikka ajavahemikku, siis on peatükid üsna hüplikud. Segamini on meie Eesti olud ja see, mis muus maailmas toimus. Loed, kuidas 50-ndatel võeti šnitti ülinaiselikest, hoolitsetud, meelelistest filmikangelannadest, näiteks Audrey Hepburnist filmis "Hommikueine Tiffany juures" (lk 94) ja mõtled, et siin Staliniaegses Eestis küll sama olla ei saanud. Aga üldiselt kirjutab autor mõlemast, toob paralleele, kuidas meil samal ajal asjad olid. Peab tunnistama, et oleme siin Eestis kogu aeg muust maailmast väheke maas olnud, aga see pole muidugi takistanud ka meil kõike kaasa tegemast, vaid väikese viivitusega.

Raamatu eesmärgist täpselt aru ei saanudki. Ajalooraamatuks oli see liiga kerge ja hüplik, ilunippide saamiseks oli vaid viimane peatükk ja niisama kerge meelelahutus see ka päris ei olnud.

Aga huvitavaid fakte ja teadmisi sealt ikka sai. Näiteks selliseid:

20ndatel oli kõige populaarsem viis oma juuste värvimiseks põline haaremisaladus henna. Juuksepigmendi muutmiseks eksperimenteeriti ka vesinikülihapendiga. Siin olid aga mürgitused kerged tulema, kuid ega see naisi eriti tagasi ei hoidnud. 30ndatel polnud võrdset plaatinablondidele soengutele, milles kristallid või briljandid sädelemas. Eks ikka Veenus-jumalanna Mae West oli selle taga.

Juuksevärve Eesti selleaegsete poodide kaubanimekirjadest ei leia. Ehk kasutati kodus vanarahvatarkust, milleks polnud muud vaja kui kaaliumpermanganaati ja destilleeritud vett. Selline vedelik pidi andma "juuste värvuse valkjaspruunist kuni tumepruunini, sest mida vähem vett, seda valkjam-pruuni värvuse ta annab. Enne tarvitamist juuksed soodaveega puhtaks pesta." Seevastu blondeerimas käidi juuksurite juures 30ndatel päris usinasti. Muidugi teati, et värvimine frisööri juures rikub juukseid, kuid keda see enne takistanud oli? (lk 37)

[II Maailmasõja ajal] Sõdurpoisid võisid ju vaenlasi tuuseldada ja kodust kaugel olla, naised ei jätnud end sööti ja rõhusid just sõja ajal tasemel välimusele. Kes tulid selle peale, et terava kivikilluga saab täitsa edukalt rasuuri teha? Eks ikka britid. Muidugi juhtus ka äpardusi, piisas, kui käsi korra ettevaatamatult (võib-olla nõrkusest) nõksatas ja oligi verenire taga, aga mis seal ikka, vähemalt üldmulje oli sile. Siis söepulgaga joon säärele, sest joonega sukad olid ikkagi väga moes. Sukki endid ju enamasti võtta polnud või kui, siis heal juhul viimane paar. Kui needki olematuks kulusid, muutus säärte värvimine aktuaalseks. Seda sa teha lasta, kuid samahästi teostada ka isetegevuslikus korras. (lk 52)

Puhtus, puhtus ja veel kord puhtus! "Käsi tuleks pesta sageli sooja vee ja seebiga, seejärel aga määrige neid kohe vesinikülihapendi, glütseriini ja odekolonni võrdsetes osades seguga." (lk 122)

Teised kirjutavad:
Elu24

Simon Majumdar "Minu maailma maitsed"

Simon Majumdari "Minu maailma maitsed" on kirjeldus ühe mehe maailmarännakutest, kus ta proovis süüa võimalikult palju võimalikult erinevat ja võimalikult maitsvat toitu. India-Walesi segaperest pärit Majumdar on gurmaan, ja nagu ta kirjutab, on rohkem kui üks naine ta maha jätnud sellepärast, et ta ei suuda oma arvamust viletsa toidu või veini kohta endale hoida. Aasta jooksul käis ta kolmekümnes riigis, kus proovis kohalikku toitu koos kohalike inimestega. Sissejuhatus kõlab paljutõotavalt, kuid edasi lugemisel ind kaob.

Majumdar on väga vaimukas, viskab võrdlusi ja märkusi, kuid need tunduvad ometi punnitatuna ja eelkõige ebaoriginaalsetena. Ka ei ole see raamat, kus saaks palju teada eri maade toitudest ja toidukultuurist. See muidugi ei olnudki autori eesmärk, tema soovis kirjeldada oma isiklikke elamusi. Majumdar kirjeldab pikalt konkreetseid söömaaegu ja hulka toredaid inimesi, kellega neid pidas. Sarnase raamatu kirjutas mõned aastad varem Anthony Bourdain. Selle lugemisest on juba mõned aastad möödas, kuid mäletamise järgi oli "Koka rännakud" palju kaasahaaravam lugemine. Kuigi Majumdar on oma toitumise koha pealt väga kirglik, ei suuda ta lugejat kaasa haarata ja jätab tihti lihtsalt külmaks.

Tõlke üle on juba palju pahandatud, minu arvates pole tõlkija Kadri Mäger oma tööd lihtsalt üle lugenud. Raamat on täis konstruktsiooni- ja hooletusvigu, sõnad on küll eesti keelde ümber pandud, kuid eesti keel see siiski veel pole. Sisulise poole pealt siiski tundus, et tööd on tehtud, joonealuseid märkusi on palju, vähemasti on tõlkija uurinud, mida see või teine toit endast kujutab. Aga mida tegi toimetaja? On lauseid, millel pole saba ega sarvi ja täiesti silma karjuvaid vigu.

Kahju, et heast ideest on esmalt autori lähenemise ja seejärel viletsa tõlke ja toimetamise tõttu suurem osa kaduma läinud. Samas ei ole "Minu maailma maitsed" ka täiesti lootusetu teos, siit leiab ühe inimese subjektiivse sissevaate teiste rahvaste eluolusse, millest eriti värvikad on tema elamused Hiinas, seda nii toidu- kui ka näiteks peldikukultuuri koha pealt. Tänuväärne on autori püüd rehabiliteerida oma kodumaa toitu, nii käib ta Suurbritannia ja Iirimaa väikestes juustu- ja pirukavabrikutes, kuid ühe Iirimaa pubi lõunasöök kinnitab siiski reeglit (paneeritud kana, ahjukartul, kartulipuder (ehk tänane aedviljavalik), rasvas praetud banaan, kõrvale margariiniga kaetud saiaviilud). Veel proovib ta koeraliha, madu, kiirelt praetud rotte, et lugejatele öelda - mina olen need nüüd ära proovinud ja teie seda enam tegema ei pea. Ühe suurema elamuse saab autor aga siitsamast lähedalt Soomest, kus söödud värske kevadise keedetud kartuli ta oma reiside üheks tipphetkeks ülendab. Jah, kahju on inimestest, kes sellise asja söömiseks võõrsil käima peavad, ja hea meel iseenda üle.

Minust paremat kätt istus vanaldane meesterahvas, kes tellis leti taga olevalt kokalt toitu, mida polnud lindil. Ta ahmis selle sisse märgatava isuga ja tellis uue. See oli ilmselgelt midagi head, seega näitasin žestidega, et soovin endale sama.

Kokk vaatas mind väga kahtlevalt, kui asetas minu ette taldriku, millel oli äädikaga maitsestatud riisikuhila otsas rasvane punnis paunasarnane ollus. Pistsin selle tervelt suhu ning pidin peaaegu naabri täis oksendama, enne kui suutsin selle salvrätiku sisse poetada. Kokk huilgas naerust ja siis näitas märke, mis ilmselt tähendas ujuvat kala ja millele järgnesid masturbeerimisliigutused, mis on tuttavad igale väravavahile Suurbritannias. Hiljem näitasin Yukale oma toidust pilti. Tema naeris veel valjemini. 

"Simon, sa sõid tursaspermat." (lk 81)

Nagu traditsioon nõudis, luges Pertti ette lõigu maa-andide jagamise rõõmudest ja siis hakkasime õgima. Meeldejääv söömaaeg, kus pea kõik, mis laual, oli pärit nende maalt või taevast pea kohalt. Kõige muu hea hulgas olid värsked isekasvatatud pisikesed kartulid. Pistsin neist ühe endale suhu. See oli parim kartul, mida ma eales olen saanud. Kartul ei vajanud enda kõrvale mingit soola ega võid, vaid oli magus kui maius ning tunnistan, et aeg-ajalt hiilisin laua ligi, et juurde võtta. Sõime seni, kuni meid võis laua juurest eemale veeretada, ning suundusime siis elutuppa, et juua teed ja süüa õunakooki. "Minu maailma maitsed" räägibki just sellistest hetkedest, kus istun koos inimestega, kes veel hiljaaegu olid täiesti võõrad, ent nüüd jagavad minuga oma parimat toitu. (lk 128)

Teised kirjutavad:
Love Asia
EPL, Peeter Helme
Õhtulehe blogi

Friedebert Tuglas "Õhtu taevas"

Ei saa mitte näitamata jätta – kõik mu oma töö! Kõigepealt käisin Tallinna rahvaülikoolis raamatuköitmiskursusel. See 1920. aasta väljaanne tundus hea õhuke raamat käeharjutamiseks. Teda oli juba korra ümber köidetud, aga nüüdseks oli ka see köide juba vana ja narmendas. Uus tulemus ületas aga minu ootused, mis igaks juhuks polnud enne alustamist eriti kõrged.

Lugesin siis raamatu läbi ka. Kogumikus on Tuglase ekspressionistlikud novellid, mis kõik räägivad naistest ja armastusest. Naise armastusest mehe vastu siis muidugi. Väga paljusõnaliselt. Ekspressionistlik kirjandus ei ole ikka minu stiil. Ära tüütab kellegi õhkamistest lugeda. Tahaks edasiviivat tegevust. Kuigi "Suveöö unenägu" oli päris tore – kuidas karjapoiss ja teenijatüdruk lõpuks ikka teineteist leidsid.