"Eesti keel nagu nuga"

"Eesti keel nagu nuga" on avarida Maarja Kangro luuletusest "Keelepuhtuse deklaratsioon" ja plaadi nimi, kus luule kohtub džässiga. Asja algatajaiks olid Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kes ka teised muusikud ja poeedid kampa võtsid ja kokkuvõtteks on valmis saanud täiesti suurepärane CD-plaat. Sellist eri luuletajate muusikalist kogumikku minu teada varem Eestis ei ole ilmunud. Luuleplaate on küll varemgi tehtud, esimesena meenub muidugi Juhan Viiding ja minu mäletamist mööda on ka Indrek Hirv oma luulet viisistada lasknud.

Plaat algab Jürgen Rooste lärmav-jõulise seisukohavõtuga "Tavaline eesti idioot", kuid hiljem saab kuulda ka tema romantilisemat poolt. "Öö kui sa saad" on üks ilusaimaid laule, mida ma hiljaaegu kuulnud olen ja Eepilise Eesti Orkesti suurepärane seade toetab luuletuse udust-hämarat meeleolu. Rooste oskab oma luulet lugeda, ta võib olla räme-karjuv idioot, või tungiv-lüüriline või ka häbelik armastaja (loos Ballaad / Kesklinnalähedase aguli realism).

Asko Künnapist on mulle jäänud mulje kui keerulisest luuletajast, kellest ma midagi aru ei saa. Ühest küljest on mulje endine, teisalt koos muusikalise taustaga ehk ei olegi see arusaamine nii oluline, kuulad muusikat ja siis teises järjekorras sõnu, mis ükshaaval ju ometi midagi tähendavad:

Aknad õitsevad jääd
pakane suitseb
mina mõtlen sinust
kui pime on hinges
kas sama pime kui igaühe südames
päike sääl ei paista

kuhu on mul joosta
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
kui külm
on üksindus

kas sama külm
kui kuri
kuid saatmata kiri
ah, sõnad
nad ei loe

kelleks ma kipun
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina

(Asko Künnap "Kuhu sa tõid meid")

Jaan Pehk on tuntud laulev poeet ja kui enamik teisi luuletajaid siin plaadil deklameerivad, kes rohkem, kes vähem ilmekalt, siis Pehk laulab kohe päriselt. On suurtel meestel suured teod - sa tea see tunne alles jääb kulgeb mõnusas reggae-rütmis. "Tomat" on aga ülev hümn armastusele ja kes hoolega ei kuula, ei saagi aru, kelle või mille vastu.

Karl Martin Sinijärvelt on plaadil vaid üks lihtne lugu "Jälle mõtlen sinust", mis ehk kõige rohkem lihtsalt etlemisena, mitte niivõrd muusikana kõlab.

fs on jällegi hirmutavalt tõsine ja terav. Tema "Vaesus" tõi silme ette Andrei Ivanovi "Tuha", meeleolu oli niivõrd sarnane.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas Tuuli Taul, "Mees vastasmajast" tõusis oma kvaliteedilt üle teiste selle plaadi lugude, just selle kaudu, kuidas muusika, tekst ja laul omavahel kokku kõlasid. Taul just päris ei laula, kuid iga sõna ja takt läheb täpselt muusikasse ja on tunda, kuidas muusikud ja luuletaja omavahel suhtlevad. Kõik kokku mõjub äärmiselt sugestiivselt.

Maarja Kangrost on seni jäänud mulje kui üsna mehelikust luuletajast, mis on üsnagi vastuolus tema vägagi naiseliku välimusega. "Keelepuhtuse deklaratsioon" on tõeline manifest, eriti koos jõulise muusikalise taustaga. Kerge on kujutleda luuletajat jalad harkis, rusikas püsti, barrikaadidel seda etlemas.

Kui mõne loo puhul muusikute pillid vaid toetavad luulet, annavad aktsendid ja suunavad meeleolu, siis teistel on jälle korralikud meloodiad ja seaded. Kuulad ja imestad, kuidas muusika luuletuse ja luuletajaga orgaaniliselt kokku sobib, nagu oleks see algusest peale niimoodi mõeldud ja teisiti ei saakski. "Eesti keel nagu nuga" ei sobi hästi taustal kuulamiseks, et samal ajal midagi muud teha. Kisub tähelepanu endale.

Delta Klassikaraadios (Aimla ja Rooste räägivad plaadist, lisaks saab kuulata Rooste "Öö kui sa saad")