Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole"

Liia Merino "Läbi raskuste ilu poole" annab ülevaate sellest, kuidas naised läbi aegade ennast ilusaks on teinud. Ajad algavad eelmise sajandi 20ndatega ja lõpevad aastal 1989. Natuke põigatakse ka varasemasse aega. Raamat on jaotatud kahte ossa, esimene hõlmab aastaid 1920-1949 ja teine 1950-1989. Need omakorda peatükkidesse teemade kaupa nagu mood, juuksehooldus, parfüümid, kehahooldus, meik. Kuna selline liigendus on üsna meelevaldne ja katab päris pikka ajavahemikku, siis on peatükid üsna hüplikud. Segamini on meie Eesti olud ja see, mis muus maailmas toimus. Loed, kuidas 50-ndatel võeti šnitti ülinaiselikest, hoolitsetud, meelelistest filmikangelannadest, näiteks Audrey Hepburnist filmis "Hommikueine Tiffany juures" (lk 94) ja mõtled, et siin Staliniaegses Eestis küll sama olla ei saanud. Aga üldiselt kirjutab autor mõlemast, toob paralleele, kuidas meil samal ajal asjad olid. Peab tunnistama, et oleme siin Eestis kogu aeg muust maailmast väheke maas olnud, aga see pole muidugi takistanud ka meil kõike kaasa tegemast, vaid väikese viivitusega.

Raamatu eesmärgist täpselt aru ei saanudki. Ajalooraamatuks oli see liiga kerge ja hüplik, ilunippide saamiseks oli vaid viimane peatükk ja niisama kerge meelelahutus see ka päris ei olnud.

Aga huvitavaid fakte ja teadmisi sealt ikka sai. Näiteks selliseid:

20ndatel oli kõige populaarsem viis oma juuste värvimiseks põline haaremisaladus henna. Juuksepigmendi muutmiseks eksperimenteeriti ka vesinikülihapendiga. Siin olid aga mürgitused kerged tulema, kuid ega see naisi eriti tagasi ei hoidnud. 30ndatel polnud võrdset plaatinablondidele soengutele, milles kristallid või briljandid sädelemas. Eks ikka Veenus-jumalanna Mae West oli selle taga.

Juuksevärve Eesti selleaegsete poodide kaubanimekirjadest ei leia. Ehk kasutati kodus vanarahvatarkust, milleks polnud muud vaja kui kaaliumpermanganaati ja destilleeritud vett. Selline vedelik pidi andma "juuste värvuse valkjaspruunist kuni tumepruunini, sest mida vähem vett, seda valkjam-pruuni värvuse ta annab. Enne tarvitamist juuksed soodaveega puhtaks pesta." Seevastu blondeerimas käidi juuksurite juures 30ndatel päris usinasti. Muidugi teati, et värvimine frisööri juures rikub juukseid, kuid keda see enne takistanud oli? (lk 37)

[II Maailmasõja ajal] Sõdurpoisid võisid ju vaenlasi tuuseldada ja kodust kaugel olla, naised ei jätnud end sööti ja rõhusid just sõja ajal tasemel välimusele. Kes tulid selle peale, et terava kivikilluga saab täitsa edukalt rasuuri teha? Eks ikka britid. Muidugi juhtus ka äpardusi, piisas, kui käsi korra ettevaatamatult (võib-olla nõrkusest) nõksatas ja oligi verenire taga, aga mis seal ikka, vähemalt üldmulje oli sile. Siis söepulgaga joon säärele, sest joonega sukad olid ikkagi väga moes. Sukki endid ju enamasti võtta polnud või kui, siis heal juhul viimane paar. Kui needki olematuks kulusid, muutus säärte värvimine aktuaalseks. Seda sa teha lasta, kuid samahästi teostada ka isetegevuslikus korras. (lk 52)

Puhtus, puhtus ja veel kord puhtus! "Käsi tuleks pesta sageli sooja vee ja seebiga, seejärel aga määrige neid kohe vesinikülihapendi, glütseriini ja odekolonni võrdsetes osades seguga." (lk 122)

Teised kirjutavad:
Elu24