Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega (1900) ja Kodune Kokk (1913)

Veidi aega tagasi juba kiitlesin, kuidas ma lisaks raamatute lugemisele neid ka restaureerin. Aega küll võttis, aga pea aasta pärast kursusel käimist lõpetasin kaks pooleliolevat tööd lõpuks ära. Need, mille pärast ma sinna kursusele üldse läksingi. Seekord ei tahtnud üldse nii libedalt minna, sest juhendajat ei olnud enam käepärast ja tuli toetuda vaid oma märkmetele. Alles nüüd avastasin, et eeslehed läksid ikkagi vahetusse. Tagantjärgi ei saa ma tõesti enam aru, kuidas võisin arvata, et pruunide kaantega raamatu eeslehed peaksid olema hallid ja hõbedaste kaantega raamatu omad pruunid. Kuid kaanetamise hetkel tundus kõik täiesti loogiline. Aga lõppkokkuvõttes pole hullu midagi ja loodetavasti püsivad raamatud veel niikaua, et saan need oma lastelastele pärandada, nii nagu ise sain need oma vanaemalt.

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega / Väljaandja Jaan Koor, tegelik kokk (1900).

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil kokaametit pidanud Jaan Koor oli viljakaim eestlasest autor, kelle esimene kokaraamat ilmus 1888. ja viimane 1908. aastal. J. Koor täiustas üha oma raamatuid: kui esimene teos sisaldas ainult 482 õpetust, siis järgnevad on juba üle tuhande retseptiga. Temast on vähe teada. Oma raamatu tiitellehel tituleerib ta ennast õppinud kokaks, andmeid nopib raamatute eessõnadest. Nii kirjutab ta 1904. aastal, et on juba 29 aastat köögis tööd teinud.

Kodune kokk. Välja andnud "Teaduse" kirjastus (1913?).

Tulus majapidamise ja kokaraamat. Lihtsad, odawad, maitswad toidud ja piduroad.
Hannoveri kokakoolis läbi proovitud ja Amsterdamis, Hannoveris ja Leipzigis esimeste auhindadega kroonitud õpperaamat.

Ei midagi uut siin päikese all! Raamat algab sõnadega:
Pereema amet ei ole nüüdsel ajal sugugi kerge, väljaminekud kipuvad vägise sissetulekutest kõrgemale tõusma. Mõistlik majapidamine aga nõuab igas asjas tasakaalu. Teiselt poole näeme jälle, et meie aja naisterahvad suuremalt osalt sugugi selleks ette valmistatud ei ole, et iseseisvalt majapidamist juhtida. Ema poolt ära hellitatud, kes tütre eest kõik igapäevase elu mured ja viletsused eemal hoidnud, puudub noorel naisterahval tema tulevastest pereema kohustustest asjakohane arusaamine. 

Ja alustatakse kohe rahalisest küljest - kuidas eelarvet kokku seada, arveid maksta, invetuuri läbi viia ja kokku hoida. Milline peab olema tagavara, kelder ja sahver, milliseid nõusid on tarvis ja kuidas neid puhastada.

Jaan Koori raamatust ka isutekitajaks väikene õpetus, mille olen ise järgi teinud. Tegin küll pool kogusest, sest selle raamatu kogused on ikka korralikule taluperele mõeldud. Enamik koogiretsepte algab nii: Pandakse kausi sisse 1 nael tuhksuhkrut, 10 terwet muna ja 2 muna kollast ning õerutakse puulusikaga arwata tund aega ühele poole.
Soola lisatakse selles raamatus aru järele ja suhkrut mao järele.

Hapukapstapiruk
Kõigepealt pärmitainas, mille valmistamine pole saja aastaga üldsegi muutunud. Toop rõõska piima, natukene soola ja veerand naela võid tehakse kastruli sees vähe soojaks, kallatakse kausi sisse, pandakse sinna juures 5 kop. eest press-pärmi ja segatakse, kuni pärm sulab. Nüüd lisatakse sinna juurde nii palju Moskwa ehk teist nisupüüli jahu, et sitke tainas saab.

Teiseks hapud kapstad piruki tarvis, mille tarvis tarvilik jagu häid särvkapstaid leotatakse vett vahetades mõni tund, pigistatakse siis kuivaks ja raiutakse peenikeseks. Nüüd keedetakse mõni peenikeseks lõigatud sibul sea rasva ehk paastu õliga läbi, lisatakse kapstad, peenikest pipart ja soola juurde, kaetakse kaanega kinni ja autakse pikkamesi pehmeks. Siis lisatakse veel sinna juurde mõni keedetud, kooritud ja peenikeseks lõigatud muna ja natukene nisupüüli jahu, kui ehk kuiv on, siis ka vett ehk rammuleent juurde lisada.

Kolmandaks tuleb hapu kapsta piruk kokku panna. Tainas tuleb rullida plaadi suuruseks nelinurgaks, selle keskele plaadi pikkune ja poole plaadi laiune kord kapstaid panna, ääred munaga teha ja lüüa üle kapsaste ja pealt munaga määrida. Küpsetatakse pikkamesi prae ehk leiva ahjus valmis. Siis lõigatakse ilusateks tükkideks ja söödakse kuumalt.

Kuna tainast oli veel, tegin ka õuna pirukid. Õunaviiludele segada juurde peenikest suhkrut, peenikeseks tõugatud kaneeli ja nelgi pulbrit ja vähe sula võid. Tainatükid rullitakse õhukeseks, pandakse iga tüki pääle hää jagu neid õunu, lüüakse siis see tainas üle nende õunade, määritakse päält toore munaga ja küpsetatakse praadi- ehk leiwa-ahjus pikkamisi pruuniks ja küpseks.

Maitsesid nagu ühed korralikud pärmitaignapirukad kunagi. Mulle tulid vanaema tehtud piirakud meelde.

Igaks juhuks vabandan ette ja taha oma eriliselt viletsate fotografeerimisoskuste tõttu. Palun kergemat karistust.