Ray Bradbury "Fahrenheit 451"

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on raamat ajast, mil raamatud ja lugemine on saanud kuriteoks. Kuidas see juhtus? Selline asi ei saanud juhtuda nii, et ühel heal päeval tegi valitsus otsuse, protsess oli ikkagi pikem. Eelkõige inimesed ise – nad ei lugenud enam raamatuid, meelelahutus oli tähtsam ja seda pakuti ekraanide vahendusel. Adrenaliini sai koguda autodega kiirteedel kihutades ja et niimoodi pidevalt palju inimesi surma sai, oli lihtsalt igapäevane paratamatus. Nii juhtuski, et raamatutes sisalduvat hakati pidama ohtlikuks – nende lugemine paneb inimesed oma peaga mõtlema ja küsimusi esitama. Aga siis ei ole nad enam rahul sellega, mida neile eluks pakutakse.

Bradbury oli mõelnud, et mis siis juhtub, kui kõik areneb samas suunas edasi, nagu ta nägi seda arenevat. Raamatute asemel kiire meeleahutus ekraanide vahendusel. Ja teos on kirjutatud 1953. aastal. Ühest küljest tundub, et teema on tänapäeval veelgi aktuaalsem, teisalt muutub maailm viisil, mida keegi ette ei oska näha.

Fahrenheit 451 on temperatuur, mille juures raamatud süttivad. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea, sest Bradbury olla helistanud esimesse ettejuhtuvasse tuletõrjedepoosse ja küsinud, millisel temperatuuril raamatud põlevad. Keegi vastas, et 451 Fahrenheiti. Ta ei kontrollinud seda kunagi üle.

Mul on tunne, et pean raamatu veel kord ette võtma, et aru saada, mis temas nii ikoonilist oli. Jah, tegemist on armastuskirjaga raamatuarmastajatele, aga mulle ei meeldi eriti hoiatusromaanid.

Soovitan kuulata ka Neil Gaimani novelli "The Man Who Forgot Ray Bradbury", mille Gaiman kirjutas Bradburyle 91 sünnipäeva kingituseks ja mille autor ise ette loeb. Lisaks võib vaadata Ralph Steadmani illustratsioone teose 50nda aastapäeva väljalaskele.

Teised kirjutavad:
kultuur.err
Veerand loetud lugudest
Sehkendaja
Kiiksu lugemisarhiiv
Paber ja Pliiats
Siiliste raamaturiiul
Tütarlaps linnast

Loterii
Ulmekirjanduse baas
Brainpickings (Neil Gaimani mõtted teosest)