Käisin poes ja kirjanduslik reisikiri

Stratford-upon-Avon

Ma pole juba mitu aastat 'käisin poes' postitust teinud. Ega ma eriti enam raamatupoes ei käigi - lugemata teoseid niigi küllalt. Aga kuidagimoodi tulevad raamatud minu juurde ilma, et ma peaksin neil poes järel käima. Vahel siiski käin raamatupoes ja reisil olles astun ikka mõnda sisse. Kuna Ühendkuningriik on praegu kuum teema, siis annan ka oma pisikese panuse ja kirjutan väikese reisikirja kirjanduslikust Inglismaast.

Poed
Inglismaa on muidugi põnevaid raamatupoode täis - kui suured ketid välja jätta, siis Londonis võiks külastada Foyles'i - ma ei tea, mis see oli, aga selles poes oli väga mõnus olla. Oli see hea aura või midagi muud, igatahes oleksin seal veetnud kõvasti kauem aega, kui sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Ostsin Ray Bradbury "Fahrenheit 451", sest polegi seda "armastuskirja raamatutele ja inimestele, kes neist hoolivad" (Maria Popova Brainpickingsist) veel lugenud. Viimane aeg.

Foyles

Siin on kena ülevaade Londoni põnevamatest raamatupoodidest. Foyles'iga samal tänaval asub mitu antikvariaati, "Any Amount of Booksis" leidsime sci-fi riiulilt Indrek Hargla "Apteeker Melchiori ja Rataskaevu kummituse".

Any Amount of Books

Londoni Shakespeare's Globe teatri poest leiab suure hulga Shakespeare'i teoseid igale maitsele, nii klassikalisi, foolioväljaandeid mitusada aastat vanadest tekstidest kui ka mangasid. Shakespeare on muidugi esindatud igas raamatupoes, on ju käimas Shakespeare 400 mälestusaasta.

Oxfordi Broad street on kuulus selle poolest, et seal on kõige rohkem midagi ruutmeetri kohta. Vihjeks - sellel tänaval asub Blackwelli raamatupood, mis müüb aastas rohkem raamatuid kui ükski teine pood UKs. Pealtnäha üsna pisike pood, aga maa all pidid asuma hiiglaslikud keldrid, kõik raamatuid täis. Sealt leiab muuhulgas populaarsete teoste ladina- ja vanakreekakeelsed tõlked. Harry Potter ladina keeles - anyone? Muuhulgas sõime poe kohvikus imehäid skoone - clotted creami ja vaarikamoosiga, nagu peab.

Shakespeare haud Stratford-upon-Avoni
Püha Kolmainsuse kirikus

Shakespeare
Käimas on Shakespeare aasta - 400 aastat bardi surmast. Kuna tema sünniaeg ei ole nii täpselt teada, siis tähistataksegi rohkem surma-aastapäeva, millest tänavu 23. aprillil sai 400 aastat.

Stratford-upon-Avon on teatavasti Shakespeare sünnikoht, kus saab näha maja, milles ta elas ja kirikut, kuhu ta maetud ja mis on üldse üks armas väike linnake ja väärt külastamist vahest ka ilma Shakespeare'ta. Kirikus muide oli infoleht saadaval ka eesti keeles.

Miks Shakespeare Stratford-upon-Avonist Londonisse kolis? Ilmselt läks suuremat raha teenima, aga võib-olla ka põgenes ahistava perekonnaelu eest - naist ja lapsi ta ju kaasa ei võtnud.

Stratford-upon-Avon

Shakespeare's Globe asub Londonis ja praegune teater ehitati 1997 algse Globe Theatre'i asukoha lähedale Thamesi äärde. Seal toimuvad iga päev etendused ja et asi oleks eriti autentne, siis pole ei elektrit ega seisualal katust. Mis tähendab, et talvel etendusi ei toimu, sest siis on lihtsalt liiga pime ja külm. Keegi küsis giidilt, et mis siis saab, kui vihma sajab, millele see rõõmsalt vastas, et siis saavad kõik märjaks! Cool! Teatris mängitakse lisaks Shakespeare'i näidenditele ka muud repertuaari. Viie naela eest saab lunastada box office'ist omale seisupileti. Istekohad on märksa kallimad. 16. sajandil asusid teatri sissepääsu juures kastid, kuhu tuli panna 1 penn seisukoha ja 3 penni istekoha eest. Sealt on ka pärit praegune piletikassa nimetus - box ehk kast.

Shakespeare's Globe

Väike sule ja tindiga kirjaharjutus

Jane Austen
Jane Austen elas oma lühikese elu jooksul päris mitmes kohas, Bathis veetis ta viis aastat ja see on piisav põhjus sinna majamuuseumi loomiseks. Bath on eelkõige kuulus Roomaaegsete termide poolest ja Austeni ajal ning hiljemgi oli tegemist populaarse spaaga. Bath olevat Austenit palju mõjutanud ja kahes romaanis - Northanger Abbey ja Persuasion - toimubki tegevus seal, kuigi nende kirjutamise vahel on palju aastaid ja ka üldine meeleolu hoopis erinev. Muuseas, ta avaldas oma raamatud anonüümselt ja Jane Austeni nime all ilmusid need alles pärast tema surma.

Milline Jane Austeni kangelanna sina oled? (Klikka pildil suuremalt nägemiseks)

Harry Potter
Harry Potterit leiab UKs mitmes kohas. Huvilised võiksid Londonis läbi käia Leadenhall Marketist, kus filmiti Diagon Alley. Kõndige üle Millennium Bridge'i, mille surmasööjad õhku lasid. King's Crossi jaamas asub platvorm 9 3/4, millest on tehtud korralik rahateenimismasin. Pärast pikas järjekorras seismist saad kaela triibulise salli ja kätte fotograafi tehtud pildi. Samas on ka Harry Potteri pood. Eriti suured huvilised võivad osta Harry Potteri ekskursiooni kas Londonis või Oxfordis. Oxfordis kasutati filmimiseks Christchurch College'it, New College'it ja Bodleian Library't. Ja kõige suuremad fännid seavad sammud Londoni Palace Theatre'sse, kus 30. juulil esietendub uus näidend "Harry Potter and the Cursed Child".

Palace Theatre

Neil Gaiman
Reisi viimase raamatu soetasin omale aga hoopiski mujalt kui poest. Õnneliku juhuse tõttu toimus Londonis just sel ajal, mil mina seal olin, kohtumisõhtu Neil Gaimaniga - An evening with Neil Gaiman and Audrey Niffenegger. Samal päeval tuli välja tema uus non-fiction teos "The View from the Cheap Seats". Piletihinna sees oli ka raamat koos autogrammiga. Gaiman on kirjandusmaailma superstaar - üritus oli välja müüdud ja kui me tund enne algust kohale jõudsime, lookles saba pikalt tänava lõppu ja edasi.

Alustuseks tuli lavale Gaiman koos poja Ashiga ja juhatas sisse üllatusesineja - kelleks oli - üllatus-üllatus - Amanda Palmer, kes esitas ühe laulu koos oma isaga. Hiljem sebis Palmer lava ees, taga ja külje peal, üritades ennast jagada kuulamise ja poja vahel.

Kahjuks ei saa ma edasi anda kõike seda, millest Gaiman ja Niffenegger rääkisid. "The View from the Cheap Seats" on paks ja raske kui telliskivi ja nagu ikka, oli lugudest valikut teha väga raske. Gaiman ütles, et ta pole kunagi ühegi oma raamatu ilmumise suhtes olnud nii närvis kui seekord. Sul on võimalik ennast ilukirjanduse taha ära peita, kuid sul ei ole võimalik peita ennast asjade taha, millest sa mõtled ja millesse sa usud.

"The View from the Cheap Seats" on saadaval ka audioraamatuna. Siin hoiatas Gaiman, et kui kellelgi on plaanis välja anda oma non-fiction kogumik ja ta selle ise audioraamatuna sisse kavatseb lugeda, peaks raamatust välja jätma intervjuud teiste autoritega. Sest kui ta peab lugema ette iseenda küsimusi ja seejärel kehastuma nt Ray Bradburyks, et neile vastata, siis selline ümberkehastumine on üsna segadusttekitav ülesanne. Gaiman lahendas selle lõpuks nii, et luges eraldi sisse oma küsimused ja siis eraldi intervjueeritava vastused. Gaiman on muide väga hea lugeja ja selles veendumiseks kuulake näiteks, kuidas ta loeb Dickensi "Christmas Carolit".

Pimedas saalis rõdu pealt kahjuks telefoniga suurem asi pilte ei saa

Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotell"

Arkadi ja Boriss Strugatski ""Hukkunud Alpinisti" hotell" oli üle pika aja raamat, mida ei saanud enne käest panna, kui läbi oli saanud. Hoolimata sellest, et olin näinud filmi ja teadsin, mis toimub ja kuidas teos lõpeb. Ikkagi oli väga põnev ja natuke õudne. Film jälgib raamatut üsna täpselt, kui ehk tulnukate maalviibimise täpsemad asjaolud välja jätta. Aga tegelikult on mul meelest läinud, kui palju filmis seda üldse seletati. Härra Mosese seoseid kurjategijate ja endiste natsikomandöridega ma filmist igatahes ei mäleta. Bruni mustkunstnikust onu ka filmis polnud.

Algatuseks on tegemist klassikalise suletud ruumi mõrvajuhtumiga. Laviini tõttu muust maailmast äralõigatud hotell, puhkusel politseiametnik ja mõrv lukustatud toas. Inspektor Glebsky on selline fantaasiavaese ja ülimalt korrektse politseiametniku musternäidis, kes ei taha kuulda midagi sellest, mis tema ratsionalistliku ja asise maailmavaatega kokku ei lähe. Aga hotellis toimuvad imelikud asjad ja lõpuks peab ka Glebsky alla andma - tegemist on tulnukatega. Ütleks, et tulnukate osa on selles teoses kõige nõrgem. Erakordsete võimetega tegelased, kes ei saa siis ühest politseiinspektorist jagu, samuti nende seosed natside ja kurjategijatega. Aga siin tuleb meeles pidada, et raamat ilmus 1970, sügaval nõuka-ajal.

Igatahes soovitan lugeda ka neil, kes filmi näinud ja raamatut just sellepärast ette ei ole võtnud.

Tõlkinud Maiga Varik

Teised kirjutavad:
Peeter Olesk, EPL
Ulmekirjanduse Baas
loterii
Nuxxbooks
Folie a Deux

Dave Hutchinson "Euroopa sügis"

Dave Hutchinsoni "Euroopa sügise" peategelane on eestlane Ruudi ja tegevus toimub Euroopas 21. sajandi teisel poolel. Selleks ajaks on Euroopa killustunud hulgaks pisikesteks riigikesteks ja Schengenist on ainult kaunis mälestus. Iga linn või isegi linnaosa võib ennast iseseisvaks riigiks kuulutada ja kõigi vahel on loomulikult korralikud piirid koos põhjaliku piirikontrolliga. Ruudi töötab kokana Poolas, kus talle tehakse ahvatlev pakkumine asuda tööle kullerina. Kullerteenistuse näol on tegemist organisatsiooniga, mis püüab hoida meeles Schengeni vaimu, ehk nad toimetavad saadetisi üle piiride, need võivad olla nii legaalsed kui ka mitte nii eriti. Üsna varsti avastab Ruudi, et mõõdukalt ohtliku kulleritöö asemel on ta sattunud hoopis kõrgemasse mängu, mis tal üsna kiiresti üle pea kasvab.

Mul on alati spiooniraamatutega raskusi olnud, mitte et ma neid eriti palju oleksin üldse lugenud. Olen sunnitud tunnistama, et spiooninduse peened finessid jäävad minu jaoks tabamatuteks ja ka siis, kui keegi selgitab, miks keegi käitus nagu ta käitus ja milles asja iva oli, ei saa ma tihtipeale mitte midagi aru. "Euroopa sügis" ei olnud selles mõttes teistmoodi, et igasugused vihjed ja märkused, mis olid edasi antud kui täiesti enesestmõistetavad, jooksid mul lihtsalt mööda külgi alla.

Lõpplahenduses olin pisut pettunud. Paralleelreaalsuse sissetoomine irdus kuidagi teose senisest teemast. Kuigi lahenduseni jõudmine oli tõtt-öelda päris põnev. Minu meelest oleks võinud lõpuni jätkata spioonimängude rida.

Vahepealne isa ja venna liin Lahemaal aga ei mänginud lõpus enam mingit rolli ja tundus, et oli vaid mahutäiteks lisatud. Kuigi see osa oli minu jaoks vast kõige kaasahaaravam. Sest tervikuna "Euroopa sügis" mind üleliia kaasa haarata ei suutnud. Üks põhjus, nagu juba mainisin, et ma ei saanud keerukatest keerdkäikudest aru, teiseks ei olnud Ruudi ka just selline kangelane, kelle käekäik eriti korda läheks. Ja milleks oli vaja Leod tappa? Ainult hoiatuseks? Mina küll aru ei saanud.

Kui veel teose ajastust rääkida, siis tundus see kuidagi vale olevat. 50 aasta pärast on elu-olu enam-vähem samasugune kui praegu. Kus on isesõitvad autod? Nutiprillid? Kiibid naha all? Ruudi vanem vend toksib vaevaliselt kahe näpuga lauaarvutil - kui praeguse aja lapsed enam-vähem sünnivad klaviatuur pihus. Ehk seletab pisut, et sajandi algul käis üle maailma Xiani gripp, mis suure osa inimkonnast maha niitis ja mis siis ehk pidurdas arengut.

Kui Ruudi õpetaja talle ühe ülesande ajal Rocco Siffredi nimeks paneb, siis on Ruudi häiritud, et talle pornotähe nimi pandi. Tõesti? Sada aastat vana pornonäitleja, kes teda peaks ometi mäletama? Ja kuidas sai Ruudi 21. sajandi teisel poolel olla 30-aastane, kui tema lapsepõlves "oli riik veel Nõukogude okupatsioonist uimane". Kaua see Eesti siis uimane oli? 60 aastat?

Kui nüüd veidike järele mõelda, siis ulme (ja tegelikult igasuguse žanrikirjanduse puhul) puhul on nii, et selle konkreetse maailma raames peab kõik olema usutav. Nii võtta, siis Hutchinsoni tulevikumaailmas toimusid asjad vastavalt tema loodud maailmale. Et see erineb minu või kellegi teise tulevikumaailmast, on ilmselt paratamatu. Lähituleviku kohta on enamikul oma maailm juba olemas ja siis tundub iga asi, mis sellest irdub, lugejale vale. Autori jaoks on ilmselt ohutum viia oma teos kaugesse tulevikku või täiesti uude väljamõeldud maailma, sest sellisel juhul on palju lihtsam aktsepteerida autori maailmanägemist.

Teiste lugejate arvamusest on silma jäänud, et need lahknevad päris tublisti. Kellele meeldib kokaelu kirjeldus, kes peab seda kõige igavamaks osaks, kellele on huvitav paralleelmaailm, kellele hoopis spioonivõrgustik või poliitika. Kindel on see, et romantilist liini siin teoses ei ole. Mis jällegi on sõltuvalt vaatepunktist nii miinus kui ka pluss. Nii võib ehk järeldada, et sellest teosest võib igaüks endale midagi leida.

NB! Dave Hutchinson tuleb mai lõpus ka Tallinna kirjandusfestivalile!

Tõlkinud Juhan Habicht

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Varraku "raamatuklubi" arutelu Facebookis
Ulmekirjanduse baas
Loterii
Postimees
Loetu kaja
Laiapea
Digital Nerdland
Mariann
Mis loeb?
Manni lugemisblogi

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest

Sünnipäev!

Bukahooliku blogi esimene postitus ilmus 23. aprillil 2008, mis tähendab, et täna saab "Bukahooliku märkmed" 8 aastaseks.

Niisuguse ümariku tähtpäeva puhul (8 on ju ometi ümarik) natuke statistikat.

Selle aja jooksul on ilmunud 360 postitust, juttu on olnud 319 autori raamatutest, lisaks veel näpuotsaga muudel teemadel, kuid mis ikkagi raamatute või lugemisega seotud on olnud.

Kõige rohkem on raamatupostitusi järgmistel autoritelt:

Neil Gaiman (13)
Indrek Hargla (8)
Jürgen Rooste (7)
Andrus Kivirähk (5)
Kätlin Kaldmaa (5)
M.C. Beaton (5)
Robert van Gulik (5)

Kaheksa aasta jooksul on blogi külastanud kümned tuhanded lugejad. Lisaks otse või otsinguga blogi leidnud lugejatele tullakse siia veel kõige enam blog.tr.ee-st, teistest blogidest (Blogger) ja Facebookist.

Konkurentsitult kõige suuremat huvi on äratanud Mihkel Raua "Musta pori näkku", aga sellele ligineb vaikselt, kuid kindlalt "Kuidas kirjutada arvustust".
Sealt edasi on lugejaid huvitanud veel Olavi Ruitlase "Kroonu",
Andrus Kivirähki "Maailma otsas",
Kristian Kirsfeldti "Kalevipoeg 2.0",
Tõnu Õnnepalu "Harjutused" ja "Flandria päevik",
Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus",
Hannu Mäkelä "Härra Huu",
George R.R. Martini "Troonide mäng. Esimene raamat" ja
Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu". Viimane ühtlasi ka blogi kõige esimene raamatupostitus.

Siit on kenasti näha, et eesti lugejat huvitavad eelkõige eesti kirjanike teosed.

Kaur Kender "Iseseisvuspäev"

Mõtlesin, et peaksin ka ennast kõiki erutava teemaga kurssi viima ja enne kui Kaur Kenderi ümber keerutatud vaht maha langeb, mõne tema kirjutatud raamatu läbi lugema. "Iseseisvuspäev" oli riiulis ja seega sain täiendada ka oma LOOT nimekirja.

Romaani tegevus toimub 1990ndate algul, kus üleminekuajale kohaselt on kõik võimalused lahti, riiklik kontroll peaaegu olematu, mis kõik loob soodsa pinnase tegutsemiseks igasugu väiksematele ja suurematele sulidele.

Üldiselt paistab lühikese otsingu järel, et noortele lugejatele "Iseseisvuspäev" eriti peale ei lähe. Üks tunnistab otse: "... ma lihtsalt ei suutnud aru saada nii paljudest asjadest selles raamatus - tõenäoliselt sellepärast, et ma ei tea selle aja Eestist suurt midagi."

Leidsin päris huvitava sisukokkuvõtte, kus lugeja oli mumeelest teose lõpust küll valesti aru saanud. Ja paljust muust ka. Näiteks kurdab ta, et ei saanud rootsi keelest aru. Kuigi peategelane oli hoopis Soomes ja rääkis soome keeles. Mina ka ei saanud soome keelest aru. Aga ei viitsinud ka sõnaraamatut (elik google translate'i) otsima minna. Internetist leitu põhjal tundub, et raamat kuulub kohustusliku kirjanduse loetellu. Ehk mis ma tahan öelda - praegusaja noortele on 90-ndate algus, rääkimata Vene kroonust, nii kauge aeg, et see vajab lisaselgitusi. (Ja minusugune lõuna-eestlane soome keele tõlget).

Aga mis mulle selles arvustuses meeldis, oli lugemissoovitus, kus arvustaja arvab, et: "Põhiliselt võiksid lugeda Kaur Kenderi teost “Iseseisvuspäev” noored ja hingelt noorte hulka kuuluvad inimesed. Kindlasti ei soovitaks lugeda “kõrgklassi” daamidel, kuna raamat sisaldab suurel hulgal roppusi."

Tundsin ennast kohe puudutatuna, sest ilmsesti liigitun ka mina “kõrgklassi” daamide hulka. Aga roppused mind kohe üldse ei häirinud. Selles raamatus kindlasti mitte. Praegu mõeldes ei tulegi ühtegi roppust meelde (oot, aga äkki mõistan ma roppuste all midagi muud kui praegusaja noored?). Hoopis see jõmmikultuur häiris. Kender kirjeldab pisisulide elu, nagu see olekski norm ja õige. Peategelase seisukohast muidugi on ka. Selles mõttes oli kõik korras, kirjutamisoskus on Kenderil täiesti olemas ja esikromaani alusel võib noort kirjanikku küll julgustada edasi kirjutama.

Siin on lausa mitu kihti - üks ja kõige esimene on jõmmi vastik mõttemaailm, kus ei ole suurt midagi muud peale raha, viina ja seksi. Nende eluks hädavajalike asjade kättesaamiseks on kõik viisid lubatud - varastamine, kupeldamine, peksmine, tapmine. Aga teine kiht on peategelase mälestused Vene kroonust ja nondest õudsetest üleelamistest johtuvad unenäod. Igasugusel vägivallal on põhjus ja tundub, et siin on vägivalla põhjuseks Nõukogudeaegne süsteem või siis süsteemitus, kus armees toimus sallitud vägivald, vara oli riigi oma ja sellisena peaaegu püha, tegelikult oli aga kõik varastatav ning mustalt kaubeldav.

Kui romaani viimase rea järel lehekülge pöörasin, lugesin pealkirja: "Pilt mülkast, millest me õige napilt välja pääsesime". See oli Kaarel Tarandi järelsõna, kus ta teoses kirjeldatud aega portreteeris. See pealkiri oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Tunne, mis mind valdas viimast lehekülge keerates oligi selline, nagu oleks mülkast välja saanud ja tahaks loetu enda küljest maha raputada.

Õnneks oli raamat üsna lühike. Pean ikka edaspidi rohkem lilledest ja liblikatest lugema.

Teised kirjutavad:
EPL
Ekspress
Lugemiselamus
I Killah
Noore individualisti ...
Yuki lugemispäevik

Susan O’Malley "Advice from My 80-Year-Old Self"

Kujuta ette, et sa saaksid teha ajareisi ja kohtuda 80-aastase iseendaga. Te istuksite maha ja jooksite tassi teed. Sa vaatad tema silmadesse, mis on tegelikult sinu enda vanemad, targemad silmad. See on kummaline kogemus, sest see inimene tundub nii tuttav, kuid samas ka nii erinev - ta on vanem ning näinud ja kogenud asju, millest sina veel midagi ei tea. Lõpuks, kui te olete juba mõnda aega koos istunud, võtad sa julguse kokku ja küsid talt nõu. Mida ta sulle ütleb?

Kunstnik Susan O'Malley küsis seda harilikelt inimestelt vanuses 7-88, keda ta kohtas turul, eakate keskustes ja tänavatel. Tulemuseks on kaunis ja hingeminev teos, mida võiks lihtsalt aeg-ajalt lehitseda. Ja mõelda, mida ma 80-aastaselt võiksin soovitada iseendale just praegu. O'Malley kirjutab, et on lihtne unustada, kui arukad me võime olla. Me ei võta oma sisemist tarkust kuulda igasugustel erinevatel põhjustel, nagu hirm, väsimus või ebamugavus. Aga 80-aastane mina on just seetõttu imetore, et ükskõik kui pöörased või kiirustavad me parasjagu ka ei oleks, on ta alati meie jaoks olemas.

Teised kirjutavad: BrainPickings

Loen Oma Olemasolevaid Teoseid

Kuigi Internet on täis igasugu lugemisväljakutseid ja reading challenge'eid, otsustasin, et teen omale isikliku Challenge'i.  ROOT (Read Our Own Tomes) Challenge'i. Eesti keeles võiks see kõlada kenasti näiteks nii: Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ehk LOOT.

Ehk võtan eesmärgiks sel aastal lugeda läbi vähemalt 40 kodus juba riiulis (või kindle'is) olevat raamatut. Tegin ka listi, kuidas raamatuid valida. Sain 20 erinevat kriteeriumit ja kuna enamaks fantaasiat nappis, siis loen läbi iga kriteeriumi kohta 2 teost. Lihtne, eksole.
Hõikan selle siin ka välja, sest nii on lõbusam. Minul endal, kellel siis veel.

Arvestades, et mullu sain kogu aasta peale loetud vaid 64 raamatut ja et kogu aeg tuleb midagi põnevat ja uut ja teades oma selle aasta plaane (kus lugemiseks mõeldud ajal on plaanis hoopis midagi muud teha), on see tegelikult päris challenging challenge. Praeguseks olen saanud hakkama neljaga. Aga raskused ongi selleks, et neid ületada!

Üks kaubanduslik teadaanne ka - Bukahooliku märkmeid on nüüd võimalik jälgida ka Facebookis.

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

"Londoni lühibiograafia" otsa sobis nagu rusikas silmaauku lugeda George Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid". Ka Ackroyd tsiteerib teda paaris kohas. Kui Ackroyd kirjutas üldiselt ja ülevaatlikult, siis Orwell kirjutab samast asjast läbi isikliku vaatevinkli. "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus 1933 ja oli Orwelli esimeseks romaaniks.

Minategelane elab Pariisis täitsa muretut elu, tal on töökoht inglise keele õpetajana, õhtud saab veeta kõrtsis koos teiste omasugustega ja elab kenasti ära. Orwell kirjeldab piirkonna elanikke, kes on oma mitmekesisuses muidugi väga värvikad. Aga siis jääb ta oma kohast ilma ja algab olelusvõitlus. Kuidas elada, kui raha ei ole ja ei tule? Kõigepealt tuleb seda iga hinna eest varjata, vaikselt müüa, mida müüa annab ja ülejäänud asjad sandikopikate eest pandimajja viia. Lõpuks on raha nii otsas, et tuleb paar päeva nälgida. Ka seda tunnet kirjeldab Orwell põhjalikult. Nälgimine ei ole lihtsalt tühi kõht. Lõpuks leiab ta tööd hotelli nõudepesijana. See tähendab 17-tunniseid tööpäevi kuumades ja kitsastes maa-alustes ruumides. Üldiselt on see elu lohutu, sest nagu Orwell kirjeldab - naist nõudepesija võtta ei saa, sest selle jaoks ei teeni ta piisavalt raha, vähese vaba aja ta lihtsalt magab maha, sest on tööst nii väsinud ja ainsaks kergeks lohutuseks on õhtul kõrtsis ennast purju juua.

Lõpuks ei pea ta siiski sellisele koormusele vastu ja kirjutab sõbrale Londonisse, kes leiab talle töö vaimuhaige hooldajana. Kohale jõudes selgub, et vaimuhaige on koos perekonnaga kuuks ajaks ära sõitnud ja see aeg tuleb kuidagi - jälle ilma rahata - hakkama saada. Londoni heidikute elu tundub igatahes palju lohutum kui Pariisi oma. Seal sai vähemasti veini juua, siin ei ole ühelgi hulgusel nii palju raha, et endale alkoholi lubada. Kogu elu seisneb ühest odavast öömajast teise kõmpimisest, sest seadus ei luba ühes kohas järjest ööbida. Jälle kirjeldab Orwell teravalt nii olusid kui ka portreteerib inimesi, kes sellist elu elavad.

Kuigi lugedes võib tunduda, et tegemist on tema enda mälestustega, siis päris nii see pole. Teos on autobiograafiline, kuid päris sarnase hulgusena ta Londonis ei elanud. Selle osa kirjutamiseks tegi Orwell pigem uurimistööd, kuigi käis ka ise Londoni vaeste varjupaikades ja tänavatel. Pariisis ta siiski töötas olude sunnil nõudepesijana ja sellest ta õigupoolest oma esimese raamatu kirjutamiseks ajendi saigi. Ma tegelikult ei nimetaks seda teost romaaniks, pigem on see ajakirjanduslik ülevaade vaeste elust Pariisis ja Londonis, aga siiski värvikas ning põnevaid portreesid ja lugusid täis.

Tõlkinud Sirje Veski

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Margus Haav, ERR
loterii
Kultuuritarbija 60+

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia"

Peter Ackroydi "London" on lühibiograafia, kuid pealkiri on eksitav, raamat on toekas ja tummine, samas mitme tuhande aastase elusolendi kohta muidugi lühike.

Peter Ackroyd on tegelikult kirjutanud ka Londoni biograafia, milles on üle 800 lehekülje. Kuidas mahutada ühe linna 2000-aastane elu mõnesajale leheküljele? Esimene tuhat aastat mahtus kahekümnele leheküljele, kuid mida ajas edasi, seda rohkem ruumi igale ajastule jätkus. Sellest tulenes ka, et algus oli natuke vaevaline. Kuna London sündis juba mitu tuhat aastat tagasi, aga sellest ajast ei ole just palju teavet, siis on autor siia kokku kogunud teadaoleva info ja see pole üldsegi nii huvitav kui hilisemad peatükid, kus ka inimesed mängu tulevad. Tegelikult ulatub Londoni ajalugu muidugi palju kaugemale tagasi, Ackroyd alustab kusagilt neoliitikumist, aga nagu ülesin, see esimene peatükk on veidi ebamäärane ja laialivalguv.

Aga ikkagi - elulugu? Autor kirjutab eessõnas, et kujutlus Londonist kui inimkehast on tabav ja eripärane. Ta räägib "Londoni soojast tuksuvast südamest", linna kõrvaltänavad meenutavad ahtaid sooni ja selle pargid on nagu kopsud. Linnasügise udus ja vihmas näivad läikiv sillutis ja vanade kujade munakivid otsekui veritsevat. Tuletõrjepumpade voolikud purskavad vett nagu läbilõigatud arterid verd. Linn on lihalik ja ablas, ta manustab ja väljutab, teda hoiab liikvel igikestev ahnus ja himu. Igal juhul peame suhtuma Londonisse kui inimkujusse, mis järgib oma elu- ja kasvamise seadusi, ütleb Ackroyd. Ja niimoodi juhatabki ta lugeja sellesse linna.

Ta jälgib laias laastus kronoloogilist järjestust, niipalju, et alustab muinasajast ja lõpetab kusagil eelmise sajandi lõpus, aga tegelikult ei allu London aja lineaarsele kulgemisele ja nii vaatleb ta pigem nähtusi ja kõrvutab neid nii, nagu sobivam tundub.

Raamatust kooruvad välja järgmised märksõnad: linn, mis rajaneb rahal ja võimul,  linn kui teater, London kui suur võrdustaja, London kui vangla, linn, mis teeb haigeks, hulluks ja tapab, linn, mis suunab ise selle elanike tahet ja tegemisi, London kui vaeste ja heidikute linn, London kui kommertsi ja äriajamise linn.

Nii nagu teisedki Briti saarte ajaloost kirjutavad autorid ei saa ka Ackroyd üle ega ümber kuritegevusest, vanglatest, hukkamistest. Jääb mulje, nagu oleks Londonis aastasadu elanud vaid kurjategijad. Ja kohe nende järel tulevad vaesed. Aga kuhu jäid rikkad ja aristokraadid? Neist kirjutab Ackroyd vaid möödaminnes, Londoni peategelased on ikkagi selle põhjakiht - hulgused, vaesed ja haiged, kes elasid aastasadu uskumatult kohutavates tingimustes. Linnas, mis rajanes võimul ja rahal, olid rahatud ja võimutud iseäranis allasurutud. Aga kas linn saab oma ilme elanikelt - või matkivad elanikud linna olusid?

Seda küsimust esitab Ackroyd mitmel korral - kas elanikud mõjutavad linna või on see vastupidi? Piirkonnad, mis olid vaesed viissada aastat tagasi, on vaesed ka praegu. Clerkenwell Green on piirkond, kust on regulaarsete ajavahemike tagant saanud alguse mässud ja protestid alates sellest, kui Wat Tyler 1381. aastal sealse kloostri põlema pani kuni 19. sajandi rahutusteni. Vahepeal toimetasid seal Lenin ja teised põrandaalused. Võib-olla on see kõik kokkusattumus, et ka 19. sajandi rahutused toimusid samas ümbruskonnas. Aga võib-olla mitte. Ackroyd küsib, et kui on tõepoolest olemas selline asi nagu elu või kogemuse järjepidevus, siis kas see on seotud piirkonna tegeliku topograafiaga? Kas on liiga julge arvata, et tänavatelt ja põikudelt endilt lähtuvad mingid tegevused ja pärimusmustrid? Igal juhul on olemas tõestusmaterjali läbi sajandite kestnud järjepidevusele, nii et Londoni tänavatel ilmneb kindel saatusetee või muster.

Linna ärilist olemust näitab muuhulgas järgmine juhtum: 1940. aasta 29. detsembri lauspommitamisel hävitati palju ajaloolisi hooneid, peaaegu kolmandik Cityst muutus tuhaks ja kildudeks. Seevastu uuemad äritänavad said suhteliselt vähe viga ning kõik tähtsad rahandusasutused jäid sootuks puutumata. Linna kaitsevaimud turvasid Inglise Panka ja börsi otsekui linna sümbolid greifid, kes valvavad kiivalt oma varandust.

Lõpuks jääb London ikkagi tabamatuks ja hõlmamatuks. Ta on lihtsalt liiga suur, nii ajaloos tagasi vaadates kui ka geograafiliselt ulatuselt. Mul ei tekkinud lugemise ajal tahtmist oma silmaga kõiki kirjeldatud paiku üle vaatama sõita, aga mulle meeldis viibida selles maailmas, mille Ackroyd oma raamatus lõi. Selles oli lumma ja põnevust, kuigi see oli ka võõras, kuid ehk just seetõttu nii kaasahaarav.

Tõlkinud Kalev Lattik

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Teised kirjutavad:
Kruusatee
Mis loeb?

2015. aasta kokkuvõte

Proovisin seekord teha oma mullu loetud raamatutest top kümmet. Ma tunnen sellisel juhul alati, et olen kellelegi liiga teinud. Ma ju ometi lugesin sind ja hoidsin käes ja ehk ka silitasin selga ja nüüd ei mahu sa isegi top kümne sekka. Kümmet ei saanud kuidagi, tuleb leppida top 15ga. Ja järjekorda ma neid ei pane, sest see oleks hoopiski võimatu ülesanne, esitan lugemise järjekorras. Kuidas sa reastad nii erinevaid teoseid?

Carl Mothander "Kulinaarsed vested"
Ajaloo- ja toidusõpradele on need sada aastat tagasi kirjutatud vested tõeliseks maiuspalaks.

Neil Gaiman "Trigger Warning"
Gaiman võiks telefoniraamatu kirjutada ja ma loeksin seda ikkagi huviga. Ta kohe oskab.

Jaan Kaplinski "Jutte"
Kaplinski jutukogu hääduse määrasid ära tema Tartu-lapsepõlve lood, mis annavad imeliselt edasi lõhnu ja värve ja tunnet. Nagu oleks ise seal koos autoriga. Kõik Mikita-armastajad - "Eestlaste esoteerilisest ajaloost" on kohustuslik lisandus.

Poul Anderson "Kõrge ristiretk"
Selle aasta parim meelelahutus!

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"
Mitmekihiline lugu kahest õest ja keelatud armastusest. Kaasaegne "romaan romaanis", kus "Pime palgamõrvar" on ulmeromaan, mida üks tegelane räägib teisele ja kus alles lõpuks selgub, kui keeruliselt on autor lõngad omavahel kokku põiminud.

Jelena Skulskaja "Marmorluik"
Tegelikult mulle see teos ei meeldinud, aga ta on kirjutatud nii valusalt ja ilusalt.

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool"
Üllatus oma raamaturiiulist. Bednarz käis koos televisiooni võttegrupiga Siberis ja annab väga huvitava ülevaate nii teekonnast endast kui ka nende teele jäänud kohtade ajaloost ja kultuurist.

Wilkie Collins "Woman in White"
See klassikaline teos kõlbab vabalt lugeda ka tänapäeval. On põnevust ja salapära, suurt armastust, kaunid naised ja paar kuripaha.

Olavi Ruitlane "Vee peal"
Vee pealt saab kala. Igal kalal on oma iseloom ja välimus. Nagu ka igal Võru agulielanikul, keda raamatus portreteeritakse. Soe ja positiivne lapsepõlveromaan.

Jan Guillou "Ristisõdade triloogia"
See on kolmeosaline laia haardega ajalooline seiklusromaan, kust ei puudu vaprad teod, üllad sõjamehed, reeturlikud vaenlased ja kõikevõitev armastus.

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
Muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Hästi kirjutatud ja huvitav, samas rangelt teaduspõhine raamat ettenägematusest.

Ruth Reichl "Tender at the Bone" ja "Comfort me With Apples"
Veel midagi toidu(raamatu)sõpradele. Esimeses raamatus räägib Reichl oma lapsepõlvest ja kujunemisest 50ndate New Yorgis. Teises aga kajastab ülikooliaega, abiellumist, elu kommuunis, kõike seda, mis tegi temast toiduspetsi. Ikka läbi toidu.

Mihhail Bulgakov "Saatanlik lugu. Saatuslikud munad. Koera süda"
Teate, ma ei oska Bulgakovi kohta midagi asjalikku kirjutada. Aga no lugege, on ikka küll saatanlikud lood.

Lewis Pugh "21 Yaks and a Speedo"
Raamat sellest, kuidas saavutada saavutamatut. Kuidas ennast ületada, leida motivatsiooni ja asjad ära teha. Lewis Pugh ei ole mingi guru, kes tarku mõtteid laotab, ta on need asjad ise läbi elanud ja oskab läbi omaenda õppetundide ka teistega jagada. Inspireeriv!

Wilkie Collins "Woman in White"

Wilkie Collinsi "Woman in White" (Naine valges) näol on tegemist uuendusliku teosega. See oli esimene, mis kasutas sellisel viisil mitut vaatepunkti, kus tegevust anti edasi ainult läbi kellegi otsese jutustuse või kirja. Ehk ei mingit jumalikku jutustajat. Me ei tea midagi sellest, mida mõni tegelane pole pealt näinud või kuulnud. Omal ajal liigitati see nn sensatsiooniliste romaanide hulka, mis nagu paljud romaanid tol ajal, ilmusid esmalt ajalehesabades. Kui seal müük hästi läks, siis ilmus teos hiljem ka eraldi raamatuna. Selline ilmumisviis tagab, et iga peatüki lõpus on cliffhanger, mis omakorda teeb jutu üsnagi põnevaks.

Kui teos esimest korda raamatuna ilmus, palus autor potentsiaalsetel arvustajatel mitte avaldada midagi teose sisust, kuna see rikuks lugeja jaoks süžee müstilistest keerdkäikudest ja pööretest saadava naudingu. Niisiis, seda ma ei tee. Praeguse aja lugejale teos enam kuigi sensatsiooniline ei ole, abielurikkumine, pettused ja abieluvälised lapsed ei pane praegusel ajal enam kellelgi kulmu kerkima. Samas võivad praegust lugejat natuke tüüdata pikad kirjeldused, kui asi juba ammu selge, aga tegelane ikka heietab. Või kõik need moraalinõuded ja seisustevahed, mis viktoriaanlikul ajal nii tähtsad olid, aga nüüd lugejat vaid vihastavad. Collinsit võib pidada naiste õiguste kaitsjaks, sest selle teosega üritas ta näidata, kui kaitsetu oli tol ajal abielus naine oma mehe kuritarvituste eest.

Ingliskeelse e-raamatu (internetist tasuta saadaval) on toimetanud grupp entusiaste, kes on lisaks põhjalikule eessõnale ka hulga sõna- ja kontekstiseletusi ära toonud. Mis 1860. aastal ilmunud romaani puhul on enam kui tarvilikud. Ka ingliskeelsele lugejale, rääkimata siis teistele. Näiteks sain teada, et fly ei ole mitte kärbes, vaid teatud sorti kaarik.

If I only had the privileges of a man, I would order out Sir Percival's best horse instantly, and tear away on a nigh-gallop, eastward, to meet the rising sun - a long, hard, heavy, ceaseless gallop of hours and hours, like the famous highwayman's ride to York. Being, however, nothing but a woman, condemned to patience, propriety, and petticoats, for life, I must respect the housekeeper's opinions, and try to compose myself in some feeble and feminine way.

Okas ja Käbi "Armastus ja Tuneesia"

Mul on nõrkus ilusate raamatute vastu. Okas ja Käbi "Armastus ja Tuneesia" on väga ilus raamat. Suurepärasel paberil ja kenasti küljendatud (kujundas Andres Tali).

Üks pool teosest on Käbi Laretei novell "Tuneesia". Pean tunnistama, et sellest oli raske aru saada. Kuna novell koosnes erinevatest fragmentidest ja pildikestest, ei saanud ma alati aru, kus ja millal tegevus parajasti toimus, sest autor liigub ajas vabalt edasi-tagasi ja kas tegevus toimus millagi tema nooruses või hiljem ja vahepeal ka kaasajas (ehk kirjutamise ajal) ja kõik see jäi segaseks. Teisalt ei vähenda see novelli võlu - mis seisnebki nende pildikeste poeetilisuses, erootilisuses, napis keeles.

Teine pool raamatust on aga Evald Okase impressioonid, need on samuti erootilised ja ootamatud (minu kui kunstikauge isiku jaoks igatahes). Kokku on sellest kahest osast saanud kaunis teos, need sobivad omavahel kokku ja täiendavad teineteist.

Teised kirjutavad:
Sehkendaja
Sirp

Pudinaid 6

Väikesed kokkuvõtted mullu loetud raamatutest. Eelmine aasta ei olnud lugemise mõttes kuigi produktiivne ja blogi kirjutamise mõttes veelgi vähem. Püüan nüüd vähemalt tagantjärele midagi kirja saada. Kuna aasta tagasi loetust on mõnel juhul alles jäänud vaid ähmased tundekillud, mälestus rõõmust või arusaamatusest, sõrmeotstesse jäänud tunne raamatu lehtede pööramise aistingust (jah, paberraamatul on siin väga selge eelis - me ei ole vaid silmadega, vaid kogu kehaga), ka mälupilt endast koos selle raamatuga diivani pealt tõustes, või "näe, seda ma ei teadnudki veel"-tundest või "äkki järgmine lugu ütleb ometi midagi"-tundest, siis palun antagu mulle need üldistused ja laialivalguvad mõttekillud andeks.

Piret Mäeniit "Loomaaia jäljerajad"
Kui teid huvitavad loomad ja Tallinna loomaaed, siis siit raamatust saab mõlema kohta palju teada. Eelkõige on see Tallinna loomaaia loomise ja olemise lugu, koos kõigi selle elanike, asukate ja läbiastujatega. Portreteeritakse olulisemaid juhte, nende seas kõige pikemalt Karoly Sterni ja Mati Kaalu. Mööda ei pääse muidugi ka kõige tähtsamast - loomadest. Informatiivne ja huvitav. Seda ei saa päris võrrelda nt Turovski kirjutatud loomaaiaraamatutega, sest siin on rohkem fakte ja ajalugu ja statistikat. Aga kui tegemist on loomadega, siis jagub nii naljakaid kui muhedaid kui kurbi juhtumusi küllaga.

Bruno Schultz "Kaneelipoed"
Selline novellikogu, mis nõuab arenenud maitset. Vist. Vajab sisseelamist. Loed ja ühel hetkel hakkab nagu looma, et siis järgmisel leheküljel taas arusaamatusse vajuda. Tutvustus ütleb, et „Kaneelipoed“ on justkui romaan novellides, tegevuspaigaks mütologiseeritud ja paisutatud reaalsus, kujuteldav fantastiline linn, mis meenutab mitmeti autori kodulinna Drohobyczi. Peategelane liigub ringi linnas, mis muudab kuju, kus tegelased ilmuvad ja kaovad ja muunduvad. Aga mitte nii, nagu mõnes ulmeromaanis, vaid nagu unenäos - ümbritseva muutumine ei pane kedagi imestama, see lihtsalt on nii ja sellega tuleb kohaneda.

Dino Buzzati "Koer, kes oli näinud Jumalat"
Erinevalt Bruno Schultzist on siinsed novellid vähem ekspressiivsed, tegelikult üldse mitte, kuid ka siin on olemas oma koht üleloomulikul. Eelkõige niminovellis, mis suurepäraselt annab edasi inimsoo väiklust ja kartusi ja ebausklikkust. Tore lugemine oli.

Kristiina Ehin
Kõik algas sellest, et "Naised köögis" avaldasid suurepärase plaadi ja andsid vaimustavaid kontserte. Siin on kokku saanud üksteist täiendavad muusikud ja tulemuseks on midagi liigutavat ja kaunist. Ja kelmikat. Paljud laulud on tehtud Kristiina Ehini tekstidele ja ma tahtsin neid veel. Lugesin nelja luulekogu - "Kaitseala", "Simunapäev", "Emapuhkus" ja "Viimane monogaamlane". Viimane koosneb kahest osast - ühes raamatus on Luuletused ja teises Jutud. Kuigi võiks arvata, et jutte on lihtsam lugeda, siis seekord nii ei läinud. Tegemist on sürrealistlike lühikeste jutukestega ja mul on taolistega alati raskusi olnud (viimati näiteks Jelena Skulskaja puhul). Luuletusi oli lihtsam lugeda. "Kaitseala" oli nagu päevik - luuletused vaheldumisi päevikukatketega, mille autor kirjutas üksi Mohni saarel elades. Ja jällegi läks mul luuletustega nii, nagu alati - lugedes libistad silmad üle ridade ja ajju jõuavad vaid fragmendid. Sama luuletust kuulates on elamus hoopis teistsugune - siis on rõhud ja pausid kõik õigel kohal. 

Tove Jansson "Muumitroll"

No mis ma ikka "Muumitrolli" kohta kirjutan. Võtsin selle ette, kuna raamat oli ilmunud minu sünniaastal ja ma vahepeal mõtlesin, et proovin ka ühest Reading Challengist osa võtta, kus oli vaja lugeda teost, mis on ilmunud sinu sünniaastal. Aga tegelikult ei ole Muumitrolli lugemiseks ühtegi ettekäänet vaja, see on raamat, mida võib igal ajal ja igas asendis lugeda. Kui lapsena mulle "Muumipapa ja meri" eriti ei meeldinud ja ma selle tihtipeale vahele jätsin (lemmik oli "Muumipapa memuaarid"), siis täiskasvanuna on sellel üsnagi teistsugune maik juures. 

Kui te ei ole mõnda aega Muumitrolle lugenud, siis võtke ette. Alustuseks võib ka kuulata: Katkend VAT-teatri esituses. 

Veel katkeid: Raamat ja Kuu

Siin on BrainPickingsi artiklid Tove Janssonist ja Muumitrollidest (inglise keeles), väga kosutav lugemine. 

Jaan Tootsen (koostaja) "Eesti mõttemaastikud. Ööülikooli loengud"

Neid loenguid saab internetist ka kuulata, aga raamatuna on nad peale kuulamise ka ilusad vaadata. Tekstile lisaks on siin ka fotod ja joonistused. Ja ikkagi on nii, et kuulamine ja lugemine on kaks ise aistingut. Kuigi olen siit mõnda loengut juba mitu korda kuulanud, leidsin ülelugemisel ikka veel midagi uut ja teistsugust, mille üle järele mõelda. Siin on Fred Jüssi, Valdur Mikita, Kristiina Ehin, Sven Grünberg, Toomas Paul, Indrek Neivelt, Kalev Rajangu ja Peeter Laurits. Kõik eriilmelised ja niimoodi kokku panduna täiendavad üksteist.

Theodor Kallifatides "Uus maa minu akna taga"
Kreeklane Kallifatides emigreerus Rootsi 70ndatel. Ta õppis ära rootsi keele, võttis roosi naise ja kasvatas oma lapsed rootslasteks. Ta hakkas rootsi kirjanikuks. Ja ometi tunneb ta, et on võõras, et teda ei võeta omaks.
Esimene pool raamatust ma ei saanud üldse aru, millest ta kirjutab. Loed sõnu ja lauseid, aga mõttest aru ei saa. Kallifatidese hingevaevad ei suhtestu minu eluga mitte kuidagi. Kuigi ma võiksin ju ka paralleele leida - olen samuti elanud võõramaalasena Rootsis ja tean küll, kuidas rootslased meiesugustesse suhtuvad. Ometi ei leidnud ma endal ja Kallifatidesel mitte kui mitte midagi ühist. Raamatu teise poolega läks nagu paremini - kas siis hakkasin autori mõtetega harjuma või kirjutas ta seal midagi teisiti. 

Klaus Bednarz "Päikesest ida pool. Baikali järvest Alaskani"
Ei osanudki sellest raamatust nii palju oodata. Autoriks on sakslasest ajakirjanik, kes tahab teha filmi Siberi põlisrahvastest ja saada kinnitust hüpoteesile, et Ameerika põliselanikud liikusid kunagi Siberist üle Beringi maakitsuse Ameerikasse. Reis toimus 2001 ja raamat on kirjutatud kohe pärast seda. Praeguseks on kõnealune hüpotees juba üsna kindlalt juurdunud. Selleks reisib rahvusvaheline filmitrupp läbi Siberi, kus puutub kokku Venemaa vaese tegelikkusega, aga ka hingematva suuruse ja iluga, parmudest ja kihulastest rääkimata. Siberist sõidetakse Alaskale, kus kohtutakse nii inuitide kui ka indiaanlastega. Seal on huvitav kogukond õigeusklikke indiaanlasi, kelle surnuaial õigeusu ristid on täieõiguslikult kõrvuti indiaani hingemajakestega.
Bednarz kirjutab ka külastatud paikade ajaloost ja vaatleb kogu põlisrahvaste teemat natuke laiemalt, mis on väga huvitav. 

Stephan Bartels, Till Raether "Mida mehed tunnevad?"
Kui saate, ärge lugege. Autorid ütlevad sissejuhatuses, et nad kasutavad oma näidete paremini illustreerimiseks stereotüüpe ja klišeesid neid groteskseks edasi arendades. Tegelikkuses aga lasevad nad nendelsamadel klišeedel liugu. Näited, mis nad toovad, on stereotüüpsed - naine on ikka koristamis- ja hügieenihull, naine tahab kogu aeg rääkida (muidugi tunnetest) ja üleüldse tahab naine elada täiuslikku elu.
Mees aga vaatab jalgpalli (jalgpallile on pühendatud eraldi peatükk), armastab rämpstoitu, ei söö puuvilju ja otse loomulikult ei räägi ... tunnetest.
Ainuke, mis autoreid veidike rehabiliteerib, on viimane peatükk, kus nad toovad mõned nõuanded meestega suhtlemiseks - need on üsnagi mõistlikud. Aga tegelikult on raamatut üsnagi naljakas lugeda, kui sellest liiga palju ei oota. 

Stefan Klein "Kas kõik on juhus?"
On irooniline, et samas sarjas ilmusid nii Luule Viilma esoteerilised õpetused, numeroloogia käsiraamat ja muu taoline kui ka rangelt teaduspõhist lähenemist pooldav Klein. Muide, ma lugesin sarjas ilmunud Luule Viilma "Ellujäämise õpetuse" ka läbi. Ja ma tõesti proovisin mõnda tema soovitust, aga tundub, et selle jaoks on midagi enamat tarvis.

Lühike vastus pealkirjale: muidugi on kõik juhus. Inimesed vaid armastavad tähendust omistada asjadele, millest nad päris hästi aru ei saa. Meie aju on juba niimoodi loodud ja evolutsioon sellele kaasa aidanud. Muuhulgas saab siit teada, et laste kasvatamisel on vanemate käitumisel lapse arengule üsna väike mõju. Mis võib lapsevanematele olla nii vabastav kui ka ärritav teadmine. Hästi kirjutatud ja huvitav teos, nagu öeldud, ka rangelt teaduspõhine. Ehk kõik Kleini toodud väited on kenasti teadusuuringutega ära põhjendatud. 

O. Henry "100 valitud novelli". Esimene, teine ja kolmas raamat

O. Henry novellid on tore suvelugemine, kui ainult tõlkija ja toimetaja natuke põhjalikumalt oma tööd oleksid teinud. Nii mõnigi lause jääb natuke ebaselgeks, tuleb see siis sellest, et O. Henry kirjutas oma aja lugejatele ja meie lihtsalt ei tea, mida ta ühe või teise märkuse või viitega öelda tahtis, või siis ei olnud tõlge piisavalt tasemel. Tegelikult see just üleliia ei häiri, sest nagu ma ütlesin, on tegemist mõnusa suvelugemisega. Aga siis jõudsin lauseni, kus kõrtsis olid laual pipar, sool ja aastaajad. Ei tõlkija, toimetaja ega korrektor ei peatunud sellel kohal ega mõelnud: huvitav, mida teevad aastaajad New Yorgi kõrtsi laua peal?

Enamasti on peategelasteks väikest sorti kelmid, kes igasuguste nutikate võtete abil teisi vähem nutikaid rahast lagedaks teevad. Mõnikord juhtub ka nii, et see teine osutub kavalamaks. Humoorikad lood, kahesõnaga. O. Henry kirjutab lihtsatest inimestest ja tema lugudel on alati pöördeline lõpp. Mida neist novellidest veel leiab, on saja aasta tagune Ameerika õhkkond, kombed ja tavad. Selline väike ekskurss minevikku.

Selgub, et kokku on O. Henry novellikogumikke kuus, ilmselt on hiljem juurde tõlgitud. Ma ei tea, kas kuutsadat novelli ühelt kirjanikult enam valituteks saab nimetada. Palju neid üks inimene elu jooksul üldse kirjutada jõuab? Uurisin järele - internet ütleb, et ta kirjutas ligemale 600 juttu. Nii-nii. 

Tõlkinud Ruth Vestel

Teised kirjutavad:

Jüri Ehlvest on kirjutanud üsnagi kriitilise, kuid see-eest vägagi nauditava arvustuse teisele raamatule. Tema kõrval on see siin umbes nagu O. Henry tõlge Ehlvesti kõrval ;)

Ekspress

Neil Gaiman "Trigger Warning"

"Trigger Warning: Short Fictions and Disturbances" on Neil Gaimani järjekordne lühijuttude kogumik. Enamik jutte on varem avaldatud, aga rosinaks on täesti uus ""Ameerika jumalate" lugu. Siin on kaks muinasjutu taasloomet, austusavaldusi teistele autoritele, nagu Ray Bradbury, Arthur Conan Doyle, Arthur C. Clarke ja David Bowie. Viimast saab lugeda siin. Mõned luuletused, mille kohta ta ise ütleb, et need tulevad pealekauba (sa ei maksnud nende luuletuste eest, seega ära porise, et sa luulet ei loe. Proovi hoopis). Hea kombena jätkab Gaiman ka selles raamatus iga jutu lühitutvustustega - kuidas mõte tuli, miks ja milleks ja nõnda edasi. Tundub, et see kogumik on lühem kui tema eelmised - Fragile Things ja Smoke and Mirrors, kuigi kokku siiski 23 lugu. 

Siin on üsna õudne õuduslugu (Click-Clack the Rattlebag) ja natuke vähem selgelt õudsed lood, üks Doktor Who lugu (Nothing O'Clock). Ma ei tea viimasest üldse mitte midagi, aga lugu mõjus häirivalt, et mitte öelda, oli ka õudne, kuigi mitte nii otsesel moel, kui mõni teine. Siin on ära trükitud ka Calendar of Tales, mis oli Gaimani internetiprojekt.

Ma tooks esile "The Truth is a Cave in The Black Mountains" - see on tõeliselt tume lugu armastusest, vihkamisest ja kättemaksust. Lugu on ilmunud ka eraldi raamatuna koos illustratsioonidega, mida ma ükspäev Apollos lugemas käisin. Soovitan teil sama teha, kui raamat just praeguseks ära ostetud ei ole. Samamoodi on eraldi ilmunud "The Sleeper and the Spindle", millel on imeilus kuldne kaas ja suurepärased illustratsioonid. Tegemist on "Okasroosikese" muinasjutu ümberjutustusega, mis on ääretult originaalne ja võiks isegi öelda, et feministlik.

Nagu ikka lühijuttude puhul - ühele meeldib üks ja teisele teine lugu, aga kokkuvõttes leiab igaüks omale midagi. 

Teised kirjutavad:

The Guardian

Tor.com