Mul on alati spiooniraamatutega raskusi olnud, mitte et ma neid eriti palju oleksin üldse lugenud. Olen sunnitud tunnistama, et spiooninduse peened finessid jäävad minu jaoks tabamatuteks ja ka siis, kui keegi selgitab, miks keegi käitus nagu ta käitus ja milles asja iva oli, ei saa ma tihtipeale mitte midagi aru. "Euroopa sügis" ei olnud selles mõttes teistmoodi, et igasugused vihjed ja märkused, mis olid edasi antud kui täiesti enesestmõistetavad, jooksid mul lihtsalt mööda külgi alla.
Lõpplahenduses olin pisut pettunud. Paralleelreaalsuse sissetoomine irdus kuidagi teose senisest teemast. Kuigi lahenduseni jõudmine oli tõtt-öelda päris põnev. Minu meelest oleks võinud lõpuni jätkata spioonimängude rida.
Vahepealne isa ja venna liin Lahemaal aga ei mänginud lõpus enam mingit rolli ja tundus, et oli vaid mahutäiteks lisatud. Kuigi see osa oli minu jaoks vast kõige kaasahaaravam. Sest tervikuna "Euroopa sügis" mind üleliia kaasa haarata ei suutnud. Üks põhjus, nagu juba mainisin, et ma ei saanud keerukatest keerdkäikudest aru, teiseks ei olnud Ruudi ka just selline kangelane, kelle käekäik eriti korda läheks. Ja milleks oli vaja Leod tappa? Ainult hoiatuseks? Mina küll aru ei saanud.
Kui veel teose ajastust rääkida, siis tundus see kuidagi vale olevat. 50 aasta pärast on elu-olu enam-vähem samasugune kui praegu. Kus on isesõitvad autod? Nutiprillid? Kiibid naha all? Ruudi vanem vend toksib vaevaliselt kahe näpuga lauaarvutil - kui praeguse aja lapsed enam-vähem sünnivad klaviatuur pihus. Ehk seletab pisut, et sajandi algul käis üle maailma Xiani gripp, mis suure osa inimkonnast maha niitis ja mis siis ehk pidurdas arengut.
Kui Ruudi õpetaja talle ühe ülesande ajal Rocco Siffredi nimeks paneb, siis on Ruudi häiritud, et talle pornotähe nimi pandi. Tõesti? Sada aastat vana pornonäitleja, kes teda peaks ometi mäletama? Ja kuidas sai Ruudi 21. sajandi teisel poolel olla 30-aastane, kui tema lapsepõlves "oli riik veel Nõukogude okupatsioonist uimane". Kaua see Eesti siis uimane oli? 60 aastat?
Kui nüüd veidike järele mõelda, siis ulme (ja tegelikult igasuguse žanrikirjanduse puhul) puhul on nii, et selle konkreetse maailma raames peab kõik olema usutav. Nii võtta, siis Hutchinsoni tulevikumaailmas toimusid asjad vastavalt tema loodud maailmale. Et see erineb minu või kellegi teise tulevikumaailmast, on ilmselt paratamatu. Lähituleviku kohta on enamikul oma maailm juba olemas ja siis tundub iga asi, mis sellest irdub, lugejale vale. Autori jaoks on ilmselt ohutum viia oma teos kaugesse tulevikku või täiesti uude väljamõeldud maailma, sest sellisel juhul on palju lihtsam aktsepteerida autori maailmanägemist.
Teiste lugejate arvamusest on silma jäänud, et need lahknevad päris tublisti. Kellele meeldib kokaelu kirjeldus, kes peab seda kõige igavamaks osaks, kellele on huvitav paralleelmaailm, kellele hoopis spioonivõrgustik või poliitika. Kindel on see, et romantilist liini siin teoses ei ole. Mis jällegi on sõltuvalt vaatepunktist nii miinus kui ka pluss. Nii võib ehk järeldada, et sellest teosest võib igaüks endale midagi leida.
NB! Dave Hutchinson tuleb mai lõpus ka Tallinna kirjandusfestivalile!
Tõlkinud Juhan Habicht
Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Varraku "raamatuklubi" arutelu Facebookis
Ulmekirjanduse baas
Loterii
Postimees
Loetu kaja
Laiapea
Digital Nerdland
Mariann
Mis loeb?
Manni lugemisblogi
Tänan Varraku kirjastust raamatu eest
Tõlkinud Juhan Habicht
Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Varraku "raamatuklubi" arutelu Facebookis
Ulmekirjanduse baas
Loterii
Postimees
Loetu kaja
Laiapea
Digital Nerdland
Mariann
Mis loeb?
Manni lugemisblogi
Tänan Varraku kirjastust raamatu eest
Dave Hutchinson käis 2016. aasta mail Head Read kirjandusfestivalil. Mõned ülestähendused.
VastaKustutaMiks on peategelaseks eestlane? Ei mäleta. Hutchinson alustas raamatu kirjutamist juba 16-17 aastat tagasi ja ta tõesti ei mäleta enam, miks ta valis just eestlase. Ilmselt luges kusagilt mingit uudist. Eestis ta varem käinud ei ole, teavet otsis internetist ja raamatukogudest, uuris Lonely Planeti kaarte. Tripadvisor on ka muide väga hea koht, kus teiste maade kohta teavet saab. Inimesed ju kirjutavad sinna oma isklikke elamusi.
Tegemist on spiooniromaani heatahtliku paroodiaga. Ta armastab ise väga spioonilugusid. Seetõttu on teoses ka hulga klišeesid, mille suhtes peategelane on muide väga sarkastiline.
Miks Praha? Värav paralleelmaailma on just seal. Muidugi Kafka.
Trans-Euroopa Raudtee sai esialgu puhtalt naljana sisse pandud, aga nagu ikka, lähevad asjad oma elu elama.
Ruudi perekonnalugu sai sisse pandud selleks, et hoogu maha võtta ja näidata peategelase käitumise motiive. Enne juhtumisi Palmses oli ta üks inimene ja seal toimuv muutis teda, nii et pärast sai ta käituda just nii nagu ta käitus.
Aga ühiskonnakriitikat Hutchinson küll ei kavandanud. Idee oli olemas juba ammu enne praegusi arenguid Euroopas. Ja vahel ta ei julge uudiseid lugeda, sest on hirmutav, kuidas tegelik elu tema raamatut kopeerib.