Kaur Kender "Iseseisvuspäev"

Mõtlesin, et peaksin ka ennast kõiki erutava teemaga kurssi viima ja enne kui Kaur Kenderi ümber keerutatud vaht maha langeb, mõne tema kirjutatud raamatu läbi lugema. "Iseseisvuspäev" oli riiulis ja seega sain täiendada ka oma LOOT nimekirja.

Romaani tegevus toimub 1990ndate algul, kus üleminekuajale kohaselt on kõik võimalused lahti, riiklik kontroll peaaegu olematu, mis kõik loob soodsa pinnase tegutsemiseks igasugu väiksematele ja suurematele sulidele.

Üldiselt paistab lühikese otsingu järel, et noortele lugejatele "Iseseisvuspäev" eriti peale ei lähe. Üks tunnistab otse: "... ma lihtsalt ei suutnud aru saada nii paljudest asjadest selles raamatus - tõenäoliselt sellepärast, et ma ei tea selle aja Eestist suurt midagi."

Leidsin päris huvitava sisukokkuvõtte, kus lugeja oli mumeelest teose lõpust küll valesti aru saanud. Ja paljust muust ka. Näiteks kurdab ta, et ei saanud rootsi keelest aru. Kuigi peategelane oli hoopis Soomes ja rääkis soome keeles. Mina ka ei saanud soome keelest aru. Aga ei viitsinud ka sõnaraamatut (elik google translate'i) otsima minna. Internetist leitu põhjal tundub, et raamat kuulub kohustusliku kirjanduse loetellu. Ehk mis ma tahan öelda - praegusaja noortele on 90-ndate algus, rääkimata Vene kroonust, nii kauge aeg, et see vajab lisaselgitusi. (Ja minusugune lõuna-eestlane soome keele tõlget).

Aga mis mulle selles arvustuses meeldis, oli lugemissoovitus, kus arvustaja arvab, et: "Põhiliselt võiksid lugeda Kaur Kenderi teost “Iseseisvuspäev” noored ja hingelt noorte hulka kuuluvad inimesed. Kindlasti ei soovitaks lugeda “kõrgklassi” daamidel, kuna raamat sisaldab suurel hulgal roppusi."

Tundsin ennast kohe puudutatuna, sest ilmsesti liigitun ka mina “kõrgklassi” daamide hulka. Aga roppused mind kohe üldse ei häirinud. Selles raamatus kindlasti mitte. Praegu mõeldes ei tulegi ühtegi roppust meelde (oot, aga äkki mõistan ma roppuste all midagi muud kui praegusaja noored?). Hoopis see jõmmikultuur häiris. Kender kirjeldab pisisulide elu, nagu see olekski norm ja õige. Peategelase seisukohast muidugi on ka. Selles mõttes oli kõik korras, kirjutamisoskus on Kenderil täiesti olemas ja esikromaani alusel võib noort kirjanikku küll julgustada edasi kirjutama.

Siin on lausa mitu kihti - üks ja kõige esimene on jõmmi vastik mõttemaailm, kus ei ole suurt midagi muud peale raha, viina ja seksi. Nende eluks hädavajalike asjade kättesaamiseks on kõik viisid lubatud - varastamine, kupeldamine, peksmine, tapmine. Aga teine kiht on peategelase mälestused Vene kroonust ja nondest õudsetest üleelamistest johtuvad unenäod. Igasugusel vägivallal on põhjus ja tundub, et siin on vägivalla põhjuseks Nõukogudeaegne süsteem või siis süsteemitus, kus armees toimus sallitud vägivald, vara oli riigi oma ja sellisena peaaegu püha, tegelikult oli aga kõik varastatav ning mustalt kaubeldav.

Kui romaani viimase rea järel lehekülge pöörasin, lugesin pealkirja: "Pilt mülkast, millest me õige napilt välja pääsesime". See oli Kaarel Tarandi järelsõna, kus ta teoses kirjeldatud aega portreteeris. See pealkiri oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Tunne, mis mind valdas viimast lehekülge keerates oligi selline, nagu oleks mülkast välja saanud ja tahaks loetu enda küljest maha raputada.

Õnneks oli raamat üsna lühike. Pean ikka edaspidi rohkem lilledest ja liblikatest lugema.

Teised kirjutavad:
EPL
Ekspress
Lugemiselamus
I Killah
Noore individualisti ...
Yuki lugemispäevik