kolmapäev, 28. juuli 2010
Dorothy L. Sayers "Nebukadnedsar"
Ma ei ole just suurem asi krimikirjanduse austaja, kui Agatha Christie välja jätta. Aga Sayersi lühijutud kulusid kuumal suvepäeval hästi ära. Need ei ole ka klassikalised mõrv-lahendus tüüpi jutud. Mõnes on mõrv vaid kujutlustes ja mõnes saab teoks kogemata. Kõik ikka inimliku rumaluse, hoolimatuse, kadeduse või ahnuse tõttu.
Tõlkinud Kati Murutar
teisipäev, 20. juuli 2010
Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?"
Epp Petrone on kirjutanud dokumentaalse reisiromaani, mida tagakaanel nimetatakse tema seni kõige paremaks teoseks. Selles osas kaasa rääkida ei oska, teisi raamatuid lugenud ei ole, kuid pärast „Kas süda on ümmargune?“ läbilugemist olen nõus, et raamat on siiras, otsekohene ja aus. Autor jutustab siin sellest, kuidas ta kümme aastat tagasi kogu oma senise elu sinnapaika jättis ja karismaatilise hipiga ümber maailma rändama läks. Asjad aga ei läinud üldsegi nii, nagu ta algul plaaninud oli. Taas saab kinnitust tõsiasi, et tegelik elu on palju põnevam kui mis tahes väljamõeldud seebiooper. Need karakterid, keda autor maalib, on lausa uskumatult kummalised. Alates muidugi esimese kõrvaltegelase – Harri Hommikuga, aga ega minategelane isegi on vahel päris kummaline. Tegelikult juba loo alguspunkt – et üks abielus ja korraliku töökohaga naine tahab minna „psühhopaadiga“ üksi ümbermaailmareisile ja selle ka lõpuks teoks teeb ja et tema mees teda sinna laseb, ei tundu just tavapärane. Kuni päris seebiooperliku kohtumiseni Franciga. Nii tuleb endale vahel meelde tuletada, et vähemasti autori enda väitel on see dokumentaalromaan. Ja tahtmatult tekkis võrdlus Olavi Ruitlasega, kes igal pool väidab, et tema „Naine“ on väljamõeldis ja et ta ei räägi seal endast ega oma endisest naisest. Kui Ruitlase puhul vähemalt mina seda uskuda ei suutnud, sest raamatust kumas läbi ärategemissoov, siis Epp Petrone raamatu puhul on olukord teine. Ta ei ürita kellelegi ära teha, kedagi paika panna ega isegi mitte süüdistada. Seda, MIKS Harri Hommik ikkagi nii hirmus inimene on, et kõik Epule temaga suhtlemist lõpetada soovitasid, raamatust välja ei tule. Räägitakse küll tema käitumisest oma naise ja lastega, mis teda muidugi heast küljest ei näita, kuid mida ta Epule siis tegi, jääb selgusetuks. Ümbermaailmareis jäi ära ja lõpuks oli Epp talle 500 eurot võlgu, kuid need seigad iseenesest nii negatiivseks hinnanguks alust ei anna.
Selle raamatu puhul ajas edasi-tagasi hüppamine sobis ja lugemist ei seganud, pigem aitas pinge tekitamisele kaasa. Välja arvatud raamatu lõpuosas, kus Cliffhanger jäi kalju külge liiga pikaks ajaks rippuma. Kuidas läks Harri ja tema poja esimene kohtumine? Selle asemel saab lehekülgede kaupa lugeda Epu siseheitlusi, mis mõnes muus kohas oleksid ehk rohkem kaasamõtlemist pakkunud. Nüüd ootasid vaid, millal ometi eelmine liin jätkub.
Nimetus reisiromaan on mõneti tinglik, sest plaanitud ümbermaailmareis jäi ju ära. Samuti ei toimu tegevus ühes riigis ega isegi mitte samas ajas. Tegelasigi, kes reisivad ja oma lugu jutustavad, on mitu. Pigem on see reis läbi iseenese.
Kogutud lingid
Tänan Petrone Prindi kirjastust mulle raamatu saatmise eest.
neljapäev, 15. juuli 2010
M. C. Beaton "Teenijanna surm" ja "Klatšimoori surm"
M. C. Beaton on Šoti krimikirjanik, kelle humoorikaid raamatuid on tõlgitud juba kahekümnesse keelde. Tegevus toimub Šoti pisikeses mereäärses linnakeses, kus elab pikatoimeline šotlane Hamish Macbeth, kes on kohalik külakonstaabel ja sellega rahul. Muidugi toimuvad seal mõrvad ja Macbeth need lõpuks ka lahendab, hoolimata sellest, et teda kui kohalikku ja kogenematut juurdluse juurde eriti ei oodata.
Selline agathachristielik miljöö, linnake täis igasugu rahvast, kellel kõigil oma saladused varjata. Kohalik konstaabel, keda keegi eriti ärksaks ei pea, toimetab vaikselt ja tasapisi juurdlust. Juuakse liitrite kaupa teed ja öeldakse üksteisele ja üksteise kohta inetusi. Kuigi tegevus toimub nüüdisajal, jälgitakse ikka veel seisusevahesid ja riietutakse õhtusöögiks ümber.
Raamatud mõjuvad konstrueerituna, eriti "Klatšimoori surm", seda isegi krimikirjanduse võtmes. Ühtegi karakterit välja ei joonistata, isegi peategelane jääb üsna fragmentaarseks. Peale tema šoti aktsendi, mis erutusseisundis tugevneb, ning asjaolu, et ta armastab koduloomi ja on naiste suhtes natuke saamatu, temast eriti muud teada ei saagi. Teistest tegelastest saab veel vähem aimu. Aga kirjaniku stiil on lihtne - lühilaused ja ei mingeid võõrsõnu, parasjagu huumorit ja irooniat. Lugeda on lihtne ja aeg läheb lennates. Lõpuks tõdesin üllatusega, et päris tore lugemine oli.
Tõlkinud Marja Liidja (Teenijanna surm) ja Mall Pöial (Klatšimoori surm)
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
loterii
Selline agathachristielik miljöö, linnake täis igasugu rahvast, kellel kõigil oma saladused varjata. Kohalik konstaabel, keda keegi eriti ärksaks ei pea, toimetab vaikselt ja tasapisi juurdlust. Juuakse liitrite kaupa teed ja öeldakse üksteisele ja üksteise kohta inetusi. Kuigi tegevus toimub nüüdisajal, jälgitakse ikka veel seisusevahesid ja riietutakse õhtusöögiks ümber.
Raamatud mõjuvad konstrueerituna, eriti "Klatšimoori surm", seda isegi krimikirjanduse võtmes. Ühtegi karakterit välja ei joonistata, isegi peategelane jääb üsna fragmentaarseks. Peale tema šoti aktsendi, mis erutusseisundis tugevneb, ning asjaolu, et ta armastab koduloomi ja on naiste suhtes natuke saamatu, temast eriti muud teada ei saagi. Teistest tegelastest saab veel vähem aimu. Aga kirjaniku stiil on lihtne - lühilaused ja ei mingeid võõrsõnu, parasjagu huumorit ja irooniat. Lugeda on lihtne ja aeg läheb lennates. Lõpuks tõdesin üllatusega, et päris tore lugemine oli.Tõlkinud Marja Liidja (Teenijanna surm) ja Mall Pöial (Klatšimoori surm)
Teised kirjutavad:
Õhtulehe raamatublogi
loterii
kolmapäev, 16. juuni 2010
Ühispuhastus
Varraku raamatublogi algatas ühise raamatulugemise. Raamatuks on Sofi Oksaneni "Puhastus". Iga nädal loeme romaanist ühe osa, millele järgneb arutelu sealsamas blogis. "Meie" tähendab siis muidugi igaühte, kes aga soovib raamatut lugeda ja selle üle arutleda. Mina käisin juba poes ära, sest raamatukogus saaks löögile heal juhul järgmisel sügisel. Ja kuna "Puhastus" mul niikuinii lugemislistis ootel oli, siis muidugi võtan osa!
Loe siit veel!
Loe siit veel!
laupäev, 12. juuni 2010
Mart Juur "101 Eesti popmuusika albumit"
Mart Juure "101 Eesti popmuusika albumit" on nagu šokolaadikarp, kunagi ei tea, mis järgmisena tuleb. Talitsesin oma soovi sisukorda vaadata, nii põnev oli pöörata lehte ja avastada kas vana hea tuttav, esineja, keda vaid nime poolest tead, või keegi, kellest siiani üldse midagi ei arvanud.
Killukesed Eesti muusikaajaloost. Subjektiivne ja isiklik. Raamatus on näiteks kõik viis Kosmikute albumit, aga kus on Metsatöllu "Hiiekoda" või näiteks Jaan Tätte? Kuigi Vaiko Epliku Eliit on esindatud vaid ühe plaadiga, siis ülejäänud kolmest kirjutatakse siiski ka samas artiklis. Andeks antud. Ei, tegelikult ma ei kurda. Võtsin raamatu ette, et lühikesed lood, hea lihtne pooleli jätta. Kuid ei olnud midagi nii lihtne - muudkui aga oli vaja lehte keerata, et vaadata, mis järgmisena tuleb ja siis pidi seda lugema ja nii need tunnid kulusid.
Juure popmuusika sisaldab endas nii rocki, hevi, proget kui jazzi (Hedvig Hanson), suurvorme (Tüür ja In Spe), folki (mida esindavad küll ainult Collage, Kukerpillid ja Mari Kalkun) kuid mitte näiteks estraadi. Ei ole ühtegi Anne Veski, Jaak Joala ega Marju Läniku plaati (Jaak Joala on siiski esindatud plaadil Kolm tenorit). Küll on Tõnis Mägi päris mitme plaadiga. Samas nimetab ta nii neid kui paljusid teisi artiste ja plaate muude tutvustuste juures, nii et tegelikult ei ole siin raamatus mitte 101, vaid palju rohkem plaate. Lisaks tuntud ja tundmatuid seiku muusikute elust ja olust, nõukaaja absurdist, legende, kuid sekka ka korralikku muusikakriitikat. Mart Juur kirjutab kaasaelamisega, nii et hakkadki lõpuks uskuma, et Best B4, 2 Quick Starti ja Vanilla Ninja plaadid on märgilise tähtsusega. Rääkimata huumorist, mida jagub igale poole. Näiteks:
Autori eessõna
Juur räägib ise
Teised kirjutavad:
Sakala
EPL
Õhtulehe raamatublogi
Ekspressi intervjuu
Siim Nestor, Ekspress
loterii
Killukesed Eesti muusikaajaloost. Subjektiivne ja isiklik. Raamatus on näiteks kõik viis Kosmikute albumit, aga kus on Metsatöllu "Hiiekoda" või näiteks Jaan Tätte? Kuigi Vaiko Epliku Eliit on esindatud vaid ühe plaadiga, siis ülejäänud kolmest kirjutatakse siiski ka samas artiklis. Andeks antud. Ei, tegelikult ma ei kurda. Võtsin raamatu ette, et lühikesed lood, hea lihtne pooleli jätta. Kuid ei olnud midagi nii lihtne - muudkui aga oli vaja lehte keerata, et vaadata, mis järgmisena tuleb ja siis pidi seda lugema ja nii need tunnid kulusid.
Juure popmuusika sisaldab endas nii rocki, hevi, proget kui jazzi (Hedvig Hanson), suurvorme (Tüür ja In Spe), folki (mida esindavad küll ainult Collage, Kukerpillid ja Mari Kalkun) kuid mitte näiteks estraadi. Ei ole ühtegi Anne Veski, Jaak Joala ega Marju Läniku plaati (Jaak Joala on siiski esindatud plaadil Kolm tenorit). Küll on Tõnis Mägi päris mitme plaadiga. Samas nimetab ta nii neid kui paljusid teisi artiste ja plaate muude tutvustuste juures, nii et tegelikult ei ole siin raamatus mitte 101, vaid palju rohkem plaate. Lisaks tuntud ja tundmatuid seiku muusikute elust ja olust, nõukaaja absurdist, legende, kuid sekka ka korralikku muusikakriitikat. Mart Juur kirjutab kaasaelamisega, nii et hakkadki lõpuks uskuma, et Best B4, 2 Quick Starti ja Vanilla Ninja plaadid on märgilise tähtsusega. Rääkimata huumorist, mida jagub igale poole. Näiteks:
...Zahiri tormilised laivid, mis lõppesid kiiremini kui teismelise seks. ... Zahiri stiil ja saund - kõrvulukustav ragin, mis sunnib helitehnikuid ametiühingusse astuma ja töökaitsesse helistama. (lk 170)Kaalukauss on kindlalt viltu viimases kümnendis. 1960-80ndatel oli Eesti muusikutel plaadi väljaandmiseks vaja läbida Melodija bürokraatiakoridorid. 90ndatel aga oli meie muusikasaak enam kui kesine. Hovery Coveryt mäletate? Aga Mr. Happymani? Juur igatahes mäletab. Mis aga välja paistab, on see, et Juur on kirjutanud selle raamatu oma eakaaslastele. Lk 32 on juttu Tõnis Mägi ja Muusik Seifi vinüülist "Mäe kaks nõlva", kus Juur kirjutab, et "Kuldaja rock'n'roll" on justkui Lutsu "Kevade", kõik teavad, mis sõnadega ta algab. No ega ikka ei tea küll! Kusagil mainib ta, et see plaat oli olemas igas kodus, kuid on selge, et see käib ainult tema eakaaslaste kohta.
Autori eessõna
Juur räägib ise
Teised kirjutavad:
Sakala
EPL
Õhtulehe raamatublogi
Ekspressi intervjuu
Siim Nestor, Ekspress
loterii
neljapäev, 3. juuni 2010
Denis Diderot ”Fatalist Jacques ja tema isand”
Seda raamatut võib küll julgelt suvelugemiseks pidada. Jacques, kes on Isanda teener, alustab juttu oma armulugudest, mida pidevalt katkestatakse, nii et lugudes saab Isand selgust alles raamatu lõpuks. Nende seiklused ja Jacques'i jutud on nii humoorikad kui filosoofilised. Mõlemat on just parasjagu, et pakkuda meelelahutust, mitte muutuda liiga keeruliseks ja samas ka lubada kaasa mõelda. Aga lugege siit teose avalõiku ja otsustage ise, kas meeldib.
Tõlkinud Kristiina Ross
Teised kirjutavad:
Ekspress
Sirp
Päikesejänku ja sada raamatut
teisipäev, 1. juuni 2010
Pascal Quignard „Ekslevad varjud“
Pascal Quignard raamatust „Ekslevad varjud“ kirjutas Raamatuajakiri Lugu niimoodi, et ma otsustasin, et tahan seda kindlasti lugeda:
"Quignard'i looming ei ole ainult kirjandus. See on samavõrd heliloomimg. "Ekslevad varjud" on sissejuhatus sümfooniasse."
Sõbranna, kes vahepeal raamatut hoidis, teatas küll kahtlevalt, et tema pole nii kummalist raamatut varem lugenudki. Aga et küll sa ise tead.
Alustasin ja... tunne oli nagu Alice’il Kübarseppa kuulates, kus "ometi olid kõik sõnad täiesti tuttavad, aga sellegipoolest ei paistnud lausel olevat mingit mõtet". Ausõna, ma püüdsin aru saada! Kui õhtul raamatu poolelijäänud kohast ette võtsin ja viimaseid lõike üle lugesin, oli tunne, nagu poleks neid kunagi varem näinud. Järelikult ei olnud need kuidagimoodi kohale jõudnud. Nõutus kasvas iga peatükiga, kuni kusagil keskpaigas leidsin lõigu, milles oli minu jaoks mõte. Pärast seda läks juba paremini, hakkasid tekkima mingid seosed ja tekstil tundus olevat sisu ja mõte, millest mina ka aru saan.
Tegin nüüd raamatu suvalisest kohast lahti ja leidsin sealt järgmise:
Tõlkinud Leena Tomasberg
Teised kirjutavad:
Varraku blogi
"Quignard'i looming ei ole ainult kirjandus. See on samavõrd heliloomimg. "Ekslevad varjud" on sissejuhatus sümfooniasse."
Sõbranna, kes vahepeal raamatut hoidis, teatas küll kahtlevalt, et tema pole nii kummalist raamatut varem lugenudki. Aga et küll sa ise tead.
Alustasin ja... tunne oli nagu Alice’il Kübarseppa kuulates, kus "ometi olid kõik sõnad täiesti tuttavad, aga sellegipoolest ei paistnud lausel olevat mingit mõtet". Ausõna, ma püüdsin aru saada! Kui õhtul raamatu poolelijäänud kohast ette võtsin ja viimaseid lõike üle lugesin, oli tunne, nagu poleks neid kunagi varem näinud. Järelikult ei olnud need kuidagimoodi kohale jõudnud. Nõutus kasvas iga peatükiga, kuni kusagil keskpaigas leidsin lõigu, milles oli minu jaoks mõte. Pärast seda läks juba paremini, hakkasid tekkima mingid seosed ja tekstil tundus olevat sisu ja mõte, millest mina ka aru saan.
Teod põlevad. Sugupooled põlevad. Kõik on tuli, kõik on iha. Kõik januneb ersatsi ja selles meelitava surma järele. Kõik on orjalikkus ja uni. Inimteadvus on võrreldav öös süüdatud lambi leegiga. Seda leeki võib kustutada.Tegemist on tõepoolest ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega; mingil hetkel hakkas tunduma, et kogu selles segaduses on mingi süsteem ja et asjad on siiski omavahel seotud.
Sanskriti sõna nirvana tähistab tahikääre, millega kustutatakse leeki või lõigatakse tahti, et see ei suitseks.
See on unenägu, mis teab, et keegi ei näe teda unes.
Piltide ja olematuse vahel on kuristik. Sellest viib üle vaid üks purre. Vaikiv rüütel Lancelot astub mõõgaterast sillal. See on nii ohtlik, et vaid vähesed söandavad seda, ja keegi ei oska öelda, kas ükski seda iial on ületanud (sest ühtki unenägijat ei ole selle unenäo taga, see tähendab, et ükski jumal ei valva kuristiku kohal kõikuvat purret).
Ta paljastab käed ja haarab haljast mõõgaterast.
See on kunst. (lk 54)
Tegin nüüd raamatu suvalisest kohast lahti ja leidsin sealt järgmise:
Me kogesime elu, enne kui päike meie silmi pimestas, ja kuulsime seal midagi, mis ei olnud nähtav ega loetav. (lk 90)See raamat on küll nähtav ja loetav, kuid midagi jääb ometi varju ja ilmub sealt välja vaid iga lugeja enda kujutluspildina. Igaühele omamoodi, mulle tundub. Minu jaoks siis mitte eriti selgelt.
Tõlkinud Leena Tomasberg
Teised kirjutavad:
Varraku blogi
pühapäev, 23. mai 2010
Tõnu Õnnepalu "Paradiis"
Anton Nigov kirjutas "Harjutustes" oma Hiiumaal elatud ajast. Tõnu Õnnepalu jätkab. Kui Harjutustes oli tähelepanu isiksusel, selle kujunemisel ja siseheitlustel, siis Paradiisis tõuseb peategelaseks paik ise. Paradiisi loodus, selle inimesed ja loomad. Jutustus ajast, mis on kadunud ja paigast, mis varsti kaob. Nii tahaks kirjutada, et Õnnepalu on Õnnepalu on Õnnepalu. Keegi teine ei oska kirjutada sedavõrd poeetiliselt isegi nii proosalistest asjadest nagu poest piima toomine või ahjukartulite tegemine. Kuid Paradiis on ka positiivne ja elujaatav! Siin ei ole Õnnepalu nukraid siseheitlusi ja pessimistlikke tõdemusi. On kaunis paik Hiiumaal, selle männid, liivaluited ja tormid ning inimesed kõigi oma vigade ja voorustega. Inimesed on aga kõigest hoolimata ilusad ja head.
Teised kirjutavad:
Teised kirjutavad:
kolmapäev, 19. mai 2010
Neil Gaiman "American Gods"
Lugesin Neil Gaimani raamatut "American Gods" juba mitu kuud tagasi ja inglise keeles. Ajal, mil sõitsin ühistranspordiga. Seega lugesin raamatut nii 10-15 minutiliste lõikude kaupa ja ega see süvenemisele eriti kaasa ei aita. Nüüd sain poolkogemata ka eestikeelse tõlke omanikuks ja pärast loterii poolt saadud inspiratsiooni võtsin eestikeelse versiooni ette. Pean tunnistama, et emakeeles läheb lugemine ikka palju libedamalt. Isegi tõlkija joonealused märkused on abiks. Teist korda üle lugedes on ka näha, kuidas autor igale poole vihjeid sisse poetab. Esmasel lugemisel said paljud asjad mulle alles päris lõpuks selgeks, nüüd näen, et jah, ole vaid mees ja märka, mida autor teksti vahele peidab!Inimesed usuvad, mõtles Shadow. Seda inimesed teevadki. Nad usuvad. Ja siis ei taha nad oma uskumuste ees enam vastutada; nad mõtlevad asju välja, aga ei usalda väljamõeldisi. Inimesed asustavad pimedust: kummituste, jumalate, elektronide ja muinasjuttudega. Inimesed kujutlevad ja inimesed usuvad; ning just see usk, see kivikõva usk sünnitabki asju. (lk 583)Järgnevad seosetud mõtted loetu teemal.
Pean tunnistama, et raamatu algus läks üsna vaevaliselt. Sissejuhatus Ameerika jumalate maailma oli pikk. Paljudele asjadele algul vaid vihjati ja nii mõnigi seos selgus alles raamatu lõpus.
Kui vanal maailmal on oma jumalad kogu aeg olemas olnud, siis kuidas on Ameerikaga? Sinna asusid inimesed elama ju alles tükk aega hiljem. Kas nad võtsid oma jumalad kaasa või leiutasid uuel maal omale uued? Neil Gaiman arvab, et mõlemat.
Jumalad on Ameerikas tõesti olemas. Aga praegusel ajal neid enam ei kummardata ega mäletatagi õieti. Kunagi võtsid ümberasujad nad endaga kaasa, kuid unustasid siis. Vanad jumalad üritavad oma eluga uuel maal hakkama saada nii hästi kui suudavad. Aga kui inimesed oma jumalaid enam meeles ei pea, hääbuvad need. Kunagine Seeba kuninganna töötab prostituudina, Egiptuse jumalad peavad surnukuuri, paljud olelevad niisama kuidagi oma päevi õhtusse. Gaimani jumalad on väga inimeste-sarnased. Niivõrd, et inimene võib nad füüsiliselt tappa, näiteks püstolilasuga. Lisaks peavad vanad jumalad toime tulema uutega - praegusel ajal on Ameerikas jumalateks televisioon, tehnoloogia ja kiirteed. Neid kummardatakse, kui vanad jumalad on peaaegu unustatud.
Millegipärast tuli meelde Joan Osbourne'i laul:
What if God was one of us
Just a slob like one of us
Just a stranger on the bus
Trying to make his way home
Huvitav, kas ta oli "Ameerika jumalaid" lugenud?:)
Kui jumalad võitlevad, siis jääb inimestel üle vaid varju pugeda. See on nii olnud määramatutest aegadest saadik. Sest nende teele ette jäänud inimene lihtsalt hävitatakse. Jumalad vajavad ohvreid.
Lugedes oli mul küsimus, et kui kõik need vanad jumalad on nüüd Ameerikas, siis kuidas on vana maailmaga? Kas need on nüüd ilma jumalateta? Raamatu lõpus saab sellele küsimusele ka vastuse, kuigi oleks võinud ju algusest peale arvata, et jumal ei ole inimene. Jumal saab olla üheaegselt nii siin kui seal.
Gaimani raamatus tegutsevad peamiselt Skandinaavia, Slaavi ja Aafrika jumalad. Mõned on Egiptusest ja Idamaadest, kuid õnneks mitte ühtegi Kreeka või Rooma jumalat. See oleks liiga lihtne ja praeguseks niivõrd läbi- ja ümber- ja ülekirjutatud ala. Mina isiklikult ei taha hetkel ühesti Kreeka jumalast midagi lugeda. Muud ja suuresti tundmatud jumalad on hoopis põnevam aines.
Tõlkinud Tiina Randus
Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Baas
Sven Vabar, Ekspress
Päevik, Lugemispäevik
Nuxxbooks
loterii
Jüri Kallas, EPL
Sex, Drugs and Great Books
loterii 2
Tilda ja Tarakanid
Hyperebaaktiivne
pühapäev, 16. mai 2010
Barbara De Angelis "Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma"

Ma olen oma elus läbi lugenud umbes kuus eneseabiraamatut. Kaks neist olid kräpp ja kolme autoriks Barbara De Angelis. "Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma" tuli minu juurde täpselt õigel ajal, siis kui mul midagi taolist vaja oli.
De Angelis kirjutab oma raamatuid väga isiklikult pinnaselt. Vähemasti rõhutab ta seda alati, sest suurema osa näidetest toob ta oma elust. Vahel tundub küll, et mis elu see küll on, kui nii palju ja kogu aeg midagi suurt ja rasket toimub. Nii et kui lugeja lainepikkus samal tasemel ei võngu, siis pole ka midagi teha - ilmselt tema kirjutised ei sobi.
Mulle istub, et autoriks on naine. Kuigi sellest raamatust võivad kindlasti ka mehed enda jaoks midagi leida ja muidugi on need "saladused" universaalsed, siis ennekõike on see raamat kirjutatud naiselikust vaatepunktist lähtudes. Nii nagu David Deida raamat oli meestele kirjutatud ja nii mõneski kohas tekkisid mul mingid assotsiatsioonid, eriti siis, kui juttu oli armastusest.
Inimene tahab ikka, et keegi talle ütleks, mida teha ja kuidas on õige ja mismoodi erinevatesse asjadesse suhtuma peaks. Mis on õige ja mis vale. Vastused on muidugi igaühe enda sees olemas, aga me ei oska neid sealt üles leida. Mulle meenub, kuidas üks vendadest Urbidest oma kontserdil rääkis, et läks Vigala Sassi juurde sooviga saada vastust. Mispeale Sass vastas, et kui sul on juba küsimus, siis on sul ka vastus olemas. Vastused ei ole alati sellised, mis meile meeldiksid ja siis jätame nad kõrvale ja arvame, et nad on valed. Eneseabiraamatud on lihtsaks võimaluseks saada vastuseid. Aga kui sul tegelikult küsimust ei ole, mida sa siis selle vastusega peale hakkad? Seetõttu igasugu eneseabiraamatud enamasti ei töötagi. Loed ja mõtled, et ahhaa ja ohhoo, mis huvitavad ideed, aga nädal peale raamatu lõpetamist jätkad oma elu ikka täpselt samamoodi kui varem. Hea raamat paneb sind kaugemale mõtlema ja see ei pea üldsegi olema raamat, mis seisab riiulis sildiga "eneseabi".
"Saladused elu kohta, mida sa peaksid teadma" on just selline raamat, mis vastuseid ei anna, küll aga aitab leida küsimused. Ta esitab needsamad lihtsad ideed, mida ma ju tegelikult ammu teadsin, ja kirjutab need lahti. Ning kirjutab niimoodi, et sa usud sellesse, kuigi tema mõttekäike ei ole alati lihtne jälgida. Näiteks kõige esimene saladus: kõik, mida sa õnneks vajad, on olemas sinus eneses. Jah, triviaalne. Aga miskipärast on see midagi, mida peab aeg-ajalt meelde tuletama.
Mingit kuigi praktilist nõu siit ei saa. Küll aga jutustab De Angelis palju mediteerimisest, enese sisse vaatamisest, jumalast (või vaimust, universaalsest jõust või nagu teile meeldib) ja hingedest ja meie elu üldisemast eesmärgist. Kellel mõte hingede rändamisest ja muust taolisest allergiat tekitab, sellel soovitan heaga raamatut kätte mitte võtta. Kuigi minu arvates on see vaid illustratsioon autori universaalsetele mõtetele ja ideedele.
Ühe hinge eesmärk siin maises elus on areneda. See on iga inimese peamine eesmärk. Ja kui me sellesse jamasse ei usu ja hinged kõrvale jätame, ka siis tundub see ühe inimese elule täiesti mõistlik eesmärk, tegelikult.
Mind tabab tavaliselt igasuguste sügavate õpetussõnade lugemisel äratundmine - ma ju tean seda! Enamasti ongi elu põhitõed väga lihtsad, meil ei ole vaid julgust (soovi, tahtmist, pealehakkamist?) neid omaks võtta ja neid uskuda.
Kirjutasin lugemise ajal välja mõned lõigud, mis mulle tol hetkel väga korda läksid.
Et ma andsin ära võimu, andsin ära ka omaenese õnne.
Mitte keegi teine ei röövi sinult su õnne. Sa ise röövid end, pannes oma õnne sõltuma teistest inimestest. Lk 32
Miski ei saa teha sind õnnelikuks sinu loata. Miski ei saa teha sind õnnetuks sinu loata. Lk 36
Hirm ei kao kuhugi. Muutub su suhtumine hirmusse.
Sa saad sellega hakkama! Sul on palju rohkem jõudu, kui sa ise arvad endal olevat. Lk 142
Kui ümbrus näib tuttav, siis teame, et me pole rännanud kuigi kaugele. Ent kui me vaatame ringi ja mõtleme: „Kus pagan ma nüüd olen?“, siis teame, et oleme liikunud edasi väga kiiresti ja oleme sel teel väga edukad. Lk 145
See hetk on alati kõik, mis sul olemas on.
Just nüüd ei ole sa veel homses ja ei ole enam eilses. Sa oled praegu siin ja sa oled vaba selle hetkega tegema seda, mida tahad. Sa võid teha sellest valuhetke. Sa võid teha sellest tänuhetke. Sa võid teha sellest hirmuhetke. Sa võid teha sellest julgusehetke. See, milliseks praegune hetk kujuneb, on sinu ja ainult sinu võimuses. Lk 197
Siin on keegi raamatut põhjalikult refereerinud.
kolmapäev, 12. mai 2010
Alan Bennett "Tema Majesteet lugeja"
Alan Bennetti "Tema Majesteet lugeja" on meeldivalt õhuke ja sama meeldivalt mõnus raamat. Kuhjaga täis peent inglise huumorit. Kõva häälega naerma ei aja, aga muige toob suule kogu aeg. Tõeliselt mõnus koht on kuninganna korraldatud kohtumisõhtu kirjanikega, mille tagajärjel ta otsustas, et "autoritega on tõenäoliselt kõige parem kohtuda siiski nende teoste lehekülgedel ning nad on samavõrd lugeja kujutlusvõime looming kui nende raamatute tegelaskujud. Pealegi näis, et nad ei pidanud nende raamatute lugemist eriliseks teeneks. Pigem olid nemad raamatu kirjutamisega lugejale teene osutanud." (lk 43)
Täna veebist juhuslikult silma jäänud kuninganna Elizabeth II foto tekitas nüüd tahtmise tema kohta natuke rohkem uurida. Kardan, et Briti lugejale annab see raamat siiski rohkem, sest mina ei suhestunud eriti hästi kogu selle etiketi ja tuhandeaastase kuningavõimuga. Tõepoolest, Briti monarh on ülejäänud inimestest midagi täiesti eraldiseisvat ja väga kauget. Või pigem on kuninganna ise kogu ülejäänud maailmast eemal.
Lugemine on anonüümne, jagatud ja ühine. Ja tema, kes oli elanud kogu elu teistest eraldatuna, leidis nüüd, et ta ihkas seda. Nendel lehekülgedel ja nende kaane vahel võis ta jääda tundmatuks. (lk 27)
Mis tunne on elada, kui sul ei ole mitte mingisugust isiklikku elu ega vähimatki privaatsust? Kuninganna hakkab selle üle mõtlema ja teisi inimesi tähele panema alles siis, kui on raamatutest lugenud, kuidas need elavad.
Oh, ja milline lõpp!
Tõlkinud Mart Paberit
Teised kirjutavad:
EPL
Never Judge a Book by its Movie
Õhtulehe raamatublogi
Danzumees
Anonüümsed jutud
Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused
teisipäev, 11. mai 2010
Balti raamatumessil ja kirjandusfestivalil Head Read
1. päev
Tunnike Nokia Kontserdimaja esimesel korrusel. Üks raamat, aga see-eest suurepärane - Inna Gensi "Kodud ja kujutelmad". Ilmumise järel lugesin selle kohta mitut väga positiivset artiklit. Mitu ostumõtet, aga küll jõuab järgnevatel päevadel. Varusin igaks juhuks suure hulga sularaha. Kuulasin, kuidas Jüri Kuuskemaa loeb saksa autori raamatut. Poetry Slam. Päris lahe. Ärajoonud nägudega poeete võis näha mitmeid. Ja see on alles festivali esimene päev!
2. päev
Kuulan Kontserdimaja saalis kolmveerandtunnikese vestlusringi „Suur ja väike ajalugu”, kus räägivad Imbi Paju, Aigi Rahi-Tamm ja Sofka Zinovieff. Vestlust juhib Mart Laar, kes ka ise päris palju jutustab. Päris huvitav on, aga teised asjad ootavad ka. Kuulan „Lambakriminulli”autorit Leonie Swanni, kes räägib saksa keeles, aga õnneks on tõlk päris hea. Saan teada, et kõigepealt oli sõna "lambakriminull", seejärel tuli algus, ning alles pärast mõnda aega kirjutamist selgus, et tegemist on romaaniga. Aga järgmine raamat tuleb juba "lambathriller", mis toimib teistsuguse loogika alusel. No et kogu aeg on pinge üleval ja ei tea, kes järgmisena ära koksatakse. Või ka mitte.
Vahepeal käin kõik korrused läbi ja ostan mitu raamatut. Ei suuda vastu seista ja soetan Mart Juure "101 popmuusika albumit" ja Alan Bennetti "Tema Majesteet lugeja", Vanem Edda juba on riiulis, Völsungite saaga läheb nüüd lisaks. Hea hinnaga saan veel mitu teost - Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest", "450 retsepti kogu maailmast", LR Marta Sillaotsa "Sealtpoolt künniseid" ja Andrei Ivanovi "Minu Taani onuke. Tuhk." Oh, ja ongi kõik?
Õhtu lõpetuseks kuulan, kuidas inBoil loeb oma luulet ja esitab mõned lood. Telki Luulet ja Jazzi kuulama enam minna ei jaksa.
3. päev
Alustan päeva hoopis Kristiine kevadlaadaga, nii et jõuan raamatumessile just kella kolmeks, et kuulata raamatuajakirja Lugu tegijate ja kaasautorite kohtumisi oma lemmikutega. Rain Veetõusme räägib väga põnevalt sellest, mida ulmekirjanduses ei ole. Ulmekirjanduses ei ole näiteks põllumajandust, teiste rasside kunsti ega baktereid ja viirusi, mis maalastest maadeavastajaid võiksid ohustada. Aga see-eest on kõik teised planeedid meie omaga sarnased: seal on alati päike (või kaks) ja kuu, ööpäev sama pikk ja ka suuruselt on need maaga sarnased. Seda kõike saab järeldada asjaolust, et süüakse ikka kolm korda päevas ja minnakse õhtul magama, keegi ei maga keskpäeval.
Vahepeal ostan veel paar raamatut. Kuigi omale olen kõik juba eelmistel päevadel välja valinud, on seekord kaasas tütar, kellega peame maha pika arutelu teemal, kas on vaja osta kõik Videviku osad või mitte. Ei olnud vaja osta. Otsustava hääle annan mina, kuna rahakott on minu käes :) Küll sai ta omale "Emily the Strange'i", sushi valmistamise raamatu ja kaks ingliskeelset raamatut Allectost. Ma ju tegelikult ostaks talle raamatuid heameelega, kui ta neid vaid loeks. Lõpetuseks veeretame Ilmamaa leti juures õnneloosi, millega tütar võidab Mats Traadi "Minge üles mägedele" 1. osa ja mina Uku Masingu "Luule IV". Kuna loos maksis 10 krooni ja Mats Traadi raamat 340, tekkis tahtmine veel vähemalt 10 loosi võtta, sest riiulil paistsid väga korralikud raamatud, aga hoidsime end siiski tagasi. Lisaks nimetas kirjastuse esindaja meid sõbrannadeks, mispeale tütar väheke häiritud oli. Mina muidugi mitte :) Nii et raamatumessile sai väga kena lõpp pandud.
Edasi läksime Vabaduse väljakule Suurt Prõmmi kuulama-vaatama. Pidasime vastu umbes poolteist tundi, siis aga hakkas nii külm, et edasisest loobusime. Mul oli mingi ähmane ettekujutus parkettpõrandaga saalist, kus luuletajad tõsiste nägudega oma luuletusi musta mapi vahelt ette loevad. Elo Viiding täpselt nii ka tegi, aga teised räppisid ja häälitsesid ja kargasid ringi. Ja see, et saksa või islandi keelest midagi aru ei saanud, ei seganud üldse.
Tunnike Nokia Kontserdimaja esimesel korrusel. Üks raamat, aga see-eest suurepärane - Inna Gensi "Kodud ja kujutelmad". Ilmumise järel lugesin selle kohta mitut väga positiivset artiklit. Mitu ostumõtet, aga küll jõuab järgnevatel päevadel. Varusin igaks juhuks suure hulga sularaha. Kuulasin, kuidas Jüri Kuuskemaa loeb saksa autori raamatut. Poetry Slam. Päris lahe. Ärajoonud nägudega poeete võis näha mitmeid. Ja see on alles festivali esimene päev!
2. päev
Kuulan Kontserdimaja saalis kolmveerandtunnikese vestlusringi „Suur ja väike ajalugu”, kus räägivad Imbi Paju, Aigi Rahi-Tamm ja Sofka Zinovieff. Vestlust juhib Mart Laar, kes ka ise päris palju jutustab. Päris huvitav on, aga teised asjad ootavad ka. Kuulan „Lambakriminulli”autorit Leonie Swanni, kes räägib saksa keeles, aga õnneks on tõlk päris hea. Saan teada, et kõigepealt oli sõna "lambakriminull", seejärel tuli algus, ning alles pärast mõnda aega kirjutamist selgus, et tegemist on romaaniga. Aga järgmine raamat tuleb juba "lambathriller", mis toimib teistsuguse loogika alusel. No et kogu aeg on pinge üleval ja ei tea, kes järgmisena ära koksatakse. Või ka mitte.
Vahepeal käin kõik korrused läbi ja ostan mitu raamatut. Ei suuda vastu seista ja soetan Mart Juure "101 popmuusika albumit" ja Alan Bennetti "Tema Majesteet lugeja", Vanem Edda juba on riiulis, Völsungite saaga läheb nüüd lisaks. Hea hinnaga saan veel mitu teost - Haruki Murakami "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest", "450 retsepti kogu maailmast", LR Marta Sillaotsa "Sealtpoolt künniseid" ja Andrei Ivanovi "Minu Taani onuke. Tuhk." Oh, ja ongi kõik?
Õhtu lõpetuseks kuulan, kuidas inBoil loeb oma luulet ja esitab mõned lood. Telki Luulet ja Jazzi kuulama enam minna ei jaksa.
3. päev
Alustan päeva hoopis Kristiine kevadlaadaga, nii et jõuan raamatumessile just kella kolmeks, et kuulata raamatuajakirja Lugu tegijate ja kaasautorite kohtumisi oma lemmikutega. Rain Veetõusme räägib väga põnevalt sellest, mida ulmekirjanduses ei ole. Ulmekirjanduses ei ole näiteks põllumajandust, teiste rasside kunsti ega baktereid ja viirusi, mis maalastest maadeavastajaid võiksid ohustada. Aga see-eest on kõik teised planeedid meie omaga sarnased: seal on alati päike (või kaks) ja kuu, ööpäev sama pikk ja ka suuruselt on need maaga sarnased. Seda kõike saab järeldada asjaolust, et süüakse ikka kolm korda päevas ja minnakse õhtul magama, keegi ei maga keskpäeval.
Vahepeal ostan veel paar raamatut. Kuigi omale olen kõik juba eelmistel päevadel välja valinud, on seekord kaasas tütar, kellega peame maha pika arutelu teemal, kas on vaja osta kõik Videviku osad või mitte. Ei olnud vaja osta. Otsustava hääle annan mina, kuna rahakott on minu käes :) Küll sai ta omale "Emily the Strange'i", sushi valmistamise raamatu ja kaks ingliskeelset raamatut Allectost. Ma ju tegelikult ostaks talle raamatuid heameelega, kui ta neid vaid loeks. Lõpetuseks veeretame Ilmamaa leti juures õnneloosi, millega tütar võidab Mats Traadi "Minge üles mägedele" 1. osa ja mina Uku Masingu "Luule IV". Kuna loos maksis 10 krooni ja Mats Traadi raamat 340, tekkis tahtmine veel vähemalt 10 loosi võtta, sest riiulil paistsid väga korralikud raamatud, aga hoidsime end siiski tagasi. Lisaks nimetas kirjastuse esindaja meid sõbrannadeks, mispeale tütar väheke häiritud oli. Mina muidugi mitte :) Nii et raamatumessile sai väga kena lõpp pandud.
Edasi läksime Vabaduse väljakule Suurt Prõmmi kuulama-vaatama. Pidasime vastu umbes poolteist tundi, siis aga hakkas nii külm, et edasisest loobusime. Mul oli mingi ähmane ettekujutus parkettpõrandaga saalist, kus luuletajad tõsiste nägudega oma luuletusi musta mapi vahelt ette loevad. Elo Viiding täpselt nii ka tegi, aga teised räppisid ja häälitsesid ja kargasid ringi. Ja see, et saksa või islandi keelest midagi aru ei saanud, ei seganud üldse.
reede, 7. mai 2010
Hah! Paika pandud!
«Inimesed, nagu töömesilased, teevad kõiki asju, mis on neil üle pea kasvanud, lootuses paremale tulevikule,» märkis Aleksander Pulver. Nii ostetakse tema sõnul näiteks kokku raamatuid, mida tulevikus lugeda loodetakse, kuid tegelikult ei jõutagi kunagi seda teha.Allikas
esmaspäev, 3. mai 2010
Ene Timmusk "Minu Kanada"
Minu esimene "Minu ..." sarja raamat. Ja minu esimene "töö"! Pean edaspidi ettevaatlikum olema, mida internetis välja hõikan. Kirjastus saatiski mulle lugemiseks ja arvustamiseks raamatu. Ei olnud küll "Minu Eesti", hoopis Ene Timmuski kirjutatud "Minu Kanada". Kuna pole siiani ühtegi teist sarja raamatut lugenud, siis puudub ka igasugune võrdlusmoment ja kas peakski üldse kõike kogu aeg võrdlema? Kuigi tahaks küll.
Kanadaga mul isiklikud kogemused puuduvad, niipalju kui sõbranna seal sugulastel külas käinud on ja sellest natuke jutustanud. Autor teeb ringi ümber Kanada, kirjutab nii selle inimestest, haridussüsteemist kui ka loodusest, aga kõige enam siiski seal elavate eestlaste tegemistest ja olemistest.
Raamatu stiil meenutas kangesti midagi sellist, mida armastatakse kasutada tõlgitud kokaraamatute vahetekstide puhul. Selline pretensioonitu ja emalik. Mis aga lõpuks hakkas tõsiselt häirima, oli õpetamine. Et inimesed peaksid ikka niimoodi käituma ja mitte naamoodi, sest naamoodi ei ole ju ilus. Saan aru autori soovist oma seisukohti avaldada, kuid vahel tuli välja hoopis tädilik targutamine.
Aga muidugi on raamatust tunda, et autor armastab seda maad, kus ta elab, ja neid inimesi, kellega ta koos on. Sest millestki negatiivsest ta ju peaaegu ei kirjuta. Raamatust jäi mulje, et Kanada on üks parimaid riike maailmas, kus elada võiks.
Pärast raamatu lugemist ei tekkinud tunnet, et peaks nüüd kohe kohvrid pakkima ja oma silmaga vaatama sõitma. See pole ka mingi reisiraamat muidugi, autor on Kanadas oma perega juba väga kaua elanud, nii on "Minu Kanada" pigem rahulik sissevaade ühe riigi igapäevasesse olemisse ja muidugi seal elavate eestlaste elulaadi. Mis tekitas pigem sellise koduse tunde ja äratundmisrõõmu.
Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Autori veebikodu
Kanadaga mul isiklikud kogemused puuduvad, niipalju kui sõbranna seal sugulastel külas käinud on ja sellest natuke jutustanud. Autor teeb ringi ümber Kanada, kirjutab nii selle inimestest, haridussüsteemist kui ka loodusest, aga kõige enam siiski seal elavate eestlaste tegemistest ja olemistest.
Raamatu stiil meenutas kangesti midagi sellist, mida armastatakse kasutada tõlgitud kokaraamatute vahetekstide puhul. Selline pretensioonitu ja emalik. Mis aga lõpuks hakkas tõsiselt häirima, oli õpetamine. Et inimesed peaksid ikka niimoodi käituma ja mitte naamoodi, sest naamoodi ei ole ju ilus. Saan aru autori soovist oma seisukohti avaldada, kuid vahel tuli välja hoopis tädilik targutamine.
Aga muidugi on raamatust tunda, et autor armastab seda maad, kus ta elab, ja neid inimesi, kellega ta koos on. Sest millestki negatiivsest ta ju peaaegu ei kirjuta. Raamatust jäi mulje, et Kanada on üks parimaid riike maailmas, kus elada võiks.
"Ah olite õpetaja?" uurib üks keskealine proua Jõekääru lastelaagri perepäeval kaastundliku naeratusega. "Siin on vä-äga raske õpetajaks saada. Ainult parimad saavad meil õpetajaks.""Vanemate" väliseestlaste suhtumine uutesse tulijatesse oli siiski väga tuttav. Olen ka ise elanud "uue väliseestlasena" välismaal ja pean samamoodi nentima, et ega vanad olijad seda hea pilguga ei vaata. Suhtumine "teil on ju nüüd vaba Eesti, mida te tulete siia välismaale!" on täiesti olemas. Aga olemas on ka raamatus hästi välja joonistuv koosolemise ja -tegemise soov, mis eriti paistab silma laste jaoks korraldatavate ürituste puhul. Kui mul poleks last olnud, poleks ma oma "väliseesti" perioodi ajal vist mitte ühegi väliseestlasega suhelnud. Ka pidev võitlus eesti ja inglise keele vahel lastega suhtlemisel tuli väga tuttav ette. Kujutan ette, et välisriigis sündinud laste puhul peab neile emakeele õpetamine ja eriti selle alles hoidmine olema topelt raske.
"Ma ei teagi tegelikult, kas ma just seda ametit siin pidada tahaksin!" vastan hajameelselt.
"Jah, ega teiesugused ei jõua kunagi nii kaugele kui meie!" võtab ta eesti pagulaspõlvkondade analüüsi lühidalt kokku. Nõnda paika panduna ütlen vaid viisakalt "Oli kena kohtuda!"
Pärast raamatu lugemist ei tekkinud tunnet, et peaks nüüd kohe kohvrid pakkima ja oma silmaga vaatama sõitma. See pole ka mingi reisiraamat muidugi, autor on Kanadas oma perega juba väga kaua elanud, nii on "Minu Kanada" pigem rahulik sissevaade ühe riigi igapäevasesse olemisse ja muidugi seal elavate eestlaste elulaadi. Mis tekitas pigem sellise koduse tunde ja äratundmisrõõmu.
Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Autori veebikodu
pühapäev, 2. mai 2010
Neil Gaiman "The Graveyard Book"
Palju on lasteraamatuid, mille kogu tegevus toimub surnuaias? Mille enamik kõrvaltegelasi on surnud ja need, kes ei ole, on kurjategijad? Neil Gaimani "The Graveyard Book" on igasugu ninnu-nännu ilusate, "eakohaste" ja lapsi "mitte traumeerivate" lasteraamatute kõrval kui sõõm värsket õhku. Peategelane on siiski elus. Tema vanemad mõrvati, kui ta oli alles aastane ja üsna kogemata satub ta surnuaeda, kus ta pärat pikka vaidlust omaks võetakse. Ta saab omale uue nime ja uued vanemad. Nobody Owens elab surnuaias üsna harilikku lapse elu, mängib teistega, käib koolis, satub pahandustesse. Aga väljaspool surnuaiamüüre ootab teda mees, kes tappis ta perekonna. Vähesed kokkupuuted eluga väljaspool surnuaeda ei ole kuigi julgustavad, kuid lõpuks on siiski selge, et elus inimene ei saa koos surnutega kogu oma elu mööda saata.
Väga positiivne ja elujaatav raamat. Räägib sellest, mis on elus oluline - armastus ja hoolimine ja sõprus. Julgus riskida ja oma hirmudest võitu saada. Õppimine.
Kuulsin, et raamatu eestindamine juba käib ning et raamatu põhjal valmib varsti ka film.
Absoluutselt ja tungivalt soovitatav igas vanuses inimestele.
Teised kirjutavad:
Vaata, kuidas Neil Gaiman loeb ette terve raamatu
Autori koduleht
Wikipedia
Mareki asjad
Baas
Intervjuu autoriga, New Yorker
Kronotoop
Kuula audioraamatu full cast treilerit (inglise keeles)
Nüüd ka eesti keeles nime all "Kalmisturaamat"
loterii
Blogistaja
Triinu Meres, Reaktor
Raamatuid siit ja sealt
Väga positiivne ja elujaatav raamat. Räägib sellest, mis on elus oluline - armastus ja hoolimine ja sõprus. Julgus riskida ja oma hirmudest võitu saada. Õppimine.
Kuulsin, et raamatu eestindamine juba käib ning et raamatu põhjal valmib varsti ka film.
Absoluutselt ja tungivalt soovitatav igas vanuses inimestele.
Teised kirjutavad:
Vaata, kuidas Neil Gaiman loeb ette terve raamatu
Autori koduleht
Wikipedia
Mareki asjad
Baas
Intervjuu autoriga, New Yorker
Kronotoop
Kuula audioraamatu full cast treilerit (inglise keeles)
Nüüd ka eesti keeles nime all "Kalmisturaamat"
loterii
Blogistaja
Triinu Meres, Reaktor
Raamatuid siit ja sealt
Tellimine:
Postitused (Atom)






