Ene Timmusk "Minu Kanada"

Minu esimene "Minu ..." sarja raamat. Ja minu esimene "töö"! Pean edaspidi ettevaatlikum olema, mida internetis välja hõikan. Kirjastus saatiski mulle lugemiseks ja arvustamiseks raamatu. Ei olnud küll "Minu Eesti", hoopis Ene Timmuski kirjutatud "Minu Kanada". Kuna pole siiani ühtegi teist sarja raamatut lugenud, siis puudub ka igasugune võrdlusmoment ja kas peakski üldse kõike kogu aeg võrdlema? Kuigi tahaks küll.

Kanadaga mul isiklikud kogemused puuduvad, niipalju kui sõbranna seal sugulastel külas käinud on ja sellest natuke jutustanud. Autor teeb ringi ümber Kanada, kirjutab nii selle inimestest, haridussüsteemist kui ka loodusest, aga kõige enam siiski seal elavate eestlaste tegemistest ja olemistest.

Raamatu stiil meenutas kangesti midagi sellist, mida armastatakse kasutada tõlgitud kokaraamatute vahetekstide puhul. Selline pretensioonitu ja emalik. Mis aga lõpuks hakkas tõsiselt häirima, oli õpetamine. Et inimesed peaksid ikka niimoodi käituma ja mitte naamoodi, sest naamoodi ei ole ju ilus. Saan aru autori soovist oma seisukohti avaldada, kuid vahel tuli välja hoopis tädilik targutamine.

Aga muidugi on raamatust tunda, et autor armastab seda maad, kus ta elab, ja neid inimesi, kellega ta koos on. Sest millestki negatiivsest ta ju peaaegu ei kirjuta. Raamatust jäi mulje, et Kanada on üks parimaid riike maailmas, kus elada võiks. 

"Ah olite õpetaja?" uurib üks keskealine proua Jõekääru lastelaagri perepäeval kaastundliku naeratusega. "Siin on vä-äga raske õpetajaks saada. Ainult parimad saavad meil õpetajaks."
"Ma ei teagi tegelikult, kas ma just seda ametit siin pidada tahaksin!" vastan hajameelselt.
"Jah, ega teiesugused ei jõua kunagi nii kaugele kui meie!" võtab ta eesti pagulaspõlvkondade analüüsi lühidalt kokku. Nõnda paika panduna ütlen vaid viisakalt "Oli kena kohtuda!"

"Vanemate" väliseestlaste suhtumine uutesse tulijatesse oli siiski väga tuttav. Olen ka ise elanud "uue väliseestlasena" välismaal ja pean samamoodi nentima, et ega vanad olijad seda hea pilguga ei vaata. Suhtumine "teil on ju nüüd vaba Eesti, mida te tulete siia välismaale!" on täiesti olemas. Aga olemas on ka raamatus hästi välja joonistuv koosolemise ja -tegemise soov, mis eriti paistab silma laste jaoks korraldatavate ürituste puhul. Kui mul poleks last olnud, poleks ma oma "väliseesti" perioodi ajal vist mitte ühegi väliseestlasega suhelnud. Ka pidev võitlus eesti ja inglise keele vahel lastega suhtlemisel tuli väga tuttav ette. Kujutan ette, et välisriigis sündinud laste puhul peab neile emakeele õpetamine ja eriti selle alles hoidmine olema topelt raske.

Pärast raamatu lugemist ei tekkinud tunnet, et peaks nüüd kohe kohvrid pakkima ja oma silmaga vaatama sõitma. See pole ka mingi reisiraamat muidugi, autor on Kanadas oma perega juba väga kaua elanud, nii on "Minu Kanada" pigem rahulik sissevaade ühe riigi igapäevasesse olemisse ja muidugi seal elavate eestlaste elulaadi. Mis tekitas pigem sellise koduse tunde ja äratundmisrõõmu.

Teised kirjutavad:
Petrone Prindi kogutud lingid
Autori veebikodu