Robin Hobb "The Fitz and the Fool" triloogia

Robin Hobbi "The Fitz and the Fool" on Elderlingide maailma saaga viimane triloogia, kus otsad väga kenasti kokku tõmmatakse.

Pärast lohe vabastamist Aslevjalil "Fool's Fate'is" on Fitz elanud koos Mollyga paarkümmend aastat õnnelikku elu Withywoodis. Osa vahepealsetest aastatest katab "Rain Wilds Chronicles", mille tegevus toimub kaugel lõunas ja seab valmis maailma, kus Fitzi lugu jätkub. Hobb ütles intervjuus, et kuigi fännid tahtsid rohkem Fitzi elust lugeda, siis oleks "Tawny Mani" ja "Fitz and the Fooli" triloogia vahele jäänud paarikümnest aastast saanud kirjutada vaid kena pastoraalse jutustuse. Kedagi ei huvita ju õnnelike inimeste rahulik elu maal.

Tõele au andes ongi suurem osa triloogia esimesest raamatust, "Fool's Assassinist", kena pastoraalne jutustus. Midagi hakkab päriselt juhtuma alles kahes viimases peatükis. Triloogia esimesele raamatule heideti ette, et midagi ei toimu, tegevus venib, arendatakse edasi tegelasi, kes on juba ammu välja arendatud, ja paljusid muidugi tüütab Fitzi pidev enesehaletsus. Kriitikaga võib nõustuda. Samas ei seganud see mind raamatut nautimast. Sest kas peab just kogu aeg midagi juhtuma? Vahepeal võib ju ka lihtsalt inimeste elust ja mõtetest lugeda. Seda enam, et mulle meeldib Hobbi maailmas olla. Sellegipoolest on raamatus liiga palju loogikavigu. Paaris kohas tuli meelde Fitzi mõte "Fool's Errand'is" prints Dutifuli sõnade kohta: "I could have driven cattle through the gap in his logic." Mis mõttes ei saa väljaõppinud spioon aru, kelle lapsed on Shun ja FitzVigilant? Mees, keda on lapsest saati õpetatud pisiasjadest suurt pilti kokku panema, ei saa nüüd sellise ülesandega hakkama! Seda enam, et isakandidaadiks sobis ainult üks mees.

"Fool's Assassinis" ilmub uus tegelane Bee, kelle vaatepunkt lisandub Fitzi omale. Alguses huvitas see mind eelkõige seetõttu, et niimoodi sai Fitzile kõrvalpilguga vaadata, mida esimeses isikus jutustajaga teha ei saa. Aga Bee osutus nii põnevaks karakteriks, et mida rohkem süveneda, seda huvitavamaks tema osad läksid.

Selge see, et ilus elu maal saab ühel hetkel järsu lõpu ja meie salamõrtsukas peab taas teele asuma, et maailma õigeks pöörata. Aga kuna ta on nüüd vanem ja tasakaalukam, siis kulub teeleasumisele peaaegu terve teine osa, "Fool's Quest". Fitz on sunnitud kolima Hirvelossi ja satub taas selle intriigide keskele.

I had been a different person to every single one of them. What role was I expected to play this night? And if I decided to simply be myself, which self was that? The killer Chade had trained, Dutiful’s protector and mentor, Riddle’s brother-in-arms, Nettle’s negligent father? All me and all not me. (Fool's Quest)

Jälle on Narr see, kes Valge Prohvetina oma Katalüsaatori maailma käiku vahele segama lükkab. Narril on vaja oma ülesanne täita ja ta ei vali selleks vahendeid. Või noh, kõigepealt ta valib Fitzi, kelle veenmine polegi nii lihtne. Narr on selle triloogia kõige kurvem tegelane. Kui ta Bucki tagasi jõuab, on temast järel vaid pime ja sandistatud vrakk, kes mõtleb ainult sellest, kuidas oma piinajatele kätte maksta. Vastased pole aga niisama jõhkardid, vaid ohtlikud ja armutud tegelased, kes pealegi omavad ligipääsu teadmistele tulevikust. Kuidas sa võitled kellegagi, kes teab sinu järgmisi samme enne kui sa ise?

Minu jaoks kõige meeldejäävam koht oli Fitzi taastunnustamine teises osas. Kõigepealt Verity kiri ja kroon ja seejärel ametlik tunnustamine Hirvelossi suures saalis. Fitz pidi elama üle kuuekümne aasta, et lõpuks ometi ametlikult printsiks nimetatud saada ja ta ei olnud üldsegi kindel, kuidas sellesse suhtuma peaks. Ometi oli ta lõpuks saanud selle, mida eluaeg salaja oli ihanud. Hiljem küll selgus, et printsiks olemisel on oma hind, nagu igasuguse privaatsuse puudumine, samuti vabadus ise oma käikude üle otsustada. Aga stseen, kus Chade läbi suure saali Fitzi poole kõnnib, kuidas see äkitselt aru saab, mida too kavatseb ja siis koht, kus ta pöördub näoga saali poole. See pani turjakarvad kerkima (kui kasutada Hobbi väljendit).

The ruckus woke me; I pulled on trousers and dashed down the steps two at a time. By the time Riddle arrived, I had a black eye and two men on the floor and a third cornered. We exiled all three to the inn’s stables for the night and promised the innkeeper that damages would be paid for. As we climbed back up the stairs, Riddle observed, “Usually princes don’t do that sort of thing.”

“I’m not prospering in this role, am I? All the times when I wondered what it would be like to be legitimate and recognized as a Farseer at Buckkeep Castle? I’m finding it more of a liability than a privilege.”

“You’ll get used to it,” he promised me doubtfully. (Fool's Quest)

Lõpuks asub nüüdne prints FitzChivalry Farseer siiski teekonnale kaugele lõunasse Clerres'i, mis muidugi ei lähe üldse nii, nagu ta plaaninud on. Selle asemel, et üksi ja vaikselt oma kättemaksuretkele pühenduda, avastab ta ühel hetkel, et temaga on end kaasa smugeldanud nii pime ja vaevatud Narr, noor ülik FitzVigilant, tallipoiss Perseverance kui ka toatüdruk ja Chade'i õpilane Spark. "Assassin's Questi" lõpus jõuavad kättemaksjad Vihmaorgu ja siin ristuvad nende teed "Eluslaevnike" ja "Vihmaoru kroonikate" tegelastega. Ja muidugi kohtuvad nad lohedega.

Alguse kuumaverelisest ja ägedaloomulisest noormehest on saanud vana mees, kes on küll endiselt sama surmav ja sama enesehaletsuslik, kuid ka aeglasem ja kannatlikum. Fitz pole kunagi erilise kasvatuse ja peenetundelisusega silma paistnud, aga eriti elderlingide ja traderite seltskonnas tundub ta ikka täiesti vales kohas. Buckis oli ta omasuguste veidrike hulgas (võta või näiteks Chade), aga siin normaalsete inimeste seas (niivõrd normaalsete kui selles maailmas võimalik) tundub tema salamõrtsuka mõttemaailm naeruväärne ja vildakas.

Viimases triloogias ja eriti viimases osas, "Assassin's Fate", saavad vastuse paljud lahtiseks jäänud küsimused eelmistest raamatutest ja seotakse kokku eri liine. Selgub, et mitukümmend aastat varem toimunud sündmused on tegelikult kellegi hoolika tegutsemise tagajärg ja paljud asjad omavahel seotud. Valged prohvetid, lohed, Farseerid, välissaarlased, elderlingid ja kõige selle keskmes Narr ja Fitz, Valge prohvet ja tema Katalüsaator.

Kohtumine selle maailma kõige suurema kurjusega oli teatav pettumus. Mismoodi see groteskne seltskond, kes omavahel rivaalitsevad ja üheski asjas kokkuleppele ei saa, üldse nii suure võimu saavutas? Seda pikemalt lahti ei seletata. Selliseid asju, mis selgitamata ja lõpetamata jäävad, on veel. Eriti viimases osas kohtume mitme juba tuttava tegelasega, aga nad jäävad kahjuks fragmentaarseks ja paljusid liine, mille kohta tahaks rohkem teada, edasi ei arendata. Nojah, Hobb oleks pidanud kolme raamatu asemel seitse kirjutama, et kõigi oma maailma tegelaste elu lõpuni arendada.

Kuigi Hobbi raamatud on üldiselt üsna julmad ja armsad tegelased peavad läbi tegema väga suuri katsumusi, siis lõpud on tal siiski olnud lootusrikkad. Ma olin alati lootnud, et Fitz lõpetab samamoodi kui Verity ja samal ajal lootnud, et ta ühineb taas Öösilmaga ja veel lootnud, et ta elab õnnelikult ever after. Lõpp on ühele fantaasiasaagale kohaselt ühtaegu ilus, rusuv, ülev ja kurb ning hoolimata teatud asjade lõplikkusest täis uusi lootusi. Elu läheb edasi teises vormis ja kuna meie teadmised elderlingide ja lohede maagiast on ebatäiuslikud, siis mine tea.

Ma püüdsin sisust mitte kuigi palju kirjutada, aga siin on olemas kõik Hobbi maailma elemendid: verised võitlused, piinamised, tapmised, suur armastus ja ületamatu kaotusvalu, ootamatult leitud julgus ja vaprus, ülim kurjus, mis ei kohku tagasi millegi eest, maagia, mis annab selle kasutajale erakordsed võimed, kuid mis võib kasutaja ka tappa, quest ning muidugi lohed. Veel on siin Hobbi detailirikas ja laialivalguv stiil. Ja kui ma nüüd üle loen, mida ma ülalpool kirja panin, siis see ei ole üldse see, mida ma oleksin tahtnud edasi anda. On seiklused, karakterid ja maagia, kuid Hobbi raamatutes on veel miski, mis vähemasti mind on pannud neile jäägitult kaasa elama. Aga mul on raske sellele näppu peale saada.

Üks suur asi on kindlasti Hobbi karakterid, kelle käekäik läheb korda. Selge see, et kõige olulisem on Fitz, sest kõigepealt on ta keskne tegelane ja me näeme maailma läbi tema. Samas on ta vastuoluline isik, kuid sellele väärastunud mõttemaailma ja painajatega üllale ja armastusväärsele salamõrtsukale lihtsalt tuleb kõigest hingest kaasa elada. Teisalt pole ta aga tegelane, kellesse oleks võimalik armunud olla. Salapäraselt Narrilt aga langevad kiht-kihilt teda varjavad loorid, kui tema kujunemislugu ja teda ümbritsenud maailm lahti rullub. Millest on natuke kahjugi, sest mõistatuslikuna oli ta palju huvitavam.

Hobb on esmaklassiline kirjanik, kõigepealt kogu see maailm ja maagia, mida ta läbi kuueteistkümne raamatu on arendanud. See, et skill (taid) on palju rohkemat, kui ainult telepaatiline viis omavahel suhelda, selgus juba varasemates raamatutes, aga siin areneb teooria edasi. Siin on laps, kellel on kolm isa. Selgitus on selle maailma kontekstis täiesti loogiline.

“You’re not alone when I’m with you. I’m the father that is always with you.”

“How can a wolf be my father?”

“Some things just are.” He stretched out in front of the fire again. “Perhaps I’m the part of your father that never stops thinking about you. Or perhaps I’m a part of a wolf that didn’t end when the rest of me did.” (Fool's Assassin). 

Tema lohed on fantaasiakirjanduses ainulaadsed, ei inimeste teenrid ega vaenlased, aga oma mõttemaailmalt üsna inimesesarnased, mis teeb nad veelgi enam hirmuäratavaks. Eriti lõpupeatükid näitasid tema meisterlikkust kirjutamises, kus ta annab edasi tegelase hääbuvat teadvust, nii et lugejana sa näed ja tajud, kuidas ta järk-järgult maailmast eemaldub.

Kõige lõpus on autori pühendus: "To Fitz and the Fool, my best friends for over twenty years". Kujutan ette, et kui lugejatele on neist lahkumine raske, siis palju raskem oli see kirjanikule, kes tõepoolest elas koos oma tegelastega üle kahekümne aasta.