Robin Hobb "The Rain Wilds Chronicles"

Robin Hobbi "The Rain Wilds Chronicles" ("Vihmaoru kroonikad") on järjekorras neljas tema Elderlingide maailma triloogiatest. See koosneb küll neljast raamatust, aga lehekülgede arv kokku on sama mis teistel (u 2000).

Vihmaoru elanikud on avastanud uue elderlingide linna ja selle juurde asunduse rajanud. Sealsamas jõe ääres koorusid ka lohed, aga kuna nad olid meremadudena liiga kaua maailmas olnud ja liiga hilja koorumispaika jõudnud, siis ei tulnud ilmale ühtegi täisjõus ja lennuvõimelist lohet. Vihmaoru inimesed küll toidavad neid, aga vastumeelselt. Leitakse lahendus – lohed tuleb eskortida ülesvoolu, kus kuulu järele peaks asuma muistne elderlingide linn Kelsingra, mis neile elupaigaks sobib. Lohedele palgatakse saatjateks ja abilisteks seltskond noori, kes isegi sealsete standardite kohta on Vihmaoru poolt liiga tugevalt "märgistatud", ehk nad on moondunud rohkem, kui heaks tooniks peetakse.

See asjaolu märgib ka tetraloogia tooni, sest tegemist on noorte inimestega, kes alles avastavad ennast ja teisi. Nad on pandud tegutsema ühise eesmärgi nimel, kuid peavad ise hakkama saama olukorras, kus endised reeglid enam ei kehti. See tähendab võimumänge, enesekehtestamist, seksuaalsuse avastamist, südamete murdumist, ebakindlust, tülisid ja leppimisi, nagu ikka teismeliste puhul.

Esimesed kaks osa, "Dragon Keeper" ja "Dragon Haven" moodustavad terviku ja räägivadki põhiliselt lohede ja nende saatjate reisist mööda jõge müütilise linna otsinguil. Nendega on kaasas ka eluslaev, mille pardal kapten Leftrin, jahimehed ja noor lohehuviline kaubaisandanaine Alise Bingtownist koos oma mehe sekretäri Sedricuga. Igaühel on oma agenda ajada ja muidugi ei puudu ka siin keelatud armastus.

Järgmistes osades, "City of Dragons" ja "Blood of Dragons" tegevuspaik laieneb ja saab selgeks, et kuigi müütiline elderlingide linn on lõpuks lohede kasutuses, siis kauaks neil seal rahus olla ei lasta. Khaleetia hertsog igatseb ravivat loheverd, Alise'i isekas ja õel abikaasa Hest põhjatut rikkust elderlingide imeasjade kaudu ning paljud teised tahavad lihtsalt oma õnne katsuda. Ja need tegelased on valmis ükskõik milleks, et oma tahtmist saada.

"Vihmaoru kroonikatel" on oma võlu, sest need räägivad eelkõige lohedest. Lohed on julmad, kõrgid ja arrogantsed olevused, kolme riigi – maa, õhk ja vesi – valitsejad, aga ka nemad vajavad süüa ja puhkust. Ja ilma inimestest hooldajateta ei oleks nad üldse õigeteks lohedeks kasvanud. See muidugi ei takista neil ennast ülemaks ja inimesi alamaks pidamast. Aga kui lohede läheduses elamine mõjutab inimesi, siis sama kehtib ka vastupidi. Tegelased arenevad ja muutuvad, seda nii füüsilises kui ka psühholoogilises plaanis. Noorte hooldajate omavahelised suhted on vastuolulised ja tormilised, nende kõrval jäävad veidi vanemate tegelaste armulood kahvatuks. Kui "Tawny Manis" homoseksuaalsusele ainult vihjati, siis siin on see äkki üks olulistest teemadest ja selgub, et nii mõnigi eelistab samast soost partnerit.

Ka kogu ümbritsev keskkond on paeluv – "Eluslaevnikest" tuttav Vihmajõgi ja Vihmaorg on inimestele elamiseks üsnagi ebasõbralikud paigad, aga inimesed teadagi on ellujäämises leidlikud. Väga tore oli taaskohtumine juba "Farseerites" külastatud Kelsingraga, mille võludest ja imedest nüüd palju rohkem teada saab. Veel saab rohkem teada lohede ja inimeste omavaheliste seoste kohta ja kes ja mis elderlingid ikkagi olid.

The dragon wondered how humans had ever managed to survive when they could not keep their thoughts to themselves. The irony was that despite spraying out every fancy that passed through their small minds, they didn’t have the strength of intellect to sense what their fellows were thinking. They tottered through their brief lives, misunderstanding one another and almost every other creature in the world. It had shocked her the first time she realized that the only way they could communicate with one another was to make noises with their mouths and then to guess what the other human meant by the noises it made in response. “Talking” they called it. (Dragon Haven)

Teistest Hobbi teostest enam kannatavad "Vihmaoru kroonikad" venimise all. Liiga palju ebaolulist tühja-tähja, liiga palju sama asja ülekordamist, ehk ka liiga palju eri vaatepunkte. Need vahelduvad üsna kiiresti ja just siis, kui huvitavaks läheb, hakatakse hoopis millestki muust rääkima. Ükski raamat ei ole loetav iseseisvalt, sisuliselt on siin kaks kaheks jaotatud teost. Ainult "Dragon Havenil" on mingi mõistlik lõpetus.

Hobbil võtab auru ülessaamine alati aega, aga esimene osa, "Dragon Keeper" oli isegi minu jaoks katsumus. Aeglane, nii aeglane on tetraloogia algus. Samu asju korratakse mitu korda üle. Raamat algas pika peatükiga lohede koorumisest ja sellest, kui viletsad ja vigased nad välja tulid. Asi selge. Aga ei – sama asja räägitakse järgmistes peatükkides pikalt ja laialt üle vähemalt neli korda. Hobb muudkui kirjutab ja kirjutab, aga lugu edasi ei vii.

Hobbile omaselt ei lähe ühelgi tegelasel asjad nii nagu plaanitud ja neile saavad osaks kõiksugu katsumused, piinad ja alandused. Siinses teoses on ülemkurjamiks Khaleetia hertsog, kes ei kõhkle oma tahtmise saamiseks piinamast, tapmast, sandistamast nii mehi, lapsi kui ka naisi. Seda siis mitte isiklikult, vaid oma truude käsutäitjate abil, kellest paljud on lühikese lõa otsas ja seetõttu äärmiselt julmad. Teine kurjam, kuid pooltki mitte nii hirmus, on Alise'i abikaasa Hest. See tegelane ei pane kaasa elama ei ühes ega teises suunas – millegipärast jätavad temale osaks saavad kannatused lugeja täiesti ükskõikseks – kuigi võiks tunda vähemasti kahjurõõmu, et kuri saab kurja palga.

Ma näen, et ei oleks saanud "Vihmaoru kroonikaid" vahele jätta, sest see annab palju taustainfot sündmuste ja tegelaste kohta, mis on olulised järgmises, "The Fitz and the Fool" triloogias. Aga kogu sarjast on need küll kõige nõrgemad. Samas annan aru, et nooremale lugejale ja eriti lohearmastajale võivad need teosed olla vägagi haaravad.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas: Dragon Keeper, Dragon Haven, City of Dragons, Blood of Dragons