Robin Hobb

Lõpetuseks mõned üldised mõtted Robin Hobbi teemal ja spikker tema maailmas orienteerumiseks. Robin Hobb on kirjutanud Elderlingide maailmast 16 raamatut. Need on kirjutatud kronoloogilises järjekorras ja neist esimene, kolmas ja viimane triloogia keskenduvad Kuue hertsogkonna maailmale, kus tegutsevad FitzChivalry ja Narr ja vahepealsed kaks toimuvad lõunas Jamaillias, Bingtownis ja Vihmaorus hoopis teiste tegelastega. Mina jätsin oma suures huvis FitzChivalry ja Narri vastu seitse mujal toimuva tegevusega raamatut vahele. Ärge teie nii tehke. Kuigi" Liveship traders" triloogia ja "The Rain Wilds Chronicles" neli raamatut otseselt Farseerite tegevusi ei puuduta, on neil ometi ühiseid tegelasi ja viimases, "The Fitz and the Fool" triloogias jooksevad otsad kokku. Mina olin sunnitud saaga viimase raamatu, "Assassin's Fate'i" lugemise (mida ma nii olin oodanud) tükiks ajaks edasi lükkama, sest sain aru, et jääksin ilma vahepealseid lugemata paljust ilma. Viimane teos tõmbab kogu maailma otsad kokku ja seal ristuvad kõigi eelnevate raamatute tegelaste teed.

Siin üks ilus pilt Hobbi maailmas orienteerumiseks (klõpsa pildil, et näha suuremalt).

Pilt on pärit siit.

Kui sõbrad mult küsivad, millest Hobbi raamatud räägivad, siis on kõige lihtsam tuua paralleeliks G.R.R. Martini "Troonide mäng". Sellest on ju kõik kuulnud. Aga mulle see võrdlus eriti ei meeldi. Jah, neis on ühisosa – keskaegne fantaasiamaailm, kuninglikud intriigid, võitlused, lohed ja maagia. Aga siin sarnasus ka lõpeb. Ma tegelikult ei peaks sellest vist eriti palju arvama, sest pole Martinit pärast alguses pettumist rohkem lugenud. Erinevalt Martinist ei tapa Hobb oma tegelasi nagu muuseas. Tegelased surevad, kui nii on ette nähtud. Ja teinekord äratatab ta nad hoopis surnust üles. Ka tegelaste hulk on siin piiratud, ei pea kõrvale võtma eri kuningakodade genealoogiat, et üldse aru saada, kes on kes. Põhituumik on igas triloogias üsna ühtne ja uusi tegelasi lisandub mõistlikul hulgal.

Sellegipoolest on need sünged ja julmad lood, mis toimuvad karmis maailmas. Vägivalla poole pealt tundub mulle, et Hobb areneb ja mida edasi, seda filigraansemalt on seda kirjeldatud. Ega ta oma tegelastele armu ei anna. Need saavad ühe hoobi teise järel ja kui nad leiavadki rahuliku elu ja õnne, siis üksnes lühikeseks ajaks. Ta küll ei tapa oma peategelasi nii lihtsalt kui Martin seda teeb, kuid ei kõhkle neid piinamast ja sandistamast. Õnnelikke lõppe tegelikult ei ole.

I found myself speaking softly as if I were telling an old tale to a young child. And giving it a happy ending, when all know that tales never end, and the happy ending is but a moment to catch one’s breath before the next disaster. But I didn’t want to think about that. I didn’t want to wonder what would happen next. (Fool's Quest)

Ses mõttes on "Fitz and the Fool" triloogia esimene raamat "Fool's Assassin" erand, et me tõepoolest saame suurema osa teosest kaasa elada Fitzi ja Molly õnnelikule elule. Aga selleks ajaks on ta peategelase Fitzi juba lugeja jaoks lootusetult armsaks kirjutanud, et seda on täitsa tore lugeda. Leidsin Ulmekirjanduse Baasist väga tabava ütluse: "Fooli raamatutest tõdesin, et Hobb on kirjanik, kes suudab umbes veerandtuhat lehekülge kirjeldada seda, kuidas peategelane oma metsaonnis omletti teeb ja aias porgandeid rohib, ilma, et lugejal (minul siis antud näites) süda veel väga pahaks läheks." Just nii ongi.

Hobbi kangelased ei ole kunagi üheplaanilised (samas kurjamid on üsnagi igavalt ühtemoodi kurjad). Ta ise on selle kohta öelnud nii:

I've always felt that heroism wasn't one moment of doing a great deed but perhaps a lifetime of doing the small hard stuff that needed doing. Ultimately, every person is a hero and a villain multiple times in life. I read many stories where the hero was always calm and brave and true to ideals. It was hard to identify with that character. So I tried to stir a bit of the villain into my heroes. (Ask me Anything!)

What cliché do I hate in a fantasy book? Oh, that is easy. I can't read a story where the hero or heroine is always the best at everything: Lovely to look at, smart, skilled with a sword, can run all day with no water, tames a horse by looking at it. No. How can I identify with such a lucky character. I read one story where a character learned to fight with a sword in one day and won the tournament on the next. No. That is too big of a fantasy even for me to believe! (Ask Me Anything!2)

Ja lugejaid paljuerutanud küsimusele Narri soo kohta vastab Hobb sealsamas, et Fool is just a Fool.

Hobb kasutab väheke vanaaegset keelt ja teeb suuri sõnu, nagu keskajal kombeks. Lõbustasin end vahepeal nuputamisega, kuidas mina seda tõlgiks. Näiteks seovad mehed oma juuksed soengusse, mille nimi on warrior's tail. Kui pony tail on hobusesaba, siis see võiks ju olla sõdalasesaba. Fitz sidus oma niisked juuksed sõdalasesabasse. Kõlab ju küll?

Kuna ma lugesin kõik raamatud ühe jutiga läbi, siis on tunne, et väheks jäi ja tahaks veel. Aga tegelikult on Robin Hobb erakordselt viljakas kirjanik. "Salamõrtsuka õpilane" ilmus 1995. aastal, nii et 22 aasta jooksul kirjutas ta 19 paksu romaani, lisaks portsu lühijutte. See teeb u 630 lehekülge aastas, mis tähendab, et iga jumala päev pidi ta kirjutama ligi kaks lehekülge, arvestamata toimetamisele ja muule kuluvat aega. Nojah, Stephen King kirjutas samal ajal vähemalt 32 teost. Igal juhul muljetavaldav.

Eesti keelde on praeguseks tõlgitud esimesed kaks triloogiat. Kõik raamatud kirjutamise järjekorras:

The Farseer trilogy (Farseeri triloogia):
Assassin's Apprentice (Salamõrtsuka õpilane)
Royal Assassin (Kuninglik salamõrtsukas, eesti keeles kahes osas)
Assassin's Quest (Salamõrtsuka teekond, eesti keeles kahes osas)

The Liveship Traders trilogy (Eluslaevnikud):
Ship of Magic (Võlulaev, eesti keeles kahes osas)
Mad Ship (Hull laev, eesti keeles kahes osas)
Ship of Destiny (Saatuse laev, eesti keeles kahes osas)

The Tawny Man trilogy:
Fools' Errand
Golden Fool
Fool's Fate

The Rain Wilds Chronicles:
Dragon Keeper
Dragon Haven
City of Dragons
Blood of Dragons

The Fitz and the Fool trilogy:
Fool's Assassin
Fool's Quest
Assassin's Fate

Raamatute pealkirjad ajavad muidugi täielikku segadusse: "Assassin's Quest", "Fool's Quest", "Fool's Errand", "Fool's Assassin". Kõik kuuluvad eri triloogiatesse, "Assassin's Fool" on veel vaid puudu. (Ma pidin korduvalt parandama raamatute pealkirju oma Robin Hobbi postitustes, kui avastasin, et olin jälle Assassin's Fate'i asemel Fool's Fate kirjutanud). Sama loovusevabalt käitub Hobb ka peatükkide pealkirjadega, igas raamatus on peatükk "Surprises", "Revelations", "Confrontations" ja nii edasi. Sisu on siiski originaalne, kuigi ei vasta alati just täpselt pealkirjale.

Hobb on kirjutanud ka mõned samas maailmas toimuvad lühijutud. Neist pikim on jutustus "Wilful Princess and the Piebald Prince", mis avab veidi vaistu vihkamise tausta. Kolm juttu on ilmunud kogumikus "The Inheritance & Other Stories", kus "Homecoming" räägib sellest, kuidas esimesed asukad Vihmaorgu jõudsid ja mida nad seal üle elama pidid, "Inheritance" tegevus toimub Bingtownis ja seal on tegemist õnnetu armastuse ja reetmisega ning "Cat's Meat" räägib loo Buckis elavast üksikemast, kus on kass, vaist ja surm. Teised jutud on toredad lugeda, aga ei ole vajalikud ülejäänud raamatute mõistmiseks.

Praegu on teada, et Hobbil ilmub sügisel kogumikus „The Book of Swords“ jutt “Her Father’s Sword”, mis peaks olema seotud „The Fitz and the Fool“ triloogiaga. Hiljutises intervjuus ütles Hobb, et ta teab küll, mis tegelastega edasi juhtub, aga kirja hakkab panema seda alles siis, kui tunneb, et on olemas lugu, mis nõuab kirjapanemist ja mis saab toimuda ainult selles maailmas. Mis tähendab, et on natuke lootust.

Teised kirjutavad:
Ulmekirjanduse baas