"Tawny Manis" on seltskond tegelasi, kes end piebaldideks nimetavad. Nad võtsid omale nime kunagise Farseerite prints Chargeri järgi, keda hüüti Piebald Prince'iks, mis eesti keeles võiks olla Lapiline Prints. Jutustuse esimene osa räägib isemeelse printsessi elust, teine tema sohipoja Lapilise printsi omast. Kuigi jutustuse tegevustik oli üsna etteaimatav, siis Hobbi tugevus on tegelased, kes on alati isikupärased ja kellele on lihtne kaasa elada. Kuna jutustajaks on printsessi andunud sõbratar, siis seda enam näeme peategelasi läbi positiivse filtri.
Siit saab teada, kuidas juhtus, et vaistu hakati pidama jälestusväärseks ja selle kandjaid hukkama põletamise, uputamise ja neljaks kiskumise teel. Lisaks aitab teos vastata küsimusele, kas prints Dutiful päris oma vaistu FitzChivalry'lt või voolas see Farseerite veres juba varem, nagu mõned vihjasid.
Jutustajaks on printsessi teenija ja sõbratar, kes oli hiljem tolle poja amm, ja kes peab oma kohuseks panna asjalood kirja nii, nagu need olid. Seda kohust ta kordab iga natukese aja tagant koos tõdemusega, et ta ei ole mingi sõnaseadja ja kirjutab seda aruannet ainult selleks, et anda tulevastele põlvedele võimalus saada teada, mis Lapilise printsiga tegelikult juhtus. Seda seitsmeteistkümnendat korda lugeda oli väheke tüütu. Samas on Hobb kenasti kogu jutu vältel stiilist kinni pidanud ja on lugeja oma asi, et selline vanamoodne still praegusel ajal eriti peale ei lähe.
Aga muidu on ka see raamat täiesti Hobbi maailma vaimus, täis võimuvõitlust, paleeintriige, sohilapsi ja keelatud armastust.
Now, from the beginning, Charger had from his father the tongue of the beasts. This was a magic that in those days some folk owned to having with no shame, for at that time the degradations it might lead to were not well known. So folk would openly claim the Wit, and some made their living from having it, as huntmasters and beast-healers and swineherds and the like, and the Piebald Prince had the Wit in plenty.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar