Liiga palju üksikasju ja kuna kuulasin raamatut, siis ühel hetkel ei saanud enam üldse aru, kellest juttu tehakse. Ilmsesti olid kõik käsitletud perekonnad kuidagi Bloch-Baueritega seotud ja peatükk peatüki haaval võeti läbi nende põgenemine natside poolt okupeeritud Austriast.
Kuna tegemist oli Austria kõrgklassi kuulunud perekondadega, kellel oli raha küllalt, siis paljud said end vabaks osta ja niimoodi pääseda, kahjuks aga mitte kõik teoses käsitletud inimesed. Adele ise suri 1925 aastal, olles enne seda pärandanud oma Klimti maalid Austria riigimuuseumile, mis pidi üle antama pärast tema abikaasa surma. Vahepeal aga tulid natsid võimule ja konfiskeerisid nende vara. 57 aastat hiljem asus aga Adele õetütar neid maale Ameerika Ühendriikide kohtu kaudu Austrialt tagasi nõudma. Esiteks tundub mulle imelik, et ühe riigi muuseumiga on võimalik vaielda teise riigi kohtus ja teiseks oli ju Adele ise need maalid muuseumile pärandanud. Keeruliste juriidiliste nõksude kaudu aga suudeti maalid Austrialt kätte saada.
Autor on üritanud anda suurt ülevaadet Austria juutide käekäigust teise maailmasõja ajal, aga sellega on teos kaotanud fookuse ja kokku on kõike liiga palju. Gustav Klimtist on ka juttu ainult esimeses osas, sealt edasi muutus teos natside vägivalla kirjelduseks ja viimases osas juriidiliseks tulevärgiks. Igal juhul sain raamatust palju uut teada, sest tuleb tunnistada, et mu teadmised eelmise sajandi asjadest on üpris lünklikud.
Tõlkinud Aldo Randmaa
Teised kirjutavad:
Siiliste raamaturiiul
Lugemispäevik
Ekspress
Tilda ja tarakanid
Päevaterad
Lugemiselamused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar