Tuomas Kyro "Kõike head, toriseja!"

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes" mulle väga meeldis, seega võtsin huviga ette tema järgmise eestinduse. Aga "Kõike head, toriseja!" on hoopis teistsugune raamat. Endiselt soomeliku huumori ja tegelastega, aga siinne huumor on mahedam, samas on võrdlused suurepäraselt teravad. Tuli meelde Hannu Mäkelä ja "Härra Huu". Niipalju kui ma Soome kirjandust olen lugenud, on need kõik minu jaoks ühtemoodi "soomelikud" olnud. Ei tea, kas siis on juhuslikult kätte sattunud või valitakse tõlkimiseks just selliseid. Mulle sobib.

Autori järelsõnast selgub, et enne seda raamatut on Kyro torisejast veel mitu teost kirjutanud. Sellepärast tunduski, nagu alanuks lugu kusagilt poole pealt. Veidi rohkem sissejuhatust oleks kiiremini järje peale aidanud, samas said raamatu jooksul asjad selgemaks.

Ühest küljest suurt midagi ei toimu, on üks vana mees, kes muudkui räägib ja arutleb. Selle käigus koorub lahti midagi tema minevikust aga eelkõige kõik see, mida ta arvab maailma asjadest. Üks kaheksakümne aastane mees arvab päris palju. Muidugi oli vanasti muru rohelisem. Praegusel ajal on ainult asjandused, millel tuleb näpuga libistada ja muud need noored enam ei oskagi. Samas on ta väga õnnelik haiglas "hästikasvatatud vurlelt" saadud "sületeleviisuri" üle, kust saab vaadata saamikeelseid uudiseid ja seitsmekümne esimese aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlusi. Raamatus on nimetatud ka terve hulk Soome spordi- ja muusikategelasi, kes mulle mitte midagi ei ütle.

Torisejal on iga asja kohta oma arvamus, aga üle kõige kardab ta, et peab oma viimased aastad teiste armul elama, kui ta ometi oskas juba viieselt putru keeta, lehma lüpsta, võrku lapata ja kraavi kaevata. Oma tahet peab avaldama, kuniks veel suudad. See on õiglane, rahvamajanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik (lk 18). Niisiis alustab ta kõigepealt omale kirstu ehitamisega. Tegelikult alustas ta sellega juba kolmteist aastat varem, kui kirstu jaoks puud maha võttis ja pööningule puhkama pani. Ja siis tuli valmis kirjutada testament. See pidi olema hea ja üllatusi täis nagu Huovise Veiko kolm kõige paremat raamatut ja selle jaoks oli vaja võtta kapist kadunud isa sulepea, mille tema sai omakorda oma isalt. Ja muidugi oli vaja kirjutada järelhüüe. Seda tähtsat asja ei saanud võõraste kätte usaldada.

Üks terve mõistusega vanamees on see Toriseja.

Olin esimest korda elus kangapoes ja teadsin, mida mul vaja on. Aga eks siis ole kohe ka müüja seljataga uurimas, et kas ma saan kuidagi abiks olla, nagu teda tõepoolest huvitaks miski muu kui minu rahakoti sisu. Ega ei maksa ikka usaldada sedasorti kauplusi, kus on soe ja valgustus hoolikalt läbi mõeldud ja kus siis näperdatakse kaupa, et kas see sobib meie põrandale, akna ette või pruutkleidiks. 

Eks on ikka parem oma plaane võõrale inimesele mitte avaldada, aga midagi tuleb ju öelda, et poevargaks ei peetaks. Kõige lihtsam on rääkida ilmast, kuigi mul oli vaja sametit ja samet oleks meeldinud ka perenaisele. 

Ütlesin müüjale, et hommikul oli kolmeteistkümne aasta kohta kõige kõrgem temperatuur ja maa alles roheline. (lk 19)

Tõlkinud Kadri Jaanits

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Nädala raamat (katkend)
Postimees
Vahel ma kirjutan ka
Loetu kaja
Istu mu pingile ...
loterii
Katkend raamatust
Sehkendaja
Lugemispäevik

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.

Robin Hobb "The Liveship Traders" triloogia

Robin Hobbi Elderlingide maailma teine triloogia, "Liveship Traders" ehk "Eluslaevnikud" algab pärast "Farseerite" triloogia lõppu. Tegevus toimub Bingtownis ja Jamaillias ning Kuus hertsogkonda on siin vaid kauge barbarite maa. Samas on seal toimunu mõjutanud ka Bingtowni, kuna sõda Punalaevnikega lõikas ära nende põhjapoolsed kaubateed. Siin on vaid üks tegelane, kes ka "Farseerites" toimetas. Kuna ma lugesin Hobbi vales järjekorras ja teadsin, kes see on, siis otsisin huviga autori vihjeid tema äratundmiseks, kuid neid on väga napilt. Kui ei tea, siis enne kolmandat osa ära ei arva.

Triloogia keskendub Vestritite perekonna liikmetele. Neil on eluslaev - haruldane võlupuust valmistatud laev, mille käilakuju on elus. Ainult eluslaevad on võimelised sõitma mööda mürgist Vihmajõge ja niimoodi Vihmaorust haruldasi ja maagilisi kaupu tooma. Vihmaorus elavad inimesed on sealse keskkonna tõttu moondunud, kuid kuna neil on ligipääs Elderlingide iidsetele väärisasjadele, siis tundub, et nad on rahul hinnaga, mida selle rikkuse eest maksma peavad. Ka võlupuu tuleb sealt ja maksab nii palju, et eluslaevade omanikud maksavad laeva võlgu veel mitu põlvkonda. Kuna ajad on halvad - sõda põhjas ja tülid Chalcediga (eesti keeles oli vist Khaleetia), kelle orjatöö najal toodetud odavamad kaubad ausate Bingtowni kaupmeeste kasumid ära on söönud, siis mõjutab see kõik ka Vestritite perekonna heaolu.

Nagu ikka, kulub Hobbil maailma ehitamiseks peaaegu terve esimene osa, "Ship of Magic" (Võlulaev). Nagu ikka, selgub, et kõik pole nii, nagu algul näis ja tegelased pole triloogia lõpus enam need, kes nad alguses olid. Erinevalt Farseeritest saavad otsad viimase raamatu lõpus kokku sõlmitud.

Rain Wild traders ehk Vihmaoru inimesed olid eriti põnevad. Kes nad sellised on, miks nad ennast loori taha varjavad ja kuidas nad elavad? Teise osa, "Mad Shipi" (Hull laev)  lõpus viib tegevus lugeja ka Vihmaorgu. Autor harutab saladust lahti vähehaaval ja minu jaoks oli küll sealne eluviis üllatuseks. Ühest küljest on Vihmaoru ohtlikes tingimustes elavad inimesed edukalt kohandunud väliste tingimustega, teisest küljest tundus naeruväärne, et nad olid säilitanud ranged käitumisreeglid ja tavad, mis tundusid täitsa loomulikud Bingtownis, aga mitte sellises maailmas. Minu jaoks läks just siin eriti huvitavaks. Malta ja Reyni suhte areng koos Vihmaoru saladustega viis mu jälle seisundisse, kus raamat varjutas iga muu hetke. Ja siis ilmus veel lohe, suurepärane lohe.

Ma ei teadnudki enne, et mul on selline tõmme lohede poole. Robin Hobbi lohed pole mingid taltsad inimeste sõbrad nagu näiteks Eragonis ega ka julmad ja salakavalad Tolkieni koletised. (Huvitav, millised G.R.R. Martini lohed on?) Hobbi lohed on uhked, võimsad ja arrogantsed. Neil on aastasadade taha ulatuv mälu ja sügaval teadmine oma ülimuslikkusest. Inimesed oma imelühikese eluea ja olematu jõuga ei ole nende jaoks miski. Ometi on nad inimestega tihedalt seotud.

The sky was not blue, oh no. Not once she had taken flight, for compared to her own gleaming self, what could claim to be blue? Tintaglia the dragon arched her back and admired the sunlight glinting silver off her deep blue scales. Beautiful beyond words. (The Ship of Destiny)

Seda lugu jutustab Hobb läbi mitme tegelase vaatepunkti. Autori tugevus on karakteriloome ja tema tegelased panevad tõesti omale kaasa elama. Sind huvitab, mida nad teevad ja mõtlevad, sa tahad, et nad oma eesmärgid saavutaksid ja ootad põnevusega, millise katsumuse autor neile järgmisena välja mõtleb. Triloogia tegelased muutuvad ja arenevad, eriti muljetavaldav on Malta. Malta oli algul eriti üheplaaniline tegelane, tüütu ja isekas tüdruk, kelle juurest tahtsin kiiremini edasi pääseda, aga kelle teekond tujukast ja hellitatud kaupmehetütrest kuningannaks oli mõjuv.

Keegi pole ainult kuri või ainult hea, kõik on inimesed oma nõrkuste ja pahedega. Ka sarja negatiivsed tegelased oskab autor mõistetavaks kirjutada. Isegi Kyle Havenil olid oma kaastunde- ja mõistmiskohad, rääkimata piraat Kennitist, kes oli eriti huvitav kuju. Kusjuures on üks oluline tegelane, Amber, keda me näeme ainult läbi teiste silmade.

Mulle vist ikkagi meeldivad Fitzi lood rohkem. Ehk on asi selles, et Eluslaevnikes on palju rohkem tegelasi, läbi kelle me maailma näeme. Nagu ma juba siin kirjutasin, on lugeja jaoks määrava tähtsusega, läbi kelle silmade ta maailma näeb. Eluslaevnikes näeme seda läbi paljude silmade ja see ühest küljest laiendab meie vaatevälja, teisest küljest killustab seda. Lugesin kokku, siin on viis peategelast, kuus olulist kõrvaltegelast ja veel terve hulk muid tegelasi. Samas on siin palju tugevaid naisi: kangekaelne Althea, kes valitsevatest normidest eriti ei hooli, perekonna matroon Ronica, hellitatud peretütar Malta, satraabi seltsiline Serilla, kes kasutab ära iga ettesattunud võimalust, madrus Jek, teise perekonna matroon Jani, piraadinaine Etta, isegi Keffria, kes ka lõpuks enese eest seisma hakkab. Naised, kes ei lase end lihtsalt oludel kanda, kuigi siin maailmas oodatakse neilt pigem seda. Mehed on ambivalentsemad, näiteks Brashen. Tema on kirjutatud ääretult sümpaatseks, aga ta on seda ilmselt just oma väikeste pahede pärast. Üks antipaatne kuju on satraap Cosgo, kellele küll kuidagi kaasa tunda ei saa. Aga isegi tema teeb lõpuks läbi mõningase arengu. Esimene mulje Serillast kui olude ohvrist hakkas kolmandas osas muutuma, kus paljastus hoopis võimuahne naine, kellele üldsegi enam kaasa ei tundnud.

Ma pean ikka vaatepunkti juurde tagasi pöörduma. Olen hakanud mõistma, kui palju see mõjutab teosest arusaamist. Raamatu inimeste jaoks on meremaod jälestusväärsed ja hirmuäratavad elukad, kellel pole keelt ega mõistust, kes saagi ootuses laevu jälitavad ja kelle jaoks inimene on vaid saak ja söök. Nii võiks see lugeja jaoks jäädagi.

Aga siis kirjutab Hobb peatüki meremadude vaatepunktist. Selgub, et nad on kõrgema teadvusega olendid, kes on palju enamat, kui vaid meremaod. Nad räägivad omavahel, suhtlevad keerukate terminitega, neil on eesmärk ja tahe. Neil on nimed, mälestused ja isegi oma laulikud! Madude vaatepunktist oli eluslaeva uputamine ja hävitamine nende endi ja laeva päästmine. Inimeste seisukohast oli see muidugi õudne hukk ja häving, aga sellest arusaamiseks pidi lugeja ise vaatepunkti muutma.

Viis, kuidas viimase osa, "Ship of Destiny" (Saatuse laev) lõpus kõik otsad ühte kohta kokku jooksevad, on liiga fantastiline. Samas, kui sa saad uskuda, et maailmas elavad lohed, meremadudel on laulikud, laevad on elus ja et on võimalik omavahel suhelda ainult mõtte jõul, siis võid ju uskuda ka sellist lahendust. Enne lõpplahendust läheb Hobbile omaselt kõik ainult hullemaks, tegelased saavad hoope siit ja sealtpoolt ning mõnel hetkel tundub, et nüüd ongi kõik läbi ja et nii hullust olukorrast ei suuda isegi autor välja tulla. Aga isiklik vaprus ja tahtekindlus teeb imesid, eriti kui maagiline maailm kaasa aitab.

Teised kirjutavad:
loterii: Võlulaev I, Võlulaev II
loterii: Hull laev I, Hull laev II
Raamatute mets Võlulaev
Ulmekirjanduse baas: Võlulaev, Hull laev, Saatuse laev
Mariann

Richard Barker "Raamatupidamise raudwara"

Richard Barkeri "Raamatupidamise raudwara", inglise keeles "Short Introduction to Accounting", on sissejuhatus raamatupidamise põhialustesse, mis on mõeldud kõigile neile, kes peavad lugema finantsaruandeid ja aru saama neis olevatest numbritest. See ei ole õpik alustavatele raamatupidajatele. Olemuselt midagi täiesti erinevat kõigist neist õpikutest, mida mina raamatupidamise kohta lugenud olen. Barker proovib lugejale selgeks teha, kuidas aruannetest aru saada. Ta näitab, kuidas need kokku pannakse, milliseid põhimõtteid rakendatakse ja mida tulemusest välja lugeda saab. Lõpus on ka terminisõnastik.

Raamatupidamist ja selle terminoloogiat peetakse tihtipeale millekski väga keeruliseks. Samas puutuvad sellega kokku pea kõik inimesed - kulu, tulu, kasum, likviidsus, rahavood - neid sõnu on ju ometi kõik kuulnud. Mõne inimese töötasu sõltub ettevõtte finantsnäitajatest. Kas siis pole hea aru saada, millest siis ikkagi täpsemalt? Autor lohutab, et tegelikult pole raamatupidamine mingi raketiteadus. Ega ta muidugi väga lihtne ja kergesti õpitav ka ei ole. Probleem on selles, et finantsaruanded ei ole eriti lugejasõbralikud. Need ei ole koostatud selleks, et neid oleks lihtne lugeda. Aruanded on pigem minimaalne teave, mis vastab õigusaktide nõuetele.

Autor arvab, et ettevõtte juhil ei ole suurt mõtet küsida raamatupidajalt nõu, kuidas aruandeid lugeda. Siis satub ta tehnilisse rägastikku, millest on raske läbi närida.

Kui Te õpite raamatupidajaks, siis te õpite, kuidas suurest hulgast üksikutest tehingutest ja sündmustest panna kokku finantsaruanne. Te õpite raamatupidamisstandardeid, maksuseadusi, auditistandardeid ja muid õigusnorme ja juhiseid. Lühidalt, te saate eksperdiks finantsaruannete koostamisel. Kui aruanded on allkirjastatud, on teie töö tehtud. Niisiis õpite te tegelikult üllatavalt vähe selle kohta, mida keegi peaks finantsaruannetega pärast nende valmimist tegema.

Sellega on seotud kaks probleemi. Esiteks tugevdab see eelkirjeldatud kliendile suunatuse puudumist. Teiseks, mõnevõrra eksitavaks osutub mitte-raamatupidajate eeldus, et raamatupidajad teavad kõike, mida raamatupidamisest teada võib – raamatupidajad on koostajad, mitte kasutajad, neid õpetatakse autot ehitama, mitte sellega sõitma. Enamgi veel, sama viga teevad ka raamatupidajad ise. Ka nemad eeldavad, et kuna nad on õppinud raamatupidajad, on nad raamatupidamises ka eksperdid. Nii et nad võivad esitleda endid kui sõiduõpetajaid.

Olen raamatuga intiimselt tuttav, sest veetsin selle seltsis parema osa oma nelja kuu õhtutest ja nädalavahetustest. Mulle oli see esimene kord tõlkida midagi nii suurt kui raamat, kuigi valdkonna tekste olen tõlkinud juba mõnda aega. Hoolimata sellest, et finantsaruandluse valdkonnas on eestikeelne sõnavara enam-vähem paigas (erinevalt näiteks kindlustusest, mis on täielik peavalu), tuli mitmes kohas teha valikuid, millist terminit paljudest valida, iseäranis just finantsanalüüsi osas. Eesti keel on tore - accounts receivable võib olla nii nõuded ostjate vastu, ostjate tasumata arved, debitoorsed võlad kui ka võlgnikud. Samas on income, return, proceed, revenue, profit, gain eesti keeles üks tulu kõik. Kas kasutada hankijad, varustajad või tarnijad on ilmselt maitse asi. Terminisõnastikuga oleks keegi võinud tegelikult rohkem tööd teha, et eesti keeles kasutatavaid termineid paremini selgitada.

Usun, et eriti hästi sobib õpik alustavatele ettevõtjatele, kellel ei ole rahandusalast haridust. Mulle tunduks hirmutav jätta oma tulud ja kulud võõra inimese kirja panna, ilma, et ma ise üldse aru saaks, kuidas tulemuseni on jõutud. Barker alustab päris algusest ja võtab näiteks kõige lihtsama aruande - eraisiku pangakonto väljavõtte. Selle näitel saab selgitada, kuidas tehinguid grupeeritakse, miks see vajalik on, mida tähendab deebet ja kreedit. Sealt liigub ta edasi keerukamate näidetega, nii et lugeja liigub samm-sammult kaasa, kuni viimasel leheküljel - voilaa! - ongi kõik selge! Nii lihtne see võib-olla ei ole, aga esmase arusaama, kuidas aruandeid koostatakse, mis on raamatupidamine ja mida aruandeid lugedes silmas pidada, siit saab. Kuigi mul on magistrikraad raamatupidamises, pole ma selles vallas päevagi töötanud ja sain nii mõnestki asjast päriselt aru alles seda raamatut tõlkides. 

Raamatu stiil on sujuv ja mitteametlik. Näiteks ei kirjelda autor lihtsalt, mis on kasumiaruanne, vaid uurib lisaks, miks kasumiaruanne üldse olemas on, mis on selle eesmärk ning millised selle tugevused ja piirangud eesmärgi saavutamisel. Peale selle ei püüa raamat käsitleda kõiki raamatupidamise aspekte ega lasku ka liigsetesse detailidesse. Väikeses formaadis raamatus on suures kirjas 256 lk, ehk tegemist on üsnagi vähemahuka teosega. Raamat näeb ilus välja, tekst on hästi liigendatud, peatükid paraja pikkusega. Mida veel tahta!

Võib-olla peaks siia lõppu kirja panema, et see siin ei ole tasustatud reklaam, ega ka soov raamatu müügiedule isikliku kasu saamise nimel kaasa aidata. Minu tasu on ammu käes ja juba äragi kulutatud. Ma lihtsalt usun, et sellest raamatust võib paljudele inimestele kasu olla. No ja natuke uhke tunne on ka oma esimest raamatutõlget vaadata.

Mida lugeda suvel?

Õhtuleht küsis ja Bukahoolik soovitas. Mida lugeda suvel?

Näiteks võiks lugeda Indrek Hargla "Frenchi ja Koulut", Neil Gaimani "Eikusagit" ja Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal".

Ja veel võiks lugeda Denis Diderot' "Fatalist Jacques'i ja tema isandat". Sellest on küll juba seitse aastat möödas, kui ma seda suvelugemiseks soovitasin, aga kui te seda veel teinud pole, siis see suvi sobib ka suurepäraselt!

Robin Hobb "The Wilful Princess and the Piebald Prince"

Robin Hobbi "The Wilful Princess and the Piebald Prince" on jutustus, mille tegevus toimub Hirvelossis ammu enne FitzChivalry ja Fooli ilmaletulekut. Lugu on loetav täiesti iseseisvana, kui teile pakub rõõmu lugeda rõhutatult vanaaegses ülevoolavas kroonikakirjutamise stiilis kirja pandud teksti. Samas on tal ilmselt suurem tähendus Hobbi maailma austajatele, kuna annab taustainfot "Tawny Mani" sündmusi käivitavate asjaolude kohta.

"Tawny Manis" on seltskond tegelasi, kes end piebaldideks nimetavad. Nad võtsid omale nime kunagise Farseerite prints Chargeri järgi, keda hüüti Piebald Prince'iks, mis eesti keeles võiks olla Lapiline Prints. Jutustuse esimene osa räägib isemeelse printsessi elust, teine tema sohipoja Lapilise printsi omast. Kuigi jutustuse tegevustik oli üsna etteaimatav, siis Hobbi tugevus on tegelased, kes on alati isikupärased ja kellele on lihtne kaasa elada. Kuna jutustajaks on printsessi andunud sõbratar, siis seda enam näeme peategelasi läbi positiivse filtri.

Siit saab teada, kuidas juhtus, et vaistu hakati pidama jälestusväärseks ja selle kandjaid hukkama põletamise, uputamise ja neljaks kiskumise teel. Lisaks aitab teos vastata küsimusele, kas prints Dutiful päris oma vaistu FitzChivalry'lt või voolas see Farseerite veres juba varem, nagu mõned vihjasid.

Jutustajaks on printsessi teenija ja sõbratar, kes oli hiljem tolle poja amm, ja kes peab oma kohuseks panna asjalood kirja nii, nagu need olid. Seda kohust ta kordab iga natukese aja tagant koos tõdemusega, et ta ei ole mingi sõnaseadja ja kirjutab seda aruannet ainult selleks, et anda tulevastele põlvedele võimalus saada teada, mis Lapilise printsiga tegelikult juhtus. Seda seitsmeteistkümnendat korda lugeda oli väheke tüütu. Samas on Hobb kenasti kogu jutu vältel stiilist kinni pidanud ja on lugeja oma asi, et selline vanamoodne still praegusel ajal eriti peale ei lähe.

Aga muidu on ka see raamat täiesti Hobbi maailma vaimus, täis võimuvõitlust, paleeintriige, sohilapsi ja keelatud armastust.

Now, from the beginning, Charger had from his father the tongue of the beasts. This was a magic that in those days some folk owned to having with no shame, for at that time the degradations it might lead to were not well known. So folk would openly claim the Wit, and some made their living from having it, as huntmasters and beast-healers and swineherds and the like, and the Piebald Prince had the Wit in plenty.

Indrek Koff "Saja rahva lood"

Indrek Koffi "Saja rahva lood" on nagu värviline ja psühhedeelne tripp inimkonna alateadvusesse, kust leiab eest nii seda, mis sinna sajandite jooksul ladestunud on, kui ka alles äsja ligihõljunud pudemeid. Sarnaselt "Eestluse elujõuga" on Koffil sotsiaalset närvi, ta märkab ümbritsevat ja osutab suundumustele.

Mina olen lapsest saati muinasjutte armastanud. Lugesin omaaegse "Saja rahva lugude" sarja suureformaadilised õhukesed köited kapsaks. Võtsin õhtul raamatupaki voodisse, panin ühele poole patja ja pärast läbilugemist teisele poole. Kuni kell pool kolm tuli isa ja lambi ära viis. Mitte kunagi ei teadnud ette, mida kaant avades eest leiad. Teiste rahvaste lood olid kummalised, mõnikord hirmsad, mõnikord ilusad. Aga mäletan ka seda, et sarjas ilmunud Eesti muinasjutud ei olnud üldsegi kodusemad või ilusamad kui võõraste omad. Õudsed koerakoonlased täitsid mu uinumiseelseid mõtteid rohkem kui ühel korral.

Omaaegses sarjas ilmus Vikipeedia andmetel 48 raamatut. Lisaks pealkirjale ühendab sarja ja Koffi raamatut ka see, et iga muinasjutuga avaneb uus maailm, mis võib olla eelnevast täiesti erinev. Koff on 56 leheküljele mahutanud sarja jagu muinasjutte.

"Saja rahva lood" on suurepärane abivahend kokkujooksnud kirjanikule. Ava suvalisest kohast, vali muinasjutt ja anna aga minna! Sobib hästi ka loovkirjutamise kursuse harjutusteks.

No vaid mõtisklege natuke nende üle:

Kurb, nii kurb muinasjutt igavast lauljast. (lk 30)

Termodünaamika teine muinasjutt. (lk 9)

Viiteaparatuuriga varustatud muinasjutt ülimast haritlasest, kes on läbi lugenud kõik raamatud, aga inimest, jumal paraku, ei mõista sugugi. See teeb ta õnnetuks, eks igatse ju temagi soojust ja armastust ja mõistmist. Aga samas: erinevalt väga paljudest, erinevalt enamikust on ta lugenud "Ulyssest", tunneb põhjalikult Thomas Manni loomingut ja Derridagi on talle nagu vana sõber. Kõnetab teda, tekitab assotsiatsioone. (lk 23)

Kas ei pane kohe fantaasiat lippama?

Siit saab arendada suurepärase maailmalõpuulmeka: Muinasjutt rahupiibu tõmbamisest ümber viimase naftapuurkaevu hubiseva leegi. (lk 13)

Sellest ka: Muinasjutt rasketest aegadest, mil paljud, väga paljud inimesed muutuvad olude sunnil vapramaks, kui nad olid kergetel aegadel. Mis neil üle jääb? (lk 33)

Või hoopis kaasaegse hipsterivärgi: Disainmuinasjutt kroomitud lenksuga jalgrattast ja endisest vabrikuhoonest.

Aga järgmine paneb lausa heldima: Rahvarõivais ja tammepärjaga jaanipäevamuinasjutt jäätisest, külalislahkusest ja sellest, kuidas tuli tuul ja tõukas paati. (lk 16)

Jüri Mildebergi pildid on ka sellised, et peab kohe pikemalt vaatama – on see kõrvits või rannapall, aga ehk hoopis tuulelipp? Aga miks tal labad keskel on?

Teised kirjutavad:
Uus raamat
Loterii
Postimees
Haus galerii
Sirp
Lugemispäevik

Jack Thorne, J. K. Rowling, John Tiffany "Harry Potter ja Äraneetud laps"

Kõigepealt – "Harry Potter ja Äraneetud laps" ei ole J.K Rowlingi kirjutatud Harry Potteri saaga kaheksas osa. Tegemist on Jack Thorne'i kirjutatud näidendiga, mis 2016. aastal Londonis esietendus. Näidendi aluseks on Thorne'i, Rowlingu ja John Tiffany tekst. Millegipärast ei ole kirjastused seda asjaolu liiga kõvasti reklaaminud ja nii on paljud lugejad pettuma pidanud.

Aga ei peaks. Sest lugu on hea ja maailm usutav. Peategelasteks on Harry Potteri ja Draco Malfoy pojad, kes on mõlemad Sigatüüka koolis outsiderid ja seetõttu omavahel sõbrunenud. Mõlemat varjutavad nende kuulsad isad, küll kumbki isemoodi. Aga kui nad otsustavad oma vanemate põhjustatud kahjutegu parandama hakata, saab üsna pea selgeks, et sekkumisel on tõsised tagajärjed. Seiklusi ja põnevust jagub eriti näidendi teises osas igale lehele ja kuni lõpuni ei ole selge, kes sellest võitjana välja tuleb. Sest tundub, et kuri on taas ärganud. Kuigi seiklused toimuvad poistega, on näidendi põhiteema isa ja poja suhted. Harry pole isaks olemises kuigi tugev ja Albus on mässav teismeline. Mõnes mõttes on  peategelaseks Harry Potter, sest nii nagu kõigis teistes raamatutes keerleb tegevus ümber tema, on ta ka siin keskne kuju. Loo moraal on selles, et ajaga ei tasu jukerdada ja et isegi kui sulle ei meeldi see olevik, milles sa praegu elad, võib teistsugune maailm olla palju hullem.

Teos on ilus, suur ja paks. Millega ta mind ära pettiski. Võtsin selle nädalavahetuseks maale minnes kaasa ja sain esimese pärastlõunaga läbi. Aga ma ei olnud ühtegi teist raamatut kaasa pakkinud, kuna arvasin, et nii toekat raamatut loen ikka paar päeva. Seega seisin bukahoolikute hirmuunenäo ees – terve päev ees ja mitte midagi ei ole lugeda!

Niisiis, lugemine läheb ruttu, aga raamatu rütmi sisseelamine võttis veidi aega. Näidend ei ole ju suurt midagi muud kui kondikava – dialoogid, mõned repliigid ja ümbritseva keskkonna lühikirjeldused. Mis tähendab, et kõik muu tuleb ise juurde mõelda. Potteri maailmaga tuttavatele ei valmista see mingeid raskusi, sest tegevus toimub tuttavates paikades, tegelased on küll 19 aastat vanemad, aga muidu ikka needsamad. Peale selle sai ajarändude kaudu näidata kõigile juba tuttavaid paiku, tegelasi ja olukordi. Mina sain küll raamatut lugedes võlurite maailma taas täiesti sisse elada.

Dialoogid tundusid vahel sellised imelikud, aga need on ju mõeldud eelkõige laval välja ütlemiseks ja see on uskumatu, mida üks hea näitleja tekstiga teha oskab. Tekkiski tahtmine näidendit näha – kuidas nad kõik need ilmumised, kadumised ja muundumised (mitmemahlamögin!) tehniliselt lavale on seatud? Mulle tundub, et paljud näidendi lugejate etteheiteid tulenevadki asjaolust, et tegemist ei ole romaaniga. Näidend on ju oma olemuselt tarbetekst, mis ärkab ellu alles laval. Lugeja peab olema ühekorraga näitleja, lavastaja, kunstnik ja dekoraator.

Tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer

Teised kirjutavad:

Reaktor

Never Judge a Book...

Mariann
Raamatulaegas

Padjaklubi
Issanda loomaaed on kirju

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest

HeadRead 2017

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa

Kuna HeadReadil tegin seekord märkmeid, jagan. Ei pretendeeri ülevaatlikkusele, arusaadavusele ega isegi mitte tõsiseltvõetavusele. Pidin tegema valikuid, kas lugeda kodus Robin Hobbi (hetkel on pooleli Mad Ship) või kuulata linnas kirjanikku. Vahel võitis üks, vahel teine.

Olen festivalil alati käinud kuulamas ka kirjanikke, kellest ma midagi kuulnud pole või kelle raamatuid ei ole lugenud ja avastanud nii väga huvitavaid mõtteid ja hoopis teistsuguseid maailmu. Tegelikult ei ole olulist vahet, kas kuulata autorit, keda sa lugenud oled või mitte. Sest autor ei võrdu oma teostega ja isegi kui neid lugenud oled, ei ütle need sulle kirjaniku kohta mitte midagi. Raamatu lugemine ei vii lugejat autorile lähemale.

Muidugi, kui kirjanik räägib teosest, mida sa lugenud oled, siis saad teada midagi selle kirjutamise tagamaadest ja ehk ka mõnele lahtiseksjäänud küsimusele vastuse.

Kirjandusfestival on pigem võimalus kuulata huvitavate inimeste huvitavaid mõtteid (ja mõnikord ka mitte nii väga huvitavaid). Asjaolu, et rääkijad on kirjanikud, on lihtsalt boonus. Teine asi on luuleesitlused, mida seekordsel festivalil oli palju. Muidugi, vorm on lühike ja seda on võimalik efektselt ette kanda. Keegi ei jaksa ju viis tundi romaani ettelugemist kuulata. Isegi lühijutu puhul jagub kannatust ehk kümneks-viieteistkümneks minutiks, mitte enamaks.

Näiteks oli väga huvitav kuulata Tan Twan Engi, kelle raamatuid ma lugenud ei ole, ja mitte eriti huvitav kuulata Jean-Philippe Toussainti, keda jällegi olen. Enamasti on kirjanikud üsnagi lahedad sellid, näiteks Simon Clark rääkis pika jutu sellest, kuidas ta käis vanglas sarimõrvaritele esinemas ja Graeme Macrae Burnet on ikka veel oma ootamatust edust hämmeldunud (aga ka väga rõõmus selle üle). Meelis Friedenthal aga tundub mulle kirjanikuna täiesti teisest maailmast olevat. See, kuidas ta näeb kirjutamist, mis on tema jaoks tähtis – iga asi on sümbol, iga koma tähenduslik ja isegi viga on oluline. Ta tunnistas, et on kirjutanud oma raamatutesse selliseid asju, mis on tähenduslikud ainult temale endale ja ta ei eeldagi, et lugeja selle üles leiaks. Vaata arrogantsi! Tabasin end mõttelt, et ta on minu maailmast liiga kaugel. Samas ei takista see mind tema teoseid lugemast.

Kaks kirjanikku ütlesid, et neid on mõjutanud Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Touissant hakkas pärast selle lugemist ise romaani kirjutama ja Macrae Burnet ütles oma teose "Tema verine sepitsus" kohta, et see ei ole kriminaalromaan, vaid romaan kuriteost, just nagu "Kuritöö ja karistus", ja et teda huvitas eelkõige kurjategija mõttemaailma avamine. Mulle hakkab järjest enam tunduma, et peaks ka "Kuritööd ja karistust" lugema.

On tore, et festival pakub verinoortele autoritele võimalust oma katsetusi esitleda. Kui kohale jõudsin, siis avastasin, et olen ilmselt saalis kõige vanem isik, aga siis tuli õnneks Contra ka kuulama. Noored on julged esinema, aga teistmoodi kui minu eakaaslased. Laval on nad küll väheke närvis, aga muidu tunnevad end vabalt ja vähemalt pealtnäha iseendaga rahujalal. Kümme autorit olid täiesti eriilmelised, diapasoon ulatus õrnadest armastusluuletustest läbi mässumeelse nõudlikkuse etnoõuduseni. Riskin nüüd kõlada keskealise kadunud nooruse tagaigatsejana, aga tütarlaste armastusluule oli ilus kuulata kogu oma värskuses ja siiruses. Nagu saaks tagasi pöörduda samasse vanusesse, kui tunded olid veel nii ausad ja ilma kibeduseta. Omaenda roheline kaustikukene tuli meelde.

Ja siis oli veel Puuluup. Ma olen neid varem mitu korda kuulanud, aga pole millegipärast kunagi varem tajunud, kuivõrd psühhedeelsed nad on. Milliseid helisid on võimalik välja võluda tagasihoidlikust Hiiu kandlest!

Puuluup

Oh, ja siis käisin ka Jason Goodwini krimikirjanduse töötoas, kus ta rääkis sellest, mida ta ise on krimiromaane kirjutades õppinud. Krimkade puhul ei ole süžee eriti oluline. See on ju üldiselt alati üsna samasugune. Süžee on kui rendiauto – tähtis on see, kes on autos, millest nad räägivad ja mida näevad. Ehk olulised on tegelased. Ja muidugi, selleks et kirjutada head krimkat, tuleb lihtsalt alustada kirjutamist!

Festivali pildialbum

Robin Hobb "Tawny Man" triloogia

Juhtus nii, et lugesin Robin Hobbi esimest, „Farseer'ite“ triloogiat viis aastat tagasi ja jätkasin sel aastal „Tawny Mani“ triloogiaga. Ma pole vist eales ühtegi raamatut nii kiiresti lugenud. Kui esimese osa („Fool's Errand“) lugemine võttis aega tavapäraselt (25 päeva), mis tähendas, et vahepeal elasin muud elu ka, siis 736 lk „Golden Fooli“ lugesin läbi seitsme päevaga ja 928 lk „Fool's Fate“ 13 päevaga. Mina, kes ma piisavat und väga tähtsaks pean, avastasin end kell pool kaks öösel raamatut lugemas. Tegelikult elasingi täielikult sisse kusagil esimese osa lõpus. Robin Hobbil võtab auru ülessaamine aega, sama juhtus ka „Farseer'ite“ triloogias, aga siis kui käima läheb, enam pidama ei saa.

Hobbi loodud maailm on nagu skill-pillar, mis tõmbab kasutajat enda poole ja kui hoolikas ei ole, on võimalik ennast sellesse täielikult ära kaotada. Robin Hobbi raamatutel on minu jaoks samasugune tõmme – mida rohkem ennast neisse mässida, seda suuremaks ahvatlus läheb. Edasi juhtus nii, et lugesin uuesti läbi „Farseer'ite“ triloogia, seejärel mõtlesin, et lehisen „Tawny Manis“ natuke huvitamaid kohti, mis lõppes sellega, et lugesin ka need kolm raamatut teist korda läbi. Seejärel võtsin ette "Fitz and the Fool" raamatud. Kuna sain esimesed kaks raamatut läbi 20 päeva enne viimase osa ilmumist, mõtlesin, et nüüd on hea teha vaheaeg ja lugeda näiteks midagi muud või üleüldse pisut elu elada. Pidasin vastu viis päeva ja asusin „Fitz and the Fooli“ üle lugema. Aga kui päris aus olla, siis hetkeks tundsin, et olen väsinud. Pidevast kaasaelamisest ja erutusseisundist. Sest Hobbi maailm ei ole enamjaolt rahulik kulgemine, seal ikka juhtub kogu aeg midagi, millele kaasa elada ja mille pärast kurvastada või rõõmustada.

Hobb kirjutab pikalt ja laialt, kindlasti oleks saanud ligi 2000 lk triloogiat kõvasti lühemaks teha, ilma et tervik kannatada oleks saanud. Väga palju on sellist, mis ei vii tegevust edasi. Aga me anname selle talle andeks. Sest tema maailm on selline, kus tahaks rohkem sees olla ja pikad kirjeldused, kuidas jahiseltskond liikuma hakkab või peategelase enesehaletsuslikud mõtisklused või lihtsad dialoogid võimaldavad nii maailma kui ka tegelasi avardada ning kauem nautida. Lisaks saab palju teada sellest, mida ja kuidas keegi kusagil sõi ja milliseid riideid kandis. Söök on Hobbile väga oluline. Ja juuakse kannude kaupa teed.

Praeguseks olete juba aru saanud, et minu puhul on tegemist lootusetu juhtumiga ja mingit tasakaalustatud arvustust siit loota ei ole. Tegelikult pole üldse mingit arvustust loota, aga see-eest panin kirja igasuguseid mõtteid. Kui te Hobbi maailma alles sisenete, siis palun ärge siit enam edasi lugege. Liiga palju spoilereid, mis võivad avastamisrõõmu rikkuda.

Steven Rowley "Lily ja kaheksajalg"

Kuigi Steven Rowley raamatu"Lily ja kaheksajalg" pealkirja ja kaanepildi järgi võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga, siis nii see ei ole. Tegemist on üdini liigutava looga armastusest ja kaotusvalust. Ning asjaolu, et osalistest üks on gay ja teine koer, ei oma mingit tähtsust.

Ma nüüd vist esimest korda selle blogi ajaloos refereerin kirjastuse teksti. Aga see on nii täpselt kirja pandud ja just samamoodi ütleks ma ise:

"Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid."

Võib olla, et kuna olen ka ise viimasel ajal palju tegelenud sarnaste mõtetega – mida raamatus nimetatakse varaseks leinamiseks – olen sellele teosele eriti vastuvõtlik. Kui su koer hakkab jääma vanaks ja järjest haigemaks, siis, kuigi ei taha, mõtled paratamatult, et ühel päeval teda enam ei ole. Usun, et kõik, kellel on olnud koduloom ja kes on ta kaotanud, teavad, mida tähendab kaotusvalu. Ja sellest ei pääse mitte ükski koeraomanik. Me ju kõik teame seda, aga teadmine ei muuda valu väiksemaks, kui lahkumise aeg käes on. Ted Rowley on oma valust kirjutanud raamatu, mis on ilus ja liigutav ja läheb südamesse. Ted nutab ja sina nutad koos temaga. Ma ei tea, kuivõrd raamat puudutab inimesi, kellel omal kodulooma ei ole. Kuidas raamat mind haaras, annab ehk kõige paremini edasi, et raamatut lugedes ja koos autoriga Lily üle kurvastades avastasin alles kell 11 õhtul, et olin oma koerale täiesti unustanud süüa anda.

Sellega seoses meenub mulle, et ükskord ammu, kui ma ühele minusse armunud noormehele rääkisin midagi sellest, kuidas ma oma koera armastan, ta solvus südamepõhjani – kuidas ma tema armastust minu vastu võrdlen armastusega mingi koera vastu! Millest mina jälle üldsegi aru ei saanud, et esiteks ma ei võrrelnud neid ja teiseks, et miks need kaks siis võrreldavad ei ole. Rääkisin sõbrannale ja tema asus ka noormehe poolele. No ma jäin oma eriarvamusele. Järeldada võib vaid ehk seda, et inimesi on igasuguseid.

Tõlkinud Marge Paal

Teised kirjutavad:

Blogistaja

Järjejutt
Lugemislaud

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Jeanette Wintersoni "Sel pikal ajal" on avaraamat uuele sarjale, kus nimekad kirjanikud tõlgendavad Shakespeare'i teoseid tänapäevases võtmes. Winterson valis "Talvemuinasjutu".

Raamatu alguses on toodud Shakespeare'i originaalteose lühiülevaade. Siinkohal eriti-lühike-ülevaade:

Polixenes, Böömimaa kuningas on külas oma sõbral Sitsiilia kuningal Leontesel. Leontes usub, et Polixenel ja tema lapseootel naisel Hermionel on suhe ja et sündiv laps ei ole tema oma. Ta laseb lapse kaugesse paika viia ja saatuse hooleks jätta. Perdita leiab vaene karjus ja kasvatab ta üles.

Kuusteist aastat hiljem on prints Florizel, Polixenese poeg Perditasse armunud, kuid Polixenes keelab neil suhelda. Aga selgub tõde Perdita sünnipära kohta ja kõik sõidavad Sitsiiliasse, kus toimub üleüldine leppimine.

Väga segane värk, ma pidin selle kaks korda üle lugema, et mingit sotti saada. Pole ime, et "Talvemuinasjutt" praegusel ajal eriti populaarne ei ole. Kuid Wintersoni jaoks on just see Shakespeare'i näidend olnud kõige olulisem. See on näidend leidlapsest. Ja seda on ka Winterson. Ta kirjutab nii: "See on näidend andestusest ja maailmast võimalike tulevikega – ja sellest, kuidas andestus ja tulevik on mõlemat pidi teineteisega seotud. Aeg on tagasipööratav." (lk 248)

"Sel pikal ajal" järgib originaali süžeed ja ka nimed on originaalist, kuningas Leontesest on saanud Leo Kaiser, Polixene on Xeno ja Perdita on Perdita. Sellegipoolest on see väga kaasaegne lugu. Esimese osa tegevus toimub kuusteist aastat tagasi ja viimase osa oma siin ja praegu, arvutimängude ja mobiiltelefonide ajal.

Siin on tegemist armukolmnurgaga, kuhu kuuluvad naine ja kaks meest, kellest üks on gay. Kõik kolm armastavad üksteist. Mulle meeldib, kuidas Winterson käsitleb homoseksualismi – see on sama tavaline asi nagu näiteks autoga sõitmine, mitte kelleski ei teki ühtegi küsimust. Leo armukadedus ja viha tundub irratsionaalne – ükski fakt ei pane teda oma arvamust muutma. (Oh mis iroonia praegusel tõejärgsel ajal, kuigi ma ei usu, et Winterson kirjutades just seda silmas pidas). Kui originaalis oli Delfi oraakel, kes talle ütles, et ta on valel teel ja tema naine ja sõber on süüta, siis uusversioonis oli selleks DNA-test, mida Leo ei uskunud. Minu jaoks ei tundu see kõik loogiline, aga ilma Leo hulluseta ei oleks ju lugu. Pealegi oskab Winterson selle siiski usutavaks kirjutada.

Sulle võib mitte meeldida, mida Winterson kirjutab, aga sa naudid kõige täiega seda, kuidas ta kirjutab. Seda teost lugedes tuli mulle jälle meelde, kui väga ma tema kirjutatut armastan. Vahel loen lõike uuesti üle – puhtalt nautimiseks.

Imeline oli Perdita ja Zeli armumise kirjeldus. Napi dialoogi ping-pong tüdruku ja poisi vahel, nende mõtted, ka vaid paari sõnaga toodud, aga lugedes sa lausa füüsiliselt tunned nende tunnete arenemist.

Ta pani sõrme poisi huultele. Siis kallutas end ettepoole ja suudles Zeli. Zel ei olnud esimene poiss, keda ta oli suudelnud, aga tundus, nagu oleks. Poisil oli krevettide ja laimi maitse. Zel puudutas õrnalt tüdruku juukseid, justkui too oleks maganud ja tema poleks tahtnud tüdrukut äratada. Ta ei tahtnud, et see unenägu lõppeks.  

Mõnikord ei loe see midagi, et enne praegust aega üldse mingi aeg oli. Mõnikord ei loe see midagi, et on öö või päev, või nüüd või siis. Mõnikord piisab sellest, kui sina oled. Mitte et aeg jääks seisma või see poleks alanud. See ongi aeg. Sina oled siin. Selles kinnipüütud hetkes, mis avaneb eluaega. (lk 158)

Olin kartnud, et ei suuda raamatusse sisse elada, sest elan parasjagu Robin Hobbi maailmas ja ei kavatse sealt veel niipea lahkuda. Aga kartus osutus asjatuks – Winterson haaras esimesest leheküljest ja ei lasknud kuni lõpuni lahti.

Tõlkinud Mihkel Mõisnik

Teised kirjutavad:
Sõber raamat
Rabarberibulvar
Lugemispäevik
Lugemiselamused

Tänan Varrakut raamatu eest

2016. aasta kokkuvõte

Traditsioonile vastavalt kirjutab Bukahoolik oma mulluse aasta lugemistest kolm kuud pärast aasta lõppu (siis kui hästi läheb). Seekord pole mingi erand. Teate, ega see raamatutest kirjutamine pole midagi nii lihtne, see võtab aega, peab keskenduma ja tuleb mõelda – oma peaga! – ja siis need segased mõtted kuidagi kirja saada. Ma tegelikult hirmasti tahan kirjutada, aga see valge ekraan ... kohe kuidagi ei aita ree peale saada.

Aasta 2016 – 82 loetud raamatut ja LOOT väljakutse, mis sai – patuga pooleks – ära tehtud. Tegin omale aasta alguses isikliku väljakutse – LOOT ehk Loen Oma Olemasolevaid Teoseid ja võtsin eesmärgiks lugeda läbi 40 juba riiulis olevat teost. Patuga pooleks sellepärast, et sain küll aasta viimastel päevadel 40 täis, aga 9 teost olid Neil Gaimani Humble Bundle valikust, kus mõned olid koomiksid ja enamik üsna lühikesed. Kahest kategooriast – Maalehe sari ja Eesti Mälu sari aga ei lugenud ühtegi. See-eest leidsin mitu teost, mida muidu ilmselt poleks ette võtnud, näiteks Gogoli jutustused ja Villem Grünthal-Ridala "Valitud värsid", mis juba neli aastat tagasi pooleli jäi. Samuti Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister" ja "Eesti näkiliste välimääraja"ning James Krüssi lasteraamatud.

Sel aastal võtan LOOTi uuesti ette, sest lugemata teoste nimekiri ei vähenenenud, vaid hoopis suurenes. Olen viimase kahe kuu jooksul soetanud omale 60 uut raamatut! Suurem osa on küll e-raamatud (44) ja neist omakorda 29 tasuta teost Amazonist (peamiselt ulme ja klassika), aga just ostsin ka 7 paberraamatut ja Raamatuvahetusest olen ka mõned soetanud. Raamatuvahetuse puhul on tore, et seal tuleb raamatuid vastu ka anda, kuigi ega neid teoseid mul nii palju polegi, millest lahkuda raatsiks. Aga selle aasta LOOTist täpsemalt allpool.

Ilmselt ka tänu keskendumisele olemasolevatele teostele ei lugenud mullu just eriti palju uudiskirjandust. Kui alustuseks nimetada 2016. aastal ilmunud raamatud, siis tooksin esile järgmised:

Peter Ackroyd "London. Lühibiograafia" - tegelikult täitsa pikk ja põhjalik, aga Londoni-sugust linna on ikkagi päris keeruline 524 leheküljele ära mahutada.

Kai Aareleid "Linnade põletamine" - Tartu ja 50ndad, suureks kasvamise ja lahku elatud elude lugu.

John G. Neihard "Black Elk jutustab" - ajalugu, indiaani kultuur ja religioon, poeetiline jutustus, vaimne juhatus – nagu teile meeldib!

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla" - lasteraamat, mis sobib suurepäraselt ka lapsepõlve järele nostalgitsevale täiskasvanule.

Giulia Enders "Võluv soolestik" - Pärast raamatu läbilugemist ma ei imestanud enam, miks see nii pikalt edetabelite esiotsas püsis. Raamat on huvitavalt kirjutatud, arusaadav ka võhikule, samas ei ole asju tehtud ka liiga lihtsaks. Tõepoolest sai palju targemaks.

Ja nüüd teistest ka:

Vincent Schiavelli "Palju ilusaid asju" - Soe ja humoorikas sissevaade Sitsiilia ellu ja toidukultuuri.

Dervla Murphy "Täie hooga" - hoogne ja autentne kirjeldus ühe naise jalgrattamatkast Iirimaalt Indiasse 1960-ndatel.

Neil Gaiman "How the Marquis Got His Goat Back" - nüüd on "Neverwhere" ka eesti keeles ilmunud ("Eikusagi" nime all) ja sisaldab ka samas maailmas toimuvat lühijuttu. Mul oli väga hea meel uuesti sellesse maailma sukelduda. Ja muidugi lugesin ka eestikeelse versiooni üle.

Valdur Mikita "Lindvistika" - Mikitat tuleb ikka lugeda. Juba selle jaoks, et oma maailmataju avardada. Kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Andy Weir "The Martian" - Marsi vallutamise ja ellujäämise lugu, mis ei ole suur mitte kirjandusliku peenuse, vaid seikluste ja põnevuse poolest.

Ray Bradbury "Fahrenheit 451" - hoiatusromaan ja armastuskiri raamatuarmastajatele.

Sofka Zinovjeff "Punane printsess" - Ütleks, et mullune parim elamus. Põnev ja kaasahaarav, eriti kui teid huvitab ajalugu ja elulood. Sofka pani kirja oma vanaema eluloo, aga tema vanaema oli Vene printsess, kes kõigi elukeeriste käigus lõpuks kommunistiks hakkas.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus" - Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt. Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"- Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Ühteaegu lihtne ja keeruline, just nagu elu ise.

Angela Carter "Verine kamber" - Muinasjutud ja feminism ... mmm

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" - Saab teada, kuidas on olla seen või kuidas on olla, kui maailmalõpp on ära olnud.

Fuchsia Dunlop "Haiuim ja Sichuani pipar" - Magushapu söömismeenutus Hiinast, koos retseptidega. Põhiline on siiski Hiina inimeste, elu-olu ja kultuuri kujutamine läbi toiduprisma. Mis on põnev, ebatavaline ja ajuti ka ehmatav. Aga kui üks inglanna sai Hiinas kõige söömisega hakkama, siis ehk saab igaüks.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" - Soome perekonnalugu, mis hargneb läbi aastakümnete ja mida hoiab koos maja, mis asub nelja tee ristil.

Susanna Clarke "Jonathan Strange ja härra Norrell" - Susanna Clarke'i triloogia kuulub kahtlemata fantaasiakirjanduse varamusse. Tegevus toimub 19. sajandi alguse Inglismaal, kus tavapäraste isikute kõrval eksisteerivad ka võlurid ja haldjad.

Alan Bradley "Piruka magus põhi" ja "Mõrv ei ole lapsemäng" - Bradley krimiromaanid olid üllatus – ma ei ole kaasaegse nordic noiri ja sarimõrvarite armastaja, aga need olid just sellised "vana hea Inglismaa" tüüpi krimkad, mis mulle meeldivad.


Sel aastal organiseerin oma Loen Oma Olemasolevad Teoseid ehk LOOT nimekirja teisel viisil, loen läbi igast raamaturiiulist ühe teose. Riiuleid on mul 28 (need on siis riiulivahed), eraldi riiuliks loen veel e-lugerit, ehk kokku 29. Mõnest riiulist tuleb läbi lugeda kaks raamatut, sest eesmärgiks võtan taas 40. Kusjuures mõnel riiulil ongi lugemata vaid üks raamat. Ma juba kujutan ette seda mõnu, kui seisan riiuli ees ja valin raamatuselgade järgi järgmiseks loetavat raamatut. Tõmban ühe välja, lehitsen ja panen tagasi, lõpuks otsustan mingi sisetunde ajel, et võtan just selle teose. Ja muidugi kvalifitseeruvad ka eelmisel aastal ostetud raamatud :)

Pudinaid 8

Valdur Mikita "Lindvistika"
Valdur Mikita trioloogia kolmas osa. Kui esimene – Metsik Lingvistika – oli tõeliselt uudne ja raputav kogemus, siis kolmas kõnnib sissetallatud radu, pealegi on Mikitast vahepeal superstaar saanud ja tema arvamusi ja loenguid internet täis. Mis ei tähenda, et "Lindvistika" oleks eelmistest teostest kuidagi viletsam. Nagu ta ise ütles: kui esimene teos rääkis peamiselt keelest, teine kultuurist, siis "Lindvistika" räägib eestlaseks olemisest.

Benjamin Prado "Lumes on tühjus"
Väike ja elegantne jutt, mis juba algab intrigeerivalt:

Alles äsja oli vihma sadanud ja linnas valitses veel niiske tänavasillutise ning lämmatava kuumuse isevärki segu, kui üks meist kolmest läks umbes poole kaheteistkümne paiku öösel kodust välja, et tappa Laura Salinas. Praegu ei oska te veel aimata tapja nime ega ka seda, kes neist kolmest olen mina. Kuidas ma seda teen? Väga lihtsalt, ma räägin teile kõigest, mis juhtus, kolmandas isikus ja seega, kui ma ütlen „Iker Orbáiz pani suitsu põlema”, „Ángel Biedma jäi uuesti mõtlema, mida tema mõrvahetkel tegi” või „Alcaén Sánchez oleks oma elu andnud, et seda maja osta”, ei saa te kuidagi kindlad olla, kas ma räägin teile kahest ülejäänust või tegelikult iseendast.

Edasi hargneb lahti põnevus- või krimilugu, mida võib aga võtta hoopis kui müsteeriumi või väikest uurimust inimhingede sügavamatest soppidest.

Margaret Craven "Öökull huikas mind"
Pärast Black Elki tahtsin selle ammuloetud raamatu üle lugeda. Klišeelikult võiks öelda, et see on raamat elu põhiväärtustest, kaduvusest ja samas püsivusest. Teos räägib ilukirjanduslikus vormis Kanadas British Columbias elava indiaanihõimu igapäevasest elust, tegevus toimub 1950ndatel. Lugesin seda nii umbes kakskümmend aastat tagasi ja mäletasin vaid seda, et seal oli tegelane, kes elas jõe peal parvel ja kes ei olnud elus oma pikka aluspesu seljast ära võtnud. Oli rõõm Billiga taaskohtuda. Iseenesest on teos lihtne – surmavalt haige kirikuõpetaja saadetakse pärapõrgusse indiaani külla, kuhu pääseb ainult paadiga ja kus elatakse üsna lihtsat ja kaasaja maailma hüvedest ja pahedest rikkumata elu. Õpetaja läheb sinna indiaanlasi õpetama, kuid pigem on hoopis tema ise see, kes õpib indiaanlastelt, kuidas elada.

Angela Carter "Verine kamber" 
Muinasjutud ja feminism koos kõlab ehk mõnele hirmuäratavalt. Carter on ümber jutustanud mitu tuntud muinasjuttu, kusjuures iga jutt on täiesti eri stiilis. Väga lõbus frivoolne kelmiromaan oli tehtud Saabastega kassist, samas kui Sinihabe – mida on ju teisedki samas võtmes ümber jutustanud – oli painava õhustikuga. Veelgi enam oli seda Kaunitar ja koletis, mis pööras originaalist päris kaugele. Juba kaanepilt on intrigeeriv. Seda võib kohe kauemaks vaatama jääda.

Olga Tokarczuk "Päeva maja, öö maja" 
Sarnaselt tema eelmisele eestindusele koosneb "Päeva maja, öö maja" omavahel lõdvalt seotud juttudest eri inimeste kohta. Peamiselt keskendub autor ühe Saksa piiri ääres asuva Poola küla elanikele. Õhkkond on tume ja salapärane. Inimesed on põnevad, igaüks on omamoodi ja saab teada, kuidas on olla seen.

Tommi Kinnunen "Nelja tee rist" 
Nelja tee ristil asub maja, kus elasid Maria ja Lahja ja Kaarina. Mõnedel neist olid ka mehed. Minu jaoks oli kõige olulisem tegelane aga Onni, kelle elu traagika oli nii õrnalt lahti kirjutatud, et torkis otse südamesse. Aga naised on siin majas tugevad. Kõik algab Mariast, kes üksikemana eelmise sajandi alguse Soomes hakkama peab saama. Aga ta on ämmaemand ja need on vintsket sorti tegelased. Raamatu tegevus jälgib pere naiste elu – Maria, tema tütre Lahja ja lõpuks Lahja pojanaise Kaarina elu, kes kõik samas majas oma elu elavad. Need on omavahel seotud ja samas ka nii eraldi.

Tiit Kändler "Köögifüüsika"
Ma ootasin pealkirja järgi hoopis midagi muud. Seda, kuidas ained toiduvalmistamisel muunduvad. Aga see on äkki hoopis köögikeemia? Kändler kirjutab igasugu asjadest, natuke siit ja natuke sealt. Ajaloost ja metallide kasutamisest pottide ja pannide valmistamisel, hügieenist, mahetoidust, kalast ja toiduvalmistamise tulevikust. Mahekasvatuse pooldajatel ja GMO vastastel ei ole seda raamatut küll mõtet lugeda, kui nad just vihastada ei taha. Sest seitse miljardit inimest on ju vaja ära toita ja geenmuundatud toit on ainus reaalne võimalus. Pealegi on inimesed taimi ja loomi geenmuundanud juba iidsetest aegadest peale. Mis see sordiaretus siis veel on? Või vaadake kokkerspanjelit ja mõelge, et kunagi oli tegemist hundiga.

Aldous Huxley "Hea uus ilm"
Mitte et ma oleksin utoopiate/düstoopiate fänn. Selline tugev hoiatussõnum, et vaadake, kuhu teie teod meid viivad, on ... noh jah. Mitte kellelegi ei meeldi, kui neid hurjutatakse nende tegude või tegematajätmiste eest. Ja veel enam, kui neid ähvardatakse tule ja tõrvaga, kui nad ei käitu just nii, nagu hurjutaja õigeks peab. Ma tean küll, et sellist kirjandust ei saa taandada pelgalt autori isikliku arvamuse pealesurumiseks, aga hoiatus on see nii või teisiti. Ideaalne maailm, kus igal inimesel on oma roll täita ja selle eest hoolitsetakse juba enne sündi, et ta oleks rahul oma kohaga ühiskonnas. Kuni ilmub üks mees, kes ootamatult ei käitu vastavalt hoolsasti programmeeritud normidele. Kes hakkab tahtma midagi muud, kahtlema ja kõhklema. Sellised on teatavasti suur oht ühiskondadele, mis põhinevad alamate teadmatusel ja totalitarismil.

Jonas Jonasson "Mõrtsuk Anders ja tema sõbrad"

Kui Jonassoni esimene teos "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli täiesti uus ja värskendav nähtus, siis kolmas samas stiilis teos enam samasugust vaimustust ei ärata. Muidugi on siin ka tuntav autori sotsiaalkriitiline noot, aga kui Saja-aastane oli laia ajaloolise ja üleilmse haardega, siis Mõrtsuk Anders Rootsist kaugemale ei jõua. Jonasson tegeleb ikka samade teemadega – usk ja religioon, üksikisiku roll ajaloos ja kuivõrd üks inimene midagi muuta saab, inimeste ahnus ja saamahimu. Aga alati on tal olemas valguskiir pimeda tunneli lõpus.

Enn Vetemaa "Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister"

Tore lugu väga püüdlikust ja ühiskonnatruust mehest, kes liigub läbi elu nagu nuga läbi või. Väikese poisina saab minajutustaja teada, et tema isa oli kadunud maiustustemeister Stude, kes on pärandanud talle oma martsipani valmistamise vahendid. Sealt edasi püüdleb mees martsipanikunstis täiuslikkuse poole. Pärastsõjaaegne Eesti polnud selle jaoks just parim koht, kuid järjekindlus viib sihile. Kuigi seda raamatut ette võttes ei osanud ma midagi oodata, siis osutus lugemine väga nauditavaks. Vetemaa on iroonia ja satiiri meister ja "Minu väga magus elu" pole siin mingi erand. 

Piret Õunapuu "101 Eesti vana aja asja"

Ema lehitses Piret Õunapuu "101 Eesti vana aja asja" läbi ja küsis, et mis on selle raamatu mõte. Siin on kirjutatud igasugu erinevatest asjadest ja mis on teose uudisväärtus? Mitte midagi mida ta juba poleks teadnud.

Autor kirjutab, et raamatu eesmärk on meelde tuletada asju, mis kunagi olid igapäevased. Need aitavad meelde tuletada, kuidas meie esivanemad elasid ja mida ning miks nad tegid ja mõtlesid. No vot, minu ema jaoks on need asjad ka praegu igapäevased, mis sest et viimati elas ta maal talus aastakümneid tagasi.

Siin tulebki põlvkondade erinevus mängu, sest minu jaoks olid mõned asjad tundmatud, kuigi mitte väga palju. Samas kardan, et minu tütre jaoks oleks sellel teosel päris suur uudisväärtus. Mitte et ma saaks teda kuidagi seda lugema panna. Milleks lugeda vanadest ja igavatest asjadest, millega nüüdsel ajal enam midagi peale pole hakata? 101 asja hulka kuuluvad näiteks kohvikann, vikat, sõba, lapsetool, korras talu, pross, õlu, pügalpulk, seppel ja kosjaviin.

Kuna käisin raamatu lugemise ajal uues Eesti Rahva Muuseumis, siis olin väga rõõmus, et olin raamatut lugenud. Need kaks täiendavad teineteist suurepäraselt, nii et soovitan muuseumikülastus ja raamat ühele ajale sättida. Küll mul oli hea meel klaasi taga asuvas tumedas puuoksas Tõnn ära tunda. Krattidest ma teadsin küll, aga Tõnn oli minu jaoks uudis – see oli peamiselt Lääne-Eestis kasutatud koduhaldjas, mis hoolega ära peideti ja võõrastele ei näidatud. Kui asjad läksid halvasti, tuli talle meelehead viia, et olukorda parandada. Ja kui asjad läksid hästi, tuli talle meelehead viia, et ikka samamoodi edasi kulgeks. Selline koduvaim siis.

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
etv
Martinsoni raamatublogi
Õpetajate leht

Valdur Mikita "Lindvistika"

Ükski kultuur pole suur iseenesest, vaid see tuleb suureks mõelda – see on nägemus, millest ei tohiks kunagi loobuda. Müüt ongi kultuuri selgroog. (lk 46)