Tuomas Kyro "Kõike head, toriseja!"

Tuomas Kyro "Kerjus ja jänes" mulle väga meeldis, seega võtsin huviga ette tema järgmise eestinduse. Aga "Kõike head, toriseja!" on hoopis teistsugune raamat. Endiselt soomeliku huumori ja tegelastega, aga siinne huumor on mahedam, samas on võrdlused suurepäraselt teravad. Tuli meelde Hannu Mäkelä ja "Härra Huu". Niipalju kui ma Soome kirjandust olen lugenud, on need kõik minu jaoks ühtemoodi "soomelikud" olnud. Ei tea, kas siis on juhuslikult kätte sattunud või valitakse tõlkimiseks just selliseid. Mulle sobib.

Autori järelsõnast selgub, et enne seda raamatut on Kyro torisejast veel mitu teost kirjutanud. Sellepärast tunduski, nagu alanuks lugu kusagilt poole pealt. Veidi rohkem sissejuhatust oleks kiiremini järje peale aidanud, samas said raamatu jooksul asjad selgemaks.

Ühest küljest suurt midagi ei toimu, on üks vana mees, kes muudkui räägib ja arutleb. Selle käigus koorub lahti midagi tema minevikust aga eelkõige kõik see, mida ta arvab maailma asjadest. Üks kaheksakümne aastane mees arvab päris palju. Muidugi oli vanasti muru rohelisem. Praegusel ajal on ainult asjandused, millel tuleb näpuga libistada ja muud need noored enam ei oskagi. Samas on ta väga õnnelik haiglas "hästikasvatatud vurlelt" saadud "sületeleviisuri" üle, kust saab vaadata saamikeelseid uudiseid ja seitsmekümne esimese aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlusi. Raamatus on nimetatud ka terve hulk Soome spordi- ja muusikategelasi, kes mulle mitte midagi ei ütle.

Torisejal on iga asja kohta oma arvamus, aga üle kõige kardab ta, et peab oma viimased aastad teiste armul elama, kui ta ometi oskas juba viieselt putru keeta, lehma lüpsta, võrku lapata ja kraavi kaevata. Oma tahet peab avaldama, kuniks veel suudad. See on õiglane, rahvamajanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik (lk 18). Niisiis alustab ta kõigepealt omale kirstu ehitamisega. Tegelikult alustas ta sellega juba kolmteist aastat varem, kui kirstu jaoks puud maha võttis ja pööningule puhkama pani. Ja siis tuli valmis kirjutada testament. See pidi olema hea ja üllatusi täis nagu Huovise Veiko kolm kõige paremat raamatut ja selle jaoks oli vaja võtta kapist kadunud isa sulepea, mille tema sai omakorda oma isalt. Ja muidugi oli vaja kirjutada järelhüüe. Seda tähtsat asja ei saanud võõraste kätte usaldada.

Üks terve mõistusega vanamees on see Toriseja.

Olin esimest korda elus kangapoes ja teadsin, mida mul vaja on. Aga eks siis ole kohe ka müüja seljataga uurimas, et kas ma saan kuidagi abiks olla, nagu teda tõepoolest huvitaks miski muu kui minu rahakoti sisu. Ega ei maksa ikka usaldada sedasorti kauplusi, kus on soe ja valgustus hoolikalt läbi mõeldud ja kus siis näperdatakse kaupa, et kas see sobib meie põrandale, akna ette või pruutkleidiks. 

Eks on ikka parem oma plaane võõrale inimesele mitte avaldada, aga midagi tuleb ju öelda, et poevargaks ei peetaks. Kõige lihtsam on rääkida ilmast, kuigi mul oli vaja sametit ja samet oleks meeldinud ka perenaisele. 

Ütlesin müüjale, et hommikul oli kolmeteistkümne aasta kohta kõige kõrgem temperatuur ja maa alles roheline. (lk 19)

Tõlkinud Kadri Jaanits

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Nädala raamat (katkend)
Postimees
Vahel ma kirjutan ka
Loetu kaja
Istu mu pingile ...
loterii
Katkend raamatust
Sehkendaja
Lugemispäevik

Tänan Varraku kirjastust raamatu eest.