Steven Rowley "Lily ja kaheksajalg"

Kuigi Steven Rowley raamatu"Lily ja kaheksajalg" pealkirja ja kaanepildi järgi võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga, siis nii see ei ole. Tegemist on üdini liigutava looga armastusest ja kaotusvalust. Ning asjaolu, et osalistest üks on gay ja teine koer, ei oma mingit tähtsust.

Ma nüüd vist esimest korda selle blogi ajaloos refereerin kirjastuse teksti. Aga see on nii täpselt kirja pandud ja just samamoodi ütleks ma ise:

"Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid."

Võib olla, et kuna olen ka ise viimasel ajal palju tegelenud sarnaste mõtetega – mida raamatus nimetatakse varaseks leinamiseks – olen sellele teosele eriti vastuvõtlik. Kui su koer hakkab jääma vanaks ja järjest haigemaks, siis, kuigi ei taha, mõtled paratamatult, et ühel päeval teda enam ei ole. Usun, et kõik, kellel on olnud koduloom ja kes on ta kaotanud, teavad, mida tähendab kaotusvalu. Ja sellest ei pääse mitte ükski koeraomanik. Me ju kõik teame seda, aga teadmine ei muuda valu väiksemaks, kui lahkumise aeg käes on. Ted Rowley on oma valust kirjutanud raamatu, mis on ilus ja liigutav ja läheb südamesse. Ted nutab ja sina nutad koos temaga. Ma ei tea, kuivõrd raamat puudutab inimesi, kellel omal kodulooma ei ole. Kuidas raamat mind haaras, annab ehk kõige paremini edasi, et raamatut lugedes ja koos autoriga Lily üle kurvastades avastasin alles kell 11 õhtul, et olin oma koerale täiesti unustanud süüa anda.

Sellega seoses meenub mulle, et ükskord ammu, kui ma ühele minusse armunud noormehele rääkisin midagi sellest, kuidas ma oma koera armastan, ta solvus südamepõhjani – kuidas ma tema armastust minu vastu võrdlen armastusega mingi koera vastu! Millest mina jälle üldsegi aru ei saanud, et esiteks ma ei võrrelnud neid ja teiseks, et miks need kaks siis võrreldavad ei ole. Rääkisin sõbrannale ja tema asus ka noormehe poolele. No ma jäin oma eriarvamusele. Järeldada võib vaid ehk seda, et inimesi on igasuguseid.

Tõlkinud Marge Paal

Teised kirjutavad:

Blogistaja

Järjejutt
Lugemislaud