HeadRead 2017

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa

Kuna HeadReadil tegin seekord märkmeid, jagan. Ei pretendeeri ülevaatlikkusele, arusaadavusele ega isegi mitte tõsiseltvõetavusele. Pidin tegema valikuid, kas lugeda kodus Robin Hobbi (hetkel on pooleli Mad Ship) või kuulata linnas kirjanikku. Vahel võitis üks, vahel teine.

Olen festivalil alati käinud kuulamas ka kirjanikke, kellest ma midagi kuulnud pole või kelle raamatuid ei ole lugenud ja avastanud nii väga huvitavaid mõtteid ja hoopis teistsuguseid maailmu. Tegelikult ei ole olulist vahet, kas kuulata autorit, keda sa lugenud oled või mitte. Sest autor ei võrdu oma teostega ja isegi kui neid lugenud oled, ei ütle need sulle kirjaniku kohta mitte midagi. Raamatu lugemine ei vii lugejat autorile lähemale.

Muidugi, kui kirjanik räägib teosest, mida sa lugenud oled, siis saad teada midagi selle kirjutamise tagamaadest ja ehk ka mõnele lahtiseksjäänud küsimusele vastuse.

Kirjandusfestival on pigem võimalus kuulata huvitavate inimeste huvitavaid mõtteid (ja mõnikord ka mitte nii väga huvitavaid). Asjaolu, et rääkijad on kirjanikud, on lihtsalt boonus. Teine asi on luuleesitlused, mida seekordsel festivalil oli palju. Muidugi, vorm on lühike ja seda on võimalik efektselt ette kanda. Keegi ei jaksa ju viis tundi romaani ettelugemist kuulata. Isegi lühijutu puhul jagub kannatust ehk kümneks-viieteistkümneks minutiks, mitte enamaks.

Näiteks oli väga huvitav kuulata Tan Twan Engi, kelle raamatuid ma lugenud ei ole, ja mitte eriti huvitav kuulata Jean-Philippe Toussainti, keda jällegi olen. Enamasti on kirjanikud üsnagi lahedad sellid, näiteks Simon Clark rääkis pika jutu sellest, kuidas ta käis vanglas sarimõrvaritele esinemas ja Graeme Macrae Burnet on ikka veel oma ootamatust edust hämmeldunud (aga ka väga rõõmus selle üle). Meelis Friedenthal aga tundub mulle kirjanikuna täiesti teisest maailmast olevat. See, kuidas ta näeb kirjutamist, mis on tema jaoks tähtis – iga asi on sümbol, iga koma tähenduslik ja isegi viga on oluline. Ta tunnistas, et on kirjutanud oma raamatutesse selliseid asju, mis on tähenduslikud ainult temale endale ja ta ei eeldagi, et lugeja selle üles leiaks. Vaata arrogantsi! Tabasin end mõttelt, et ta on minu maailmast liiga kaugel. Samas ei takista see mind tema teoseid lugemast.

Kaks kirjanikku ütlesid, et neid on mõjutanud Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Touissant hakkas pärast selle lugemist ise romaani kirjutama ja Macrae Burnet ütles oma teose "Tema verine sepitsus" kohta, et see ei ole kriminaalromaan, vaid romaan kuriteost, just nagu "Kuritöö ja karistus", ja et teda huvitas eelkõige kurjategija mõttemaailma avamine. Mulle hakkab järjest enam tunduma, et peaks ka "Kuritööd ja karistust" lugema.

On tore, et festival pakub verinoortele autoritele võimalust oma katsetusi esitleda. Kui kohale jõudsin, siis avastasin, et olen ilmselt saalis kõige vanem isik, aga siis tuli õnneks Contra ka kuulama. Noored on julged esinema, aga teistmoodi kui minu eakaaslased. Laval on nad küll väheke närvis, aga muidu tunnevad end vabalt ja vähemalt pealtnäha iseendaga rahujalal. Kümme autorit olid täiesti eriilmelised, diapasoon ulatus õrnadest armastusluuletustest läbi mässumeelse nõudlikkuse etnoõuduseni. Riskin nüüd kõlada keskealise kadunud nooruse tagaigatsejana, aga tütarlaste armastusluule oli ilus kuulata kogu oma värskuses ja siiruses. Nagu saaks tagasi pöörduda samasse vanusesse, kui tunded olid veel nii ausad ja ilma kibeduseta. Omaenda roheline kaustikukene tuli meelde.

Ja siis oli veel Puuluup. Ma olen neid varem mitu korda kuulanud, aga pole millegipärast kunagi varem tajunud, kuivõrd psühhedeelsed nad on. Milliseid helisid on võimalik välja võluda tagasihoidlikust Hiiu kandlest!

Puuluup

Oh, ja siis käisin ka Jason Goodwini krimikirjanduse töötoas, kus ta rääkis sellest, mida ta ise on krimiromaane kirjutades õppinud. Krimkade puhul ei ole süžee eriti oluline. See on ju üldiselt alati üsna samasugune. Süžee on kui rendiauto – tähtis on see, kes on autos, millest nad räägivad ja mida näevad. Ehk olulised on tegelased. Ja muidugi, selleks et kirjutada head krimkat, tuleb lihtsalt alustada kirjutamist!

Festivali pildialbum