Autor kirjutab, et raamatu eesmärk on meelde tuletada asju, mis kunagi olid igapäevased. Need aitavad meelde tuletada, kuidas meie esivanemad elasid ja mida ning miks nad tegid ja mõtlesid. No vot, minu ema jaoks on need asjad ka praegu igapäevased, mis sest et viimati elas ta maal talus aastakümneid tagasi.
Siin tulebki põlvkondade erinevus mängu, sest minu jaoks olid mõned asjad tundmatud, kuigi mitte väga palju. Samas kardan, et minu tütre jaoks oleks sellel teosel päris suur uudisväärtus. Mitte et ma saaks teda kuidagi seda lugema panna. Milleks lugeda vanadest ja igavatest asjadest, millega nüüdsel ajal enam midagi peale pole hakata? 101 asja hulka kuuluvad näiteks kohvikann, vikat, sõba, lapsetool, korras talu, pross, õlu, pügalpulk, seppel ja kosjaviin.
Kuna käisin raamatu lugemise ajal uues Eesti Rahva Muuseumis, siis olin väga rõõmus, et olin raamatut lugenud. Need kaks täiendavad teineteist suurepäraselt, nii et soovitan muuseumikülastus ja raamat ühele ajale sättida. Küll mul oli hea meel klaasi taga asuvas tumedas puuoksas Tõnn ära tunda. Krattidest ma teadsin küll, aga Tõnn oli minu jaoks uudis – see oli peamiselt Lääne-Eestis kasutatud koduhaldjas, mis hoolega ära peideti ja võõrastele ei näidatud. Kui asjad läksid halvasti, tuli talle meelehead viia, et olukorda parandada. Ja kui asjad läksid hästi, tuli talle meelehead viia, et ikka samamoodi edasi kulgeks. Selline koduvaim siis.
Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
etv
Martinsoni raamatublogi
Õpetajate leht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar