teisipäev, 26. oktoober 2010

Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus"

Maarja Kangro on kirjutanud kümnest novellist koosneva kogu nimega "Ahvid ja solidaarsus". Kogu hakkas rokkima kohe esimesest novellist alates. "Pornofilmi" reaalsus, kus minategelast ei häiri, et hotelli naabermaja rõdult ehitajad nende igapäevaseid intiimsusi pealt vaatavad, küll aga ei ole valmis selleks, et nad näeksid seda, kuidas ta raamatut loeb. Niimoodi võivad nad veel midagi tema enda kohta teada saada! "Impotent ja surm" räägib ... impotendist ja naise elu võimalikkusest koos temaga. Muidugi ei ole võimalik. Igatahes mitte Maarja Kangro kirjeldatud naisel. "48 tundi" on meeleheitel naise püüd loetud sobivate tundide jooksul laps eostada. Selline üritus võiks ju isegi õnnestuda. Minu arvates kogu kõige tugevam novell.

Kui lugesin intervjuust, et palju põhineb autori enda läbielamistel, sai asi kohe palju lähedasemaks. See seletab, miks need novellid niimoodi naha vahele pugesid ja miks nad nii arusaadavad olid. Kangro novellide maailmas liiguvad ja räägivad ja mõtlevad naised oma parimates aastates. Naised, kes on haritud ja tugevad ja teavad, mida nad tahavad. Mehed on kõrvaltegelased, aga nad on olemas ja ilma nendeta ei saa kuidagi. 
See keha ei ärata mus kirge ega midagi. Aga ma võtan ta, praegu. See on nagu seenelkäik: nopi pilvikuid, kuni tuleb riisikas. Kirg on küll õnneasi, aga pigem on ta seene- ja jahi- kui loteriiõnn. Pead ikka püssi laskma ja püüniseid panema ka, ja metsaalust tundma. Ja vahel lihtsalt korjama seda, mis on - et mitte nukrutsema jääda ja mitte metsa solvata. Mõtlesin, et oleksin võinud oma elust koostada pilvikute ja riisikate keti. Jälgida vaheldumist, teha järeldusi. Aga sain aru, et nii mõnelgi juhul polnud piir eri liikide vahel päris selge, palju oli hübriide ja üks võis muutuda teiseks, riisikas rabeneda. Mõni oli küll lõpuni hinge jäänud.
Üldiselt arvasin ma, et armastan inimesi. "Impotent ja surm", lk 50

Teised kirjutavad:
loterii
Ekspress
Marek Tamm, Varraku raamatublogi
Intervjuu autoriga, Ekspress
Intervjuu autoriga, EPL
Sandra Jõgeva, Sirp
EPL
Kivisildnik räägib Maarja Kangrost
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Danzumees 
Kivisildnik, Looming 
Liivametsa lugemised
Nädala autor
Sehkendaja
Lugemissoovituse blog
Nloeb

laupäev, 23. oktoober 2010

Sofi Oksanen "Puhastus"

Sofi Oksaneni "Puhastuse" ostmiseks ja lugemiseks sain tõuke Varraku raamatublogi ühislugemise aktsioonist. See on ühtlasi ka põhjus, miks ma siiani ei ole ühtegi oma mõtet raamatu kohta kirja pannud. Varrakus hekseldasid targad inimesed raamatu nii põhjalikult läbi, et mina ei ole enam kindel, milline on minu oma mõte ja mälestus, milline kellegi teise oma. Tegelikult tunnen, et mul ei olegi üldse mingit seisukohta ega arvamust selle raamatu kohta.

Ühest küljest on selline raamatu analüüs ju hea - keegi seletab sulle lahti asjad, millest ise kas aru ei saa või millele ei osanud tähelepanu pöörata. Kui olen vahel puudust tundnud sellest, et mul ei ole ei kirjandusalast ega isegi mitte filoloogilist haridust, rääkimata teadmisi semiootikast, siis nüüd kaldun arvama, et teinekord tuleb see ka kasuks. Ei tea, kas ongi võimalik saada rahuldustunnet või lihtsalt mõnusat lugemiselamust raamatust, mille iga lauset sa oskad lahti harutada, näha selle taga mingeid seoseid maailmaklassika, ajaloo, filosoofia ja millega veel? Äkki on oht, et niimoodi kaob ära lihtne lugemise rõõm? Minul "Puhastusega" just nii läks. Kuigi ei saa just öelda, et see raamat oleks pakkunud lugemise rõõmu ja naudingut. Selle jaoks oli ta siiski liialt valus, terav ja painajalik.

Ühtlasi ei pane ma siia ühtegi linki teistele arvajatele, sest tundub, et "Puhastusest" on igaüks midagi arvanud.

teisipäev, 19. oktoober 2010

Neil Gaiman "Neverwhere"

Esialgu oli BBC seriaal. Kui Neil Gaimanil sai villand, et paljud tema kirjutatud stseenid prügikasti visati, otsustas ta need raamatusse panna. "Neverwhere" (eesti keeles "Eikusagi") räägib Londonist, mis asub allpool Londonit. London Below kujutab endast linna kanalisatsioonitorustikus ja mahajäetud metroojaamades eksisteerivat paralleelmaailma, mis maapealse London Above'iga eriti kokku ei puutu.

Richard Mayhew otsustab aidata tänaval lamavat haavatud tüdrukut, mille tagajärjel ta kaotab oma maailmas koha ja on sunnitud ühinema London Below'ga. Järgnev lõik tema mõttelisest päevikust annab pisut aimu, millega ta kõigepealt kokku puutus.
Richard went back to writing his mental diary. There are hundreds of people in this other London. Thousands maybe. People who come from here, or people who have fallen through the cracks. I'm wandering around with a girl named Door, her bodyguard, and her psychotic grand vizier. We slept last night in a small tunnel that Door said was once a section of Regency sewer. The bodyguard was awake when I went to sleep, and awake when they woke me up. I don't think she ever sleeps. We had some fruit cake for breakfast; the Marquis had a large lump of it in his pocket. Why would anyone have a large lump of fruit cake in his pocket? My shoes dried out mostly while I slept. 
I want to go home.
"Neverwhere" on väga filmilik raamat, siin on äratuntavad stseenid, näidatakse vaheldumisi eri tegelaste asjaajamisi ja pilt kerkib silme ette väga kergesti. Siiski ei suutnud teos kohe esimesest peatükist kaasa haarata. Alles lõpuosas hakkas midagi põnevat toimuma. Kuni sinnani liiguti esmapilgul sihitult ühest kohast teise, põgeneti mõrtsukate eest, suheldi igasugu kummaliste olenditega ja see kõik ei olnudki üleliia põnev. Maailma loomine võtab muidugi aega, aga teisalt ei saanud selle kohta just üleliia palju teada. Linna-alust maailma asustavad "inimesed, kes on kukkunud läbi pragude", aga ka endistest aegadest pärit tegelased. Seal on vanaaegne keeruline seisuste süsteem ja rotid, kes on täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Autor on tahtnud all-maailmas kõverpeegeldada pealmaailma. Nii toimub allilmarahva regulaarne "floating market" ehk ujuv turg Harrodsi kaubamajas ja müüakse seal palju põnevamat kaupa, kui kallis kaubamaja eales pakkuda suudaks. Näiteks õudusunenägusid ja "absolutely useless crap'i" ehk viisakalt väljendudes täielikku pahna. Aga kõige toredam on Londoni kohanimede otsene ärakasutamine. Blackfriarsis elavad mustad mungad ja The Angel, Islington ongi ingel nimega Islington, Down Street viib tõesti täiesti alla, Earl's Court metroojaamas aga asub krahvi õukond. Metroo ja -jaamad on üldse väga olulised paigad raamatus ning mind the gap saab hoopis uue tähenduse.
Neverwhere'ist saab tõmmata paralleele "Ameerika jumalatega", eelkõige selles, et mõlemas toimib meie tavapärase maailma kõrval veel mingi teine, mida tavalised inimesed ei näe, aga mis ometi meie oma mõjutab. Samuti tuli mulle ette "Anansi Boys", milles väga sarnaselt kujutatakse peategelase meheks kasvamise teekonda. Peategelane Richard on muide üsna tuhm tüüp ja kui lugejal on asi ammu selge, läheb temal veel tükk aega sellest aru saamiseks. Teised tegelased jäävad parajalt salapärasteks, nad lihtsalt on ja sellega tuleb leppida.

Ilmus 2017. aastal ka eestikeelsena nime all "Eikusagi" Sash Uusjärve tõlkes.

Teised kirjutavad:
Mareki asjad
Ulmekirjanduse Baas
Never Judge a Book...
loterii
loterii 2
Mariann
Reaktor
Sõber raamat
Tilda ja Tarakanid
Vahel ma kirjutan ka
Reaktor
Triinu raamatublogi
Õhtuleht

pühapäev, 3. oktoober 2010

Avishai Cohen

Vabandan kõigi ees, kelle arvates peaks teemablogi oma liistude juures püsima. Aga ma ei saa jätta jagamata, lootuses, et keegi veel enda jaoks midagi ilusat leiab.
Avishai Cohen käis viimase Jazzkaare ajal ka Tallinnas ja see kontsert oli elamus. Terve saal hingas ühes rütmis, niipalju kui julges. Ansambel haaras kohe esimesest taktist ja ei lasknudki enam lahti.
Praegu kuulan tema plaate ja ei saa magamagi minna, sest kuidas sa paned sellise muusika kinni. Avishai Coheni jazz on teistmoodi, siin on sees nii palju elu ja tundeid ja see ei ole kunagi igav.





avishaicohen.com

esmaspäev, 27. september 2010

Helen McCloy "Kaks kolmandikku vaimu"

Tõuke Helen McCloy krimkat "Kaks kolmandikku vaimu" lugeda sain siit ja kuna ma olin kõige palavamal ajal suuteline vaid krimkasid lugema, siis läks loosi. Alustan sellest, et 70ndatel tehtud tõlge oli huvitav, natuke häiriv ka. Näiteks sellised uudissõnad müüvik ja müübeautor - tähenduses bestseller ja bestselling author.

Tegevus toimub Ameerikas 50-ndatel ja tegelasteks on kuulus kirjanik, tema agent, kirjastaja ja kriitik ning kõigi nende meeste naised. Kirjanik toob teda ümbritsevatele tegelastele kõvasti raha sisse, mispärast peaks keegi neist tahtma teda tappa? Ometi üks neist seda teeb. Uurimise käigus hargneb vaikselt lahti kirjastusmaailma kalkuleeritud argipäev. Ega see krimilugu iseenesest eriti midagi asi ei olnudki, karakterid olid stereotüüpsed ja suurt välja joonistatud ei olnud. Rumal näitlejanna, kaval agent, kirglik abikaasa ja blaseerunud kriitik. Kuid kirjastusmaailma telgitagused olid huvitavad. Seosed agendi ja kirjastaja, autori ja kriitiku, autori ja agendi vahel. Kuidas kirjutatakse müüvikut ja kuidas luuakse müübeautorit. Samuti õhkkond - autor oskab  kirjeldada seda külma talvist linna tänavalampide kollaka valguse all niimoodi, et tekib tunne ise kohalolekust. 
Pagana vähe autoreid on isiklikult läbi elanud asju, millest nad kirjutavad. See ongi üheks erinevuseks profi ja amatööri vahel. Amatöör pole suuteline kirjutama asjast, mida ta pole ise otseselt kogenud. Tõeline kirjanik võib kirjutada aga kõigest - selline on tema amet. Keegi ei hooli sellest, kas ta on igas pisidetailis tehniliselt täpne. Ainus, mis siin loeb, on see, et kõik tunduks reaalne keskmisele lugejale, kes ei tea tehnilistest üksikasjadest sugugi rohkem kui keskmine autorgi. Emotsioonid on need, millest kirjanik peab hoolima. Mitte faktid, vaid see, kuidas inimesed neile hingepõhjas reageerivad. Selleks on vaja kujutusvõimet - mida aga tuleb hoopis harvemini ette kui tõsiasjade teadmist. (lk 87)
Tõlkinud Viktor Kerge

Teised kirjutavad:
Need Read

teisipäev, 7. september 2010

Neil Gaiman "Anansi Boys"


Neil Gaiman oma tuttavas headuses. "Anansi Boys" on komöödia, kus reaalsus seguneb müütide, legendide ja lugudega, mis peaksid olema täiesti ebausutavad, kuid Gaimani raamatus sobib kõik omavahel kokku ja tundub täiesti loogiline. Fat Charlie Nancy saab pärast oma isa surma teada, et see oli tegelikult ämblikjumal Anansi ja et tal on vend, kellest tal siiani aimugi ei olnud. Kui ta venna ettevaatamatult välja kutsub, pöörab see tema elu pea peale. Lühikese aja jooksul jääb Fat Charlie ilma oma tööst ja pruudist ning satub politseiuurimise alla.

Ämblik Anansi on Aafrika mütoloogias trikster - see kes teistele vingerpussi mängib ja ise alati puhtalt välja tuleb. Maailma alguses kuulusid kõik lood Tiigrile, need olid julmad ja sünged ja ka maailm oli seetõttu julm ja sünge. Aga siis sai need omale Anansi ja kõik lood, mida inimesed edaspidi rääkisid, muutusid Anansi lugudeks ja maailmast sai hulga rõõmsam paik. Jutud on nagu ämblikuvõrk, kõik omavahel seotud ja kõik niidid viivad vältimatult ühte kohta - võrgu keskele, sest keskpaik on lõpp. Iga inimene on niit jutus.

Raamat, mida oli rõõm lugeda. Naljakas, positiivne, absurdne, kuid mitte ebaloogiline. Hulga toredate tegelastega ja tegevuspaikadega. Teose viimane kolmandik on küll palju süngemas toonis kirjutatud ja ulatub lausa õuduseni välja, kuid nagu komöödias ikka, saavad tegelased lõpuks selle, mida nad vajavad ja kõik on õnnelikud ja head.
Fat Charlie was thirsty and his head hurt and mouth tasted evil and his eyes were too tight in his head and his teeth twinged and his stomach burned and his back was aching in a way that started around his knees and went up to his forehead and his brains had been removed and replaced with cotton balls and needles and pins which was why it hurt to try and think, and his eyes were not just too tight in his head but they must have rolled out in the night and been reattached with roofing nails; and now he noticed that anything louder than the gentle Brownian motion of air molecules drifting softly past each other was above his pain threshold. Also, he wished he were dead.
Teised kirjutavad:
Autori koduleht
Mareki asjad
loterii
Baas 
Fantaasiajuttude muljed

Järgmise lõigu raamatust (lk 186-188) tõlkisin päris ise (ilukirjandustõlke koolituse tarbeks):

reede, 3. september 2010

Milorad Pavić "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest"

Ajaloolise tõe (ja blogis mustandite vähendamise) huvides panen siia ikkagi üles need väga vähesed mõtted, mis ma Milorad Pavići teose "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta suutsin kirja panna. Lugesin raamatut juba rohkem kui aasta tagasi, kuid siiani tunnen, et selle raamatu kohta sõna võtmiseks jääb minul teadmistest, oskustest ja kõigest muust vajaka.

Vormilt on raamat uudne, või noh, teistsugune. Teos on jagatud kahte ossa ja lugemist võib alustada mõlemast. Keskel saavad osad kokku. Mina alustasin lugemist Hero osast ja jätkasin Leandrose looga. Tagantjärgi tundus, et parem oleks olnud alustada vastupidi, sest Leandrose lugu toimub kronoloogiliselt varem ja minule meeldib elu jälgida loogilises ajalises järgnevuses.

Nüüd, tükk aega pärast lugemist, tuleb selgelt meelde vaid Hero jutustus serblasest? sõjaväelasest, kes pimedas kongis surma ootas. See oli täiesti iseseisev jutt jutu sees, millel esmapilgul ülejäänud tegevusega mingit seost ei olnud. Autor jutustab lugusid justkui distantsilt, ilma hinnanguid andmata. Aga rohkem ma tõesti ei kirjuta. On seiklusi, on armastust ja üllatavad lõpplahendused. Aga seisukoha kujundamise jätan teiste hooleks.

Tõlkinud Maiga Varik 

Teised kirjutavad:
Berk Vaher, Ekspress
Tarmo Jüristo, Varraku blogi
loterii

kolmapäev, 1. september 2010

Tartu Ülikooli Ettevõtluskeskus "Ettevõtja heade mõtete raamat"

Olla oma karjääri tipul iga tund igas telekanalis reklaamitava pesuvahendi ametliku maaletoojafirma boss ei tohiks ühele teadlikule inimesele lihtsalt pinget pakkuda. See ei tooda mingit uut väärtust või hüve. See on surnud seis. Inimeste mõtlemise avardamisel, nende ärgitamisel iseseisva olemise poole oma ettevõtmiste kaudu on suuremad eesmärgid, mis ei too võib-olla kohe homme taskuid raha täis, aga teevad elu täiuslikumaks. Eero Valk

Arusaam ettevõtlusest kui suurema jõukuse saavutamise vahendist on üks valearusaamasid ettevõtlusest. Ettevõtjad kui klass teenivad ettevõtjatena summaarselt võrdselt või vähem, kui needsamad inimesed teeniksid palgatööna. Toomas Tamsar

Ettevõtluses on olulised kolm tegurit: tegutseda, tegutseda ja veel kord tegutseda. Sten Saar

Kriitilistes situatsioonides selgub, kes tegelikult on juht. Juhiks ei saa õppida, selleks peab olema sündinud. Imre Kose

Täiuslikkuse saavutad siis, kui sead endale lisaks tööalastele sihtidele ka isiklikke eesmärke. Vahel on eneserahu huvides kasulik oma mõtetega üksi olla. Näiteks matkates, kui füüsiline pingutus on mõõdukas, hakkab aju intensiivsemalt tööle. Priit Kerma

Ettevõtlusega seonduva kogemuse saamiseks soovitan kõigile minna koolitusfirmasse müügitööle, see õpetab peaaegu sama, mis ettevõtte juhtimine. Õpib võõrastelt rohkem ja julgemalt raha küsima, õpib, et hea asja eest võib ning tuleb raha küsida. Alar Ojastu

Ettevõtlus on täielik pühendumine - inimene ei saa olla tööpäevas ainult 8 tundi ettevõtja. Sa kas oled ettevõtja või sa ei ole ettevõtja. Silva Tomingas

Erinevatesse õpetajatesse tuleb samuti suhtuda ettevaatusega. Mitte alati ei ole neil õigus. Rain Lõhmus

Üksinda on küll mõnes mõttes lihtsam toimetada, kuid ettevõtlusest on see üsna kaugel. Peep Vain

Kõrge eesmärgi väike alatäitmine on parem kui keskpärase eesmärgi ületamine. Äris on minu arvates nii, et kõigepealt peab sul olema oma ärifilosoofia, millest kõik alguse saab. Sellele on üles ehitatud arusaam su ettevõtte tugevustest, mis võimaldavad äril kasvada ja edukas olla. Teiseks peab saavutama silmapaistvaid tulemusi. Need kaks tingimust peavad alati täidetud olema. Meelis Milder

Ettevõtja võib olla kõige olulisem omadus on otsuste ärategemine. Isegi halb otsus on parem kui otsuste tegematajätmine. Kui tuli vale otsus, siis tuleb lihtsalt uus teha. Ja kui juba natuke rohkem kui pooled otsustest on õiged, siis läheb asi ülesmäge. Rainer Nõlvak

Me ei tohi jääda lootma õnnele - ainuke juhus, millele saame loota, on see, mille me ise endale loome. Saame loota vaid iseendale. Meie tahe saada suureks loob juhuseid, mis viivad meid kokku inimestega, kellelt õppida, avades omakorda uusi võimalusi. Juhused ei tule kätte kodus, diivanil istudes. Küsimus on selles, kas tahame ise juhtida ja mõjutada protsesse või olla juhitud ja loota juhile. Priit Karjus

Vaesust on kergem jagada kui rikkust.
Raha ei anna keegi ilma rahata. Jaak Kõdar

TÜ Ettevõtluskeskus

pühapäev, 29. august 2010

Olivia Judson "Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele"

Pealkirja järgi võiks arvata sisu kohta mida iganes. Olivia Judsoni "Dr Tatjana seksinõuanded igasugustele olenditele" on populaarteaduslik raamat, mis ei anna mingeid seksinõuandeid inimesele, vaid kirjeldab loomade - peamiselt putukate - seksuaalkäitumist.

Raamat üritab täita teaduse populariseerimise püha ülesannet. Aga nii juhtub, kui kahte kala püüdma lähed. Kusagil kolmanda peatüki keskel tundsin, et ega eriti ei viitsi edasi lugeda. Viimased nädalad olen valinud lugemisvara selle järgi, et oleks lahe ja lõõgastav. Nii oli lugemislistis krimkasid ja muud taolist. "Seksinõuanded..." nagu esiotsa tundub sellise lihtsa ja kollase ajaviitekirjandusena. Ikka on põnev teiste olendite magamistuppa piiluda. "Lugejate" küsimused just sellised on - nagu Õhtulehe naistelisast välja võetud. Aga dr Tatjana vastused räägivad evolutsiooniteooriast ja Darwinist ja uuringutest ja muust keerulisest. Mis ma öelda tahan, on see, et raamat on tõsisele lugejale liiga kollane ja meelelahutuse otsijale liiga teaduslik.
Kallis dr Tatjana!
Olen emamesilane ja mul on mure. Kõik mu kallimad jätavad oma genitaalid mulle sisse ja kukuvad seejärel ise surnult maha. Kas see on normaalne?
Hämmeldunu Cloverhillist
Teie kallimate jaoks lõpeb maine elu pauguga, mitte virisemisega. Kui isane meemesilane jõuab haripunkti, ta plahvatab ja genitaalid rebenevad valju plaksatusega ta keha küljest lahti. Ma saan aru, et see võib teid araks muuta. Miks see juhtub? Kahjuks, Teie Majesteet, plahvatavad teie kallimad meelega. Nad ummistavad teid, jättes oma genitaalid teie sisse. Nii tehes loodab iga isane, et te ei ole enam suuteline paarituma kellegi teisega. Teiste sõnadega, tema sandistatud ihuliige peab mesilase-versioonis täitma voorusevöö ülesannet. (lk 24)

Peeter Hõrak on Eesti Looduses andnud raamatule ja eriti selle tõlkele hävitava hinnangu. Igal juhul on see artikkel kasulik enne raamatu kallale asumist läbi lugeda. Samas, kui kedagi huvitab putukate suguelu, siis võib seda raamatut lugeda küll. 

Tõlkinud Helje Heinoja

Teised kirjutavad:
Eesti Ekspress

neljapäev, 26. august 2010

Minu lapsepõlve lemmikraamat

Lapsepõlv on pikk aeg. Milline neist tuhandetest loetud raamatutest ja juttudest võiks olla kõige suurem lemmik? Kõigepealt meenub minu esimene raamat - kus olid vaid pildid, mille tähendusi ema mulle seletas. Iga pildi juures oli ka täht, aga see oli arusaamatu ja tekitas masendust. Tahaks ju kõike teada ja kõike osata, nagu suured inimesed! Seejärel tuli papist "Muna", mida varsti juba ise lugeda oskasin. Ema rääkis, et kuna tema ei jaksanud mulle pidevalt raamatuid ette lugeda, õpetas mulle juba nelja-aastaselt tähed selgeks. Sestsaadik olen lugenud.

Esiteks ei saa üle ega ümber muinasjuttudest. "Saja rahva lugude" õhukeste raamatute paki võtsin õhtul voodisse padja kõrvale. Õhtu edenedes vahetasid loetud raamatud oma koha teisele poole patja. Kuni isa kella kolme aja öösel tuli ja lambi ära viis. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsed lood" Reindorffi illustratsioonidega, mis olid vahel päris hirmutavavad, nagu taevani ulatuv Vanapagan või Põhja Konn. "Jutt mehest, kes teadis ussisõnu ja teisi eesti muinasjutte". August Jakobsoni muinasjutud. Ungari muinasjuttude kogu "Imeflööt" koos Heldur Laretei joonistustega. Kiplingi "Muinaslood", kus oli kass, kes kõndis omapead. Hästi on meeles sarjast "Muinaslugusid kogu maailmast" esimesena loetud raamat - "Retroromaani muinasjutte" ja sealt Melusiine. Oi kui kummaline ja kaunis see jutt tundus! Onu Remuse jutte kuulasin plaadi pealt, Tõnu Aava loetud tekst on siiani peas.

Muinasjuttudest väga kaugele ei jää Tolkieni "Kääbik", mille sain kümneaastaselt sünnipäevaks ja mida sellest saadik olen nii korra aastas üle lugenud. "Sõrmuste Isand" tõlgiti alles aastaid hiljem, muidu oleks ka see kindlalt teiste kõrval seisnud. Kusjuures olen üsna kindel, et kui ma lapsepõlves Kääbikut lugenud ei oleks, poleks Tolkieni Keskmaa raamatud mulle pooltki nii palju korda läinud, kui nad praegu lähevad.

Eduard Petiška "Vanakreeka muistendid ja pärimused", millest sai alguse minu pikk huvi Vana-Kreeka mütoloogia vastu, mitu kaustikut on vanade jumalate ja jumalannade nimesid ja sugulussuhteid täis kirjutatud. Veel enne aga kirjutasin teised kaustikud täis teadmisi indiaanlaste kohta. Siin oli kõige olulisemaks teoseks kahtlemata Welskopf-Henrichi "Suure karu pojad".

Omaette koht on Ernest Seton-Thompsoni raamatul "Lugusid loomadest", kus on enamasti traagilise lõpuga jutustused loomadest. Lugesin ja nutsin. See on üks raamat, mida ma enam üle lugeda ei taha.

Astrid Lindgreni jutte meil kodus väga palju ei olnud. Karlsson oli, aga Pipit pidin sõbranna käest laenama, seega ei saanud seda kordi ja kordi üle lugeda.
 
Jäin nüüd mõtlema, et pole ühtegi vene autorit nimetanud, ometi pidin neid lapsepõlves palju lugema, oli selline aeg, kus vene autorid olid soositud. Muidugi Nossovi "Totu kuul"! Milline kapitalistliku ühiskonna kriitika! Aga oi kui lõbus. Ja M. Sergejevi "Tõelised imed" - seal olid rääkivad omulid, Baikal ja laiad Siberi jõed, puhkekodu Kuuseke, kust käidi kiviajas ja kauges tulevikus.

Mis veel? "Mary Poppins" ja "Doktor Dolittle". Hannu Mäkelä "Härra Huu" ja eriti "Hobune, kes kaotas prillid ära". Preussleri "Väike nõid" ja "Krabat" - hirmus ja ilus, põnev ja kurb. "Röövel Rumcajs". Kunksmoor, Sipsik, Naksitrallid, Londiste ja Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast" - ma siiamaani mäletan seda tunnet, kuidas tahaks ka ise samamoodi joonistada osata, et joonistused ellu ärkaksid. Priit Pärna "Tagurpidi", mille raamatu lahtisi lehti suvilas oli põnev uurida. Kui kordustrükk välja tuli, pidin selle igal juhul ostma. Milne'i "Karupoeg Puhh", Hauffi "Väike Mukk ja Kääbus Nina", Schmidti "Viplala", Bisseti "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte". Sellele nimekirjale lõppu ei tule.

Paljud raamatud aga on peas omavahel segunenud. Sest enamasti lugesin ikka mitut teost korraga ja kordamööda. Ja mismoodi kogu selle varasalve seast see kõige-kõige välja valida? Täiesti võimatu ülesanne. Kõik need raamatud on mind omamoodi mõjutanud. Mõni on pannud nutma nii, et edasi lugeda ei saa, teised öösiti teki all hirmu tundma, ega mõni koerakoonlane, kodukäija või muidu kuri nõid voodi all ei luura. Olen palju saanud teada võõrastest maadest ja inimestest. Ka ajaloost - kuidas elasid lapsed sada või kakssada aastat tagasi. Muinaslugude abil aga saab veelgi kaugemasse ajalukku tagasi minna. Eelkõige on kõik lapsepõlves loetud raamatud arendanud minu sõnavara. Sest kui leidsin raamatus võõra sõna, käisin alati vanemate juures selle tähendust küsimas. Muinasjutud aga loovad usu, et headus võidab alati ja et haldjad võivad siiski kusagil olemas olla, mis sest et me neid ei näe.

teisipäev, 24. august 2010

Giulio Leoni "Mosaiikmõrvad"

Giulio Leoni "Mosaiikmõrvad" on kriminaalromaan, mille tegevus toimub Firenzes aastal 1300 ja kus detektiiviks on ... Dante Alighieri. Seesama Dante, kes kirjutas "Jumaliku komöödia". Tundub põnev. Dante on äsja valitud Firenze linna prelaadiks, kui pooleliolevast kirikust leitakse mosaiigimeistri laip. Ta asub mõrva uurima, jäljed viivad teadlaste rühmituseni, kes ennast "Kolmandaks taevaks" nimetab ja sinna see tegevus suububki. Detektiivi hallide ajurakkude liigutamise või kasvõi põnevate otsingute asemel peetakse pikki vaidlusi jumala ja armastuse teemadel. Kui ma tahan lugeda arutelusid jumala ja armastuse teemadel, võtan kätte mõne muu raamatu ega vali selleks kriminaalromaani. Tundub viimase aja trend, et krimkade tegevus toimub kauges mineviku ja kus uurimist viib läbi mõni põnev ajalooline tegelane. Kui lisaks krimižanri kohustuslikule osale kaasnevad sellega ka uued teadmised ajaloo kohta või on tegu lihtsalt hästi kirjutatud põnevikuga, siis miks mitte. "Mosaiikmõrvad" oli minu jaoks suurema osa ajast lihtsalt igav. Põnevust ja seiklusi oli kõvasti vähem kui Lindsey Davise Didius Falco juhtumustes ning ajastust ja tollasest riigist ei saanud pooltki nii palju teada kui Jason Goodwini Yasimi raamatutest.

Tõlkinud Marilin Lips

Teised kirjutavad:
Sehkendaja

pühapäev, 22. august 2010

Gerald Durrell "Ema mehelepanek ja teised lood"

Gerald Durrell on üks paremaid suvelugemisi üldse. Iga kord kui ma vaatan oma Gerald Durrelli riiulit (ja seal on kõik tema eesti keeles välja antud raamatud. Kusjuures eesti keelde on tõlgitud pea kõik tema teosed, mõni lasteraamat ja teaduslikum töö välja arvata), siis mõtlen, et peaks mõne välja võtma ja üle lugema. Need on raamatud, mis väärivad igal aastal korra üle lugemist.

"Ema mehelepanek ja teised lood" on kogumik lühijutte, kus ei räägita mitte niivõrd loomadest kui inimestest. "Ema mehelepanek" jutustab Durrelli Korfu-ajast ja on kena lisandus tema kolmele Korfu-raamatule. Kaheksast jutustusest kahes ei pääse ka loomadest, kuid siin on loomad vaid illustratsiooniks inimeste mitmepalgelisusele. Autor jätab kavalalt saladuseks, millised lood on väljamõeldis ja millised tõestisündinud, kuid otsustades tema teiste raamatute järgi, on väga tõenäoline, et sellised inimesed, keda tema portreteerib, on kindlasti kusagil olemas. Jutus "Papagoi pastorile" teeme taas tutvust Durrelli sõbranna Ursulaga ja ühe eriti ropu suuga papagoiga. "Esmeraldas" selgub, et üks mees on ühe sea pärast palju rohkemaks valmis kui ühe naise pärast. "Ludwig" kinnitab tõsiasja, et sakslastel siiski puudub huumorimeel. Durrell kirjutab mahlakalt, tema jutustustes on palju detaile, teraseid tähelepanekuid inimloomuse ja looduse kohta ning muidugi huumorit.

Tõlkinud Jana Linnart

Teised kirjutavad:
Lugemissoovituse blog
Roosamanna

reede, 20. august 2010

Repliik

Et kui kellelgi tundub, et olen produktiivseks hakanud, siis on see teatav eksitus. Saladus on selles, et mul on puhkus ja seda sorti puhkus, kus on aega kogu aeg raamatut lugeda. Kui minult küsida, siis kõige ideaalsemat sorti puhkus üldse. Lähed hommikul kohvitassiga aeda õunapuu alla, võtad raamatu ja loed, kuni lõunaaeg käes. Enne puhkust oli jälle hästi palju tööd, mis paradoksaalsel kombel tekitas sama tulemuse. Sest pärast tööd koju jõudes ei jaksanud tõesti enam mitte midagi teha. Raamatut jaksan ma aga alati lugeda ja nii neid siin viimasel ajal on kogunenud. Püüan jõudumööda mõtteid sisse toksida, kuid tunnen, et minu kirjutamise pool jääb küll lugemise omale alla.

Vaatasin, et mul on siin rõõmsalt kõrvuti Pratchett ja Gaiman, Tõnu Õnnepalu luule ja ettevõtja käsiraamat. Nüüd lisandusid veel loomaaia- ja loomajutud. Ju ma siis olengi kõigesööja. Tegelikult meeldiks mulle muidugi öelda, et olen selline mitmepalgeline ja erinevate huvidega inimene. Sellepärast mul polegi selliseid sõpru, kes minuga kõiki minu vaimustusi jagaks. Kes see veel jaksaks :)

neljapäev, 19. august 2010

Aleksei Turovski "Minu loomad. Aleksei Turovskiga loomaaias"

Aleksei Turovski kirjutab raamatus "Minu loomad" loomadest ja lindudest, "kes talle kõigepealt meelde tulid". Ikka neist, kes elavad Tallinna loomaaias. Kokku on portreteeritavaid üle kolmekümne. Raamatu esimesteks loomadeks on kass Vaska ja koer Johnny, kes on niisama huvitavad ja põnevad kui need teised - eksootilised ja kummalised. Lähenemine on eri loomade puhul veidi erinev - mõnes peatükis ta tõepoolest portreteerib konkreetset looma, kirjutab tema elust ja harjumustest, teisal aga kasutab looma kui liigi esindajat ja kirjutab hoopis loomaliigist üldiselt. Kuna inimesed armastavad väga võrrelda loomi iseendaga ja hinnata neid ja nende käitumist omaenda mõõdupuude järgi, siis teeb seda ka Turovski. Tema loomad mõtlevad ja suhtlevad. Seda nad teevad muidugi igal juhul, kuid siin on Turovski loomadele inimeste moodi sõnad suhu pannud, kui nii võib öelda.

Näiteks võib tuua tuur Astini:
Aga mida tähendab see, et ma olen Astini mängupartner? Seda, et ta tuleb ja teeb mulle ettepaneku: "Oleme kaks rüütlit, kes peavad nüüd kõikide reeglite kohaselt ühe vägeva turniiri." Miks? Esiteks selleks, et kogu maailm satuks vaimustusse. Teiseks saab niiviisi teada, kes meist on väärtuslikum sokk. Mina isiklikult ei pretendeeri parima soku tiitlile, vaid loovutan selle heameelega Astinile, sest mida mehisemalt ja vägevamalt ta ennast tunneb, seda suuremad on väljavaated, et loomaaed saab veel tema sigitatud poegi. (lk 25)
või
Inimestel on palju vanasõnu ja ütlemisi, milles loomi võrreldakse inimestega. Nii on lõvi tunnistatud loomade kuningaks. Kuid elevandid, kes elavad lõvidega samas piirkonnas, naeraksid ilmselt nädal aega järjepanu, kuuldes, et lõvi on loomade kuningas. Nende meelest on lõvi paras röövel, kes midagi tähtsat korda saata ei suuda. (lk 37)
või
Hüljes on tark ja ettevaatlik loom ning suurepärane ujuja, palju parem kui jääkaru. Kui karu püüaks hülgele järele ujuda, hüljes võib-olla sureks, kuid ainult naeru kätte. (lk 90)
Muidugi ei saa autor jätta kirjutamata ka inimestest, kes loomade kõrval alati eriti suure tarkusega ei hiilga. Nii näiteks ronisid kaks uljaspead hülgebasseini, kust nad tuli kahvadega välja õngitseda. Turovski rõhutab kogu aeg, et loom on ohtlik ainult siis, kui inimene tema reegleid ei järgi ja kui ta tunneb ennast ohustatuna. Üldise arvamuse kohaselt väga tigedaks ja ohtlikuks peetud ninasarvik pole seda üldsegi mitte, eriti Tallinna loomaaias elav Mörri. Kui talle süsti on vaja teha, mis pole eriti valus, kuid on ikkagi süst, siis mida teeb Mörri? Seisab vagusi ja ainult vaatab murelikult üle õla, et inimesele, kes talle süsti teeb, kogemata mitte jala peale astuda (k 118).

Raamatu sihtgrupiks on lapsed ja igal juhul on see tänuväärne teos - mitte kõik ei pääse loomaeda ekskursioonile, aga siit saab mitmekümne imetaja, roomaja, linnu ja vee-eluka kohta palju põnevat ja harivat teada. Rääkimata sellest, kuidas tuleb loomaaias käituda. Igal juhul on raamatut ka täiskasvanutel huvitav lugeda.

Teised kirjutavad:
Roheline värav

teisipäev, 17. august 2010

Ülo Russak "Nad kuuluvad maailmale"

"Nad kuuluvad maailmale" on Ülo Russaku koostatud kogumik Tallinna Loomaaia raudvara - Aleksei Turovski, Mati Kaalu ja Vladimir Fainšteini - räägitud/kirjutatud lugudest. See on kodumaine lisa Gerald Durrelli ja Oliver Graham-Jonesi raamatutele. Väga väärikas lisa. Mitme jutu kaudu annab Mati Kaal ülevaate loomaaia ajaloost, Turovski ja Fainštein sekundeerivad paladega juhtumustest loomaaia asukatega, nii kurbadest kui ka lõbusatest, sellest, kuidas loomi transporditakse ja mida kõike selle käigus juhtuda võib, aga ka loomakaitsjate tegevusest.

Kes loomaaia ajaloost siiani eriti palju ei teadnud, see saab Mati Kaalu hea huumoriga kirjutistest piisava ülevaate. Loomaaed loeb oma asutamisaastaks 1939. aastat. Terve peatükk on pühendatud loomaaia eelmisele direktorile Karoly Sternile. Minu mäletamise järgi on Mati Kaal ALATI loomaaia direktor olnud, viimased kolmkümmend viis aastat ometi. Ka raamatus märgitakse mitmel korrral, et loomaaias saavad töötada ja töötavad ainult suured entusiastid ja fanaatikud. Minu lugupidamine!

Omamoodi absurdne on lugeda nõukaaja veidrustest - kuidas sõja järel peeti loomaaia juhtimist karistuseks mõnele muus ametis läbipõrunud või võimudele halvasti silma jäänud tegelastele. Kuni lõpuks ka võim aru sai, et niimoodi loomaaeda juhtida ei saa ja ametisse leiti Karoly Stern, kelle töö võttis neljateist aasta pärast üle Mati Kaal. Esialgu asus loomaaed Kadriorus Lasnamäe nõlval väga kitsastes tingimustes. Alles kaheksakümnendatel kolis loomaaed oma praegusesse asukohta Veskimetsas. Kui palju aga loomaaia juhtkond selleks oma närve, aega ja kõike muud pidid kulutama, teavad nad ainult ise. Iseloomulik näide on tarade ehitamise tarvis puidu hankimine:
Siis aga kuuldi kusagilt, et öösel tuleb Karjalast Tallinna sadamasse laev puidulastiga. Just selliste plankudega, nagu meil hädasti vaja läks.
Loomulikult oli siis Ants Värnik koos veoautode karvaniga öösel sadamas kohal. Ise isiklikult esimesel autol, teatas ta, et tema on linnavalitsuse esindaja ning muud autod peavad esialgu ootama, ning hakkas puitu ära vedama. Hommikul jäid paljud organisatsioonid pika ninaga, aga nii see materjalide hankimine, kohalevedu ja ehitamine paralleelselt käisid. (lk 178)
Kogumiku esimene jutt on kohe täielik komm - Turovski kirjeldab selles, kuidas ta keset kõige pakaselisemat talveööd veoautokastis tiigrit läbi Venemaa vedas. Siin loos on nii põnevust kui ka huumorit, aga eelkõige räägib see lühike pala suhtlemisest inimese ja looma vahel. Tegelikult räägivad räägivad ka kõik teised lood suhtlemisest.
Igal loomal, nagu ka igal inimesel, on oma temperament, oma füüsilised iseärasused, oma käitumismaneerid ja kombed. Kõik loomad on huvitavad, nii liigid kui isendid on unikaalsed. Seepärast ei saa inimeste kombeid loomadele nii lihtsalt üle kanda - ütle mulle... ja ma ütlen sulle... (lk 60)
Üks peatükk on pühendatud elevant Carli hambaravile, teine jääkaru Franzile. Alles siit saab aimu, mida tema õnnetu surm loomaaia töötajale, kes oli jääkarupoja ise Franz Josephi maal püüdnud ja Tallinna toimetanud, teda seal kakskümmend aastat jälginud, tähendada võis. Nappidest reportaažidest, mida ajalehed toona tegid, seda tunnet ei leia.

Saame teada, et kotkad on õudsed pabistajad, hüsteeriani välja. Samas on öistel röövlindudel, kakulistel, lausa terasest närvid, vähemasti päeva ajal. Et madudele loomaaias nimesid ei panda, seda väga lihtsal põhjusel - madudel puudub keskkõrvakuulmine. Kuidas Puškini luule Turovski ja külastajad vihase šimpansi käest päästis. Loomaaialoom unustab ruttu, et ta puuris on ja elab seal oma igapäevast elu. Tema probleemiks pole teda ümbritsevad piirded, vaid sisustamata vaba aeg. Õnneks tuleb iga päev loomadele ennast näitama palju erinevaid inimesi (lk 209).

See on raamat, mis ühest küljest meelelahutuslik ja põnev, samas hariv ja igal juhul kantud suurest armastusest ja murest meie maa, loomade ja Tallinna loomaaia pärast. Kes on nautinud tuntud loomaaiapidaja Gerald Durrelli raamatuid, sellele kohustuslik. Kodumaine kogumik alla ei jää.

Teised kirjutavad:
Oop, Raamatumaailm