Ajaloolise tõe (ja blogis mustandite vähendamise) huvides panen siia ikkagi üles need väga vähesed mõtted, mis ma Milorad Pavići teose "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" kohta suutsin kirja panna. Lugesin raamatut juba rohkem kui aasta tagasi, kuid siiani tunnen, et selle raamatu kohta sõna võtmiseks jääb minul teadmistest, oskustest ja kõigest muust vajaka.Vormilt on raamat uudne, või noh, teistsugune. Teos on jagatud kahte ossa ja lugemist võib alustada mõlemast. Keskel saavad osad kokku. Mina alustasin lugemist Hero osast ja jätkasin Leandrose looga. Tagantjärgi tundus, et parem oleks olnud alustada vastupidi, sest Leandrose lugu toimub kronoloogiliselt varem ja minule meeldib elu jälgida loogilises ajalises järgnevuses.
Nüüd, tükk aega pärast lugemist, tuleb selgelt meelde vaid Hero jutustus serblasest? sõjaväelasest, kes pimedas kongis surma ootas. See oli täiesti iseseisev jutt jutu sees, millel esmapilgul ülejäänud tegevusega mingit seost ei olnud. Autor jutustab lugusid justkui distantsilt, ilma hinnanguid andmata. Aga rohkem ma tõesti ei kirjuta. On seiklusi, on armastust ja üllatavad lõpplahendused. Aga seisukoha kujundamise jätan teiste hooleks.
Tõlkinud Maiga Varik
Teised kirjutavad:
Berk Vaher, Ekspress
Tarmo Jüristo, Varraku blogi
loterii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar