Aleksei Turovski "Minu loomad. Aleksei Turovskiga loomaaias"

Aleksei Turovski kirjutab raamatus "Minu loomad" loomadest ja lindudest, "kes talle kõigepealt meelde tulid". Ikka neist, kes elavad Tallinna loomaaias. Kokku on portreteeritavaid üle kolmekümne. Raamatu esimesteks loomadeks on kass Vaska ja koer Johnny, kes on niisama huvitavad ja põnevad kui need teised - eksootilised ja kummalised. Lähenemine on eri loomade puhul veidi erinev - mõnes peatükis ta tõepoolest portreteerib konkreetset looma, kirjutab tema elust ja harjumustest, teisal aga kasutab looma kui liigi esindajat ja kirjutab hoopis loomaliigist üldiselt. Kuna inimesed armastavad väga võrrelda loomi iseendaga ja hinnata neid ja nende käitumist omaenda mõõdupuude järgi, siis teeb seda ka Turovski. Tema loomad mõtlevad ja suhtlevad. Seda nad teevad muidugi igal juhul, kuid siin on Turovski loomadele inimeste moodi sõnad suhu pannud, kui nii võib öelda.

Näiteks võib tuua tuur Astini:

Aga mida tähendab see, et ma olen Astini mängupartner? Seda, et ta tuleb ja teeb mulle ettepaneku: "Oleme kaks rüütlit, kes peavad nüüd kõikide reeglite kohaselt ühe vägeva turniiri." Miks? Esiteks selleks, et kogu maailm satuks vaimustusse. Teiseks saab niiviisi teada, kes meist on väärtuslikum sokk. Mina isiklikult ei pretendeeri parima soku tiitlile, vaid loovutan selle heameelega Astinile, sest mida mehisemalt ja vägevamalt ta ennast tunneb, seda suuremad on väljavaated, et loomaaed saab veel tema sigitatud poegi. (lk 25)

või

Inimestel on palju vanasõnu ja ütlemisi, milles loomi võrreldakse inimestega. Nii on lõvi tunnistatud loomade kuningaks. Kuid elevandid, kes elavad lõvidega samas piirkonnas, naeraksid ilmselt nädal aega järjepanu, kuuldes, et lõvi on loomade kuningas. Nende meelest on lõvi paras röövel, kes midagi tähtsat korda saata ei suuda. (lk 37)

või

Hüljes on tark ja ettevaatlik loom ning suurepärane ujuja, palju parem kui jääkaru. Kui karu püüaks hülgele järele ujuda, hüljes võib-olla sureks, kuid ainult naeru kätte. (lk 90)

Muidugi ei saa autor jätta kirjutamata ka inimestest, kes loomade kõrval alati eriti suure tarkusega ei hiilga. Nii näiteks ronisid kaks uljaspead hülgebasseini, kust nad tuli kahvadega välja õngitseda. Turovski rõhutab kogu aeg, et loom on ohtlik ainult siis, kui inimene tema reegleid ei järgi ja kui ta tunneb ennast ohustatuna. Üldise arvamuse kohaselt väga tigedaks ja ohtlikuks peetud ninasarvik pole seda üldsegi mitte, eriti Tallinna loomaaias elav Mörri. Kui talle süsti on vaja teha, mis pole eriti valus, kuid on ikkagi süst, siis mida teeb Mörri? Seisab vagusi ja ainult vaatab murelikult üle õla, et inimesele, kes talle süsti teeb, kogemata mitte jala peale astuda (k 118).

Raamatu sihtgrupiks on lapsed ja igal juhul on see tänuväärne teos - mitte kõik ei pääse loomaeda ekskursioonile, aga siit saab mitmekümne imetaja, roomaja, linnu ja vee-eluka kohta palju põnevat ja harivat teada. Rääkimata sellest, kuidas tuleb loomaaias käituda. Igal juhul on raamatut ka täiskasvanutel huvitav lugeda.

Teised kirjutavad:
Roheline värav