Kes loomaaia ajaloost siiani eriti palju ei teadnud, see saab Mati Kaalu hea huumoriga kirjutistest piisava ülevaate. Loomaaed loeb oma asutamisaastaks 1939. aastat. Terve peatükk on pühendatud loomaaia eelmisele direktorile Karoly Sternile. Minu mäletamise järgi on Mati Kaal ALATI loomaaia direktor olnud, viimased kolmkümmend viis aastat ometi. Ka raamatus märgitakse mitmel korrral, et loomaaias saavad töötada ja töötavad ainult suured entusiastid ja fanaatikud. Minu lugupidamine!
Omamoodi absurdne on lugeda nõukaaja veidrustest - kuidas sõja järel peeti loomaaia juhtimist karistuseks mõnele muus ametis läbipõrunud või võimudele halvasti silma jäänud tegelastele. Kuni lõpuks ka võim aru sai, et niimoodi loomaaeda juhtida ei saa ja ametisse leiti Karoly Stern, kelle töö võttis neljateist aasta pärast üle Mati Kaal. Esialgu asus loomaaed Kadriorus Lasnamäe nõlval väga kitsastes tingimustes. Alles kaheksakümnendatel kolis loomaaed oma praegusesse asukohta Veskimetsas. Kui palju aga loomaaia juhtkond selleks oma närve, aega ja kõike muud pidid kulutama, teavad nad ainult ise. Iseloomulik näide on tarade ehitamise tarvis puidu hankimine:
Siis aga kuuldi kusagilt, et öösel tuleb Karjalast Tallinna sadamasse laev puidulastiga. Just selliste plankudega, nagu meil hädasti vaja läks.Kogumiku esimene jutt on kohe täielik komm - Turovski kirjeldab selles, kuidas ta keset kõige pakaselisemat talveööd veoautokastis tiigrit läbi Venemaa vedas. Siin loos on nii põnevust kui ka huumorit, aga eelkõige räägib see lühike pala suhtlemisest inimese ja looma vahel. Tegelikult räägivad räägivad ka kõik teised lood suhtlemisest.
Loomulikult oli siis Ants Värnik koos veoautode karvaniga öösel sadamas kohal. Ise isiklikult esimesel autol, teatas ta, et tema on linnavalitsuse esindaja ning muud autod peavad esialgu ootama, ning hakkas puitu ära vedama. Hommikul jäid paljud organisatsioonid pika ninaga, aga nii see materjalide hankimine, kohalevedu ja ehitamine paralleelselt käisid. (lk 178)
Igal loomal, nagu ka igal inimesel, on oma temperament, oma füüsilised iseärasused, oma käitumismaneerid ja kombed. Kõik loomad on huvitavad, nii liigid kui isendid on unikaalsed. Seepärast ei saa inimeste kombeid loomadele nii lihtsalt üle kanda - ütle mulle... ja ma ütlen sulle... (lk 60)Üks peatükk on pühendatud elevant Carli hambaravile, teine jääkaru Franzile. Alles siit saab aimu, mida tema õnnetu surm loomaaia töötajale, kes oli jääkarupoja ise Franz Josephi maal püüdnud ja Tallinna toimetanud, teda seal kakskümmend aastat jälginud, tähendada võis. Nappidest reportaažidest, mida ajalehed toona tegid, seda tunnet ei leia.
Saame teada, et kotkad on õudsed pabistajad, hüsteeriani välja. Samas on öistel röövlindudel, kakulistel, lausa terasest närvid, vähemasti päeva ajal. Et madudele loomaaias nimesid ei panda, seda väga lihtsal põhjusel - madudel puudub keskkõrvakuulmine. Kuidas Puškini luule Turovski ja külastajad vihase šimpansi käest päästis. Loomaaialoom unustab ruttu, et ta puuris on ja elab seal oma igapäevast elu. Tema probleemiks pole teda ümbritsevad piirded, vaid sisustamata vaba aeg. Õnneks tuleb iga päev loomadele ennast näitama palju erinevaid inimesi (lk 209).
See on raamat, mis ühest küljest meelelahutuslik ja põnev, samas hariv ja igal juhul kantud suurest armastusest ja murest meie maa, loomade ja Tallinna loomaaia pärast. Kes on nautinud tuntud loomaaiapidaja Gerald Durrelli raamatuid, sellele kohustuslik. Kodumaine kogumik alla ei jää.
Teised kirjutavad:
Oop, Raamatumaailm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar