Šotha Rusthaveli "Kangelane tiigrinahas"

"Kangelane tiigrinahas" on poeem, mille Šotha Rusthaveli kirjutas 13. sajandil ja millest on saanud Gruusia eepos. Kuigi Rusthaveli teostest ongi säilinud vaid see üks ja ainus ja temast endast pole suurt midagi teada, on ta Gruusias igati au sees – pea igas linnas on peatänav temanimeline ja on moodustunud lausa teadusharu – rustveloloogia.

Eepose peategelasteks on kaks vägevat kangelast – Araabia sõdalane Avthandil ja India kuninga poeg Tariel. Mõlemad vaevlevad õnnetu armastuse pärast ja peavad oma armastatu kättesaamiseks tegema hulga vägitükke. Avthandil tahaks abielluda Araabia kuninga tütre Thinathiniga, aga ei tea, kas tolle isa ikka lubab ja lisaks peab ta hoopis sõpra aitama. Sest Tarieli armastatu Nestan-Daredžan on teadmata kadunud, mispärast Tariel juba pikemat aega üksikus koopas elab.

Eeposele kohaselt on kangelased üllad, ausad, tugevad, truud, vaprad ning naised imekaunid ja targad. Ja kuigi tegemist on igati vägevate suurmeestega (lahingus khadžide vastu tappis kumbki ihuüksi kolmsada vaenlast), puhkevad nad igal võimalusel nutma. Pisarateks on muidugi põhjust, sest armastatust eemalviibimine on ometi suur mure, aga minu maitse jaoks oli silmavett selles loos liiga palju. Ma tean küll, et keskaegset kirjandust ei saa mõõta tänapäevase mõõdupuuga, aga kui kangelased lehekülgede kaupa ainult nutavad, siis tüütab ikka ära küll.

Samas rõhutab autor läbivalt naiste ja meeste võrdsust pannes Araabia troonile Thinathini ja õigustab abikaasa valimist südamesoovi kohaselt, mitte poliitilistel põhjustel. Rusthaveli pühendaski poeemi kuninganna Thamarile, kes tol ajal Gruusia kuningriiki valitses.

Uno Ussisoo kirjutab põhjalikus järelsõnas, et teosesse õigeks süvenemiseks tuleb põhjamaisest ümbrusest lahtiöelnult tuhandeid kilomeetreid lõuna poole ja ajas kaheksa sajandit tagasi minna. Mägisele maale, kus ristusid Bütsantsi, Araabia ja Iraani kaubateed, huvid ja kultuurisfäärid, kristlus ja islam. Paljud-paljud pisarad voolavad poeemis. Kuid mitte sentimentaalsusest. Tolleaegses luules olid kangelaste tundeliialdused, meelemärkuse kaotamine ja pisaratevool lausa oodatud. Elamuste ja kõnekujundite hüperboliseeritus iseloomustab keskaegset selletüübilist kirjandust. See tulenes armastajate hinges põlevatest võimsatest kirgedest: ainult tugevad inimesed seisavad traagilistele vapustustele vastu.

Tarieli ja Avthandili kohtumine
Tariel astus tulijale vastu, mõlemad olid kui päikesed,
nad olid kui hele kuuvalgus, mis pilvitust taevast alla orgu langeb.
Isegi sale paplipuu näis nende kõrval äbarik,
nad olid kui seitse taevatähte, millega veel neid võrrelda?!

Nad andsid teineteisele suud, häbenemata, et olid võõrad,
roosiõied avanesid, huulte vahel välkusid hambad,
nad kaelustasid teineteist, nutsid teineteist emmates,
nutust muutusid merevaiguks nende näod, mis olid rubiinid.

Lõpuks lasid nad teineteisest lahti, Tariel võttis Avthandili käe,
nad kõrvuti istet võtsid ja valasid kuumi pisaraid.
Asmath püüdis mõlemat ilusate sõnadega lohutada:
"Ärge tapke end ilmaaegu, ärge võtke päikeselt valgust!"
(lk 51)

Tõlkinud Juta Bedia