Sedasorti raamatut nimetatakse vist dokumentalistikaks. Autor kirjeldab isiklikke läbielamisi, aga kirjutab üles ka teel kohatud inimeste lood. Igasugu karvaseid ja sulelisi ikka leidub ilmas! Ka see raamat pakatab optimismist ja positiivsusest, sest negatiivseid inimesi autor ei kohta ja kui kohtabki, siis libiseb sellest huumoriga üle.
Sitsiiliast mäletan ennekõike mööda mägesid üles-alla ronimist. Mägedes sõitis meist aeg-ajalt mööda mõni auto, mille juhilt sai teed küsida. Esimene kord autosse vaadates ma võpatasin, sest roolis istus Robert de Niro. Aga kui ma teda ka kahes järgmises autos istumas nägin, olin selleks juba valmis ja naeratasin tuttavlikult. (lk 69)Kes tahab rohkem teada, mida Camino de Santiago endast kujutab, võikski esimest raamatut lugeda. Teine on sellele toredaks jätkuks. Hea õhuke, paari tunniga läbi, sest jutt voolab kergelt ja vulinal, nii et lugemine sujub hästi. Minul on igatahes hea meel, et need raamatud näppu juhtusid. Esiteks saan nüüd teadja näoga kaasa rääkida, kui keegi Santiago palverännakust juttu teeb ja teiseks olid mõlemad raamatud huvitavad, naljakad ja südamlikud.
Teised kirjutavad:
Mari Peegel, EPL
Sehkendaja
antropoloogist sai palverändur, go figure...
VastaKustutaja kui tihti siis seltskonnas palverännakutest räägitakse?
VastaKustutaÜks kord on ette tulnud :)
VastaKustutaeriskummikud.
VastaKustuta