Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi"

Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi" on pühendatud joogikultuurile Eestis kesk- ja varauusajal ning hoolimata pealkirjast räägitakse siin kõige rohkem õllest. Sest vesi oli tol ajal kahtlane jook, vein kallis ja viin polnud siiski peamine joogipoolis.

Autor on ka varem samal teemal kirjutanud, aga see raamat on pühendatud just joogile. Sest võrreldes toiduga on sellele Eesti ajalookirjutuses vähem tähelepanu jagunud. Tõsi on see, et joogikultuur kätkeb endas paratamatult vägijookide lugu, kuid joogikultuur on siiski laiem. Kesk- ja varauusaja algul oli Eestis jookide valik vaeste ja jõukate laual üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust ning tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas eelkõige joogi kvaliteet, ent ka joomakombeid iseloomustas mõlemal poolel sundimatu tahumatus. Tulenevalt siinse piirkonna geograafilisest asendist oli tähtsaim kohapeal valmistatud jook õlu, millele järgnesid muud teraviljast või meest kääritatud rüüped. Alles varauusaja lõpul hakkas õlu kaotama oma positsioone põletatud viinale.

Alkohoolsed joogid kuulusid kesk- ja varauusajal Eestis kõikides sotsiaalsetes kihtides lahutamatult pidustuste ja seltskondliku ajaveetmise juurde. Sellega kaasnesid muidugi ka pahed nagu liigjoomine, alkoholism ja kuritegevus. Hilisemal ajal jõudsid eliidi lauale uued joogid nagu tee, kohv ja kakao, aga sel ajal kui rikkad seda igapäevast ergutust nautisid, jõid vaesed inimesed üha enam odavat viina. 

See oli lühike kokkuvõte raamatust, milles kirjutatakse jookidest, mida Eesti aladel on tarbitud ja sellega kaasnevast kombestikust. Vanal ajal joodi kalja, taari, mõdu ja õlut. Vett muidugi ka, aga seda pigem siis, kui muud võtta ei olnud. Ilmekas tunnistus veejoomise seostamisest eeskätt puuduse ja vaesusega pärineb Eestimaa asehalduri Andreas Lennartssoni 1603. aaasta kirjast Rootsi kuningale. Selle järgi oli aadlimees Dietrich Stryck sõja, nälja ja katku tõttu langenud nii suurde viletsusse, et ei saanud endale isegi mitte toopi õlut lubada, vaid pidi jooma vett (lk 33). Viinamarju siinkandis ei kasvanud, nii toodi vein kaugelt, mis tähendas, et see oli kohale jõudes kallis ja ka kvaliteet võis pika reisi vältel kannatada saada. Lahjat õlut aga joodi iga päev ja palju, sest see oli eelkõige janukustutaja ja täiendus söögisedelile, joovastav mõju oli teisejärguline. Siiski oli tol ajal pidu ilma joovastavate jookideta mõeldamatu. 

Jookide puhul ei saa kuidagi üle vaadata ka majanduslikust tähtsusest. Jookide valmistamise ja müügiga teenisid paljud inimesed endale elatist, aga näiteks suure viinapõletamisega kaasnes ulatuslik metsaraie, kuid mõisnikud rikastusid. Mõdu valmistamine oli seotud mesindusega, vein hansakaubandusega.

Raamat tekitas tahtmise lugeda üle apteeker Melchiori lugusid või mõnda muud keskajast šnitti saanud teost, näiteks fantaasiakirjandust, kus tegelased ikka söögilauas pidusööki ja -jooki nautisid või kõrtsis asju ajasid. Siin on palju toredaid pilte ja ka jookide valmistamise õpetusi, kuigi paarsada aastat vana õlleteo õpetus oli küll selline, et mina ei suutnud kuidagi selle tegemist ette kujutada.

Teised kirjutavad:

Sirp

Vikerkaar

Tänan raamatu eesti kirjastust Argo

Sophie Hannah "Kingfisher Hilli mõrvad. Uus Hercule Poirot' lugu"

Sophie Hannah' juba neljas Hercule Poirot' lugu "Kingfisher Hilli mõrvad" viib meid otsemat teed külma ja lumisesse Inglismaale, kus toimuvad kahtlased asjalood ja mõrvad.

Agatha Christie tuleb ära unustada, siis saab seda teost täielikult nautida. Sest muidugi pole Sophie Hannah Agatha Christie ja kui kogu aeg mõelda, et "nagu väheke imelik on", siis ei saa üldsegi lugeda. Jah, teoses on Hercule Poirot, vanad Inglise maamajad nendes viibivate rikaste ekstsentriliste persoonidega ja üks üsna segane lugu.

Segaseks läheb kohe päris alguses, kus peatüki pealkiri on "Kesköine kogunemine", kuid kohe väidab inspektor Catchpool (kes on selle loo jutustaja), et tegelikult on hoopis õhtupoolik ning kümme minutit puudub kahest (mis minu arvates on täitsa keskpäev, aga mitte õhtupoolik). Edasi kohtuvad nad kahe naisega, kellest üks käitub väga imelikult ja teine tunnistab Poirot'le, et on sooritanud mõrva. Edasi selgub, et mõrvatud on üks mees, keda kõik armastasid ja kelle tapmise on üles tunnistanud tolle mehe venna kihlatu. Kohe saab selgeks, et selge ei ole mitte midagi, sest asjalood on üpris kummalised ja risti-rästi omavahel kokku sõlmunud.

Kui olen varem virisenud, et Hannah on oma süžeed ja motiivid tarbetult keeruliseks teinud, siis siin ei olnudki motiivid eriti keerulised, kuigi võib ju mõelda, et ka mitte eriti loogilised. Samas on igas krimiromaanis oma loogika, nii et ka see pole kuigi oluline puudujääk. 

Kuna kogu aeg on asjalood väga segased, siis on see ühe hooga lugemise raamat, sest tahaks ju teada, mis toimub, kes toimub ja mis edasi saab. Klassikaline krimilugu ilma õõvastavate detailideta, uhke lõpukõnega, isikupäraste persoonidega ja mis kõige tähtsam, koos Hercule Poirot'ga.

Tõlkinud Krista Suits

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"

Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk" on vanameistri esimene armastusromaan, mille ta kirjutas alles 70 aastaselt. Kuid vähem imalat või romantilist armastuslugu annab välja mõelda ja see oligi autori kavatsus. 

Samas võib romaani võtta ka kui 20. sajandi elulugu. See algab 50ndate Peruus Limas, jätkub Pariisis, Londonis, teeb põike Tokyosse ja lõpeb 1980ndate Madridis. 40 aastat armastust ja 40 aastat ajalugu. 

Peruust pärit noormehe eluunistuseks on elada Pariisis. Ja ongi kõik. Muid ambitsioone tal polegi. Ta asub Pariisis tööle tõlgina ja on eluga rahul. Ta on ju ometi oma unistuste linnas. 

Peruust pärit tütarlapse eluunistuseks on elada turvalist elu. Tema jaoks tähendab see majanduslikku kindlustatust. Selle poole püüdlemisel ta vahendeid ei vali. Kuid siiski ei suuda ta kohanduda ja olla rahul sellega, mida elu talle pakub. Tema traagika seisneb selles, et ikka on vaja midagi uut, midagi, mis elu käima paneks, mis teeks õnnelikuks.

Sellise kahe täiesti erinevate soovidega inimese vahel ei saagi midagi hästi välja tulla. Paha tüdruk ilmub Ricardo ellu ja kaob sealt jälle. Kuni ilmub ootamatult kusagil mujal välja hoopis kellegi teisena. Tšiilitar, geriljavõitleja, Prantsuse diplomaadi abikaasa, kahtlase Jaapani ärimehe armuke. Llosa jälgib seda kummalist armastuslugu 40 aasta vältel, sellega koos ka Euroopas ja kogu maailmas toimuvaid arenguid. 

Autor on öelnud, et armastuslugu on välja mõeldud, aga kõik see, mis romaani tegevuse ajal ajaloos juhtus, on päris. Koos Ricardoga saame viibida 50ndate aastate Limas, 60ndate Pariisis, mis kihas kultuurist, 70ndate psühhedeelses narkootikume täis hipide Londonis ja elada kaasa autori sünnimaa Peruu tõusudele ja langustele. See kõik annab romaanile lisaväärtuse ja täiendab ootamatute pööretega armastuslugu, mis, nagu öeldud, põrmugi romantiline pole.

Kui enamasti kipub romaanides selliste kummaliste kokkusattumuste, kadumiste ja teise näo ja nime all ootamatute väljailmumiste puhul tekkima kiiresti teatud ebareaalsuse ja muinasjutulisuse tunne, siis siin kaob see üsna kähku. Pahas tüdrukus ei ole midagi üleloomulikku, ta on üdini maine, kalkuleeriv ja miskipärast on paipoiss Ricardo temasse ikka ülepea armunud.

Ootamatud pöörded, põnev ümbritsev aeg ja keskkond, huvitavad persoonid, suurepärane tõlge.

Tõlkinud Marianne Ots

Tänan raamatu eest kirjastust Eesti Raamat

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas"

Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" on armas pisike raamatuke. See ei ole luule ja see on luule. Seda täiendavad Hanneleele Kaldmaa graafika ja kõige lõpus on Igor Kotjuhi järelsõna. Seda on mõnus pihus hoida ja libejat kaant silitada. See tundub lausa täiuslik väike asi.

Kätlin Kaldmaa Islandi külas on väike maja ja kohvik ja enamasti on seal öö ja pimedus. Aga pimedus on mõnus ja turvaline. Aeg liigub seal aegamisi.

Kätlin Kaldmaa Kreeka külas on väike maja ja kohvik, kus istuvad vanamehed. Seal on enamasti päike ja suvi ja meri, meri, meri!!! Seal võtab kõik aega. 

Ühes õiges külas on tingimata kohvik ja vanamehed, küla on maailma lõpp-punkt ja kõige algus. Seal peab olema vesi, soovitavalt suur vesi, ookean. 

Ma ei oskagi muudmoodi öelda, kui et seda raamatut oli kosutav lugeda. Eriti praeguses novembripimeduses, kus kuum Kreeka päike turgutab ja Islandi tuuline ööpäevane öö tundub turvaline. Selles on headust ja rahu, sellega koos saab aja maha võtta ja Fridale salli kududa või verikokosid ja armastusepallikesi süüa.

See raamat sobib imehästi kingituseks, eelkõige muidugi iseendale, aga ka kõigile, kes armastavad Islandit või Kreekat või kohvikuid ja vanamehi või päikest ja päeva või ööd ja pimedust või aprikoose. Kõigile, kellele meeldib luule ja kellele ei meeldi luule. 

Teised kirjutavad: Sirp, Sulepuru

Koos kirjastusega Hunt

Pudinaid 11

Suht mittemidagiütlevad lühilaused mõnede sel aastal loetud raamatute kohta. Et oleks säilitatud. 2. osa.

Elizabeth Gilbert "Tüdrukute linn"

Noorte tüdrukute rajust elust sõjaeelses New Yorgis (st et põhiline tegevus toimus 1930ndatel). Mitte midagi ei ole praeguseks muutunud. Ikka seks ja alkohol, kõvad peod, murtud südamed, edu ja häbi. Mitte eriti edasipüüdlik tüdruk saabub väikelinnast New Yorki oma tädi juurde, kes on teatriomanik. Noorele naisele tundub see show-tantsutüdrukute glamuurne elu maailma tipuna. Ja nii ta sukeldubki sellesse ülepeakaela. Aga iga pidu lõpeb ükskord otsa ja lisaks sellele algab II maailmasõda. Mis asjad jälle kõik kenasti õigesse perspektiivi seab.

Alessandro Baricco "Noor mõrsja"

Jällegi üks üsna segane lugu. Aga see-eest ilusti ja poeetiliselt kirja pandud. Ja lõpp oli üsnagi erinev sellest, mida alguses oleks arvata võinud.

Sally Rooney "Vestlused sõpradega"

See lugu polnud üldse segane. Väga tänapäevane. Sellest, kuidas noored vasakpoolsed intellektuaalid praegusel ajal mõtlevad ja mida teevad. Tegelikult väga kauge kõigest sellest, mida mina siin teen ja ka sellest, mida mina nende vanuses tegin. 

Giedra Radvilavičiutè "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte"

Vau! Kui kogu Leedu kirjandus selline on, siis ma ainult seda tahangi lugeda. 

Jeanette Winterson "Kehale kirjutatud"

No Winterson võib kirjutada ka auto kasutusjuhendi ja ma loen seda suurima heameelega. Tema puhul ei ole oluline mitte niivõrd see, millest ta kirjutab, vaid see, kuidas ta kirjutab. 

Margus Kalam "Minu Aasia"

Eesti mees sõidab Aasias ringi, otsib oma poele käsitöökaupa ja iseendale naist. Leiab nii ühte kui ka teist. Erisuguseid inimesi. Sekeldusi ja halenaljakaid juhtumusi ka. Kellel neid reisimisel ette ei tuleks, eriti kui ringi sõita peaaegu pidevalt, nagu Kalam seda viimased mitmed aastad teinud on. Kalam on need muheda huumoriga kirja pannud. Hoiatuseks sinisilmsetele turistidele ja tugitoolireisiks teistele. 

Ela Tomson (koostaja) "Valda Raud. Üks elu"

Põhiliselt on teos kokku pandud Valda Raua päevikute ja kirjade põhjal. Palju on juttu Valda Raua tütrest Anu Rauast ja muidugi ka abikaasa Mart Rauast. Oleksin rohkem tahtnud teada tema tõlkimiste kohta, aga seda oli üsna vähe. 

Jaak Roosaare "Rikkaks saamise õpik" 

Kes meist ei tahaks rikkaks saada. Roosaare annab üsna konkreetseid soovitusi ja näpunäiteid. Jah, ka sina võid rikkaks saada! Või mina. Ainult et ma oleksin sellega pidanud alustama 20-aastaselt. Põhimõtteliselt peab alustama säästmisega. Seejärel tuleb säästud investeerida, kasvõi saja euro kaupa. Ja ühel päeval oledki rikas. Nii lihtne ongi. Kui ei usu, lugege ise.

Merit Raju "Sõltumatu naine"

Raju kirjutab põhimõtteliselt täpselt samast asjast, mis Roosaaregi. Aga see teos on suunatud naistele ja kuigi võiks öelda, et mis vahet seal on, siis tuleb välja, et on küll. Naised vajavad ennekõike julgustamist, et üldse oma rahaasjadega korralikult tegelema hakata. Suurema osa raamatust Raju just sellega tegelebki. Siin on vähem konkreetseid investeerimissoovitusi, palju rohkem toetamist, julgustamist. Võib öelda, et see on pigem eneseabiraamat, aga suunaga oma rahaasjade korrastamisele ja (meestest) sõltumatuks saamisele. Rahaasjades, loomulikult.

Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?"

Mulle väga meeldis. Paralleelselt ema noorpõlvepäevik ja 14-aastase Anni suuremaks kasvamise lugu. 

Aidi Vallik räägib siin raamatu sünniloost. Ta küsis koolis oma kooli kaheksandikelt, milline peaks olema raamat, mida nemad lugeda tahaksid. Ta sai teada:  

Et ühes heas raamatus peaks peategelane vanematega tülli minema. Soovitavalt kunagi hiljem peaks ta tülli minema ka sõpradega. Ta pidi kodunt põgenema ja elama kuskil mingi aeg vaba, metsikut ja ohtlikku elu ilma täiskasvanuteta. Ta pidi jooma alkoholi ja proovima narkootikume. Ja seal raamatus pidi olema tulekahju. Keegi pidi surma saama, aga keegi selline, kellest väga kahju ei oleks. See, kui peategelane surma saab, «sakib täiega», nii et seda ei tohi olla. Seal raamatus pidi olema veel õnnetu armastus (ja just nimelt õnnetu, sest keda see õnnelik armastus huvitab!) ja seksikoht. Ning keegi pidi osutuma kellekski teiseks. Vaat nii.

Vaat nii jah, rohkem polegi midagi öelda. Pole ime, et see teos noortele hästi sobib. Vanematele ka. 

Wolfgang Herrndorf "Miks me varastasime auto"

See noorteraamat meeldis ka. Kuigi võiks öelda, et paljude asjadega on üle võlli mindud (no milline 14-aastane kihutab autoga Saksamaa kiirteel), aga samas puudutas raamat paljusid olulisi teemasid, armastust (kuidas siis muidu), sõprust, kiusamist, kodust vägivalda. Kõik oli rüütatud üsnakesti lõbusasse road-trippi. 

Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt"

Margarita Karapanu "Kassandra ja hunt" on ühtaegu lummav ja hirmus raamat. Teemad, millest ei räägita praegu, saati siis 1970ndatel, kui teos ilmus. Laste seksuaalsus, aga selle kõrval on lisaks täiskasvanute seksuaalsus, mis on veel täielik tabu. Raamat virutab kohe päris alguses vastu silmnägu. Kui esimesest ehmatusest üle saad ja ettevaatlikult edasi loed ning ühel hetkel mõistad, et see on kirjandus, mitte päris elu, siis läheb juba lõbusamaks. Vähehaaval hakkab lahti kooruma ühe lapse mitmekihiline maailm, kus on sees igasuguseid asju. Lõbusaid, julmi ja kurbi, ei ole võimalik vahet teha, mis on päris ja mis fantaasia, aga sellest, kuidas laps maailma vaatab, saab aimu küll. 

Kassandra viiakse neljapäeval ühte uhkesse tubadega majja, kus igal hommikul tulevad härrad teda vaatama ja uurima. Mõne aasta pärast läks ta välja, et õues mängida. Pühapäeval tulid ema ja teised teda vaatama. Siis läks mööda palju aastaid, kui ükspäev tuli ema ja ta ära viis. Seda lugedes mõtled, et teisiti ei olegi ju võimalik lapse ajataju kirja panna. 

Karapanu vaatab meisterlikult maailma lapse pilguga ja see ongi uperpallitav, maagiline, täis väikesi pettumusi ja suuri tundeid. Miski pole päris ja kõik on tõeline. Autor ei näita lugejale teed, ta peab ise oma seisukoha kujundama. Tõlkija kirjutab järelsõnas, et just see tasakaalutus ja ebakindlus on lugemisel pool lugemiselamuse õõvastavast võlust ning loob painajaliku muinasjutu, mis on kordamööda ja samaaegselt kohutav ja naljakas, lõbusalt õhkkerge ja raske kui hauakivi.

Peale raamatu sisu on "Kassandra ja hunt" eriline ka veel sellepoolest, et see on teadaolevalt esimene eesti keelde tõlgitud Kreeka naiskirjaniku raamat. Uuskreeka keelest on meile üldse vaid paarkümmend teost tõlgitud. Ja kolmandaks on raamat veel ka imekaunis!

Tõlkinud Karoliina Kagovere

Teised kirjutavad: 

Kirjakoi

Sirp

Pudinaid 10

Suht mittemidagiütlevad lühilaused mõnede sel aastal loetud raamatute kohta. Et oleks säilitatud.

Claudia Pineiro "Betty Boop"

Argentina naiskirjaniku krimka. Ainuüksi selle pärast tasub raamatuga tutvust teha. Millal te viimati Argentina krimkat lugesite? Just nii. Aga muidu ka oli täiesti korralik mõrvalugu. Tänapäevane, kuid mitte liiga jälk ja sünge.

Evelyn Waugh "Allakäik ja langus" ja "Tagasi Bridesheadi"

"Allakäik ja langus" oli üks ütlemata lõbus teos. Kohe algusest peale on näha, et peategelasest ei saa midagi head tulla. Aga tema allakäik ja langus oli väga tore lugemine. Autor ei üritagi jätta muljet, nagu kirjutaks ta realistlikku teost ega võta ei ennast ega oma tegelasi kuigi tõsiselt.

Mis ei kehti üldsegi "Tagasi Bridesheadi" kohta. Tegelikult on ka see allakäigu ja languse lugu, ühe perekonna oma, lisaks ka võõraks olemise lugu ja kaunis sõpruse ja armastuse lugu. Aga see on ikka täie tõsidusega kirja pandud.

Ülle Leis "Võõrkeelse suhtluse käsiraamat"

Väga kasulik kõigile, kes peavad inglise keeles kirjutama või rääkima. Ülle Leis kirjutab nii, et on huvitav ja toob väga toredaid näiteid, mil võõras keeles suhtlemine suurt segadust võib tekitada. Ka veebis tasuta saadaval.

Yann Martel "Life of Pi"

Üks poiss ja tiiger kahekesi paadis keset ookeani. Ilus muinasjutt, aga siiski ei midagi enamat. Kuigi püüdis küll väga.

Anaïs Nin "Henry ja June"

See raamat jättis mu täiesti külmaks. Mõnda raamatut peab lugema, mitte kuulama. Kuulan raamatuid enamasti pikema autosõidu ja söögivalmistamise ajal. Aga kuulata sibulate hakkimise kõrvale, kuidas Anaïs Nin kirjeldab Henry Milleri riista, ei lähe mitte.

Andrus Kasemaa "Vanapoiss"

Heh, mina ei ole selle teose sihtgrupp, üldse mitte. Aga ma ei tea ka, kes oleks. Jan Kaus kiitis seda teost, ehk tema siis on.

Jim Butcher "Tormirinne", "Hull kuu",  "Hauatagune oht", "Suverüütel" 

Neelasin need neli Butcheri teost välgukiirusel, aga nüüd ei mäleta neist enam suurt midagi. Meelelahutus, hea mõttes. Kui meeldivad alamakstud ja ületöötanud võlurid, libahundid, haldjakuningannad ja vampiirid. Tõeline kompott kõiksugu imeelukaid ja see kõik praeguse aja New Yorgis (või siis kirjutamise aja ehk 1980ndate). Butcher on kirjutanud sellest sarjast 17 raamatut ja autori kodulehe andmetel kirjutab neid veel. Eesti keelde on tõlgitud neli esimest ja võiks küll veel tõlkida.

John Fowles "Maag" 

Üldse ei läinud peale. Kui hakkas tunduma, et said juba midagi aru, tekkis uus täiesti ootamatu pööre ja olid koos peategelasega jälle täielikus pimeduses. Aga kui tema teose lõpuks vist sai aru, milles kogu värk seisnes, siis mina küll mitte. Veel tundus, et noor autor on siia raamatusse kokku kirjutanud oma ihad ja seksuaalfantaasiad. Aga miks ta sellega küll teisi peab piinama? Lugemise ajal oli üldiselt küll põnev ja ilus.

Jaan Undusk "Teekond Hispaania"

Väga intelligentne reisiraamat. Liiga intelligentne.

Vilmos Kondor "Budapest noir" 

Krimka, mis toimub 1930ndate Budapestis. Verd, higi ja pisaraid, atmosfääri ja näpuotsaga tundeid. Põnev koht ja ajastu.

Werner Bergengruen "Poplavkin ja teised jutud" 

Ülitoredad jutud. Werner Bergengruen (1892–1964) oli baltisaksa päritolu kirjanik. Muhedad ja veidi aristokraatlikud lood toimuvad põhiliselt 19. sajandi Venemaal, muu hulgas ametnik Poplavkini abielusekeldustest Alaskas, tsaar Nikolai I reaktsioonist Mihhail Bakunini Dresdeni tegevusele ja Johann Straussi juhtumustest Venemaa kontserdireisi ajal.

Andrei Beljanin "Tsaar Gorohhi salajuurdlus" ja "Musta missa vandenõu"

Vene folkloori suure kapaga. Topakas miilits oma veel topakama abilisega möllab kusagil muinasjuttude aegsel Venemaal. On tsaar ja tema bojaarid ja surematu Kaštšei ja Baba-Jagaa (tore mutike) ja kurjategijaid, keda vaene noormees peab taga ajama. Kilde lendab ette ja taha, vahepeal väsitab natuke äragi. Pretensioonitu meelelahutus. Kui selline muinasjutukompott meeldib, siis väga mõnus lugemine.

Herman Sergo "Näkimadalad" ja "Randröövel"

Ka selle raamatu võtsin ette tänu saatuse juhatavale sõrmele hiirekliki näol oma elektroonilises raamatukogus. Aga selliseid telliseid on suvel väga hea lugeda. Olin meeldivalt üllatunud. Huvitav, kaasakiskuv, hariv. 18. sajandil Hiiumaal elanud rootslaste elust, mis liikus läbi terve sajandi. Talurahva omavahelised suhted, suhted mõisnike ja võõrastega. Kogu see toonane elu-olu. Nii võõras ja samas nii tuttav. Sest ega inimesed ei ole selle paarisaja aastaga ometi liiga palju muutnud.

Talupoegade elust oli huvitavam lugeda kui randröövlist paruni patu- ja petutegudest. Peale selle on suur osa "Randröövlist" omaaegsete kohtumaterjalide ümberkirjutused. 

Evald Tammlaan "Laevakoer Tuhk"

Sellest raamatust sain lapsena teada, mis on landgang ja kambüüs, kes elab Aafrikas ja miks ei tasu oma nina põõsasse toppida. Oli tore taaskohtumine.

Hans Fallada "Tookord meil isakodus"

Kui ma ei tea, mida järgmisena lugeda, siis avan arvutis oma elektroonilise raamatukogu, valin lugemata raamatud, panen silmad kinni, kerin edasi ja tagasi ning klõpsan hiirega kusagil. Niimoodi võib sattuda täiesti ootamatutele leidudele. Või mitte just teab mis ootamatutele, sest need raamatud olen ma ju ometi ise omale kunagi soetanud. Hans Fallada "Tookord meil isakodus" on riiulis seisnud juba aastaid ja oleks muidu sinna kindlasti ka edasi jäänud. Ostsin selle kunagi Kupra pankrotipesast paari krooniga puhtalt autori nime järgi. Sest Hans Fallada on kirjutanud ühe mu lapsepõlve lemmikraamatu "Igasugused lood". Aga "Tookord meil isakodus" ei kutsu lugema ei oma pealkirja, kujunduse ega üldise olemise poolest. Millest on väga kahju, sest tegemist on suurepärase teosega.

Need on Fallada lapsepõlvemälestused 20. sajandi alguse Saksamaalt. Ühest küljest saab siit teada, kuidas tol ajal pidusööke peeti, kuidas suhtles omavahel Berliini keskklassi seltskond ja millised olid sekeldused teenijatega, teisest küljest aga on tegemist muheda jutustusega ühe koolipoisi elust. Ta kasvas väga rangete reeglitega kodus, kuid porterteerib suure armastusega oma vanemaid, riukalikke õdesid ja korralikku venda, äärmiselt kokkuhoidlikku vanaema ning iseennast seikluste- ja pahandusteotsijana. Aga ka kentsakaid onusid ja tädisid ning muid sugulasi. Selgub, et tol ajal  tundsid vähesed end tavaliste sakslastena, vaid olid friislased ja preislased ja hannoverlased, kes olid üksteise suhtes üsna kriitiliselt meelestatud. Kuna Hansu ema oli pärit Friisimaalt ja isa Hannoverist, siis tuli pidevalt tegemist teha sugulastega, kes ühte või teist poolt ei sallinud.

Siin on palju lugusid Fallada sugulastest ja perekonnatuttavatest, muuhulgas ühest teenijast, kes nende koduste raamatutega oma tuttavatele raamatukoguteenuse avas. Või lugu, mis iseloomustab hästi tema isa meelelaadi. Vennad olid ühe pidusöömingu jaoks mõeldud tordi salaja põhjalikult kaunistustest paljaks söönud ja jäid siis hirmuga karistust ootama. Aga keegi ei öelnud mitte midagi! Järgmisel hommikul said poisid söögiks sedasama torti. Ja lõunaks. Ja õhtusöögiks. Ja sama järgmisel päeval. Nad ei saanud enne söögiks midagi muud, kui tort otsas oli. Keretäie üle oleksid nad hoopis õnnelikumad olnud. 

Lõppude lõpuks said need tordid ometi otsa. Lõunaks oli – mäletan seda siiamaani – vestfaali paksud magushapud oad suitsulihaga, toit, mida ma seni üpris pikkade hammastega olin söönud. Pistsin neid kahe suupoolega. "Poiss, sa teed endale niimoodi liiga!" hüüatas ema, kui ma kolmanda taldrikutäie võtsin. 

Isa aga ütles ainult: "Vaata aga vaata! Vaata aga vaata!" ja naeratas, endal väikesed kurrud silmanurkades.

Tol ajal olid veel alles ranged seisusevahed, kuid paljud aristokraadid juba vaesunud. Nii kirjutab ta ühest prouast, kes oli liiga vaene, et omale teenijatüdrukut palgata, kuid liiga peen, et ise ahju kütta. Ja nii ta siis istus külmas toas, kui just sõbranna mõnikord oma teenijat tema juurde ahju kütma ei saatnud. 

Lõpus on pikem kirjeldus, kuidas ta teismelisena noorteseltskonnaga Saksamaale rändama läks, aga see ei olnud enam nii huvitav kui varasema lapsepõlve kirjeldused. Teisalt oli huvitav lugeda ja mõelda, kuidas matkati sada aastat tagasi ja kui palju see erineb nüüdsel ajal matkamisest.

Tõlkinud Katrin Kaugver

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0"

Veronika Kivisilla "Kuni armastus peale tuleb 2.0" on kogumik lühikesi ja veel lühemaid jutukesi, katkeid, tähelepanekuid. Kui mina lähen uksest välja, siis kõnnin või sõidan oma sihtpunkti ja hiljem tagasi ning kui ehk märkangi midagi huvitavat, siis lendab see kohe peast välja. Kui Veronika Kivisilla läheb uksest välja, siis ta vaatab ringi, paneb tähele, jätab meelde ja kirjutab üles. Tihtipeale polegi vaja välja minna, toredaid tähelepanekuid saab teha ka omas kodus, eriti kui sul on õiges eas poeg. 

2. detsember 2017

Poeg vaatab enne lastehommiku algust musta laega saali aknast inimesi tänaval. Vaatab tükk aega. Siis ütleb: "Ma tegin natuke statistikat. Kümnest inimesest umber kolmel on selline kõnnak, nagu oleks neil elus asjad kõige paremas korras."

Uskumatu, kui palju võib ühes tavalises kohas ja tavalises päevas leiduda, aga selleks, et need üles leida, peab vist ikkagi olema Veronika Kivisilla. 

15. september 2015

Õhtuses ühistranspordis võiks alati olla üks muhe titt. Nagu oli täna rongis. Hakkas mulle maailma kõige avalamalt naeratama, siis kelmikalt kavaldama ning peitust mängima. Viimaks ajas keele suust välja ja lükkas seda aina paremasse ja jälle vasakusse suunurka. Vaatas mulle siis küsivalt otsa. Sain aru, et pean toimima samuti. Üsna pea tegi seda ka kuldhammastega mammi minu vastas. Titt vaatas meid täiesti tunnustava pilguga.

Tekstid olid algselt Facebooki postitused ja minagi olen käinud neid autori lehel lugemas, aga on nii tore, et need nüüd kaante vahel on. Tegelikult on nad kaante vahel juba kaks aastat, aga hiljuti ilmus uus ja täiendatud trükk, 2.0. Tekstid on paigutatud uuematest vanemateni ja lõpevad 2013. aastaga. See annab huvitava efekti, kui mõne märkuse tagamaad alles veidi hiljem selguvad. Vahel on jutud veidi nukrad, aga tihtipeale siiski väga lõbusad. Seda raamatut lugedes on kogu aeg muhelus näol.

31. august 2017

Poeg: "Ma mõtlen ühele sõnale ja mul on hea tugev tunne..."   

Mina: "Mis sõna see siis on?"

Poeg: "Jõupaber!"

Just praegu mängitakse raamatul põhinevat näitemängu Kirjanike Maja musta laega saalis. Jaanika Juhansoni lavastus avab argipäevade poeesia, tavaliste hetkede lumma, elu pisikesed kummastavad detailid, kirglikud igatsused ja haprad unistused. Viis etendust on jäänud, nii et veel jõuab!

Teised kirjutavad:

Lugemissoovituse blog
Lugemiselamused
Raamatumuljete kodu
Plaan B

Lugemispäevik

Loterii
Autor räägib raamatust
Lavastusest, Sirp

Agatha Christie "Viimane vaimudetund"

Agatha Christie raamatus"Viimane vaimudetund" on kakskümmend lugu, mille ühisnimetuseks on üleloomulikkus. Kui krimilugude puhul on üleloomulike juhtumuste kasutamine levinud võte, kus detektiiv lõpuks üsnagi maiste asjade kaudu imelikud asjad ära selgitab, siis siin on selliseid lugusid, kus tegutsevadki viirastused, teispoolsusest antakse hoiatusi ja keegi ei seleta neid lõpuks ära. Need on läbisegi inimeste loodud "üleloomulikkusega", nii et põnevust jagub, sest kunagi ei tea ette, mida täpselt oodata. 

Mida ometi kirjutada Agatha Christie kohta, mida varem ei ole öeldud? Christie talendi austajad teavad, mida oodata, ja teised võiksid ka järele proovida. Lühijutud on tutvumiseks tänuväärne žanr ja Christie on neid kirjutanud terve hulga. Mulle tundus, et olin suuremat osa neist juba varem lugenud, aga ilmselt mitte kõiki. Igal juhul tore lisandus krimikirjanduse suurkuju eestikeelsesse kirjavarasse. 

Kaanetekstil öeldakse, et kokku on kogutud Christie kõige jubedamad ja eriskummalisemad lood. Sada aastat hiljem nad ilmselt enam nii jubedad ei tundu kui kirjutamise ajal. "Viimases vaimudetunnis" saab kohtuda juba tuttavate Poirot ja Miss Marple'iga, aga ka meediumide, usuhullude, isepäiste nukkude ja niisama petturitega.

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

María Dueñas "Õmblejanna Madriidist"

María Dueñase "Õmblejanna Madriidist" on eepiliste mõõtmetega romaan ühest etapist Hispaania ajaloos. Kuigi see on väga hästi peidetud ühe naise loo taha. Kuussada lehekülge pisikest teksti on igal juhul eepiliste mõõtmetega ja ajalugu on üsnagi esil – tegevus toimub peamiselt II maailmasõja eelsetel aastatel Hispaanias ja Marokos, kus oli seal ajal Hispaania protektoraat. Aga sellest, et autor tahtis tegelikult ajaloolist romaani kirjutada, hakkab alles lõpu poole aru saama. Sest lugeja arvab ikka, et romaan räägib Sira Quiroga elust.

Peategelane Sira sündis Madriidis 1911. aastal. Niipea, kui ta neiuks sirgus, juhtus üsna tavapärane lugu – ta armus elumehesse, sõitis koos tollega Marokosse ja ühel hetkel avastas end ilma rahata, võlgades ja rasedana ihuüksi võõral maal. Sira ei olnud tugev, tark ja haritud ettevõtlik naine. Tal oli vähe kooliharidust, veel vähem julgust ja oskust ise toime tulla. Selline kangelanna on vahelduseks värskendav. Siiski saab ta teiste abiga (kes samuti ei ole vahelduseks mingid head samariitlased) jalad alla, avab õmblussalongi ja hakkab Marokos elavatele välismaalasest rikastele ja ilusatele naistele riideid õmblema. Vaikselt pääseb ta niimoodi ka ise nende rikkasse ja ilusasse maailma, eelkõige kuna sõbruneb ühe oma kliendi, inglanna Rosalinda Foxiga, kes on protektoraadi komandöri Juan Luis Beigbederi armuke. Kaks viimast on ajaloolised tegelased. Siin oleks võinud tuluke juba põlema minna, aga ikka veel teeskles raamat, et jutustab ühe vaese tütarlapse elust.

Romaanis leiab ka muid tegelikult elanud isikuid, näiteks Briti seikluskirjaniku ja luureteenistuse töötaja Alan Hillgarthi ning siis veel kindral Franco ja tema kälimehe Ramón Serrano Suñeri. Ja kuigi nad olid pikalt Sira tegemiste taustamängijad, siis ühel hetkel tuli lugeda lehekülgede kaupa Hispaania poliitilise ladviku omavahelistest võitlusest ja lõpuks ka sellest, mis sai kõigist neist romaanis tegutsenud ajaloolistest isikutest hiljem. See tõmbas tempo täiesti maha. Aga see oli juba üsna romaani lõpupoole ja siis ma sain ometigi aru, et tegelikult on "Õmblejanna Madriidist" ajalooline romaan, et autoril olid selle raamatuga hoopis muud plaanid, aga ta oli need osavalt ära maskeerinud. 

Nüüd paistab vist, et ma vastandan neid kahte – romaan ühe naise elust ja ajalooline romaan. Üldsegi mitte, ajalooline romaan ühe naise elust on ju täiesti aktsepteeritav žanr ja pealegi väga huvitav žanr, vähemalt minu arvates. Nii on ka "Õmblejannaga Madriidis", selle ajalooline osa polnud sugugi igav. Aga usun, et Hispaania lugejale oli see kõvasti huvitavam kui mulle, sest oma riigi ajaloost natuke rohkem teada saada on ikka huvitav. Seda kõike võib võtta kui romaani lisaväärtust, sõltub, mida keegi ootab. Kuigi mina seda ei oodanud, siis ei saa ka öelda, et see mind oleks liialt häirinud. Targemaks saada on ikka hea ja igav ju ei olnud. 

Peale selle, et "Õmblejanna Madriidist" on ajalooline romaan, on ta ka armastusromaan, suureks kasvamise romaan, spiooniromaan. 600 lehekülje sisse mahuvad need kõik kenasti ja ei sega üksteist mitte üks raas. Suurepärane tõlge ja kaunis kujundus. 

Tõlkinud Mari Laan ja Kristiina Raudsepp

Teised kirjutavad:

Loe katkendit

Toledo blogi

Sehkendaja

Raamatumuljete kodu

Lugemissoovituse blog

Manni lugemisblogi

Siiliste raamaturiiul

Kultuuritarbija60+

Tänan raamatu eest kirjastust Toledo

Ángeles Mastretta "Armuvalu"

Mehhiko autori Ángeles Mastretta "Armuvalu" on romaan ühest naisest ja veel mitmest teisest naisest, paarist mehest ja Mehhikost. Suur osa tegevusest toimub kodusõja ajal 1910–1920. 

Emilia Sauri sündis 1893. aastal Mehhikos ja kasvas üles vägagi tänapäevaste vaadetega vanemate ja iseäranis vabameelse tädi juures. Emilia tahab saada arstiks ja selleks ta ka saab, hoolimata tolleaegsetest eelarvamustest ja piirangutest. Kuid siiski tuleb see kõik mängeldes, ilma eriliste probleemideta. Hoolimata tõsiasjast, et 20. sajandi alguse Mehhiko pidi olema vägagi konservatiivne ja traditsioonidega riik ja kui ma õigesti tean (kust mujalt, kui teistest loetud raamatutest), siis ei tohtinud ka veel sel ajal tüdrukud seal ilma saatjata oma majast ninagi välja pista. Selliseid piiranguid ei paista kusagilt, vaid ema Josefa hüüatab, kui avastab ühel hommikul, et Emilia lapsepõlvesõber Daniel on öö tema tütre voodis veetnud: "Jumal hoidku, ja ärge minult küsige, milline jumal." Jumalaid on Mehhikos palju ja nad saavad omavahel hästi läbi. 

Emiliale ei paista mingit hukkamõistu ega piiranguid oma kutsumuse ja armastuse tagaajamisel. Peale nende, mida toob nende kõigi ellu revolutsioon ja kodusõda. Ta reisib ühtviisi kergelt nii New Yorki, Chicagosse kui ka Mehhiko kolkakülla. Rahast ei räägita peaaegu üldse, aga paistab, et peategelasteks on Mehhiko priviligeeritud ja rahakad perekonnad. Sest kuidas muidu nad omale sellist elustiili lubada saaks. Siin raamatus jäetakse palju ütlemata ja selgitamata. Nii mõnegi asja puhul oleks rohkem taustateadmisi ära kulunud, arvan, et Mehhiko lugejale rääkis see raamat palju rohkem. 

Armuvalu on raamatule nii kohane pealkiri. Mina olen ammu teadnud, et armastus toob valu, aga siin on seda nii ilusasti kirjeldatud. Daniel on mees, kes liigub Emilia elus sisse ja välja ning kellest ta mitte kuidagi loobuda ei suuda. Ja ei tahagi. Armastus on liiga suur ja armastus on liiga valus. Ehk see oleks nagu ülemlaul armastusele "kuni surm teid lahutab", mis aga sellegipoolest võimaldab mõlemal osapoolel taga ajada omaenda kutsumust. Ning selle eest tuleb maksta valuga. 

Aga see raamat ei ole kaugeltki ainult armastusest, siit saab teada ka Mehhiko poliitilisest ja revolutsioonilisest võitlusest ja elust kodusõja ajal. Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest. 

Emilia seisis endiselt seljaga tema poole. Ta ei tahtnud Danieli vaadata, kuid ei suutnud ka käsi lahti lasta ega soovinud põgeneda Danieli sõnade eest. Ta seisis vaikselt ning kuulas noormehe juttu, nagu kuulaks langeva vee rahustavat kohinat.

Sõnade sisul ei olnud tähtsust, sest selliseid sõnu, mis mõjuvad tervikuna, ei saagi mäletada. Ükshaaval ei oleks ta neid iial uskunud. 

Emilia avas Danieli peo ja tõstis endale suule, ta proovis seda algul huulte ja siis hambaga, ning neelas alla kõik, mida ta kaua ära olnud jutumehele öelda ei saanud. (lk 84)

Tõlkinud Maria Kall

Teised kirjutavad:

Sehkendaja

Manni lugemisblogi

Toledo blogi

Tänan raamatu eest kirjastust Toledo

Leonard Mlodinow "Nõtkelt"

Kel Jaan Aru raamat loetud, võiks jätkuks võtta Leonard Mlodinowi "Nõtkelt. Paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul. Ka see raamat räägib ajust, aga teeb seda eelkõige mõtlemise aspektist. Aru raamat on Mlodinowi teosele hea sissejuhatus, kuigi ka see ei vaja eelteadmisi. 

Me elame muutunud maailmas. Palju on kirjutatud tehnoloogia arengust ja sellega seotud asjadest, aga millest eriti ei kirjutata, on see, kuidas peab sellisel ajal mõtlema, et toime tulla. Teatud aspektid meie mõtlemises on nüüd muutunud elutähtsaks – näiteks mugavatest ideedest loobumise võime, oskus püstitada küsimusi teistsuguse nurga alt, olla avatud uuele paradigmale, usaldada kujutlusvõimet sama palju kui loogikat, valmisolek eksperimenteerida ja olla tolerantne ebaõnnestumiste suhtes. Mlodinow nimetab seda tüüpi mõtlemist nõtkeks mõtlemiseks. 

Nõtke mõtlemisega ei paista silma ükski arvuti ega enamik loomi, ent inimese ajus on see võime kaasasündinud (lk 15). Ometi ei kasuta me seda ehk niimoodi ja niipalju, kui oleks tänapäeval tarvis. Sest ka keerukatel loomadel on suurem osa organismi käitumisest määratud "skriptiga", see tähendab, et käitumine on eelprogrammeeritud ja automaatne ning vallandub mingi keskkonnas oleva päästiku mõjul (lk 16). Ja inimene ei ole siikohal mingi erand! Aga ainult automaatselt tegutsedes enamik loomi ellu ei jääks. Ellujäämiseks on lisaks välja kujunenud kaks muud vahendit. Üks on ratsionaalne/loogiline/analüütiline mõtlemine, mida autor nimetab analüütiliseks mõtlemiseks. Teine moodus on nõtke mõtlemine. Analüütiline mõtlemine toetub loogikale, seda tunnustatakse meie ühiskonnas kõige enam ja just seda mõõdetakse näiteks IQ-testidega. Ent selle puuduseks on asjaolu, et ta kulgeb sarnaselt skriptiga lineaarselt, kindlate reeglite alusel (lk 18). Aga maailm meie ümber ei liigu alati kindlate reeglite järgi. Nõtke mõtlemine kulgeb enamasti teadvustamatult ning info töötlemine toimub mittelineaarselt, nii et mõte kulgeb paralleelselt mööda paljusid radu (lk 18). Meie ümber on esemed ja teenused, mis sündisid kunagi nõtke mõtlemise abil, kui leiti lahendus, mida keegi polnud varem ette kujutanud. Näiteks kustutuskumm ja kirjaklambrid, kingad ja hambahari (lk 19).

Kas huvi on juba äratatud? Aga ma ei ole sissejuhatusest veel kaugemalt jõudnudki. Mlodinow kirjutab, kuidas nõtke mõtlemise abil on tehtud erakordseid leiutisi, samuti sellest, kuidas sellesama nõtke mõtlemise abil üleüldse aru saadi, et sedalaadi asi üldse olemas on. Aga mis olulisem, ta kirjutab, miks seda kasutada on vaja ja kuidas ennast paremini nõtkele mõtlemisele häälestada.

Üks meie kultuuris levinud müüt on, et inimesed kardavad uuendusi ja muutusi. Vale puha. Inimesi pigem tõmbab muutuste poole, see on meil geenides, me oleme lausa neofiilid. Müüt on ilmselt tekkinud sellest, et ettevõtetes tähendavad muutused enamasti seda, et sama tasu eest tuleb rohkem rööd teha. No kes seda siis tahaks! Aga iga kümne minuti tagant on vaja teada saada, ega keegi pole e-kirja saatnud või vaadata, kas Facebookis on midagi uut ja huvitavat. See on aju uudsuse- ja tasuvajadus, mistõttu ongi üsna lihtne nutisõltuvuse lõksu langeda.

Kuigi meile võib tunduda, et on hetki, kus pea on täitsa tühi või et mingi mõte vupsas teadvusesse otse kõhust, siis tegelikult on nii, et aju töötab kogu aeg ja mõtleb ka kogu aeg. Mõtlemine ilma teadliku keskendumiseta on imetajate aju fundamentaalne omadus, mis on olemas isegi madalamatel ja primitiivsetel närilistel. See nn mõtlemise vaikerežiim on nõtke mõtlemise juures määrav psüühiline protsess. (lk 125) Ja kuigi meile tundub, et intuitiivne taipamine tõuseb teadvusesse äkki, eelneb sellele pikk rida lavataguseid sündmusi. Lühidalt ja ebateaduslikult öeldes võitlevad aju eri osad omavahel ja see, mis teatud hetkel peale jääb, sõltub paljudest asjaoludest. (lk 161) Kui tahad, et peale jääks nõtke mõtlemine ja loovus, võid näiteks proovida oma psüühikat lõdvestada. Väsimus aitab ka. Siis ei jaksa see aju osa, mis muidu meie veidraid ja originaalseid ideid teadvusesse jõuda ei lase, enam teistega võidelda. Üldiselt on hea, et aju ideid filtreerib, sest muidu me upuks kõiksugu täiesti ebasobivatesse ja kasututesse ideedesse, aga selle puuduseks on, et ideede filtreerimine võib teinekord takistada hea idee edasipääsu. (lk 191) Tuntud viis oma kognitiivsete filtrite nõrgendamiseks on alkohol ja uimastid, aga Mlodinow pakub välja palju tervislikuma vahendi: paranda lihtsalt tuju. Ka sellel on taga teaduslik seletus, aga võib ka lihtsalt teadmiseks võtta, et õnnelikel ja positiivsetel inimestel on ka rohkem originaalseid ideid (lk 232). 

Meie praegune elukeskkond ei soosi nõtket mõtlemist, kogu aeg on nii palju stiimuleid, mis ei lase välja lülituda. Soovitused on lihtsad – tuleb katkestada kõik ühendused, minna duši alla, vaiksesse kohta jalutama (aga ilma nutitelefonita!), kasvõi hommikul pisut voodis kauem voodis lebada. Ka edasilükkamine võib kasulikuks osutuda. (lk 141)

Tardunud mõtlemise ülessulatajana aga soovitab autor rääkida nende inimestega, kes meie arvamust ei jaga. Sest see võib mõjuda teie mõtlemist avardavalt ning on odavam kui traumapunkti külastamine. (lk 187) 

Kui mina majandust õppisin, siis oli kõigi teooriate eelduseks, et inimesed käituvad ratsionaalselt. Mlodinow ütleb, et reaalsuses jätab see kõrvale kõik peale teatud haruldaste ajuhäiretega inimeste. Ongi hea, et ma praegu teist magistrikraadi taotlen, sest paistab, et kõik varem õpitu võib prügikasti visata.

Mlodinow toob muidki häid võrdlusi ja ootamatuid näited. Näiteks ühel hetkel kirjutab ta nagu muuseas, et madu teie põrandal tajub uksekella helinat hoopis teisiti kui teie ise (lk 90). Hea teada tõepoolest, kui mul kunagi peaks madu põrandale juhtuma. 

Või selline mõtlemapanev näide. Praegu tarbime me erinevatest meediakanalitest keskeltläbi suisa 100 000 sõna uut infot päevas – see võrdub 330-leheküljelise raamatuga. Mõnikümmend aastat tagasi oli see maht umbes 28 000 sõna. (lk 13)

Lisaks on siin mõned teadveloleku harjutused ja mitu nõtke mõtlemise harjutust ning testi, millega iseenda omadusi mõõta. Mlodinowi raamatust saab nii uusimaid teadmisi aju kohta kui ka iseennast uurida, lisaks praktilisi soovitusi, kuidas oma nõtket mõtlemist arendada, et praeguses maailmas edukam olla. 

Tõlkinud Raul Kilgas

Teised kirjutavad: 

Tilda ja Tarakanid

Mariann

Tallinna Tehnikakõrgkooli raamatukogu uute raamatute blogi

Tänan raamatu eest Argo kirjastust.

Fredrik Backman "Ärevil inimesed"

Alustasin Fredrik Backmani raamatu "Ärevil inimesed" lugemist lootuses saada nalja. Backman oskab seda suurepäraselt teha. Kuigi teadsin, et see käib tal ikka läbi nukruse ja tõsiste asjade prisma. Päris algus oli lootustandev. Noore politseiniku kimbatus ülijoviaalse kinnisvaramaakleri ja 20-aastase emo ülekuulamisel oli väga lõbus. Aga siis kohe kirjutab autor väga tõsistest ja väga kurbadest asjadest. Kaalusin lausa juba enne neljandikuni jõudmist pooleli jätta. Ma ei taha praegusel ajal raamatutest veel midagi negatiivset lisaks lugeda.

Aga kuna ma jätan harva raamatuid pooleli, siis ei teinud seda seekordki. Kogu raamat räägib põhimõtteliselt sellest, mida teevad meeleheitele aetud inimesed. Ilmselt on nad samal ajal ka ärevil. Ka "ängistus" sobiks ehk raamatu pealkirja tõlkimiseks. Autor ütleb kohe avalauses, et lugu räägib idiootidest. No eks võib neid ka niimoodi nimetada. Sest, jätkab Backman, alati on väga lihtne teisi inimesi idiootideks tembeldada, aga ainult siis, kui juhtub meelest ära minema, et inimene olla on peaaegu alati idiootselt raske.

Tegevuspaigaks on Rootsi linnake, kus toimub pantvangikriis. Kõigist mõeldavatest kohtadest võtab pangaröövel pantvangi korteriesitlusel olevad inimesed. Ja neid on seal igasuguseid – lesbiline abielupaar, kellest üks oli rase, vaikne vanaproua, pensionäridest remondihullud, rikas pangadaam, kes tuli esitlusele sääraste teemantkõrvarõngastega, mis olid piisavalt suured, et nendega keskmise suurusega lapsi maha lüüa, kui selline vajaduse peaks tekkima, ja muidugi üks kuradima kehv maakler.

28. peatükki alustab autor meeldetuletusega, et lugu räägib pangaröövist, korteriesitlusest ja pantvangikriisist. Sest siiani on lugu rääkinud kõigest muust. Sellest, kuidas rikas pangadaam psühholoogi juures käis või sellest, kuidas keegi tahtis kümme aastat tagasi sillalt alla hüpata ja kuidas ühel teisel ei õnnestunud teda päästa. Ja siis sama peatüki lõpus sedastab, et "üha rohkem hakkab tunduma, et see lugu räägib tegelikult sillast."

Nii et nalja saab loomulikult ka. Aga see on nii backmanlik, väikesed märkused ja nükked siin ja seal. Ta keerutab seda lugu ühte- ja teistpidi, laseb asju paista ühes valguses, kuni äkki avastad, et oled jälle teinud stereotüüpidel põhinevaid ekslikke järeldusi. Igal juhul soovitan ka teistel see raamat ikkagi lõpuni lugeda, sest inimesed on siiski ilusad ja head, hoolimata sellest, et et nad on idioodid.

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Teised kirjutavad:
Blogistaja
Lugemiselamused
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu

Sehkendaja

Sulepuru

Lugemissoovituse blog

Lugemissoovituse blog2

Jaan Aru "Ajust ja arust"

Jaan Aru "Ajust ja arust" räägib unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Autor on neuroteadlane ja psühholoog ning raamat on kirjutatud kõigile, keda huvitab aju ja mis seal sees leida on. Kirjastusest öeldi, et see on viimase aja kõige popim populaarteaduslik raamat, mida tõendab asjaolu, et raamatust ilmus hiljuti juba kuues trükk. Tõepoolest, seda raamatut on lihtne lugeda ka teaduskaugel inimesel, kes ajuehitusest suurt midagi ei tea. Aga autor tegeleb ka filosoofilisemate probleemidega nagu "Kus asub teadvus?" ja "Mis teeb inimesest inimese?".

Inimese aju näeb välja nagu lillkapsas, aga see on üks väga kummaline lillkapsas, sest kuidagimoodi on selle organi aktiivsus seotud meie mõtete ja tunnete, soovide ja visioonidega. Kuidas täpselt, ei tea praegu mitte keegi. Aga teadlased uurivad ja katsetavad ja vastavad vähehaaval küsimustele, mis omakorda tekitavad juba järgmisi.

Aru alustabki küsimusega "Mis teeb inimesest inimese?" Juba enne peatüki läbilugemist võiks arvata, et muidugi aju. Või vähemasti on see üks väga oluline osa inimeseks olemisel ja end inimesena tunnetamisel. Aju on igal inimesel isesugune ja seetõttu käituvad ja mõtlevad ka kõik inimesed eri moodi. Ka teadvus asub ajus. Selle üle arutlemisele pühendub autor pikemalt ja jõuab järeldusele, et midagi ei ole parata – teadvus asub just seal ja mitte kusagil väljaspool seda.

Minu jaoks läks aga raamat põnevamaks siis, kui tuli juttu magamisest ja unest. Miks me magame ja miks me und näeme? Ka sellele ei teata kindlat vastust, aga on mitu hüpoteesi, üks põnevam kui teine. Aru käsitleb kahte suurt ja populaarset teooriat: 1) uni on ajurakkudevaheliste ühenduste tugevuse vähendamiseks ja 2) uni on mälusisude talletamiseks. Mõlemal teoorial on puudusi ning alternatiivse selgitusena on pakutud, et ehk ei olegi unel funktsiooni, ehk aitab uni lihtsalt paremini aktiivset perioodi valida. Igal juhul on selge, et uni taastab aju võimekuse. (lk 97–98)

Mis roll on unenägudel, on samamoodi vaidluste ja uurimise objektiks. Üks on selge, unel pole varjatud sümboolikat, mida oleks võimalik unenäoseletajate abil seletada. Ajud on erinevad, selliseks on need muutnud erinevad kogemused ning unenäod kajastavad lihtsalt unenägija argipäeva ja selle erinevaid tahke. (lk 100)

Kõige praktilisem peatükk on viimane, "Kuidas aju kasutada?" Tuleb välja, et aju on halb rööprähkleja ja pole ka suurem asi keskenduja, talle meeldib kogu aeg saada uusi elamusi ja kogemusi, selle teadlikku mõtlemist toetavad osad väsivad kiiresti. Aju seisukohalt on rööprähklemine sama hea nagu keerutada kõrbes pea kohal lahtist veepudelit. (lk 119)

Kõige lõpus on aju kasutamise lühijuhend, mis eelnevalt selgitatu valguses omandab tõsisema tähenduse kui ajakirjade pealkirjad stiilis "Äratage aju salajased võimed!". Ajuteadlasena ütleb Aru, et kõik sellised väited, et me kasutame ainult viit protsenti oma ajust või et me võiksime mingi koolituse abil oma "uinunud" aju paremini kasutusele võtta, on umbluu ruudus. Me juba kasutame oma aju täies ulatuses. Aga midagi on ometi võimalik teha. Näiteks:

• Tehke tähtsaimad asjad parimal tööajal
• Seadke vahe-eesmärke (ehk suur töö tuleb jaotada väiksemateks etappideks)
• Keskenduge korraga ainult ühele ülesandele
• Tehke pause (muuseas, ütleb autor, kui palju juua, siis annab see hea põhjuse pidevalt pausikesi teha)
• Tukastage korraks (see aitab paremini kui kohv!)
• Ärge unustage liikumist ja liigutamist
• Toituge tervislikult ja mõistlikes kogustes

Hea une jaoks aitavad järgmised soovitused:

• Minge voodisse alati umbes samal kellaajal
• Lülitage ekraanid vähemalt pool tundi enne magamaminemist välja
• Unustage mured ja töö (seda on muidugi lihtsam öelda, kui teha)
• Ärge võtke unerohtu

On selge, et sellise väikese raamatukesega saab siiski edasi anda vaid lihtsustatud ja pinnapealseid teadmisi. Autor annab ka soovitatava kirjanduse nimekirja ja hulga viiteid, kust asjast huvitatu saab ise edasi uurida. Aga see-eest on raamatu kirja pandud arusaadavalt, huvitavalt ja asju on selgitatud hulga toredate näidete kaudu. Sest no mida teeb teadlane, kui ta laps jonnib? Viib loomulikult läbi eksperimendi ja paneb selle siis raamatusse kirja.

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Sirp, Kurmo Konsa
Õpetajate leht
Raamatud ja muud jutud
Kultuuritarbija60+
Viljandi Linnaraamatukogu
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Jaan Aru artikkel unest
Autori blogi teadvusest

Tänan raamatu eest Argo kirjastust

Olav Osolin "Minu esimene elu"

Olav Osolinist ei teadnud ma ausalt öeldes enne midagi muud, kui et ta oli näosaate žüriis ja kirjutab Facebookis väga muhedaid ja informatiivseid jutukesi. Seega mingi eelhäälestus mul tema raamatut "Minu esimene elu" lugema hakates oli, aga üsna pisikene. Kõigepealt sain üllatuse osaliseks, kui sain teada, et autor on 66 aastat vana. Miskipärast olid tema väljaütlemised mulle väheke noorema mehe mulje jätnud. Aga see tähendab, et tal on igal juhul, millest kirjutada.

Alustab ta traditsiooniliselt algusest, ehk oma sünnist, ja jõuab välja Eesti iseseisvumisaega. Oma ema, vanaema ja õde meenutab ta suure südamlikkusega ja oskab mitte eriti suurest hulgast seikadest kena lapsepõlveloo kirja panna.

Mu tädi Ilmi ikka meenutab, et kui nad tassisid [aastal 1944] oma kompse uude kodusse, mille aknad olid laudadega kinni löödud, tervitas neid läbi köögiseina heleda poisihääle esitatud "Suur ja lai on maa, mis on mu kodu...", mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Selle peale arvas vanaema, et ju nad on sattunud elama tõsimeelsete kommunistide kõrvale, mistõttu ta käskis oma kolmel tütrel naabrilaste eest õues suu kinni hoida. Hiljem, kui naaberkorteri asunikega oli juba tasapisi sõbraks saadud, selgus, et korter 6 pere oli omakorda peljanud, et äkki on uued tulijad miskid kagebešnikud ja igaks juhuks kamandati perepoeg kööki laulma. Nii tuligi hilisemal kuulsal vähikirurgil ja tervishoiuministril Väino Rätsepal üürata täiest kõrist koolis õpitud Dunajevski laulu, näitamaks, et korter 6 perekond kulgeb kindlal nõukogulikul kursil. Tänasel päeval ajab seesugune stoori inimesed muigama, aga tol ajal oli Stalin veel elus ja targem oli karta kui kahetseda. (lk 14) 

Aga kogu raamat on muhe ja humoorikas lugemine. Ka informatiivne. Ta kirjeldab nõuka-aja noore igapäevast võitlust noortepärase ja popi elu eest. Kust saada moodsaid riideid? Kust saada muusikat ja millega seda kuulata? Kust leida infot Lääne muusika ja muusikute kohta? Saab teada, et Osolin on olnud lisaks kõigele muule muusik, sportlane ja vabariigi kõige popim diskor. Lisaks saab põhjalikumalt teada nii mõnestki märgilisest sündmusest, kus autor ise täiel rinnal osales: 1980. aasta Olümpia purjeregatt, sama aasta käest läinud jalkamäng koos Propelleri kontserdiga, Reklaamiklubi saade ja muud praeguseks juba unustusehõlma vajunud üritused.

Nii mõnegi kaastöölise/teelise kohta on tal üsna kriitilisi arvamusi. Aga ka siin paneb ta selle kõik kirja oma muhedal-mahedal viisil. Osolin on muidugi mees, kes valdab suurepäraselt kunsti teine nii peenelt heasse kohta saata, et see läheb hea meelega. Eneseusu ja -kindlusega tal samuti probleeme ei ole, no vaadake kasvõi raamatu kaant. Või siis koht, kus ta kirjutab, et otsustas oma naissuhetest raamatus mitte rääkida. Põhjusel, et siis paneks ta nad ebameeldivasse olukorda, kuna nende nüüdsed kallimad saaksid teada, millise lontrusega nende armas kaasa on kurameerinud. Sellist väidet saab vast esitada ainult eneses üsna kindel olev meesterahvas. Samas ei tõsta ta ennast raamatus sel viisil esile, mainib ainult siin või seal nagu muuseas, et tegelikult oli ikka popp poiss.

Kui ma nüüd raamatu peale tagasi mõtlen, tuleb esimesena meelde lause "Nii kaua kui ma mäletan, on mul alati raha olnud." Ei ole ju eriti meeldejääv väide, aga miskipärast kinnistus just minu ajusse. (Kardan, et nüüd ka teiste omadesse :)) Aga tõsi ta on, et Osolin oskas võimalusi ära kasutada ja rühkis kindlal sammul edu poole. Ta on kenasti kirja pannud ka need mitte eriti silmapaistvad perioodid, mil ta näiteks tõlkis raadio jaoks TASSi välisuudiseid, mis olid ikka täielik jama.

Lõpetuseks veel üks näide tolle aja absurduse kohta:

Vastselt abiellununa oli vaja leida elukoht. Selleks soovitas tädimees, et tuleks võtta ühendust ENSV Ministrite Nõukogu aseesimehe Arnold Greeniga, siis selgus, et Osolini äi oli Greeni omaaegne tuttav ja niimoodi potsataski ühel päeval Osolini postkasti dokument, et talle on eraldatud kahetoalise kooperatiivkorteri ostuluba. Nüüd tundub väga imelik, et oma raha eest sai korterit osta vaid peaministri loal läbi sugulastest-tuttavatest vahendajate. Aga olid sellised ajad.


Teised kirjutavad:
Andres Laiapea
Viljandi Linnaraamatukogu
Loetu Kaja
Apollo raamatuportaal

Raamaturiiulike

Ridadevahel

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

Nancy Mitford „Armastus külmas kliimas”

Kaunis, rikas ja suursugune Polly Hampton elab aristokraatlikku ja täiuslikku elu oma vanemate mõisas. Ta võiks teha kõige hiilgavama partii, aga südame teed on imelikud. Nancy Mitfordi „Armastus külmas kliimas” on muidugi armastusromaan, aga terav ja naljakas ning mingit magusat armulugu siin ei ole. Õigemini on siin terve hulk armulugusid, üks pöörasem kui teine.

Kahe ilmasõja vahelisel Inglismaal elas kõrgklass lõbusat ja luksuslikku elu, romaani parimaks osaks on Mitfordi teravad ja mitte eriti delikaatsed tähelepanekud oma seisusekaaslaste kohta, kusjuures paljudel romaani tegelastel olid omas ajas äratuntavad prototüübid.

Mitford maalib oma tegelased laiade pintslitõmmetega, mistõttu need on kentsakad ja isikupärased. Nende äärmusteni venitatud omadused annavad palju võimalusi lugedes naeru pugistada.

Selle "külma kliima" kohta on eestlasel muidugi oma arvamus, aga kui Indiaga võrrelda, siis on Inglismaa ikka üsna külm koht, jah.

Nancy ja tema viie õe kohta võib pikemalt lugeda Mary S. Lovelli suurepärasest teosest "Mitfordi tüdrukud". Sealt saab ka teada, keda Nancy prototüüpidena kasutas ja kui tõepärane nende kirjeldus siis tegelikult oli.

Tõlkinud Krista Kaer

Teised kirjutavad:
Siiliste raamaturiiul
Vikerkaar, Triinu Pakk

Annika Lõhmus “Passist reispassini”

Annika Lõhmuse “Passist reispassini” on tõeliselt praktiline reisiabiline. Annika Lõhmus on laulja Eesti Filharmoonia Kammerkooris, mis on üks enamreisivaid kollektiive Eestis. Seetõttu on temal ja ta kolleegidel varuks suur hulk praktilisi nõuandeid ja tähelepanekuid, kuidas üht reisi mugavamaks ja sujuvamaks muuta.

Siin on nõuandeid reisivale vanemale, soovitusi, kuidas valida kohvrit, mida teha enne reisi, kuidas pakkida. Nippe, mis aitavad vähema närvikuluga lennujaamades ja lennukites hakkama saada. Soovitusi, kuidas käituda võõras kultuuris, kuidas mitte ära eksida, milliseid rakendusi kasutada ja kuidas toime tulla erinevate veevärgisüsteemidega.

Autor ütleb, et eelkõige on see käsiraamat mõeldud nn "tsiviliseeritud tavareisijale", aga kui sa arvad, et oled juba niigi palju reisinud ja tead kõike täpselt, siis sellest raamatust võid ikkagi leida mõne nipi, mida sa varem ei teadnud.

Asjalikku teksti toovad vaheldust toredad ja humoorikad vahepalad muusikute reisiseiklustest ja äpardustest. Kasvõi selline tore soovitus: kui reisid väga tihti, siis selgita vahel ikka lastele, mis tööd sa tegelikult teed. Muidu võib juhtuda nii nagu ühel lauljal, kelle väike poeg rääkis lasteaias, et tema isa töötab lennujaamas.

Teised kirjutavad:
Lugemispäevik
Brixie blogi

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst"

Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" ei olnud üldse midagi sellist,  mida ma sellelt ootasin. Olin ette kujutanud mingit kaasaegset nõiajanti, kus noored tüdrukud nõiaraamatuid loevad ja valesid asju välja kutsudes kaost tekitavad. Siin ei olnud mingeid nõiaraamatuid, küll aga ebatavaline perekond, mille naised olid kaunid ja eriliste võimetega.

Kusagil nimetati seda maagiliseks realismiks Ameerika Ühendriikide moodi. Selles mõttes võib nõustuda, et maagia on siin realismi osa, keegi ei imesta, et see on olemas, ega pea seda üleloomulikuks. Mis ei takista inimestel muidugi neid, keda nad arvad seda maagiat kasutada oskavat, põlgavat ja kartvat.

Sally ja Gillian on orbudena üles kasvanud oma tädide sünges majas. Nad on olnud terve lapsepõlve tõrjutud, sellest pääsemiseks üks õde põgeneb ja teine abiellub. Aga kuna Sally ei taha oma lastele samasugust äratõugatu saatust nagu omale, kolib ka tema tädide juurest kaugele. Kuid hoolimata sellest, kui väga Sally ei tahaks seda kõike kõrvale jätta, on ka tema kaks tütart Owensite järeltulijad.

Selles raamatus on kõik üleelusuurune – pärast abikaasa surma ei räägi naine terve aasta, sirel hakkab juulikuus õitsema ja muudkui kasvab ja kasvab lopsakamaks, tunded, armastus ja vihkamine tõusevad kõrgustesse, armumine muudab nii tuliseks, et varrukaotsad kõrbevad, ning kui armutakse, siis ikka täielikult ja põhjalikult, nii et mitte midagi muud ümberringi ei ole olemaski.

Lõpuks räägib see raamat ikkagi perekonnast, sidemest, mis valitseb õdede vahel (neid on siin kolm paari!), mida ükski väljast tulnu murda ei suuda. Hoolimata dramaatilisusest ja liialdustest, või ehk just nende pärast, on see realistlik raamat. Inimesed on ikka inimesed, mitte mingid üleloomulikud olendid, kuigi neil kõigil on oma imelikud kiiksud. Aga kellel neid ei oleks.

Kui naisel on mure, peaks ta alati kandma kaitseks sinist. Siniseid kingi või sinist kleiti. Rästa muna värvi sviitrit või taevavärvi salli. Peenikest atlasspaela, mis on põimitud läbi kombinee valge äärepitsi. Ükskõik milline neist ajab asja ära. Aga kui küünal põleb sinise leegiga, on lugu sootuks teine, see ei ennusta midagi head, see tähendab, et sinu majas on vaim. Ja kui küünalt süüdates peaks leek iga kord võbisema ja siis tugevamaks muutuma, on vaim end sisse sättimas. See on laotumas mööblile ja põrandalaudadele, see vallutab puhveteid ja kappe ja logistab peagi aknaid ja uksi. (lk 95)

Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:
Raamatumaailmas
Koduperenaine. Ilma meeleheiteta
Heleni kirjanurk
Hyperebaaktiivne
Reaktor

Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu"

Meg Lukens Noonani "Ühe mantli lugu" on just see, mida pealkiri ütleb – ühe mantli valmistamise lugu. Aga millise mantli! See maksis 50 000 dollarit, oli tehtud täielikult käsitsi ja kõige parematest ja kallimatest materjalidest, mida leida võis.

Autor sattus ühele kodulehele, mida pidas austraallane John H. Cutler, kes elas Sydneys ja oli neljandat põlve rätsep. Kogu koduleht oli pühendatud üheleainsale mantlile, mille Cutler oli oma ammusele kliendile valmistanud. Mantli kangas oli kootud vikunja härmalõnga-taolisest villast – maailma kõige kallimast kangast. Voodriks oli ühe Firenze kuulsa disaineri loodud parim Itaalia siid. Nööbid olid ühes Inglise 150 aasta vanuses nööbifirmas India vesipühvli sarvest käsitsi valmistatud. Mantli sees oli 18-karaadine kullast plaadike, mille oli käsitsi graveerinud sama meister, kellelt Briti kuninglik perekond oli tellinud prints Charlesi pitsarsõrmuse ja printsess Diana pulmakutsed. Ja tagatipuks oli see algusest peale käsitsi õmmeldud, piste piste haaval.

See tekitas autoris huvi, nii et ta hakkas uurima, mida õieti tähendab "eritellimusel tehtud" ja sellest uurimusest sai seesama raamat. Noonan käis Peruu mägedes vaatamas, kuidas vikunjadelt villa pügati, ta rääkis Stefano Ricciga, kes oli Cutlerile saatnud voodriks siidi, mida tehti käsitsi ja millest ta muidu luksklassi lipse valmistas, ta kõndis ringi Inglismaa kangavabrikutes, kus siiani kasutati 19. sajandist pärit kangastelgi ja kõige lõpuks kohtus Keith Lambertiga, kellele see mantel oli tehtud.

See raamat on tõepoolest ühe mantli teekond villast kuni selle kandjani koos ajaloo ja kõike seda ümbritseva maailmaga. Maailmaga, mida pole ilmselt enam kauaks. Massikultuur ja masstootmine trügib peale, käsitööoskused aga vajuvad unustusse, sest noored ei ole enam huvitatud aastaid õppima ja harjutama, praegu tahetakse saada kõike ja kohe. Samas on olemas hulk inimesi, kes on nõus ootama ja maksma, et panna selga midagi, mis on tõeliselt unikaalne ja tõeliselt luksuslik.

Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. Võtkem näiteks nööbid. Käsitsi loomasarvest nööpide valmistamise kunst on hääbumas. Praegu toodetakse umbes kaks kolmandikku maailma nööbitoodangust Hiinas Qiaotous. Keegi ei tea täpselt, kus või millal esimesed nööbid valmistati. Euroopa rõivamoodi ilmusid nööpaugud alles 13. sajandil. Tänu nööpaugule sai riietest midagi enamat kui lihtsalt ümber keha mässitud kangas. Tänu nööpidele sai hakata rõivaid keha järgi õmblema.

Muutused rõivamoes peegeldasid muutusi ühiskonnas. Ajaloolane Lynn White leiab, et nööbid aitasid kaasa laste suremuse drastilisele vähenemisele keskajal ning tõid kaasa muutuse vanemate suhtumises lastesse. Mõned ajaloolased väidavad, et tol ajal ei pööranud vanemad väga väikestele lastele eriti tähelepanu sellepärast, et kui laps sureks – ja seda tuli sageli ette  –, oleks muidu hingevalu liiga suur. White'i väitel aitasid nööpaugud koos kudumise ja algeliste kütteseadmetega rohkematel väikelastel ellu jääda ning aitasid nii kaasa lastesse nüüdisaegse suhtumise kujundamisele. (lk 190)

Tõlkinud Mari Arumäe, Katrin Kiik

Teised kirjutavad:
Kiiksu lugemisarhiiv
ERR
Postimees

Hendrik Groen "Salapäevik", "Kuniks elu" ning "Ela ja lase elada"

Hendrik Groen on hollandi kirjanik, kes kirjutab pseudonüümi all. Eesti keeles on ilmunud kolm raamatut: "Salapäevik, Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana", "Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana" ning "Ela ja lase elada".

„Salapäevikus” ja selle järjes „Kuniks elu”pajatab 83-aastane vanapapi oma elust vanadekodus. Kuigi vahepeal natuke nagu venib, on tegu mõnusalt humoorika looga, kus on nii kurbust – selles vanuses tuleb ette nii haigusi kui ka surma – kui ka rõõmu, kui vanurid loovad klubi Vakumisu ehk Vanad, kuid mitte surnud ja hakkavad kõiksugu põnevaid asju korda saatma, oma võimete piires muidugi. Lisaks arutab Hendrik maailmas toimuva üle ja eriti muidugi kõige selle üle, mis vananemist puudutab. See on päris vaimukas.

Proua Aupers on uusasukas. Ta loeb igal hommikul kohvilauas kõik lehe surmakuulutused ette. Huvitav, kes talle esimesena midagi öelda julgeb. Mitte kõik ei taha, et nende päev nii rõõmsas toonis algaks. 

* 

Uurimused on näidanud, et 80-aastaselt ollakse õnnelikum kui neljakümneselt, mil õnn on kõige madalamas seisus. Siis on korraga muret nii oma vanemate kui ka laste pärast, lisaks veel stress töö juures. Nii leiab üks 80-aastane professor. Ta teab, millest räägib.

 *

Kreekas on pangaautomaadid tühjad ja pankrot ähvardamas. Kõigis ajalehtedes soovitatakse inimestel, kes sinna puhkusele lähevad, sularaha kaasa võtta. Kujutan ette, et kõik Bulgaaria taskuvargad on samuti planeerinud tööalase reisi Kreekasse. Kunagi varem pole Kreeka poetänavatel nii palju raha pahaaimamatult ringi liikunud.

Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kellel on kõrges eas vanemad, sest läbi mõnusa huumori räägib ta just sellest, kuidas on vana olla. Samas ei tarvitse selline humor igaühele meeltmööda olla, aga see on ju nii igasuguse naljategemisega.

Samasuguse musta huumori kaudu lahkab Hendrik Groen praeguse elu valupunkte ka raamatus "Ela ja lase elada". Selle teose suur teema on matusekorraldus Hollandis. Aga ei tasu end ehmatada lasta, see pole üldse morbiidne raamat. Iroonia ja huumoriga vaatleb Arthur oma elu ja ümbritsevat. Kui ta on saanud 50 aastat vanaks ja kaubelnud välja kenakese koondamishüvitise, hakkab oma igavast elust ja abikaasast tüdinud Arthur plaanima suurt avantüüri, sest kes ei tahaks omaenda matusel külaline olla?

"Salapäeviku" on tõlkinud Katrin Kern,
"Kuniks elu" ning "Ela ja lase elada" Kaari Antzon.

Teised kirjutavad:
Salapäevik:
Lugemiselamused
kultuuritarbija60+
Vahel ma kirjutan ka
Lugemissoovituse blog
Manni lugemisblogi
Raamaturiiulike
Katkend
ERR järjejutt

Kuniks elu:
Manni lugemisblogi

Raamaturiiulike
ERR järjejutt
Katkend

Ela ja lase elada:
Vahel ma kirjutan ka
Loetu kaja
ERR järjejutt
Katkend