reede, 3. juuli 2020

Ángeles Mastretta "Armuvalu"

Mehhiko autori Ángeles Mastretta "Armuvalu" on romaan ühest naisest ja veel mitmest teisest naisest, paarist mehest ja Mehhikost. Suur osa tegevusest toimub kodusõja ajal 1910–1920. 

Emilia Sauri sündis 1893. aastal Mehhikos ja kasvas üles vägagi tänapäevaste vaadetega vanemate ja iseäranis vabameelse tädi juures. Emilia tahab saada arstiks ja selleks ta ka saab, hoolimata tolleaegsetest eelarvamustest ja piirangutest. Kuid siiski tuleb see kõik mängeldes, ilma eriliste probleemideta. Hoolimata tõsiasjast, et 20. sajandi alguse Mehhiko pidi olema vägagi konservatiivne ja traditsioonidega riik ja kui ma õigesti tean (kust mujalt, kui teistest loetud raamatutest), siis ei tohtinud ka veel sel ajal tüdrukud seal ilma saatjata oma majast ninagi välja pista. Selliseid piiranguid ei paista kusagilt, vaid ema Josefa hüüatab, kui avastab ühel hommikul, et Emilia lapsepõlvesõber Daniel on öö tema tütre voodis veetnud: "Jumal hoidku, ja ärge minult küsige, milline jumal." Jumalaid on Mehhikos palju ja nad saavad omavahel hästi läbi. 

Emiliale ei paista mingit hukkamõistu ega piiranguid oma kutsumuse ja armastuse tagaajamisel. Peale nende, mida toob nende kõigi ellu revolutsioon ja kodusõda. Ta reisib ühtviisi kergelt nii New Yorki, Chicagosse kui ka Mehhiko kolkakülla. Rahast ei räägita peaaegu üldse, aga paistab, et peategelasteks on Mehhiko priviligeeritud ja rahakad perekonnad. Sest kuidas muidu nad omale sellist elustiili lubada saaks. Siin raamatus jäetakse palju ütlemata ja selgitamata. Nii mõnegi asja puhul oleks rohkem taustateadmisi ära kulunud, arvan, et Mehhiko lugejale rääkis see raamat palju rohkem. 

Armuvalu on raamatule nii kohane pealkiri. Mina olen ammu teadnud, et armastus toob valu, aga siin on seda nii ilusasti kirjeldatud. Daniel on mees, kes liigub Emilia elus sisse ja välja ning kellest ta mitte kuidagi loobuda ei suuda. Ja ei tahagi. Armastus on liiga suur ja armastus on liiga valus. Ehk see oleks nagu ülemlaul armastusele "kuni surm teid lahutab", mis aga sellegipoolest võimaldab mõlemal osapoolel taga ajada omaenda kutsumust. Ning selle eest tuleb maksta valuga. 

Aga see raamat ei ole kaugeltki ainult armastusest, siit saab teada ka Mehhiko poliitilisest ja revolutsioonilisest võitlusest ja elust kodusõja ajal. Ladina-Ameerika kirjanduses on see tabamatu miski, mis seda kõigist teistest eristab. Maagilist realismi polegi tarvis, tavaline elu on maagiat täis, see tuleb vaid osata üles leida. "Armuvalu" oli võluv raamat ja mitte ainult sisu, vaid ka keele, välimuse ja kujunduse poolest. 
Emilia seisis endiselt seljaga tema poole. Ta ei tahtnud Danieli vaadata, kuid ei suutnud ka käsi lahti lasta ega soovinud põgeneda Danieli sõnade eest. Ta seisis vaikselt ning kuulas noormehe juttu, nagu kuulaks langeva vee rahustavat kohinat.
Sõnade sisul ei olnud tähtsust, sest selliseid sõnu, mis mõjuvad tervikuna, ei saagi mäletada. Ükshaaval ei oleks ta neid iial uskunud. 
Emilia avas Danieli peo ja tõstis endale suule, ta proovis seda algul huulte ja siis hambaga, ning neelas alla kõik, mida ta kaua ära olnud jutumehele öelda ei saanud. (lk 84)

Tõlkinud Maria Kall

Teised kirjutavad:
Toledo blogi

Tänan raamatu eest kirjastust Toledo

pühapäev, 28. juuni 2020

Leonard Mlodinow "Nõtkelt"

Kel Jaan Aru raamat loetud, võiks jätkuks võtta Leonard Mlodinowi "Nõtkelt. Paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul. Ka see raamat räägib ajust, aga teeb seda eelkõige mõtlemise aspektist. Aru raamat on Mlodinowi teosele hea sissejuhatus, kuigi ka see ei vaja eelteadmisi. 

Me elame muutunud maailmas. Palju on kirjutatud tehnoloogia arengust ja sellega seotud asjadest, aga millest eriti ei kirjutata, on see, kuidas peab sellisel ajal mõtlema, et toime tulla. Teatud aspektid meie mõtlemises on nüüd muutunud elutähtsaks – näiteks mugavatest ideedest loobumise võime, oskus püstitada küsimusi teistsuguse nurga alt, olla avatud uuele paradigmale, usaldada kujutlusvõimet sama palju kui loogikat, valmisolek eksperimenteerida ja olla tolerantne ebaõnnestumiste suhtes. Mlodinow nimetab seda tüüpi mõtlemist nõtkeks mõtlemiseks

Nõtke mõtlemisega ei paista silma ükski arvuti ega enamik loomi, ent inimese ajus on see võime kaasasündinud (lk 15). Ometi ei kasuta me seda ehk niimoodi ja niipalju, kui oleks tänapäeval tarvis. Sest ka keerukatel loomadel on suurem osa organismi käitumisest määratud "skriptiga", see tähendab, et käitumine on eelprogrammeeritud ja automaatne ning vallandub mingi keskkonnas oleva päästiku mõjul (lk 16). Ja inimene ei ole siikohal mingi erand! Aga ainult automaatselt tegutsedes enamik loomi ellu ei jääks. Ellujäämiseks on lisaks välja kujunenud kaks muud vahendit. Üks on ratsionaalne/loogiline/analüütiline mõtlemine, mida autor nimetab analüütiliseks mõtlemiseks. Teine moodus on nõtke mõtlemine. Analüütiline mõtlemine toetub loogikale, seda tunnustatakse meie ühiskonnas kõige enam ja just seda mõõdetakse näiteks IQ-testidega. Ent selle puuduseks on asjaolu, et ta kulgeb sarnaselt skriptiga lineaarselt, kindlate reeglite alusel (lk 18). Aga maailm meie ümber ei liigu alati kindlate reeglite järgi. Nõtke mõtlemine kulgeb enamasti teadvustamatult ning info töötlemine toimub mittelineaarselt, nii et mõte kulgeb paralleelselt mööda paljusid radu (lk 18). Meie ümber on esemed ja teenused, mis sündisid kunagi nõtke mõtlemise abil, kui leiti lahendus, mida keegi polnud varem ette kujutanud. Näiteks kustutuskumm ja kirjaklambrid, kingad ja hambahari (lk 19).

Kas huvi on juba äratatud? Aga ma ei ole sissejuhatusest veel kaugemalt jõudnudki. Mlodinow kirjutab, kuidas nõtke mõtlemise abil on tehtud erakordseid leiutisi, samuti sellest, kuidas sellesama nõtke mõtlemise abil üleüldse aru saadi, et sedalaadi asi üldse olemas on. Aga mis olulisem, ta kirjutab, miks seda kasutada on vaja ja kuidas ennast paremini nõtkele mõtlemisele häälestada.

Üks meie kultuuris levinud müüt on, et inimesed kardavad uuendusi ja muutusi. Vale puha. Inimesi pigem tõmbab muutuste poole, see on meil geenides, me oleme lausa neofiilid. Müüt on ilmselt tekkinud sellest, et ettevõtetes tähendavad muutused enamasti seda, et sama tasu eest tuleb rohkem rööd teha. No kes seda siis tahaks! Aga iga kümne minuti tagant on vaja teada saada, ega keegi pole e-kirja saatnud või vaadata, kas Facebookis on midagi uut ja huvitavat. See on aju uudsuse- ja tasuvajadus, mistõttu ongi üsna lihtne nutisõltuvuse lõksu langeda.

Kuigi meile võib tunduda, et on hetki, kus pea on täitsa tühi või et mingi mõte vupsas teadvusesse otse kõhust, siis tegelikult on nii, et aju töötab kogu aeg ja mõtleb ka kogu aeg. Mõtlemine ilma teadliku keskendumiseta on imetajate aju fundamentaalne omadus, mis on olemas isegi madalamatel ja primitiivsetel närilistel. See nn mõtlemise vaikerežiim on nõtke mõtlemise juures määrav psüühiline protsess. (lk 125) Ja kuigi meile tundub, et intuitiivne taipamine tõuseb teadvusesse äkki, eelneb sellele pikk rida lavataguseid sündmusi. Lühidalt ja ebateaduslikult öeldes võitlevad aju eri osad omavahel ja see, mis teatud hetkel peale jääb, sõltub paljudest asjaoludest. (lk 161) Kui tahad, et peale jääks nõtke mõtlemine ja loovus, võid näiteks proovida oma psüühikat lõdvestada. Väsimus aitab ka. Siis ei jaksa see aju osa, mis muidu meie veidraid ja originaalseid ideid teadvusesse jõuda ei lase, enam teistega võidelda. Üldiselt on hea, et aju ideid filtreerib, sest muidu me upuks kõiksugu täiesti ebasobivatesse ja kasututesse ideedesse, aga selle puuduseks on, et ideede filtreerimine võib teinekord takistada hea idee edasipääsu. (lk 191) Tuntud viis oma kognitiivsete filtrite nõrgendamiseks on alkohol ja uimastid, aga Mlodinow pakub välja palju tervislikuma vahendi: paranda lihtsalt tuju. Ka sellel on taga teaduslik seletus, aga võib ka lihtsalt teadmiseks võtta, et õnnelikel ja positiivsetel inimestel on ka rohkem originaalseid ideid (lk 232). 

Meie praegune elukeskkond ei soosi nõtket mõtlemist, kogu aeg on nii palju stiimuleid, mis ei lase välja lülituda. Soovitused on lihtsad – tuleb katkestada kõik ühendused, minna duši alla, vaiksesse kohta jalutama (aga ilma nutitelefonita!), kasvõi hommikul pisut voodis kauem voodis lebada. Ka edasilükkamine võib kasulikuks osutuda. (lk 141)

Tardunud mõtlemise ülessulatajana aga soovitab autor rääkida nende inimestega, kes meie arvamust ei jaga. Sest see võib mõjuda teie mõtlemist avardavalt ning on odavam kui traumapunkti külastamine. (lk 187) 

Kui mina majandust õppisin, siis oli kõigi teooriate eelduseks, et inimesed käituvad ratsionaalselt. Mlodinow ütleb, et reaalsuses jätab see kõrvale kõik peale teatud haruldaste ajuhäiretega inimeste. Ongi hea, et ma praegu teist magistrikraadi taotlen, sest paistab, et kõik varem õpitu võib prügikasti visata.

Mlodinow toob muidki häid võrdlusi ja ootamatuid näited. Näiteks ühel hetkel kirjutab ta nagu muuseas, et madu teie põrandal tajub uksekella helinat hoopis teisiti kui teie ise (lk 90). Hea teada tõepoolest, kui mul kunagi peaks madu põrandale juhtuma. 

Või selline mõtlemapanev näide. Praegu tarbime me erinevatest meediakanalitest keskeltläbi suisa 100 000 sõna uut infot päevas – see võrdub 330-leheküljelise raamatuga. Mõnikümmend aastat tagasi oli see maht umbes 28 000 sõna. (lk 13)

Lisaks on siin mõned teadveloleku harjutused ja mitu nõtke mõtlemise harjutust ning testi, millega iseenda omadusi mõõta. Mlodinowi raamatust saab nii uusimaid teadmisi aju kohta kui ka iseennast uurida, lisaks praktilisi soovitusi, kuidas oma nõtket mõtlemist arendada, et praeguses maailmas edukam olla. 

Tõlkinud Raul Kilgas

Teised kirjutavad: 
Tänan raamatu eest Argo kirjastust.

esmaspäev, 18. mai 2020

Fredrik Backman "Ärevil inimesed"

Alustasin Fredrik Backmani raamatu "Ärevil inimesed" lugemist lootuses saada nalja. Backman oskab seda suurepäraselt teha. Kuigi teadsin, et see käib tal ikka läbi nukruse ja tõsiste asjade prisma. Päris algus oli lootustandev. Noore politseiniku kimbatus ülijoviaalse kinnisvaramaakleri ja 20-aastase emo ülekuulamisel oli väga lõbus. Aga siis kohe kirjutab autor väga tõsistest ja väga kurbadest asjadest. Kaalusin lausa juba enne neljandikuni jõudmist pooleli jätta. Ma ei taha praegusel ajal raamatutest veel midagi negatiivset lisaks lugeda.

Aga kuna ma jätan harva raamatuid pooleli, siis ei teinud seda seekordki. Kogu raamat räägib põhimõtteliselt sellest, mida teevad meeleheitele aetud inimesed. Ilmselt on nad samal ajal ka ärevil. Ka "ängistus" sobiks ehk raamatu pealkirja tõlkimiseks. Autor ütleb kohe avalauses, et lugu räägib idiootidest. No eks võib neid ka niimoodi nimetada. Sest, jätkab Backman, alati on väga lihtne teisi inimesi idiootideks tembeldada, aga ainult siis, kui juhtub meelest ära minema, et inimene olla on peaaegu alati idiootselt raske.

Tegevuspaigaks on Rootsi linnake, kus toimub pantvangikriis. Kõigist mõeldavatest kohtadest võtab pangaröövel pantvangi korteriesitlusel olevad inimesed. Ja neid on seal igasuguseid – lesbiline abielupaar, kellest üks oli rase, vaikne vanaproua, pensionäridest remondihullud, rikas pangadaam, kes tuli esitlusele sääraste teemantkõrvarõngastega, mis olid piisavalt suured, et nendega keskmise suurusega lapsi maha lüüa, kui selline vajaduse peaks tekkima, ja muidugi üks kuradima kehv maakler.

28. peatükki alustab autor meeldetuletusega, et lugu räägib pangaröövist, korteriesitlusest ja pantvangikriisist. Sest siiani on lugu rääkinud kõigest muust. Sellest, kuidas rikas pangadaam psühholoogi juures käis või sellest, kuidas keegi tahtis kümme aastat tagasi sillalt alla hüpata ja kuidas ühel teisel ei õnnestunud teda päästa. Ja siis sama peatüki lõpus sedastab, et "üha rohkem hakkab tunduma, et see lugu räägib tegelikult sillast."

Nii et nalja saab loomulikult ka. Aga see on nii backmanlik, väikesed märkused ja nükked siin ja seal. Ta keerutab seda lugu ühte- ja teistpidi, laseb asju paista ühes valguses, kuni äkki avastad, et oled jälle teinud stereotüüpidel põhinevaid ekslikke järeldusi. Igal juhul soovitan ka teistel see raamat ikkagi lõpuni lugeda, sest inimesed on siiski ilusad ja head, hoolimata sellest, et et nad on idioodid.

Tõlkinud Kadi-Riin Haasma

Teised kirjutavad:
Blogistaja
Lugemiselamused
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu

esmaspäev, 11. mai 2020

Jaan Aru "Ajust ja arust"

Jaan Aru "Ajust ja arust" räägib unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust. Autor on neuroteadlane ja psühholoog ning raamat on kirjutatud kõigile, keda huvitab aju ja mis seal sees leida on. Kirjastusest öeldi, et see on viimase aja kõige popim populaarteaduslik raamat, mida tõendab asjaolu, et raamatust ilmus hiljuti juba kuues trükk. Tõepoolest, seda raamatut on lihtne lugeda ka teaduskaugel inimesel, kes ajuehitusest suurt midagi ei tea. Aga autor tegeleb ka filosoofilisemate probleemidega nagu "Kus asub teadvus?" ja "Mis teeb inimesest inimese?".

Inimese aju näeb välja nagu lillkapsas, aga see on üks väga kummaline lillkapsas, sest kuidagimoodi on selle organi aktiivsus seotud meie mõtete ja tunnete, soovide ja visioonidega. Kuidas täpselt, ei tea praegu mitte keegi. Aga teadlased uurivad ja katsetavad ja vastavad vähehaaval küsimustele, mis omakorda tekitavad juba järgmisi.

Aru alustabki küsimusega "Mis teeb inimesest inimese?" Juba enne peatüki läbilugemist võiks arvata, et muidugi aju. Või vähemasti on see üks väga oluline osa inimeseks olemisel ja end inimesena tunnetamisel. Aju on igal inimesel isesugune ja seetõttu käituvad ja mõtlevad ka kõik inimesed eri moodi. Ka teadvus asub ajus. Selle üle arutlemisele pühendub autor pikemalt ja jõuab järeldusele, et midagi ei ole parata – teadvus asub just seal ja mitte kusagil väljaspool seda.

Minu jaoks läks aga raamat põnevamaks siis, kui tuli juttu magamisest ja unest. Miks me magame ja miks me und näeme? Ka sellele ei teata kindlat vastust, aga on mitu hüpoteesi, üks põnevam kui teine. Aru käsitleb kahte suurt ja populaarset teooriat: 1) uni on ajurakkudevaheliste ühenduste tugevuse vähendamiseks ja 2) uni on mälusisude talletamiseks. Mõlemal teoorial on puudusi ning alternatiivse selgitusena on pakutud, et ehk ei olegi unel funktsiooni, ehk aitab uni lihtsalt paremini aktiivset perioodi valida. Igal juhul on selge, et uni taastab aju võimekuse. (lk 97–98)

Mis roll on unenägudel, on samamoodi vaidluste ja uurimise objektiks. Üks on selge, unel pole varjatud sümboolikat, mida oleks võimalik unenäoseletajate abil seletada. Ajud on erinevad, selliseks on need muutnud erinevad kogemused ning unenäod kajastavad lihtsalt unenägija argipäeva ja selle erinevaid tahke. (lk 100)

Kõige praktilisem peatükk on viimane, "Kuidas aju kasutada?" Tuleb välja, et aju on halb rööprähkleja ja pole ka suurem asi keskenduja, talle meeldib kogu aeg saada uusi elamusi ja kogemusi, selle teadlikku mõtlemist toetavad osad väsivad kiiresti. Aju seisukohalt on rööprähklemine sama hea nagu keerutada kõrbes pea kohal lahtist veepudelit. (lk 119)

Kõige lõpus on aju kasutamise lühijuhend, mis eelnevalt selgitatu valguses omandab tõsisema tähenduse kui ajakirjade pealkirjad stiilis "Äratage aju salajased võimed!". Ajuteadlasena ütleb Aru, et kõik sellised väited, et me kasutame ainult viit protsenti oma ajust või et me võiksime mingi koolituse abil oma "uinunud" aju paremini kasutusele võtta, on umbluu ruudus. Me juba kasutame oma aju täies ulatuses. Aga midagi on ometi võimalik teha. Näiteks:
  • Tehke tähtsaimad asjad parimal tööajal
  • Seadke vahe-eesmärke (ehk suur töö tuleb jaotada väiksemateks etappideks)
  • Keskenduge korraga ainult ühele ülesandele
  • Tehke pause (muuseas, ütleb autor, kui palju juua, siis annab see hea põhjuse pidevalt pausikesi teha)
  • Tukastage korraks (see aitab paremini kui kohv!)
  • Ärge unustage liikumist ja liigutamist
  • Toituge tervislikult ja mõistlikes kogustes
Hea une jaoks aitavad järgmised soovitused:
  • Minge voodisse alati umbes samal kellaajal
  • Lülitage ekraanid vähemalt pool tundi enne magamaminemist välja
  • Unustage mured ja töö (seda on muidugi lihtsam öelda, kui teha)
  • Ärge võtke unerohtu
On selge, et sellise väikese raamatukesega saab siiski edasi anda vaid lihtsustatud ja pinnapealseid teadmisi. Autor annab ka soovitatava kirjanduse nimekirja ja hulga viiteid, kust asjast huvitatu saab ise edasi uurida. Aga see-eest on raamatu kirja pandud arusaadavalt, huvitavalt ja asju on selgitatud hulga toredate näidete kaudu. Sest no mida teeb teadlane, kui ta laps jonnib? Viib loomulikult läbi eksperimendi ja paneb selle siis raamatusse kirja.

Teised kirjutavad:
Lugemiselamused
Sirp, Kurmo Konsa
Õpetajate leht
Raamatud ja muud jutud
Kultuuritarbija60+
Viljandi Linnaraamatukogu
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Jaan Aru artikkel unest
Autori blogi teadvusest

Tänan raamatu eest Argo kirjastust

kolmapäev, 29. aprill 2020

Olav Osolin "Minu esimene elu"

Olav Osolinist ei teadnud ma ausalt öeldes enne midagi muud, kui et ta oli näosaate žüriis ja kirjutab Facebookis väga muhedaid ja informatiivseid jutukesi. Seega mingi eelhäälestus mul tema raamatut "Minu esimene elu" lugema hakates oli, aga üsna pisikene. Kõigepealt sain üllatuse osaliseks, kui sain teada, et autor on 66 aastat vana. Miskipärast olid tema väljaütlemised mulle väheke noorema mehe mulje jätnud. Aga see tähendab, et tal on igal juhul, millest kirjutada.

Alustab ta traditsiooniliselt algusest, ehk oma sünnist, ja jõuab välja Eesti iseseisvumisaega. Oma ema, vanaema ja õde meenutab ta suure südamlikkusega ja oskab mitte eriti suurest hulgast seikadest kena lapsepõlveloo kirja panna.
Mu tädi Ilmi ikka meenutab, et kui nad tassisid [aastal 1944] oma kompse uude kodusse, mille aknad olid laudadega kinni löödud, tervitas neid läbi köögiseina heleda poisihääle esitatud "Suur ja lai on maa, mis on mu kodu...", mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Selle peale arvas vanaema, et ju nad on sattunud elama tõsimeelsete kommunistide kõrvale, mistõttu ta käskis oma kolmel tütrel naabrilaste eest õues suu kinni hoida. Hiljem, kui naaberkorteri asunikega oli juba tasapisi sõbraks saadud, selgus, et korter 6 pere oli omakorda peljanud, et äkki on uued tulijad miskid kagebešnikud ja igaks juhuks kamandati perepoeg kööki laulma. Nii tuligi hilisemal kuulsal vähikirurgil ja tervishoiuministril Väino Rätsepal üürata täiest kõrist koolis õpitud Dunajevski laulu, näitamaks, et korter 6 perekond kulgeb kindlal nõukogulikul kursil. Tänasel päeval ajab seesugune stoori inimesed muigama, aga tol ajal oli Stalin veel elus ja targem oli karta kui kahetseda. (lk 14) 
Aga kogu raamat on muhe ja humoorikas lugemine. Ka informatiivne. Ta kirjeldab nõuka-aja noore igapäevast võitlust noortepärase ja popi elu eest. Kust saada moodsaid riideid? Kust saada muusikat ja millega seda kuulata? Kust leida infot Lääne muusika ja muusikute kohta? Saab teada, et Osolin on olnud lisaks kõigele muule muusik, sportlane ja vabariigi kõige popim diskor. Lisaks saab põhjalikumalt teada nii mõnestki märgilisest sündmusest, kus autor ise täiel rinnal osales: 1980. aasta Olümpia purjeregatt, sama aasta käest läinud jalkamäng koos Propelleri kontserdiga, Reklaamiklubi saade ja muud praeguseks juba unustusehõlma vajunud üritused.

Nii mõnegi kaastöölise/teelise kohta on tal üsna kriitilisi arvamusi. Aga ka siin paneb ta selle kõik kirja oma muhedal-mahedal viisil. Osolin on muidugi mees, kes valdab suurepäraselt kunsti teine nii peenelt heasse kohta saata, et see läheb hea meelega. Eneseusu ja -kindlusega tal samuti probleeme ei ole, no vaadake kasvõi raamatu kaant. Või siis koht, kus ta kirjutab, et otsustas oma naissuhetest raamatus mitte rääkida. Põhjusel, et siis paneks ta nad ebameeldivasse olukorda, kuna nende nüüdsed kallimad saaksid teada, millise lontrusega nende armas kaasa on kurameerinud. Sellist väidet saab vast esitada ainult eneses üsna kindel olev meesterahvas. Samas ei tõsta ta ennast raamatus sel viisil esile, mainib ainult siin või seal nagu muuseas, et tegelikult oli ikka popp poiss.

Kui ma nüüd raamatu peale tagasi mõtlen, tuleb esimesena meelde lause "Nii kaua kui ma mäletan, on mul alati raha olnud." Ei ole ju eriti meeldejääv väide, aga miskipärast kinnistus just minu ajusse. (Kardan, et nüüd ka teiste omadesse :)) Aga tõsi ta on, et Osolin oskas võimalusi ära kasutada ja rühkis kindlal sammul edu poole. Ta on kenasti kirja pannud ka need mitte eriti silmapaistvad perioodid, mil ta näiteks tõlkis raadio jaoks TASSi välisuudiseid, mis olid ikka täielik jama.

Lõpetuseks veel üks näide tolle aja absurduse kohta:

Vastselt abiellununa oli vaja leida elukoht. Selleks soovitas tädimees, et tuleks võtta ühendust ENSV Ministrite Nõukogu aseesimehe Arnold Greeniga, siis selgus, et Osolini äi oli Greeni omaaegne tuttav ja niimoodi potsataski ühel päeval Osolini postkasti dokument, et talle on eraldatud kahetoalise kooperatiivkorteri ostuluba. Nüüd tundub väga imelik, et oma raha eest sai korterit osta vaid peaministri loal läbi sugulastest-tuttavatest vahendajate. Aga olid sellised ajad.


Teised kirjutavad:
Andres Laiapea
Viljandi Linnaraamatukogu
Loetu Kaja
Apollo raamatuportaal

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

pühapäev, 15. märts 2020

Nancy Mitford „Armastus külmas kliimas”

Kaunis, rikas ja suursugune Polly Hampton elab aristokraatlikku ja täiuslikku elu oma vanemate mõisas. Ta võiks teha kõige hiilgavama partii, aga südame teed on imelikud. Nancy Mitfordi „Armastus külmas kliimas” on muidugi armastusromaan, aga terav ja naljakas ning mingit magusat armulugu siin ei ole. Õigemini on siin terve hulk armulugusid, üks pöörasem kui teine.

Kahe ilmasõja vahelisel Inglismaal elas kõrgklass lõbusat ja luksuslikku elu, romaani parimaks osaks on Mitfordi teravad ja mitte eriti delikaatsed tähelepanekud oma seisusekaaslaste kohta, kusjuures paljudel romaani tegelastel olid omas ajas äratuntavad prototüübid.

Mitford maalib oma tegelased laiade pintslitõmmetega, mistõttu need on kentsakad ja isikupärased. Nende äärmusteni venitatud omadused annavad palju võimalusi lugedes naeru pugistada.

Selle "külma kliima" kohta on eestlasel muidugi oma arvamus, aga kui Indiaga võrrelda, siis on Inglismaa ikka üsna külm koht, jah.

Nancy ja tema viie õe kohta võib pikemalt lugeda Mary S. Lovelli suurepärasest teosest "Mitfordi tüdrukud". Sealt saab ka teada, keda Nancy prototüüpidena kasutas ja kui tõepärane nende kirjeldus siis tegelikult oli.

Tõlkinud Krista Kaer

Teised kirjutavad:
Siiliste raamaturiiul
Vikerkaar, Triinu Pakk

esmaspäev, 17. veebruar 2020

Annika Lõhmus “Passist reispassini”

Annika Lõhmuse “Passist reispassini” on tõeliselt praktiline reisiabiline. Annika Lõhmus on laulja Eesti Filharmoonia Kammerkooris, mis on üks enamreisivaid kollektiive Eestis. Seetõttu on temal ja ta kolleegidel varuks suur hulk praktilisi nõuandeid ja tähelepanekuid, kuidas üht reisi mugavamaks ja sujuvamaks muuta.

Siin on nõuandeid reisivale vanemale, soovitusi, kuidas valida kohvrit, mida teha enne reisi, kuidas pakkida. Nippe, mis aitavad vähema närvikuluga lennujaamades ja lennukites hakkama saada. Soovitusi, kuidas käituda võõras kultuuris, kuidas mitte ära eksida, milliseid rakendusi kasutada ja kuidas toime tulla erinevate veevärgisüsteemidega.

Autor ütleb, et eelkõige on see käsiraamat mõeldud nn "tsiviliseeritud tavareisijale", aga kui sa arvad, et oled juba niigi palju reisinud ja tead kõike täpselt, siis sellest raamatust võid ikkagi leida mõne nipi, mida sa varem ei teadnud.

Asjalikku teksti toovad vaheldust toredad ja humoorikad vahepalad muusikute reisiseiklustest ja äpardustest. Kasvõi selline tore soovitus: kui reisid väga tihti, siis selgita vahel ikka lastele, mis tööd sa tegelikult teed. Muidu võib juhtuda nii nagu ühel lauljal, kelle väike poeg rääkis lasteaias, et tema isa töötab lennujaamas.

Teised kirjutavad:
Lugemispäevik
Brixie blogi

esmaspäev, 10. veebruar 2020

Alice Hoffman "Igapäevane nõiakunst"

Alice Hoffmani "Igapäevane nõiakunst" ei olnud üldse midagi sellist,  mida ma sellelt ootasin. Olin ette kujutanud mingit kaasaegset nõiajanti, kus noored tüdrukud nõiaraamatuid loevad ja valesid asju välja kutsudes kaost tekitavad. Siin ei olnud mingeid nõiaraamatuid, küll aga ebatavaline perekond, mille naised olid kaunid ja eriliste võimetega.

Kusagil nimetati seda maagiliseks realismiks Ameerika Ühendriikide moodi. Selles mõttes võib nõustuda, et maagia on siin realismi osa, keegi ei imesta, et see on olemas, ega pea seda üleloomulikuks. Mis ei takista inimestel muidugi neid, keda nad arvad seda maagiat kasutada oskavat, põlgavat ja kartvat.

Sally ja Gillian on orbudena üles kasvanud oma tädide sünges majas. Nad on olnud terve lapsepõlve tõrjutud, sellest pääsemiseks üks õde põgeneb ja teine abiellub. Aga kuna Sally ei taha oma lastele samasugust äratõugatu saatust nagu omale, kolib ka tema tädide juurest kaugele. Kuid hoolimata sellest, kui väga Sally ei tahaks seda kõike kõrvale jätta, on ka tema kaks tütart Owensite järeltulijad.

Selles raamatus on kõik üleelusuurune – pärast abikaasa surma ei räägi naine terve aasta, sirel hakkab juulikuus õitsema ja muudkui kasvab ja kasvab lopsakamaks, tunded, armastus ja vihkamine tõusevad kõrgustesse, armumine muudab nii tuliseks, et varrukaotsad kõrbevad, ning kui armutakse, siis ikka täielikult ja põhjalikult, nii et mitte midagi muud ümberringi ei ole olemaski.

Lõpuks räägib see raamat ikkagi perekonnast, sidemest, mis valitseb õdede vahel (neid on siin kolm paari!), mida ükski väljast tulnu murda ei suuda. Hoolimata dramaatilisusest ja liialdustest, või ehk just nende pärast, on see realistlik raamat. Inimesed on ikka inimesed, mitte mingid üleloomulikud olendid, kuigi neil kõigil on oma imelikud kiiksud. Aga kellel neid ei oleks.
Kui naisel on mure, peaks ta alati kandma kaitseks sinist. Siniseid kingi või sinist kleiti. Rästa muna värvi sviitrit või taevavärvi salli. Peenikest atlasspaela, mis on põimitud läbi kombinee valge äärepitsi. Ükskõik milline neist ajab asja ära. Aga kui küünal põleb sinise leegiga, on lugu sootuks teine, see ei ennusta midagi head, see tähendab, et sinu majas on vaim. Ja kui küünalt süüdates peaks leek iga kord võbisema ja siis tugevamaks muutuma, on vaim end sisse sättimas. See on laotumas mööblile ja põrandalaudadele, see vallutab puhveteid ja kappe ja logistab peagi aknaid ja uksi. (lk 95)
Tõlkinud Pille Runtal

Teised kirjutavad:
Raamatumaailmas
Koduperenaine. Ilma meeleheiteta
Heleni kirjanurk
Hyperebaaktiivne
Reaktor

esmaspäev, 3. veebruar 2020

Meg Lukens Noonan "Ühe mantli lugu"

Meg Lukens Noonani "Ühe mantli lugu" on just see, mida pealkiri ütleb – ühe mantli valmistamise lugu. Aga millise mantli! See maksis 50 000 dollarit, oli tehtud täielikult käsitsi ja kõige parematest ja kallimatest materjalidest, mida leida võis.

Autor sattus ühele kodulehele, mida pidas austraallane John H. Cutler, kes elas Sydneys ja oli neljandat põlve rätsep. Kogu koduleht oli pühendatud üheleainsale mantlile, mille Cutler oli oma ammusele kliendile valmistanud. Mantli kangas oli kootud vikunja härmalõnga-taolisest villast – maailma kõige kallimast kangast. Voodriks oli ühe Firenze kuulsa disaineri loodud parim Itaalia siid. Nööbid olid ühes Inglise 150 aasta vanuses nööbifirmas India vesipühvli sarvest käsitsi valmistatud. Mantli sees oli 18-karaadine kullast plaadike, mille oli käsitsi graveerinud sama meister, kellelt Briti kuninglik perekond oli tellinud prints Charlesi pitsarsõrmuse ja printsess Diana pulmakutsed. Ja tagatipuks oli see algusest peale käsitsi õmmeldud, piste piste haaval.

See tekitas autoris huvi, nii et ta hakkas uurima, mida õieti tähendab "eritellimusel tehtud" ja sellest uurimusest sai seesama raamat. Noonan käis Peruu mägedes vaatamas, kuidas vikunjadelt villa pügati, ta rääkis Stefano Ricciga, kes oli Cutlerile saatnud voodriks siidi, mida tehti käsitsi ja millest ta muidu luksklassi lipse valmistas, ta kõndis ringi Inglismaa kangavabrikutes, kus siiani kasutati 19. sajandist pärit kangastelgi ja kõige lõpuks kohtus Keith Lambertiga, kellele see mantel oli tehtud.

See raamat on tõepoolest ühe mantli teekond villast kuni selle kandjani koos ajaloo ja kõike seda ümbritseva maailmaga. Maailmaga, mida pole ilmselt enam kauaks. Massikultuur ja masstootmine trügib peale, käsitööoskused aga vajuvad unustusse, sest noored ei ole enam huvitatud aastaid õppima ja harjutama, praegu tahetakse saada kõike ja kohe. Samas on olemas hulk inimesi, kes on nõus ootama ja maksma, et panna selga midagi, mis on tõeliselt unikaalne ja tõeliselt luksuslik.

Noonan kirjutab huvitavalt, teeb ekskursse ajalukku ja kohtub põnevate inimeste ning kurioosumitega. Võtkem näiteks nööbid. Käsitsi loomasarvest nööpide valmistamise kunst on hääbumas. Praegu toodetakse umbes kaks kolmandikku maailma nööbitoodangust Hiinas Qiaotous. Keegi ei tea täpselt, kus või millal esimesed nööbid valmistati. Euroopa rõivamoodi ilmusid nööpaugud alles 13. sajandil. Tänu nööpaugule sai riietest midagi enamat kui lihtsalt ümber keha mässitud kangas. Tänu nööpidele sai hakata rõivaid keha järgi õmblema.

Muutused rõivamoes peegeldasid muutusi ühiskonnas. Ajaloolane Lynn White leiab, et nööbid aitasid kaasa laste suremuse drastilisele vähenemisele keskajal ning tõid kaasa muutuse vanemate suhtumises lastesse. Mõned ajaloolased väidavad, et tol ajal ei pööranud vanemad väga väikestele lastele eriti tähelepanu sellepärast, et kui laps sureks – ja seda tuli sageli ette  –, oleks muidu hingevalu liiga suur. White'i väitel aitasid nööpaugud koos kudumise ja algeliste kütteseadmetega rohkematel väikelastel ellu jääda ning aitasid nii kaasa lastesse nüüdisaegse suhtumise kujundamisele. (lk 190)

Tõlkinud Mari Arumäe, Katrin Kiik

Teised kirjutavad:
Kiiksu lugemisarhiiv
ERR
Postimees

teisipäev, 28. jaanuar 2020

Hendrik Groen "Salapäevik", "Kuniks elu" ning "Ela ja lase elada"

Hendrik Groen on hollandi kirjanik, kes kirjutab pseudonüümi all. Eesti keeles on ilmunud kolm raamatut: "Salapäevik, Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana", "Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana" ning "Ela ja lase elada".

Salapäevikus” ja selle järjes „Kuniks elu”pajatab 83-aastane vanapapi oma elust vanadekodus. Kuigi vahepeal natuke nagu venib, on tegu mõnusalt humoorika looga, kus on nii kurbust – selles vanuses tuleb ette nii haigusi kui ka surma – kui ka rõõmu, kui vanurid loovad klubi Vakumisu ehk Vanad, kuid mitte surnud ja hakkavad kõiksugu põnevaid asju korda saatma, oma võimete piires muidugi. Lisaks arutab Hendrik maailmas toimuva üle ja eriti muidugi kõige selle üle, mis vananemist puudutab. See on päris vaimukas.
Proua Aupers on uusasukas. Ta loeb igal hommikul kohvilauas kõik lehe surmakuulutused ette. Huvitav, kes talle esimesena midagi öelda julgeb. Mitte kõik ei taha, et nende päev nii rõõmsas toonis algaks. 
Uurimused on näidanud, et 80-aastaselt ollakse õnnelikum kui neljakümneselt, mil õnn on kõige madalamas seisus. Siis on korraga muret nii oma vanemate kui ka laste pärast, lisaks veel stress töö juures. Nii leiab üks 80-aastane professor. Ta teab, millest räägib.
 *
Kreekas on pangaautomaadid tühjad ja pankrot ähvardamas. Kõigis ajalehtedes soovitatakse inimestel, kes sinna puhkusele lähevad, sularaha kaasa võtta. Kujutan ette, et kõik Bulgaaria taskuvargad on samuti planeerinud tööalase reisi Kreekasse. Kunagi varem pole Kreeka poetänavatel nii palju raha pahaaimamatult ringi liikunud.
Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kellel on kõrges eas vanemad, sest läbi mõnusa huumori räägib ta just sellest, kuidas on vana olla. Samas ei tarvitse selline humor igaühele meeltmööda olla, aga see on ju nii igasuguse naljategemisega.

Samasuguse musta huumori kaudu lahkab Hendrik Groen praeguse elu valupunkte ka raamatus "Ela ja lase elada". Selle teose suur teema on matusekorraldus Hollandis. Aga ei tasu end ehmatada lasta, see pole üldse morbiidne raamat. Iroonia ja huumoriga vaatleb Arthur oma elu ja ümbritsevat. Kui ta on saanud 50 aastat vanaks ja kaubelnud välja kenakese koondamishüvitise, hakkab oma igavast elust ja abikaasast tüdinud Arthur plaanima suurt avantüüri, sest kes ei tahaks omaenda matusel külaline olla?

"Salapäeviku" on tõlkinud Katrin Kern,
"Kuniks elu" ning "Ela ja lase elada" Kaari Antzon.

Teised kirjutavad:
Salapäevik:
Lugemiselamused
kultuuritarbija60+
Vahel ma kirjutan ka
Lugemissoovituse blog
Manni lugemisblogi
Raamaturiiulike
Katkend
ERR järjejutt

Kuniks elu:
Manni lugemisblogi
ERR järjejutt
Katkend

Ela ja lase elada:
Vahel ma kirjutan ka
Loetu kaja
ERR järjejutt
Katkend

pühapäev, 19. jaanuar 2020

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”

Triinu Merese raamatus “Kuigi sa proovid olla hea” on kolm juttu, mille tegevus toimub Kuuevalla kuningriigis. "Sulavesi ja vereside" ilmus esimest korda 10. Täheajas 2012. aastal ja siis meeldis see mulle üsna hästi. Meeldis ka üle lugedes. Ka järgmine lugu, "Nagu nuga vööl", on varem ilmunud. Viimane, nimilugu, on kõige pikem ja andis lausa lühiromaani mõõdu välja.

Meres tegeleb ka selles raamatus valikute ja vabaduse küsimusega. Kuuevalla naised otsustavad ise oma elu üle, aga nad ei pääse keskaegse maailma valitsejate intriigidest ja igal valikul on tagajärg. See kõik on kirja pandud mõnusas arhailises keeles, poeetiliste looduskirjeldustega ja autori viis lugu jutustada tekitab tugeva kohalolekutunde. Nimijutustuses on kasutatud huvitavat lahendust – sellel on kaks lõppu. Nii et lugeja võib lausa valida, kumb talle rohkem meeldib. Mulle meeldis teine variant.
Aga sügised on pikad, ja kui talvel ei tule külma ning jõed püsivad lahti, kui naise kaasa ratsutab ühest suurest maalossist ja linnaparuni majast teise, sõlmib suhteid ning tutvustab ennast Lõunavalla pärija mehena, ja kui Leitar naeratab nii sageli, nii enesekindlalt, ning Anno on lihast ja verest naine, kelle süda ei ole kuninga tütreks olemise tõttu sugugi mustaks troonipuuks muutunud – siis ei peaks keegi imestama, et mees, kes armastab naistes okkaid ning iseloomu, ja naine, kes armastab avalaid nägusid ning lõbusaid, hooleta inimesi, ükskord pärast küünarvarte surumist ja embamist käed pisut kauem kokku jätavad. Lasevad ka pilkudel mitu pikka hetke teineteises püsida.

Teised kirjutavad:
Kirjanduslik päevaraamat
Sirgeldaja
Loterii
Sirp
Reaktor
Ulmekirjanduse baas
Apollo raamatuportaal
Katkend

neljapäev, 9. jaanuar 2020

Alberto Mussa „Qāfi mõistatus”

Alberto Mussa „Qāfi mõistatuse” juures intrigeeris mind asjaolu, et autor on brasiillane, aga kirjutab araabia luulest. Tuleb välja, et tema juured ulatuvad Lähis-Idasse, ta on õppinud matemaatikat ja lingvistikat ning tõlkinud islamieelset araabia luulet. Need kolm asja annavad päris täpselt aimu, mida raamatust oodata, kuigi mitte midagi sellist ma sealt tegelikult üldsegi loota ei leidnud.

Raamatu tutvustuses öeldakse, et "saladustest, labürintidest, ennustustest ja mõttemängudest pulbitsev „Qāfi mõistatus” (2004) teeb vaimuka kummarduse araabia kultuuripärandile. Kuid eelkõige on see ülistuslaul keelele, kirjale ja luulele." Ühest küljest väga täpne, teisest küljest ei ütle teose kohta mitte kõige vähematki.

Nii saab iga lugeja lasta end kanda sõnade voolust, teha koos autoriga uperpalle, eriti mitte millestki aru saada ja ometi nautida kirjapandut.

See tundub olevat väga kaasaegne raamat. Kuigi ma ei ole kindel, kas selline väide üldse midagi tähendab. Igal juhul ei ole see mingi lineaarne jutustus, siin pole isegi mingit õiget lugu, rääkimata konkreetsest algusest või lõpust. Nii ma nägin sellega vaeva, püüdsin aru saada, kes parasjagu tegutseb, mida ta teeb ja mispärast. Kusagil teose teise poole peal hakkas juba looma, eriti pärast seda, kui loobusin mõtte tagaajamisest ja lasin end lihtsalt vooluga kanda. Ei, mõte on siin kindlasti olemas ja lõpuks saab isegi mõne vastuse.

„Qāfi mõistatuse” täielikuks nautimiseks kuluvad ilmselt ära suuremad teadmised araabia kultuurist, legendidest, ajaloost, keelest ja muust. Aga igatahes ei ole see raskepärane tekst ja lugejat üllatatakse kogu aeg. Lõdvaks ei tohi lasta, aga siis on auhinnaks toredad väikesed torked. Juhuslikult valitud lõik:
Ibn Hind kutsus seepeale enda juurde Bakri hõimu saadiku. Harit ibn Hilliza tuli nii pikas tuunikas, et see pühkis maad, ja sel olid nii pikad varrukad, et need katsid tema sõrmed. Nägu ja pea olid mähitud turbanisse, kust paistsid ainult kaks tarka silma. Sest Harit oli omal ajal Bakri klanni kõige targem mees. 
Õukond taandus kahte lehte. Harit tõlgendas seda kui talle osaks saanud loomulikku austusavaldust. Ta eksis, uudis sellest, et ta on nakatunud leeprasse, oli juba jõudnud levida. (lk 124)
Poeet, või oli see sõdalane, või mõlemat korraga, rändab ringi ja otsib üht naist, võitleb tema nimel, aga ei saa teda ikkagi omale. Samal ajal otsib keegi (seesama poeet, või oli see keegi teine? Polegi tähtis) Dzadahi silma ehk ajamasinat, mis tegelikult võib olla hoopis džinn. Vahepeal saab teada, kuidas tekkis kõhutants ja kuidas on see seotud sellega, et mehed omale võimu haarasid, kes olid tegelikult Ali Baba nelikümmend röövlit ja et tõeline Šeherezad oli tegelikult, ja on siiani, naissoost džinn ning et hoopis Aladin oli see, kes talle jutte vestis.

Tõlkinud Leenu Nigu

Teised kirjutavad:
Sõber Raamat
Kruusatee
Sirp, Janika Kronberg
Loe katkendit

Tänan raamatu eest Varraku kirjastust.

kolmapäev, 1. jaanuar 2020

Loetud raamatute nimekiri 2020 (täiendamisel)

  1. Clarice Lispector, Metsiku südame ligi
  2. J. K. Rowling, Harry Potter ja tarkade kivi
  3. J. K. Rowling, Harry Potter ja saladuste kamber
  4. J. K. Rowling, Harry Potter ja Azkabani vang
  5. J. K. Rowling, Harry Potter ja tulepeeker
  6. J. K. Rowling, Harry Potter ja Fööniksi ordu
  7. J. K. Rowling, Harry Potter ja segavereline prints
  8. J. K. Rowling, Harry Potter ja surma vägised
  9. J. K. Rowling, Tales of Beedle the Bard
  10. J. K. Rowling, Lendluudpall läbi aegade
  11. J. K. Rowling, Fantastilised elukad ja kust neid leida
  12. J. K. Rowling, John Tiffany, Jack Thorne, Harry Potter ja äraneetud laps
  13. Nancy Mitford, Armastust otsimas
  14. Jane Austen, Mõistus ja tunded
  15. Claudia Pineiro, Betty Boop
  16. Alice Hoffman, Igapäevane nõiakunst
  17. Meg Lukens Noonan, Ühe mantli lugu
  18. Evelyn Waugh, Tagasi Bridesheadi
  19. Evelyn Waugh, Allakäik ja langus
  20. Tove Jansson, Nähtamatu laps ja teisi jutte
  21. Henriikka Tavi, Lootus
  22. Anaïs Nin, Henry ja June (audio)
  23. Jaan Aru, Ajust ja arust
  24. Kuldlootos 1
  25. Leonard Mlodinow, Nõtkelt
  26. Kuldlootos 2
  27. Jaroslav Hašek, Geniaalne idioot. Huumori kool (audio)
  28. Hans Fallada, Tookord meil isakodus
  29. Ülle Leis, Võõrkeelse suhtluse käsiraamat
  30. Yann Martel, Life of Pi
  31. Andrus Kasemaa, Vanapoiss (audio)
  32. Olav Osolin, Minu esimene elu
  33. Jeffrey Moussaieff Masson, Susan McCarthy, Kui elevandid nutavad
  34. Jane Austen, Mansfield Park (audio)
  35. Fredrik Backman, Ärevil inimesed (audio)
  36. Jim Butcher, Tormirinne (audio)
  37. Jim Butcher, Hull kuu (audio)
  38. Jim Butcher, Hauatagune oht (audio)
  39. Jim Butcher, Suverüütel (audio)
  40. John Fowles, Maag (audio) 
  41. Lawrence Durrell, Prospero saar (audio) 
  42. Jaan Aru, Ajust ja arust
  43. Jaan Undusk, Teekond Hispaania
  44. Andrew Langley, The Little Book of Tea Tips
  45. Vilmos Kondor, Budapest noir (audio) 
  46. Angeles Mastretta, Armuvalu
  47. Werner Bergengruen, Poplavkin ja teised jutud (audio) 
  48. Indrek Hargla (koost), Ülestõusjad ja kodukäijad
  49. Andrei Beljanin, Musta missa vandenõu (audio) 
  50. Jane Austen, Northangeri klooster (audio) 
  51. Evald Tammlaan, Laevakoer Tuhk (audio) 
  52. Leonard Mlodinow, Nõtkelt
  53. David Grann, Kadunud linn Z (audio) 
  54. María Dueñas, Õmblejanna Madriidist 
  55. Mia Kankimäki, Naised, kellest ma öösiti mõtlen 
  56. Roberto Calasso, Kirjastaja jälg
  57. Jüri Kolk, Esimene malbe päev sel aastal (audio) 
  58. M.C Beaton, Nõia surm
  59. Alessandro Baricco, Noor mõrsja (audio)
  60. Tove Jansson, Muumitroll
  61. Angela Caughey, Elu dementsusega (e)
  62. Sally Rooney, Vestlused sõpradega (audio)
  63. Herman Sergo, Näkimadalad
  64. Agatha Christie, Viimane vaimudetund
  65. Giedra Radvilavičiutè, Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte (audio)
  66. George R. R. Martin, Valguse hääbumine (audio)
  67. Merit Raju, Sõltumatu naine (audio)
  68. Petr Ludwig, Adela Schicker, Lõpp edasilükkamisele (audio)