Robin Hobb "Farseer'ite" triloogia

Robin Hobbi "Salamõrtsuka" triloogia alustamist lükkasin pikalt edasi. Esiteks oli seda soojalt soovitatud ja kõvasti kiidetud. Teades oma sisseelamisvõimet, kartsin, et upun järjekordselt ühe autori maailma ja ei saa sealt enne välja kui kõik teosed loetud. Ja Hobb on kirjutanud kümneid raamatuid! Teisalt kartsin aga pettuda, nagu juhtus Martini "Jää ja tule lauluga". Martiniga on Hobbil palju ühist. Kuuluvad mõlemad sarjad liiki "mõõga ja mantli lood keskaegse fantaasiamaailma kuningakodades". Ehk siis paleeintriigid, kuningad ja kuningannad, sohipojad, salamõrtsukad, sõjad ja vaenlased.

"Salamõrtsuka" maailmas puuduvad lohed, päkapikud jm taolised, kuid on olemas müütilised Elderlingid. Samuti on olemas vaist ja taid, millest esimene annab võime suhelda mõtte jõul loomadega ja teine inimestega, lihtsustatult öeldes. Veel on seal punalaevnikest vaenlased, kes kuningriigi maid ja inimesi julmalt rüüstavad. Kõige enam on aga paleeintriige. Peategelane on troonipärija sohipoeg, kes elab küll palees, kuid pole õieti ei kuningapere liige ega seisa ka väljaspool seda. Veel on seal noorem vend, kes ise trooni ihkab, vana ja haige kuningas, kaunid naised ja suur armastus. Kõik elemendid on nagu olemas ja kokku on Hobb kirjutanud üsna kaasakiskuva loo. Aga jällegi, ei ole mul seda millegagi võrrelda. Martin jättis mu külmaks ja rohkem ma sellist mõõga ja mantli fantaasiamaailma lugenud ei olegi. Tolkien siia maailma ju ei kuulu. Aa, Eragoni küll lugesin, kuid see, khmm, pole võrreldav.

Farseer'ite triloogia peategelane FitzChivalry Farseer on troonipärija Chivalry sohipoeg, kelle tõttu tema isa troonist loobub. Ta tuuakse kuueaastasena lossi ja sealt edasi on ta osaline palee elus ja intriigides. Kuningas koolitab temast omale salamõrtsuka. Samal ajal ründavad Kuue Hertsogkonna piire Punalaevnikud, kes ei soovi vallutada ega vange võtta, vaid ainult hävitada. Sellest hullem on vaid sepistamine, kus ohvritelt võetakse võime tunneteks, nii et need mööda maad ringi rändavad, tapavad ja hävitavad, sest ainus, mida nad tunnevad, on nälg. Lõpuks muutub kogu olukord riigis nii tõsiseks, et troonipärija Verity suundub lootusetuna näivale retkele müütilisi Elderlinge otsima. Sest pärimus räägib, et viimati, kui võõrad nende riiki ohustasid, küsis ja sai kuningas Wisdom neilt abi. Olukorra kasutab kohe ära kuninga noorim poeg Regal, kes hukutab vana kuninga ja ise võimu haarab.

Esimeses osas "Salamõrtsuka õpilane" kirjeldab Hobb peategelase lapsepõlve ja suurekasvamist, teises osas "Kuninglik salamõrtsukas" oht süveneb ja jätkuvad paleeintriigid, mis tipnevad õukonna kogu senise elu kokkuvarisemisega. Kolmas osa "Assassin's Quest" (Salamõrtsuka teekond) tõmbab otsad kokku, kuid oi kui kaua selleks läheb. Kolmas osa on üks suur rännak ja kuigi Hobb kirjutab suurepäraselt, miska igav ei ole, muutub see ometi lõpuks väheke tüütuks. Peategelane muudkui rändab ja rändab ja vahepeal kiputakse mitmel erineval moel tema elu kallale, tema kaasteelised muutuvad, aga sisu on ikka sama - liikumine eesmärgi poole. Põnevus püsib ja peategelane on mitu korda surma veere peal, aga ometi tead, et vastavalt žanri reeglitele ei saa peategelane surra ja seega peab ta igast katsumusest välja tulema. Pealegi on tegemist minajutustusega. Kolmas osa oleks võinud kõvasti lühem olla, sest lõpp, kus viletsusest välja tullakse, otsad sõlmitakse ja kurjus võidetakse, hõlmab raamatust vaid tühised mõnikümmend lehekülge.

Ja kui ma veel viimase osa keskpaigas olin kindel, et saan lõpetades raamatu kenasti kõrvale panna ja eluga edasi minna, siis viimast lehte pöörates selgus, et tahan ikkagi edasi lugeda. Hobb on suurepärane jutustaja ja on loonud peategelase FitzChivalry näol suurepärase karakteri. Meil ei ole tegemist võitmatu kangelasega, kes ei tunne hirmu ega valu. Tunneb ja kuidas veel. Ta ei ole ise üldse rahul osaga, mis saatus talle määranud on ja ei tunne end kuigivõrd kangelasena. Tal kõhkleb ja kahtleb, kardab ja teeb valesid otsuseid. Aga kuna ta on peategelane, siis jääb ta muidugi alati ellu. Ka kõigil teistel olulistel tegelastel on hästi väljajoonistatud karakterid. Arvan, et oma osa mängib see, et Robin Hobb on naine, kes kirjutab meestegelase isikus. Mispärast see teos teiste sarnaste hulgast nii erinevana esile kerkibki.

Tõlkinud Kaaren Kaer

Teised kirjutavad:
Fantaasiajuttude muljed
Ulmekirjanduse Baas Salamõrtsuka õpilane
Ulmekirjanduse Baas Kuninglik salamõrtsukas
Ulmekirjanduse Baas Salamõrtsuka teekond
loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Siiliste raamaturiiul
Mariann

Kirill Jeskov "Viimane sõrmusekandja"

Ajalugu kirjutavad võitjad. Ja valivad selleks oma vahendid, mis ei ole just alati tegeliku asjade käiguga kooskõlas. Aga mida on rääkida kaotajatel? Selgub, et "Sõrmuste isanda" kõige kurjuse kehastuse Sauroni Mordor on tegelikult valgustatud riik haldjate ja võlurite võimu all oleva tagurliku Keskmaa kõrval. Kuna võitjatele oli tarvis igas mõttes oma vastased allutada, tegid nad seda ajalugu moonutades. Lõunarahvast orokueenidest, kellel oli pilukil silmad, said metsikud koletised orkid, heatathtlikest ja osavatest meistrimeestest trollidest aga eriti juhmid olevused. Sauron oli vaid ilma erilise võimuta kuningas, sest Mordorit juhtis tegelikult valitud parlament, Sauron langes Pelennori väljade lahingus teiste seas, aga kuna ta oli reamehe riietuses, siis teda ära ei tuntudki.

Raamatu tegevus toimub vahetult pärast Sõrmuste sõja lõppu, kus eri huvigrupid oma asju ajavad. Sekka antakse ülevaade ka lõunapoolsete maade - Khandi ja Umbari - ajaloost. Hoopis haldjad ja Gondori sõjamehed on need koletised, kes Mordori rahulikke elanikke rüüstavad ja tapavad ning pealegi tahavad haldjad Keskmaad oma võimu all hoida. Selle pärast nad Mordori vastu sõtta läksidki, sest need olid oma ülikoolide ja teadusliku tegevusega jõudnud juba nii kaugele, et oleksid varsti suutnud iseseisvalt haldjate ülemvõimu ohustada.

Suur osa teose algusest kulub Pelennori väljade lahingu taktika ja käigu kirjeldamisele ja siis läheb edasi eri osapoolte salateenistuste spioonimängudega. Need on aga nii peened ja nii paljude osapooltega, et vägisi kipub vahepeal järg kaduma. Päris põnevaks läheb alles raamatu lõpupoole, kus konflikt haldjate ja mordorlaste vahel kulmineerub ning kõigi osapoolte sepitsused kokku jooksevad ja lõpplahenduseni jõuavad.

Millegipärast on vene autorite kirjutatud alternatiivfantaasiad eksimatult venepärased. Zotovi põrgu oli venelaste põrgu ja Jeskovi Keskmaa on venelaste Keskmaa. Kui Tolkienil oli meie omast selgelt eraldiseisev maailm, siis Jeskovi Keskmaa näeb üsna meie maailma eelkäija moodi välja. Kääbikuid mainitakse vaid ühe korra möödaminnes ja päkapikud on pigem mingid müütilised koopaolendid kui reaalsed tegelased. Umbari salateenistuse liikmed kannavad nimesid nagu Jacuzzi ja Makarioni. Nuusutatakse koknarit. Jeskov pillab teksti vahele üldtuntud väljendeid, näiteks lk 308: Tead, kuidas Umbaris öeldakse: "Ainsam lõi inimesed tugevateks ja nõrkadeks, aga arbaleti väljamõtleja tegi nad võrdseteks". No hea küll, aga kui mägilased söövad hatšapurit ja küpsetavad šašlõkki, siis see oli minu arvates juba liig.

Autor on öelnud, et soovis täita lüngad, mille Tolkien oli jätnud, kui tegelikult tekitab ta ise lünki ja küsimusi juurde. Mulle meeldis Jeskovi idee kirjutada Tolkieni eepilisele ja paatoslikule maailmale vastukaaluks "kuidas asjad tegelikult olid". Esialgne hirm, et see on tehtud nii hästi, et võiks murendada minu Tolkieni illusioone, ei realiseerunud. "Viimane sõrmusekandja" on Tolkieni maailmaga tegelikult üsna lõdvalt seotud, hoolimata samas keskkonnas ja osaliselt samade tegelastega toimuvast sisust. Lugejale, kes Tolkieni maailmast midagi ei tea, ilmselt igav ja mõttetu raamat. Tolkieni fännidele ei anna see raamat kah tegelikult midagi juurde, aga ei võta ka ära. Võib lugeda, aga ei pea.

Tõlkinud Tatjana Peetersoo

Teised kirjutavad:

Nuxxbooks
Digital Nerdland
Ulmekirjanduse Baas
Avaldatud mõtted
loterii
Raamatu alguspeatükk

Repliik

Bukahoolik käis Harry Potteri viimast filmi vaatamas. Aus film on, ei mingit tilulilu, vaid korralikud eriefektid vaheldumisi eepiliste mõõtudega kallistamis-stseenidega. Ja nüüd kaalub, kas hakata raamatuid uuesti lugema. Sest olgem ausad, kes see enam mäletab, mida sealt viiendast osast alates tehti. Robin Hobbi järjetriloogia oli kah parasjagu raamatukogust välja laenutatud. Ilmselgelt on just käest pandud Mati Undi "Öös on asju" mõjunud degenereerivalt, et mitte öelda muserdavalt.

Andreas Staikos "Kulinaarsed armusuhted"

Kaks kreeka meest avastavad ühel heal päeval, et neil on ühine armuke. Asja muudab keerulisemaks see, et nad elavad kõrvalkorterites. Kuna kumbki pole valmis naisest loobuma, läheb lahti tõeline kulinaarne duell. Sest naine on gurmaan ja nii püüab kumbki mees teist üle trumbata üha uhkema ja erilisema lõunasöögiga oma kallimale. Kumbki teise ees edumaad ei saavuta ja nii praevad mõlemad kuni lõpplahenduseni omaenda oliiviõlis.

Kerge ja õhuline suvelugemine, kõik retseptid on lisatud, nii võib raamatu ka kokaraamatute riiulisse asetada, kui te pole eriti huvitatud armunud meeste hingevalude ja naise keha ülistuste lugemisest.

Vastased, kellest nüüd olid saanud liitlased, olid leppinud kokku, et see, kelle kord on Nanad võõrustada - see tähendab, Damoklis - helistab talle, et peab kohtumise kahe päeva võrra edasi lükkama, tuues ettekäändeks ootamatu eemaloleku Ateenast.

Selle asemel pidas Damoklis aga otstarbekaks ohverdada terve pärastlõuna, et saaks pakkuda oma armastatule maailma parimaid praekartuleid. Ta ei kavatsenud teha midagi rabavat. Ta tahtis valmistada ühe maitsvamatest, kuid samal ajal ühe tavalisematest Kreeka roogadest: küpsetatud lambakintsu kartulitega. Tähtis polnud seega "mis", vaid "kuidas". Ta oli otsustanud jahmatada Nanad kartulitega, muutes laialt levinud ja lihtsa maaubina välist kuju, mitte selle maitset. Ta pakub Nanale kartuleid, mis pole pilguga äratuntavad, ülimalt esinduslikke kartuleid, mis on lõigatud ümmargusteks, vaevalt kahe sentimeetrise läbimõõduga kuulikesteks. Kartuleid, mis libisevad tema purpursete huulte vahele ja sulavad keelel, ilma et neid peaks vaevaliselt peeneks närima. Kartuleid, mida võib klaasist rüübata, mõtles ta enesega rahul olles. (lk 89)

Ning milline rõõm on hoolimata kergemeelsest sisust leida kaante vahelt mahlakas ja elegantne eesti keel. Tõlkinud Kalle Kasemaa.

Kaari Utrio "Vasklind"

Kaari Utrio "Vasklind" ilmus Sinisuka sarjas "Lemberomaan" ja selle sarja kujundus on tugev kandidaat Eesti kõigi aegade jubedaima kujunduse konkursil. Aga ei tohi end lasta sellest segada, Kaari Utrio kirjutab suurepäraseid ajaloolisi romaane, mis on küll tugevasti kaldu naiste poole. See tähendab, et ta ei kirjelda suuri sündmusi, mis muutsid maailma, vaid jutustab ajaloost läbi naiste vaatepunkti. Kaari Utrio on hariduselt ajaloolane ja väga produktiivne kirjanik, kes on kirjutanud üle kolmekümne ajaloolise romaani ja lisaks veel terve hulga ajaloolisi aimeteoseid. Tema raamatute peategelasteks on naised, kelle kaudu Utrio kujutab inimeste elu-olu ja tegevusi erinevatel ajajärkudel. Tegevus toimub enamasti Soomes või selle ümbruses. "Vasklinnu" tegevustik on aga eriti laiahaardeline, see küll algab ja lõpeb Soomes, kuid vahepeal käiakse läbi pea kogu 11. sajandi teadaolev maailm: Rootsi, Venemaa, Bütsants, Ungari, Prantsusmaa ja Inglismaa.

Terhen sünnib Soomes, kuid tema ema abiellub varsti uuesti ja nii rändab ta Rootsi. Jäänud varsti emast ilma, satub ta lõpuks Rootsi kuninga õukonda. Kuningatütar Thorgerd otsustatakse Novgorodi Vene vürsti õukonda õele külla saata ja kuningatütre mänguseltsilisena läheb kaasa ka Terhen. Sest juba tol ajal olid Euroopa kuningakojad omavahel suguluses ja Kiievi vürsti Jaroslavi abikaasa oli Rootsi kuninga Olav Sülekuninga tütar Ingegerd. Neid saatvatel laevameestel on aga omad plaanid - tüdrukud orjaks müüa ja ise lastiga jalga lasta. Natuke kohtlase ülikupoja Eiriku abiga Terhen siiski pääseb ja jõuab Novgorodi kuningatütre Thorgerdi nime all. Thorgerd ise sai laeval surma. Nüüd algab uus elu, kus teda Rootsi kuninga tütreks ja vürstinna Ingegerdi õeks peetakse. Kui Terhen neiuks kasvab, antakse ta mehele Bütsantsi ülikule ja nii jõuab ta tolleaegse maailma keskpunkti (bütsantslaste endi arvates muidugi) Konstantinoopolisse. Ämm kardab, et kaugelt põhjamaalt tuleb nahkades metslane. Selle asemel ilmub aga üks kauneimaid neiusid, keda nähtud. Terhenil on pikad helevalged juuksed ja hele nahk, mida hoolega päikese eest kaitstakse. Aga lisaks on ta pärinud oma Soome loitsijatest esivanematelt võime verd peatada ja udu tekitada.

Lemberomaan on "Vasklinnu" kohta natuke eksitav kategoriseerimine, sest suurema osa raamatust hõlmavad siiski ajaloolised seigad, segamini nii päriselt toimunud kui väljamõeldud. Armastus on muidugi olemas, aga kulub terve raamat, enne kui see lõpuks peategelase teadvusesse jõuab. Teose põhiliseks tugevuseks on ajastu kujutamine, mis vähemasti näib vägagi tõepärane. Ja kuna tegevus toimub üle kogu tolleaegse maailma, siis on eriti huvitav võrdlus eri riikide vahel. Võrreldes agraarse ja barbaarse Euroopaga oli Bütsants 11. sajandil kõrgesti arenenud riik. Samal ajal peab nii Vene vürstiriik kui frankide riik või iga suurem või pisem riigike ennast kõigist teistest paremaks ja arenenumaks, eriti muidugi mingitest kaugel idas elavatest kreeklastest. Aga põhjamaalasi ehk varjaage jätkus küll igale poole. Konstantinoopoli keisril oli varjaagidest kaitsevägi, rääkimata siis Venemaast või teistest lähematest riikidest. Nii kohtub Terhen, kellest Bütsantsis oli saanud Teodora, uuesti Eirikuga, kellest oli vahepeal saanud kuulus väejuht. Eirikuga kohtub Terhen igal pool ja üha uuesti - keskaegne maailm polnud kuigi suur.

Lihtrahva elust siit raamatust midagi teada ei saa, kuna kogu tegevus toimub kuningakodades või ülikute majades. Üldine mulje jäi, et lihtrahvas elas pideva hirmu all - naisi rööviti orjadeks ja mehed löödi lihtsalt maha, kui neid just sõjaväkke ei võetud. Eriti hull oli olukord frangi riigis, kus väljaspool kindlusemüüre tohtis liikuda vaid suure relvastatud kaaskonna saatel. Kui Terhen lõpuks Inglismaale sattus, oli ta sügavalt imestunud, et naised käivad linna peal ringi täitsa üksi, ilma katmata näo ja relvastatud saatjata. Kui Konstantinoopolis ei lubanud naistel üksi kõndida seisus, siis frangi riigis oli see lihtsalt eluohtlik. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli kogu see maailm üsna must-valge. Sõjamehed läksid alati üksiku naise nägemisel pöördesse ja naised olid allaheitlikud ja kuulekad (aga mis neil muud üle jäi).

Naistel polnud selles maailmas mitte mingit iseotsustamise või -valimise õigust. Naine pandi noorelt mehele ja mees valiti selle järgi, kuidas see suguvõsale või riigile (valitsejate puhul) kasu võiks tuua. Naise üle otsustas tema isa või vanem õde või vend või nende puudumisel kohalik ülik. Kogu raamatu jooksul sai vaid üks naine omale ise mehe valida ja selle tagajärjed olid talle traagilised. Madalamate seisuste puhul polnud aga niigi palju valikut, sest naine oli sel ajal ka kaup - naisi rööviti ja müüdi orjaks nii röövretkedelt võõrastelt maadelt kui ka omaenda riigist. Põhjamaades 11. sajandil prostituute ei olnud, sest igal mehel oli alati valida mõni naine oma orjade või teenijate seast, ja kui neist küll sai, võis röövretkelt uued ja nooremad tuua.

"Vasklind" on eepiliste mõõtmetega. Suure osa teosest hõlmavad valitsejate omavahelised suhted ja kõik need poliitilised mängud - kes on sõber, kes vaenlane; selle jaoks antakse tütreid teistele valitsejatele mehele või poegi võõrasse õukonda kasvatada. Bütsantsi õukonna intriigid jäidki mulle lõpuks natuke segaseks. Utrio kasutab tegelikke sündmusi ja isikuid, ja lõpuks oli Bütsantsil korraga kaks keisrinnat ja üks keiser.

Tegelikult ei ava Utrio kuigi sügavalt peategelaste hingeelu. Ei mingeid psühholoogilisi analüüse tegelaste käitumise kohta või kahtlusi ja kõhklusi. Tegelased käituvad just nii nagu neid ümbritsev keskkond ette näeb. Soome tüdrukust Terhenist sai Rootsi kuningatütar ja Bütsantsi keisrinna õukondlane ja nii unustas ta isegi, kes ta kunagi oli. Küll ei unustanud seda Eirik, kes oli ainus side päris-Terheni ja Teodora vahel.

Veel tükk aega pärast raamatu lõpetamist keerles see mul peas ja tekitas uusi mõtteid. See peaks raamatu tugevust näitama küll, kui ta veel hiljem mõtteid mõjutab, mitte kohe meelest ei lenda. Ja nii ta ongi - hästi komponeeritud segu suurtest ajaloosündmustest, valitsejate sugulussuhetest, intriigidest ja poliitikast, naiste elust eri maades ja õukondades, kombed ja tavad, uue ristiusu ja vanade uskumuste omavaheline jõukatsumine ja muidugi kõiki takistusi ületav suur armastus.

Tõlkinud Andres Lepp

Teised kirjutavad:
Livia Viitol, EPL
Raamat ja Kuu

Javier Marias "Kirjapandud elud"

Kahekümne kuue autori elulood samade kaante vahel. Ja raamat on vaid 162 lk paks. Javier Marias on tutvunud omale muljetavaldanud kirjanike ja luuletajate elulugudega ja neist kokku kirjutanud lühendatud variandid kogumikus "Kirjapandud elud".

Autorite sünniaegu pole märgitud, mis algul häiris, aga hiljem tekitas hasardi, kas suudan kirjelduste järgi ajastu ära arvata. Küll on üksikasjaliselt kirjas iga autori surma kuupäev ja asjaolud. Veel tekkis huvi, kas jõuan ka sellise autorini, kelle raamatuid või vähemalt elulugu olen lugenud. No Kiplingi lastejutte olen lugenud ja Dineseni ja Doyle'i ja muidugi Wilde'i. Aga see ei häirinud, sest päris tundmatuid nimesid polnudki, kui välja arvata Madame du Deffand, kes polnud küll ise kirjanik, kuid kirjavahetuses kõigi oma aja olulisemate autoritega. Veel on alati ära märgitud, millised teised kirjanikud autorile meeldisid ja ei meeldinud (Don Quihote La Manchast ei meeldinud näiteks kellelegi, v.a. William Faulknerile) ja kes kellega läbi käis.

Marias ei ole peljanud pikantseid ja päris tülgastavaid seiku välja tuua, kuid üldiselt suhtub ta oma autoritesse mõnusa huumoriga. Samas kommenteerib ta, et järeltulevate põlvede eeliseks on nautida kirjanike loomingut ilma tüütu kohustuseta neid ennast taluda (lk 88). See märkus käis ennekõike Arthur Rimbaud' kohta, kes oli hirmuäratav pühaduseteotajast mühkam, kes pealegi ei vahetanud kunagi riideid ning haises seetõttu väljakannatamatult ja muidugi jõi vahetpidamata (lk 88).

Keegi kuskil soovitas seda raamatut koolilektüürina, et õpilasi kirjanikest rohkem huvituma panna. Ma ei kujuta ette, et mõni kooliõpilane vabatahtlikult kirjanike elulugusid loeks, aga kui kohustuslikult, siis ehk jah, pigem sellist kogumikku, kui kuiva ja igavat faktipuru. Teisalt, ise lugesin keskkooli ajal igasugu kummalisi asju, või vähemasti üritasin lugeda. Aga kohustuslik kirjandus oli ALATI igav. Hoopis teine tera oli siis, kui raamatu vabatahtlikult kätte võtsin. Kui Shakespeare'i õppisime, oli valida, kas lugeda Hamletit või Othellot. Mina siis mõõtsin ära, et Othello on lühem ja lugesin seda. Tegelikult oli päris huvitav teos, aga no... kohustuslik! Kuid kuna enamik klassikaaslasi oli Hamletit lugenud ja selle üle pikalt arutati, tekkis ka minul huvi. Nii et Hamletit lugesin vabatahtlikult ja see oli hoopis teine tera kui Othello! Ja sinna otsa lugesin veel paar Shakespeare näidendit. Tammsaarega läks umbes samamoodi, kus lõpuks kõik tema pikemad teosed vabatahtlikult läbi said loetud.

Mariase põhjal mõned küsimused, mida õpilastelt küsida võiks:

• Mida vihkas Nabokov? Nimeta vähemalt kaksteist objekti.
• Mis oli Isak Dineseni põhitoit?
• Miks James Joyce valget veini ei joonud?
• Milline oli Oscar Wilde'i käepigistus?
• Miks põlgas Henry James Flaubert'i? Mida sina sellest arvad?
• Mitu aastat pidasid Tolstoi ja Turgenev duelli?
• Milline oli Rimbaud ja Verlaine suhe? Jutusta oma sõnadega.
• Kes kuulsatest kirjanikest ütles: "Täna hommikul võtsin ära ühe koma, ja õhtupoolikul panen selle jälle tagasi."

Tõlkinud Maria Kall

Teised kirjutavad:
loterii
tavainimene
lugemik
Never Judge a Book...
Mudlum

"Eesti keel nagu nuga"

"Eesti keel nagu nuga" on avarida Maarja Kangro luuletusest "Keelepuhtuse deklaratsioon" ja plaadi nimi, kus luule kohtub džässiga. Asja algatajaiks olid Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kes ka teised muusikud ja poeedid kampa võtsid ja kokkuvõtteks on valmis saanud täiesti suurepärane CD-plaat. Sellist eri luuletajate muusikalist kogumikku minu teada varem Eestis ei ole ilmunud. Luuleplaate on küll varemgi tehtud, esimesena meenub muidugi Juhan Viiding ja minu mäletamist mööda on ka Indrek Hirv oma luulet viisistada lasknud.

Plaat algab Jürgen Rooste lärmav-jõulise seisukohavõtuga "Tavaline eesti idioot", kuid hiljem saab kuulda ka tema romantilisemat poolt. "Öö kui sa saad" on üks ilusaimaid laule, mida ma hiljaaegu kuulnud olen ja Eepilise Eesti Orkesti suurepärane seade toetab luuletuse udust-hämarat meeleolu. Rooste oskab oma luulet lugeda, ta võib olla räme-karjuv idioot, või tungiv-lüüriline või ka häbelik armastaja (loos Ballaad / Kesklinnalähedase aguli realism).

Asko Künnapist on mulle jäänud mulje kui keerulisest luuletajast, kellest ma midagi aru ei saa. Ühest küljest on mulje endine, teisalt koos muusikalise taustaga ehk ei olegi see arusaamine nii oluline, kuulad muusikat ja siis teises järjekorras sõnu, mis ükshaaval ju ometi midagi tähendavad:

Aknad õitsevad jääd
pakane suitseb
mina mõtlen sinust
kui pime on hinges
kas sama pime kui igaühe südames
päike sääl ei paista

kuhu on mul joosta
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina
kui külm
on üksindus

kas sama külm
kui kuri
kuid saatmata kiri
ah, sõnad
nad ei loe

kelleks ma kipun
kõige lõpus
oled alati üksnes sina
kõige lõpus
oled sina

(Asko Künnap "Kuhu sa tõid meid")

Jaan Pehk on tuntud laulev poeet ja kui enamik teisi luuletajaid siin plaadil deklameerivad, kes rohkem, kes vähem ilmekalt, siis Pehk laulab kohe päriselt. On suurtel meestel suured teod - sa tea see tunne alles jääb kulgeb mõnusas reggae-rütmis. "Tomat" on aga ülev hümn armastusele ja kes hoolega ei kuula, ei saagi aru, kelle või mille vastu.

Karl Martin Sinijärvelt on plaadil vaid üks lihtne lugu "Jälle mõtlen sinust", mis ehk kõige rohkem lihtsalt etlemisena, mitte niivõrd muusikana kõlab.

fs on jällegi hirmutavalt tõsine ja terav. Tema "Vaesus" tõi silme ette Andrei Ivanovi "Tuha", meeleolu oli niivõrd sarnane.

Kuid kõige suurema üllatuse valmistas Tuuli Taul, "Mees vastasmajast" tõusis oma kvaliteedilt üle teiste selle plaadi lugude, just selle kaudu, kuidas muusika, tekst ja laul omavahel kokku kõlasid. Taul just päris ei laula, kuid iga sõna ja takt läheb täpselt muusikasse ja on tunda, kuidas muusikud ja luuletaja omavahel suhtlevad. Kõik kokku mõjub äärmiselt sugestiivselt.

Maarja Kangrost on seni jäänud mulje kui üsna mehelikust luuletajast, mis on üsnagi vastuolus tema vägagi naiseliku välimusega. "Keelepuhtuse deklaratsioon" on tõeline manifest, eriti koos jõulise muusikalise taustaga. Kerge on kujutleda luuletajat jalad harkis, rusikas püsti, barrikaadidel seda etlemas.

Kui mõne loo puhul muusikute pillid vaid toetavad luulet, annavad aktsendid ja suunavad meeleolu, siis teistel on jälle korralikud meloodiad ja seaded. Kuulad ja imestad, kuidas muusika luuletuse ja luuletajaga orgaaniliselt kokku sobib, nagu oleks see algusest peale niimoodi mõeldud ja teisiti ei saakski. "Eesti keel nagu nuga" ei sobi hästi taustal kuulamiseks, et samal ajal midagi muud teha. Kisub tähelepanu endale.

Delta Klassikaraadios (Aimla ja Rooste räägivad plaadist, lisaks saab kuulata Rooste "Öö kui sa saad")

Bernard Beckett "Loomine"

Bernard Becketti "Loomist" soovitati, et nii teistmoodi ulme ja nii mõtlemapanev. Mul kahjuks pole eriti millegagi võrrelda, sest loen ulmet vaid näpuotsaga. Siin õnneks ei toimu tegevus teisel planeedil, ei kimata kosmoselaevadega ringi ega võidelda tulnukatega. Tegevust kui sellist ei toimugi. On õpilane, Anaximandros, kes astub Akadeemia ette viietunniseks eksamiks. Selle viie tunni jooksul kannab ta ette kõik, mida ta on õppinud Aadam Forde kohta, kes on selles utoopilises ühiskonnas märgilise tähendusega isik. Ta räägib ka ajaloost, kuidas nende suletud riik maa peal alguse sai. Ja kuidas Aadam selle käiku pööras.

Ei oska eriti midagi arvata, sest mul puudub pagas sellise kirjanduse hindamiseks. Samas ei olegi see nagu päris ulme (seda siis minu kitsa liigituse kohaselt, kus ulme tähendab teisi planeete ja lendavaid kosmoselaevu :)), Beckett tegeleb siin muude, filosoofilisevõitu probleemidega. Tehisintellekti võime olla üle oma loojast, inimintellektist. Vägivaldse ja ühtsele juhtimisele allutatud ühiskonna võimalikkus ja võimatus. See on nagu hoiatusromaan, mis võib juhtuda, kui me hoolega ette ei vaata. Minu häda selliste teostega on, et ma ei suuda pikalt jälgida filosoofilisi ja tehnilisi vestlusi aju piiratusest või piiramatusest ja igasugusest muust taolisest. Ühel hetkel kaob vältimatult järg käest ja sõnad on küll kirjas, kuid ei ütle suurt midagi.

Kohe pärast lugemist sattusin täiesti juhuslikult lugema tehnoloogilisest singulaarsusest ja kohe loksusid asjad paika. Ah et sellest siis jutt oligi.

Tõlkinud Kristjan Jaak Kangur

Teised kirjutavad:
Anonüümsed jutud
Avaldatud mõtted
loterii
Segane maailm
Ulmekirjanduse baas

Charles P. Mountford "Unenägude aegadest"

Erinevalt Tšiili ja Tšuktši muinasjuttude kogumikust on siin tegemist pigem Austraalia pärismaalaste eri hõimude lugude ümberjutustustega. Nii on, et mõne asja, looma või linnu teket antakse edasi erinevate lugude kaudu. Kuigi ka siin on küllaga tapmist ja tagaajamist, jääb üldmulje pigem rahulik ja kena.

Jinini surm
Kui maailm veel noor oli, polnud seal surma. Selle õnnetuse tõid ilmale naisterahva Bima ja tema armukese Japara pahateod.
Bimal oli poeg Jinini, keda Bima mees Purukupali väga hoidis. Igal hommikul toitu korjama minnes võttis Bima Jinini endaga kaasa ja igal õhtul tõi Bima korjatud toidu ja armastavale isale tagasi tema poja.
Poissmees Japara, kes samas laagris elas, käis muudkui Bima kannul ja keelitas teda Jininit puu varju jätma, kuniks naine temaga võsas ära käib. Nende armulugu oli kestnud juba mõnda aega, kuni ühel väga kuumal päeval Bima oma armukesega liiga kauaks ära jäi. Kui ema tagasi pöördus, nägi ta ehmatades, et puu vari oli kõrvale nihkunud ja Jinini lamas lõõskava päikese käes surnuna.
Kui isa õnnetusest teada sai, läks ta vihast ja murest meeletuks, Ta karistas oma naist karmilt hooletuse pärast, võttis siis Jinini surnukeha kätele, läks merre ja uputas enda ära. Ühtlasi andis ta käsu, et kuna tema poeg suri, siis peavad kõik olendid surema ega tohi enam iialgi ellu ärgata. Ja nii on see jäänudki ennemuistsest ajast siiamaani. (lk 12)

Lugu läheb edasi, Japarast sai kuumees, kelle näos Purukupali löödud haavad on siiamaani näha, Bima aga muudeti koovitajaks.

Mopaditid ja mustad kakaduud
Hirm surnute hingede ees ja elavate soov neile meeldida on aluseks paljudele põlisasukate müütidele ja keerulistele matusekommetele.
Melville'i saare elanikud usuvad, et surnute hinged, mopaditid, elavad suletud kogukondadena. Nad on põlisasukate moodi, aga neil pole keha ning nad on ainult endiste inimeste ähmased kujutised. Ükski elav inimene pole mopaditit kunagi näinudki, sest nad on päeval nähtamatud, kuupaistel valged ja pimedas mustad.
Äsja surnud inimese hing seisab haua ääres kuni matusetalituse lõppemiseni. Siis alustab ta pikka lendu oma tulevasse kodusse kiljuvate mustade kakaduude parve saatel, kes hoiatavad põlisasukate taeva elanikke, et uus hing on teel.
Endisest maisest kestast hoolimata muudetakse mopaditi nooreks, hea tervise ja rahuliku loomuga olevuseks, sest uues kodus peab igaüks olema terve ja õnnelik ning elama teistega leplikult. (lk 98)

Tõlkinud Boris Kabur.

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma"

Urmas Laansoo "Retk taimede maailma" on autori subjektiivne valik maailmas leiduvatest taimedest. Raamat on jaotatud kolme ossa. Kõigepealt koduaia lemmikud, siis tubased pilgupüüdjad ja lõpuks rohelised sõbrad laiast maailmast. Siin on kenasti kõrvuti meie oma kodused kuused ja eksootilised palmid. Saame teada igasugu põnevaid asju, kuid suurem osa teksti on natuke kuiv kirjeldus, kus mingi taim enamasti kasvab, milline ta välja näeb ja kuidas ja kus teda tavaliselt kasvatatakse. Üldjuhul annab autor ka soovitusi, kuidas üht või teist taime meie oludes kas siis toas potis või õues kasvatada.

Laansoo räägib taimedest alati kui isikutest, taim ei ole mingi "see" vaid täieõiguslik "tema". Ja kui toredad nimed neil veel on! Eriti toredad nimed on palmidele pandud: Teeba dummpalm (kutsutakse ka piparkoogipalmiks, sest seemnetel on piparkooki meenutav maitse), torkpalm, puhev pudelpalm (sobib kasvatamiseks ka toapalmina), hääbuv pudelpalm (sest seda on kogu maailmas säilinud vaid üks isend, kellega autoril on olnud õnn suhelda Mauritiusel), paksmagupalm, nipapalm, juurekas kurgpalm (sellel palmil on kurgjuured), tondipalm (sest tema valged viljad mõjuvad pimedal ajal õudust tekitavalt) jne.

Loetav raamat nii taimevõhikule, kes toas vaid kaktusi ja sõnajalgu kasvatab - saab hulganisti uusi teadmisi ja ehk ka innustust mõne põnevama taime tuppa toomiseks. Aga loetav ka paadunud rohenäpule, sest nii palju taimi on ju maailmas, mida võiks veel oma aeda istutada.

Kõrvalise teemana pean veel märkima, et sain raamatu Varraku poest 3 euroga, kuna raamat oli defektiga. Hoolikal uurimisel ei suutnud tuvastada muud defekti kui ühe õige pisut kortsus nurga. Olen hullemaidki raamatuid täishinnaga müügil näinud. Küll aga oli raamatu sisse löödud tempel "Defektiga raamat" ja esikaanele kleebitud kleebis, mis kuidagi maha ei tulnud ja jättis koleda liimijälje täpselt hr Laansoo strateegiliste kehaosade peale. Kinkimiseks igatahes ei kõlba. Niisiis, kuigi mul on muidugi hea meel, et raamatu nii odavalt sain, tuleneb "defekt" pigem poe tegevusest kui millestki muust. 

Sisuülevaade

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega (1900) ja Kodune Kokk (1913)

Veidi aega tagasi juba kiitlesin, kuidas ma lisaks raamatute lugemisele neid ka restaureerin. Aega küll võttis, aga pea aasta pärast kursusel käimist lõpetasin kaks pooleliolevat tööd lõpuks ära. Need, mille pärast ma sinna kursusele üldse läksingi. Seekord ei tahtnud üldse nii libedalt minna, sest juhendajat ei olnud enam käepärast ja tuli toetuda vaid oma märkmetele. Alles nüüd avastasin, et eeslehed läksid ikkagi vahetusse. Tagantjärgi ei saa ma tõesti enam aru, kuidas võisin arvata, et pruunide kaantega raamatu eeslehed peaksid olema hallid ja hõbedaste kaantega raamatu omad pruunid. Kuid kaanetamise hetkel tundus kõik täiesti loogiline. Aga lõppkokkuvõttes pole hullu midagi ja loodetavasti püsivad raamatud veel niikaua, et saan need oma lastelastele pärandada, nii nagu ise sain need oma vanaemalt.

Koka-raamat 1331 söögi-valmistamise õpetusega / Väljaandja Jaan Koor, tegelik kokk (1900).

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil kokaametit pidanud Jaan Koor oli viljakaim eestlasest autor, kelle esimene kokaraamat ilmus 1888. ja viimane 1908. aastal. J. Koor täiustas üha oma raamatuid: kui esimene teos sisaldas ainult 482 õpetust, siis järgnevad on juba üle tuhande retseptiga. Temast on vähe teada. Oma raamatu tiitellehel tituleerib ta ennast õppinud kokaks, andmeid nopib raamatute eessõnadest. Nii kirjutab ta 1904. aastal, et on juba 29 aastat köögis tööd teinud.

Kodune kokk. Välja andnud "Teaduse" kirjastus (1913?).

Tulus majapidamise ja kokaraamat. Lihtsad, odawad, maitswad toidud ja piduroad.
Hannoveri kokakoolis läbi proovitud ja Amsterdamis, Hannoveris ja Leipzigis esimeste auhindadega kroonitud õpperaamat.

Ei midagi uut siin päikese all! Raamat algab sõnadega:
Pereema amet ei ole nüüdsel ajal sugugi kerge, väljaminekud kipuvad vägise sissetulekutest kõrgemale tõusma. Mõistlik majapidamine aga nõuab igas asjas tasakaalu. Teiselt poole näeme jälle, et meie aja naisterahvad suuremalt osalt sugugi selleks ette valmistatud ei ole, et iseseisvalt majapidamist juhtida. Ema poolt ära hellitatud, kes tütre eest kõik igapäevase elu mured ja viletsused eemal hoidnud, puudub noorel naisterahval tema tulevastest pereema kohustustest asjakohane arusaamine. 

Ja alustatakse kohe rahalisest küljest - kuidas eelarvet kokku seada, arveid maksta, invetuuri läbi viia ja kokku hoida. Milline peab olema tagavara, kelder ja sahver, milliseid nõusid on tarvis ja kuidas neid puhastada.

Jaan Koori raamatust ka isutekitajaks väikene õpetus, mille olen ise järgi teinud. Tegin küll pool kogusest, sest selle raamatu kogused on ikka korralikule taluperele mõeldud. Enamik koogiretsepte algab nii: Pandakse kausi sisse 1 nael tuhksuhkrut, 10 terwet muna ja 2 muna kollast ning õerutakse puulusikaga arwata tund aega ühele poole.
Soola lisatakse selles raamatus aru järele ja suhkrut mao järele.

Hapukapstapiruk
Kõigepealt pärmitainas, mille valmistamine pole saja aastaga üldsegi muutunud. Toop rõõska piima, natukene soola ja veerand naela võid tehakse kastruli sees vähe soojaks, kallatakse kausi sisse, pandakse sinna juures 5 kop. eest press-pärmi ja segatakse, kuni pärm sulab. Nüüd lisatakse sinna juurde nii palju Moskwa ehk teist nisupüüli jahu, et sitke tainas saab.

Teiseks hapud kapstad piruki tarvis, mille tarvis tarvilik jagu häid särvkapstaid leotatakse vett vahetades mõni tund, pigistatakse siis kuivaks ja raiutakse peenikeseks. Nüüd keedetakse mõni peenikeseks lõigatud sibul sea rasva ehk paastu õliga läbi, lisatakse kapstad, peenikest pipart ja soola juurde, kaetakse kaanega kinni ja autakse pikkamesi pehmeks. Siis lisatakse veel sinna juurde mõni keedetud, kooritud ja peenikeseks lõigatud muna ja natukene nisupüüli jahu, kui ehk kuiv on, siis ka vett ehk rammuleent juurde lisada.

Kolmandaks tuleb hapu kapsta piruk kokku panna. Tainas tuleb rullida plaadi suuruseks nelinurgaks, selle keskele plaadi pikkune ja poole plaadi laiune kord kapstaid panna, ääred munaga teha ja lüüa üle kapsaste ja pealt munaga määrida. Küpsetatakse pikkamesi prae ehk leiva ahjus valmis. Siis lõigatakse ilusateks tükkideks ja söödakse kuumalt.

Kuna tainast oli veel, tegin ka õuna pirukid. Õunaviiludele segada juurde peenikest suhkrut, peenikeseks tõugatud kaneeli ja nelgi pulbrit ja vähe sula võid. Tainatükid rullitakse õhukeseks, pandakse iga tüki pääle hää jagu neid õunu, lüüakse siis see tainas üle nende õunade, määritakse päält toore munaga ja küpsetatakse praadi- ehk leiwa-ahjus pikkamisi pruuniks ja küpseks.

Maitsesid nagu ühed korralikud pärmitaignapirukad kunagi. Mulle tulid vanaema tehtud piirakud meelde.

Igaks juhuks vabandan ette ja taha oma eriliselt viletsate fotografeerimisoskuste tõttu. Palun kergemat karistust.

Rein Raud "Ratsanik Melchior"

Rein Raua "Ratsanik Melchior" liigitub tagakaane lühitutvustuse järgi "seni peamiselt luuletajana tuntud noore autori seiklusjutuks", mis on mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale. See selgitab ka kummalised joonealused märkused. Milleks küll on peetud vajalikuks joone all selgitada, mis on alkeemia, maagia ja astroloogia? Kui ometi on kõik praegusaja noored Harry Potteri ja muude teoste kaudu kõige sellega tuttavad. Ilmumisaastat vaadates sai asi selgeks, aasta oli siis 1990, mis teeb ootamatult juba 20 aastat.

Igavesti laheda seiklusjutu on Rein Raud kirja pannud. Noor krahv Melchior saab vanaisalt päranduseks sadula, pasuna ja sule, millega ta midagi kasulikku peale ei oska hakata. Kui tema loss vallutatakse ja isa tapetakse ning ta ise tagaotsitavaks kuulutatakse, algavad seiklused. Melchior saab kaaslaseks skolaar Alexiuse ja munk Balthasari, kellega koos kurja võitma asutakse. Sest kõige taga on tegelikult kuri jõud, kes raamatus isikustatud kujul esineb.

Muidugi on siin seikluskirjanduse klišeesid ja imelisi pääsemisi, kuid kõik on kirjas hoogsal ja lahedal moel. Teksti on pikitud ka filosoofilised vestlused, mis ehk mõne noorema lugeja lõike vahele jätma sunnivad, kuid tegelikult ei ole kuigi pikad ega igavad.

Tegevuse toimumispaik on äratuntavalt endisaegne Eestimaa, siin on Linn ja Kindlus ja Klooster ning Ülikoolilinn, mis asub Linnast lõuna pool. Teisalt ei suutnud ma kuidagi täpsemat toimumisaega määratleda - Liivi sõja aeg (mil Bornhöhe "Vürst Gabrieli" tegevus toimus) ei saanud see olla, sest Ülikool oli juba olemas, samas viitab Linna ja Kloostri vastasseis ja iseseisvate krahvide olemasolu pigem hiliskeskajale. Romaani seisukohalt vahet pole - tegevus toimub millalgi hobukaarikute, mõõkade ja röövlite ajastul, kus ratsutatakse hobustel, röövitakse ja päästetakse kauneid neide, käiakse jahil ja ööbitakse teeäärsetes kõrtsides. Loo lõpus ei puudu ka väike moraal ja hoiatus järeltulevatele põlvedele - kuri ei kao kuhugi, ta vaid vahetab ajutiselt asukohta ja elutseb seal niikaua, kuni tal elutseda lastakse.

Lugesin nüüd teiste arvustusi ka ja selgub, et historic fantasy hoopis. Nojah, mõned fantasy elemendid ju on, needsamad sulg ja pasun, millel abil kuri võidetakse ning Loss, kus kõige kurja juur Kaksikvend elas. Mina lugesin seda pigem kui seikluslikku muinasjuttu, mistap ei otsinudki raamatust sügavat filosoofiat või lõpuni väljaarendatud maailma.

Mitte ei saanud mööda vaadata ka "Ratsanik Melchiori" peategelase ja Indrek Hargla "Vana Tallinna kriminaalromaanide" peategelase nimede sarnasusele. Kui Raud kirjeldas Linna, siis kõlas see peaaegu samamoodi, nagu oleks seal apteeker Melchior ringi kõndinud, mitte ratsanik oma kaaslastega. Kas me kujutamegi keskaegset linna niivõrd ühetaoliselt ja universaalsena ette, et vahet pole, millise autori tegelased seal ringi kõnnivad, või on üks teiselt šnitti võtnud?

Teised kirjutavad:
Baas
Sehkendaja
Reaktor

Agatha Christie "Saladuslik reisija"

Ei pea iga raamatut eesti keelde tõlkima. Isegi siis, kui kaanele on kirjutatud Agatha Christie. Üks tema allapoole taset teostest on "Saatuse tagauks" ja teine on "Saladuslik reisija". Sir Nye satub lennujaamas kokku ühe noore daamiga, kes palub tema passi ja keepi, et üle piiri saada, sest muidu ta tapetaks. Sir Nye on pärast pisukest järelemõtlemist nõus. Siis üritatakse teda kaks korda autoga alla ajada. Hiljem selgub, et preili näol on tegemist tunnustatud spiooniga, kes koos paari Suurbritannia eliiti kuuluva mehega üritab maailma päästa. Sest käimas on ülemaailmne vandenõu, pead on tõstnud uusnatsism, kuskilt hangitakse relvi, noored on tänaval ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas juba võimgi üle võetud. Keegi teadlane on välja töötanud võimaluse, kuidas inimesed igaveseks "ilusaks ja heaks" teha, aga siis kõik oma töö tulemused hävitanud. Käiakse Saksa mägilossis kohtumas ülekaalulise matrooniga, kellel on isiklik kaardivägi ja kus Hitleri nime au sees peetakse, muudkui arutletakse ei tea mille üle ja mingit normaalset tegevust ei toimu, rääkimata siis mõnest vabastavast mõrvast või vähemasti juveelivargusest.

Žanrilt võiks seda romaani pigem ulmeks pidada - nägemus teistsugusest tulevikust. Siin puudub Christile muidu nii omane selgus ja seostatus. Otsad jäävad lahtiseks, lõpplahendusel eelnevaga olulist seost ei ole. Muu tegevusega täiesti haakumatu on Sir Nye mõrvakatsed raamatu alguses, sest raamatust ei selgu, kes üldse oleksid pidanud tahtma teda tappa ja mingit loogilist tegevusest tulenevat selgitust sellele ka polnud. Puänti ka polnud. Sest lõpplahendust ei saa mitte kuidagi ootamatuks ega isegi mitte huvitavaks pidada. Kahju muidugi.

Tõlkinud Vello Lään

Teised kirjutavad:
loterii
Õhtulehe raamatublogi

Käia poes või mitte käia poes? Vol 2

Miks see raamatusõltlase elu nii raske peab olema? Sain just ühe triloogia läbi ja nagu kartsin, tuleb nüüd järje-triloogia ette võtta. Sest hea triloogia oli ja tahaks teada, mis edasi saab. Õnneks on need raamatukogu väliskirjanduse osakonnas olemas. Aga niimoodi ei vähene kuidagi kodus olevate lugemata raamatute nimekiri.

Loen igal vabal hetkel, aga lugemata raamatute virn ei vähene, hoopis suureneb. Sest kogu aeg on ümberringi nii palju ahvatlusi. Igal hetkel teeb mõni pood või kirjastus sooduskampaaniat ja kuigi olen muutunud võrreldes varasemaga väga valivaks, on seda siiski liiga palju. Teen nimekirju, tõmban kõva südamega mitu raamatut maha, aga ikka jääb nii palju järele. Tean, et kodus riiulitel ja lauanurkadel kuhjuvad lugemata raamatute virnad, aga uued pakutavad on ju ometi vähemalt sama head ja väärt läbilugemist ja kodus omamist.

See on huvitav teema ja autasustatud kirjanik, ma ei tea ju eelmise sajandi Hiinast mitte midagi, need jälle aga tunnustatud Eesti autorid, kelle loominguga peaks paremini kursis olema. Hmm, seda raamatut olen juba lugenud, aga selline ajatu teema peaks kodus ikka olemas olema, ehk on tulevikus vaja teadmisi värskendada. Hea küll, selle tõmban maha, kohalikus raamatukogus olemas ja hetkel täitsa saadaval. Või ikka ei tõmba? Maksab ainult 3.20 ja nii mõnus on võtta kätte uus ja lõhnav raamat, päris oma. Nii, laps juba ammu nõuab Kingi õudukat, selle hea hinnaga raamatu võib talle ju osta, vast ikka hakkab lugema.

Varsti kolivad kõik raamatud elektroonilistesse vahenditesse, kellele neid paberraamatuid siis enam vaja on? Lapsele need vaevalt korda lähevad. Ostan sama raha eest talle parem jäätist. Ja milleks ma neid üldse loen? Teeks hoopis midagi kasulikku selle asemel.

Winnebago triksterilood. Vembuvana. Jänes.

Mis ma ikka oskan Winnebago lugude kohta kirjutada. Winnebago indiaanlaste triksterilood jutustas Paul Radinile seesama Sam Blowsnake, ehk Kärgatav Kõu, kelle autobiograafia Hasso Krull hiljuti eesti keelde tõlkis. Tegelasteks on Vembuvana ja siis Jänes, kes mõlemad on müütilised olendid, madistavad maa peal ringi ja keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha.

Hasso Krulli eestinduses on neid tore lugeda, ta on tõlkimisel kasutanud samu võtteid, mida eesti muistendite jutustamisel on kasutatud, kuid sellegipoolest ei kõla need lood liiga eestipäraselt. Tegelikult on kirjapildis ja jutustamise viisis Kärgatava Kõu autobiograafiaga märgatav sarnasus. Mulle hirmsasti meeldis, et iga loo kohta on kommentaarid, mis kenasti ära seletavad, mida miski tähendab, et milline lugu on tüüpiline loomismüüt ja milline seletusmuistend, seletab lahti metafoore ja kuidas Vembuvana oma tegevusega kõiki winnebagode kombeid rikub. Ma tsiteerima ei hakka, nõrganärvilistele käib äkki närvidele. (Üks lõik leidub siin).

Teised kirjutavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
loterii
Intervjuu tõlkijaga