Terhen sünnib Soomes, kuid tema ema abiellub varsti uuesti ja nii rändab ta Rootsi. Jäänud varsti emast ilma, satub ta lõpuks Rootsi kuninga õukonda. Kuningatütar Thorgerd otsustatakse Novgorodi Vene vürsti õukonda õele külla saata ja kuningatütre mänguseltsilisena läheb kaasa ka Terhen. Sest juba tol ajal olid Euroopa kuningakojad omavahel suguluses ja Kiievi vürsti Jaroslavi abikaasa oli Rootsi kuninga Olav Sülekuninga tütar Ingegerd. Neid saatvatel laevameestel on aga omad plaanid - tüdrukud orjaks müüa ja ise lastiga jalga lasta. Natuke kohtlase ülikupoja Eiriku abiga Terhen siiski pääseb ja jõuab Novgorodi kuningatütre Thorgerdi nime all. Thorgerd ise sai laeval surma. Nüüd algab uus elu, kus teda Rootsi kuninga tütreks ja vürstinna Ingegerdi õeks peetakse. Kui Terhen neiuks kasvab, antakse ta mehele Bütsantsi ülikule ja nii jõuab ta tolleaegse maailma keskpunkti (bütsantslaste endi arvates muidugi) Konstantinoopolisse. Ämm kardab, et kaugelt põhjamaalt tuleb nahkades metslane. Selle asemel ilmub aga üks kauneimaid neiusid, keda nähtud. Terhenil on pikad helevalged juuksed ja hele nahk, mida hoolega päikese eest kaitstakse. Aga lisaks on ta pärinud oma Soome loitsijatest esivanematelt võime verd peatada ja udu tekitada.
Lemberomaan on "Vasklinnu" kohta natuke eksitav kategoriseerimine, sest suurema osa raamatust hõlmavad siiski ajaloolised seigad, segamini nii päriselt toimunud kui väljamõeldud. Armastus on muidugi olemas, aga kulub terve raamat, enne kui see lõpuks peategelase teadvusesse jõuab. Teose põhiliseks tugevuseks on ajastu kujutamine, mis vähemasti näib vägagi tõepärane. Ja kuna tegevus toimub üle kogu tolleaegse maailma, siis on eriti huvitav võrdlus eri riikide vahel. Võrreldes agraarse ja barbaarse Euroopaga oli Bütsants 11. sajandil kõrgesti arenenud riik. Samal ajal peab nii Vene vürstiriik kui frankide riik või iga suurem või pisem riigike ennast kõigist teistest paremaks ja arenenumaks, eriti muidugi mingitest kaugel idas elavatest kreeklastest. Aga põhjamaalasi ehk varjaage jätkus küll igale poole. Konstantinoopoli keisril oli varjaagidest kaitsevägi, rääkimata siis Venemaast või teistest lähematest riikidest. Nii kohtub Terhen, kellest Bütsantsis oli saanud Teodora, uuesti Eirikuga, kellest oli vahepeal saanud kuulus väejuht. Eirikuga kohtub Terhen igal pool ja üha uuesti - keskaegne maailm polnud kuigi suur.
Lihtrahva elust siit raamatust midagi teada ei saa, kuna kogu tegevus toimub kuningakodades või ülikute majades. Üldine mulje jäi, et lihtrahvas elas pideva hirmu all - naisi rööviti orjadeks ja mehed löödi lihtsalt maha, kui neid just sõjaväkke ei võetud. Eriti hull oli olukord frangi riigis, kus väljaspool kindlusemüüre tohtis liikuda vaid suure relvastatud kaaskonna saatel. Kui Terhen lõpuks Inglismaale sattus, oli ta sügavalt imestunud, et naised käivad linna peal ringi täitsa üksi, ilma katmata näo ja relvastatud saatjata. Kui Konstantinoopolis ei lubanud naistel üksi kõndida seisus, siis frangi riigis oli see lihtsalt eluohtlik. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli kogu see maailm üsna must-valge. Sõjamehed läksid alati üksiku naise nägemisel pöördesse ja naised olid allaheitlikud ja kuulekad (aga mis neil muud üle jäi).
Naistel polnud selles maailmas mitte mingit iseotsustamise või -valimise õigust. Naine pandi noorelt mehele ja mees valiti selle järgi, kuidas see suguvõsale või riigile (valitsejate puhul) kasu võiks tuua. Naise üle otsustas tema isa või vanem õde või vend või nende puudumisel kohalik ülik. Kogu raamatu jooksul sai vaid üks naine omale ise mehe valida ja selle tagajärjed olid talle traagilised. Madalamate seisuste puhul polnud aga niigi palju valikut, sest naine oli sel ajal ka kaup - naisi rööviti ja müüdi orjaks nii röövretkedelt võõrastelt maadelt kui ka omaenda riigist. Põhjamaades 11. sajandil prostituute ei olnud, sest igal mehel oli alati valida mõni naine oma orjade või teenijate seast, ja kui neist küll sai, võis röövretkelt uued ja nooremad tuua.
"Vasklind" on eepiliste mõõtmetega. Suure osa teosest hõlmavad valitsejate omavahelised suhted ja kõik need poliitilised mängud - kes on sõber, kes vaenlane; selle jaoks antakse tütreid teistele valitsejatele mehele või poegi võõrasse õukonda kasvatada. Bütsantsi õukonna intriigid jäidki mulle lõpuks natuke segaseks. Utrio kasutab tegelikke sündmusi ja isikuid, ja lõpuks oli Bütsantsil korraga kaks keisrinnat ja üks keiser.
Tegelikult ei ava Utrio kuigi sügavalt peategelaste hingeelu. Ei mingeid psühholoogilisi analüüse tegelaste käitumise kohta või kahtlusi ja kõhklusi. Tegelased käituvad just nii nagu neid ümbritsev keskkond ette näeb. Soome tüdrukust Terhenist sai Rootsi kuningatütar ja Bütsantsi keisrinna õukondlane ja nii unustas ta isegi, kes ta kunagi oli. Küll ei unustanud seda Eirik, kes oli ainus side päris-Terheni ja Teodora vahel.
Veel tükk aega pärast raamatu lõpetamist keerles see mul peas ja tekitas uusi mõtteid. See peaks raamatu tugevust näitama küll, kui ta veel hiljem mõtteid mõjutab, mitte kohe meelest ei lenda. Ja nii ta ongi - hästi komponeeritud segu suurtest ajaloosündmustest, valitsejate sugulussuhetest, intriigidest ja poliitikast, naiste elust eri maades ja õukondades, kombed ja tavad, uue ristiusu ja vanade uskumuste omavaheline jõukatsumine ja muidugi kõiki takistusi ületav suur armastus.
Tõlkinud Andres Lepp
Teised kirjutavad:
Livia Viitol, EPL
Raamat ja Kuu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar