Käisin poes vol 4

Käisin poes - ostukeskuses täpsemalt. Tee viis mööda raamatupoest. Mõtlesin, et piilun natuke ukse vahelt, mida uut ka ilmunud on. Siis pidin ikka vähe kaugemale ka astuma. Leidsin allahinnatud raamatute riiulilt Maurice Druoni "Zeusi mälestused" 19 krooni eest. Küll ma mõistatasin, kes see Druon küll oli ja mida ta veel kirjutanud oli. Nii tuttav nimi! Koju jõudes vaatasin wikipeediast järgi - seesama mees, kes kirjutas ka "Tistou, roheliste sõrmedega poisi" ja "Neetud kuningate" sarja. Tore!

Rõõmustasin, et olen vahepeal kõvasti arenenud ja suudan raamatupoest ühe 19-kroonise ostuga lahkudagi, kui tegin taktikalise vea - lonkisin poes veel niisma ringi. Arvata oli, et heaga see ei lõpe ega lõppenudki, kuna avastasin kaks (allahinnatud) teost Tea "50 klassikut" sarjast. Need raamatute omad muidugi - "Romaanid, 16-19 sajand" ja "Romaanid, 20 sajand". Mitte et mul neid raamatuid vaja oleks, eriti arvestades, et üks taoline - "1001 Books You Must Read Before You Die" on mul juba olemas. Teiseks olen ma neid juba lugenud. Kolmandaks... No ei ole üldse arenenud...

Aleksander Tassa „Nõiasõrmus. Fantastilised novellid.“

Vihmase jaaniaja jätkudes said läbi kõik kaasavõetud raamatud ja nii tundus suvila riiulist leitud Aleksander Tassa 1919 a ilmunud novellikogu „Nõiasõrmus“ mõistliku jätkuna. Esimene kahest osast koosnev novell „Merisõitjad“ tundus algatuseks isegi päris loetav. Novelli aluseks olid rahvajutud meresõitjaid ahvatlevatest sireenidest ja omavahel jõudu katsuvatest vägevatest jõududest. Kuid edasi tulid novellid kuningas Nebukadnetsari vallutusretkest, Saalomoni sõrmuse ihaldajast, kuningas Ju Lai hukust, mingitest isikutest kuuvalgel jalutamas:

Hobused teeleminekut aimates hirnuvad tallides, said hobused talutatud tallidest, – tuhkurhobused opaalides, hõbekabjus sinkjad hobused sinilakkades, roosajalgsed, roosikeedes lumised hobused, – ja läksime teele, õhtu eel, müüride jalalt, kust üle puud kõverdanud mustas raos, lehte asemel punases õitelumes. (Jalutussõit)

Tassa keelekasutus on väga vanaaegne, raskepärane ja luuleline. Iseenesest võtta ei olegi sellisel stiilil midagi väga viga, aga jutt jätkub samamoodi lehekülgede kaupa ja asja ivani ei jõutagi. Novellil peaks ju ometi puänt ka olema. Järelduseks, iga säilinud teos ei ole praegusel ajal enam lugemist väärt. Iseasi, kas ta juba ilmumise ajal lugemist väärt oli. Peale viie jutu lugemist sai mulle igatahes selgeks, et edasi on kõik samasugune ja noh, teleka olemasolul võib ju vahel ka seda vaadata.

Teised kirjutavad:

Baas

Lühidalt autorist

Vihmase jaanipäeva lugemine - Agatha Christie

Olen tähele pannud, et kriminaalkirjandust Eestis eriti palju ei arvustata. Kui just tegu ei ole meie raamatulettidel millegi erilisega, nagu näiteks Jason Goodwini Türgi-ainelised raamatud või ka üksikute Eesti kirjanike poolt avaldatud kriminullid. Aga näiteks Agatha Christie raamatutest olen kohanud vaid ühte arvustust. Kui nüüd tõele au anda, siis ega seal midagi nii väga arvustada polegi. Loed läbi ja võtad järgmise:) Just niimoodi ma vihmasel jaaniajal tegingi. Lugesin läbi tervelt kaks Christie raamatut, mis sest et mõlemat juba varem lugenud olin. See pisiasi ei vähendanud naudingut üldsegi mitte.
Pean vajalikuks märkida, et üldiselt ma kriminulle ei loe, puhas ajaraiskamine mu meelest. Kuid Christie on ainuke krimikirjanik, keda kindlasti ostan ja loen. Julgen arvata, et mul on enamik tema eesti keeles välja antud teostest olemas. Niimoodi selguski peale esimest kahte peatükki, et olen lugenud ka viimase raamatupoes käiguga soetatud uut Agatha Christie raamatut "Sinise rongi mõistatus". Seda raamatut pidas Christie ise oma kõige ebaõnnestunumaks teoseks: "Iga kord, kui seda uuesti loen, leian, et see on vaimuvaene, täis klišeesid, ebahuvitava süžeega. Kahjuks aga paljudele inimestele see meeldib." (A. Christie "Minu elu lugu", lk 585)
Vähemalt oli seda teost põnev lugeda, midagi toimus, tavapärased salasuhted ja nauditavad vestlused. Hercule Poirot pingutas halle ajurakke ja ületas oma edevusega iseennastki. Isiklik arvamus, et "Saatuse tagauks" - Christie viimasena kirja pandud teos - oli palju-palju hullem, mille ma ainult suurest austusest meistri vastu läbi suutsin lugeda (et kohe unustada).
Teisena uuendasin tutvust Miss Marple’iga tema kogutud lühijuttude abil. Lühijutud on tänuväärne žanr – võib suvalisel hetkel pooleli jätta ja mõrvari saab ka ruttu teada. Kuna paljusid neist juttudest olin juba korduvalt lugenud, oli huvitav otsida autoripoolseid vihjeid ja mõelda, et kas nende abil ikka oleks olnud võimalik tulemus ära arvata. Peale nii sügavat Christie doosi pean tunnistama, et nii mõnigi lahenduskäik oli konstrueeritud ja tulemus ebaloogiline. Teise järeldusena leidsin, et lugeja on ikka alati ebavõrdses olukorras, sest talle ei anta mitte kunagi samapalju infot, kui detektiiv teab.
Kui keegi veel lugenud ei ole, siis Christie eluloo soovitan kindlasti ette võtta - mõnusa sulega kirjutatud mälestused, mille lisaväärtuseks on põhjalik sissevaade Victoria-ajastu lõpu Inglismaa eluolusse ja kommetesse.
Teised kirjutavad:

Sirp Poirot´st

Käisin poes vol 3 - Eesti Ekspress ahju!

Lugesin kusagilt, et kultuurne inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda 5000 raamatut. Väikese arvutuse tulemusena leidsin, et see tähendab umbes 80-100 raamatut aastas. Mis omakorda tähendab, et mina ei ole kuigi kultuurne inimene, sest püüan kuidas ma püüan, niipalju aega lugemiseks mul ei ole. Teine järeldus siit on, et mul ei ole mingit mõtet enam raamatuid juurde osta. Hetkel lugemist ootava ligi 300 raamatu läbisaamiseks kulub praeguse tempo juures vähemalt viis aastat. Aga kui ma nende ostmist samamoodi jätkan, on karta, et elunatuke enne otsa saab, kui raamatud riiulist. Sest lisaks on mul nimekiri raamatutest, mida raamatukogust võtta...

Teisalt on raamatuid, mida lihtsalt ei saa ostmata jätta. Üks neist on äsjailmunud J.R.R. Tolkieni kirja pandud ja Christopher Tolkieni toimetatud "Hurini lapsed". Ingliskeelse väljaande ostsin kohe peale selle ilmumist, kuid pean piinlikkusega tunnistama, et lugemiseni pole siiani jõudnud. Ja täiesti teadlikult ei ole, sest tean, et niipea kui ma ühe Tolkieni teose kätte võtan ja tema maailma sisse elan, ei saa ma enne pidama, kui olen läbi lugenud kõik, mis mul temalt olemas on. Ja seda on päris palju, mis temalt olemas on. Nüüdki pidin ennast lausa sundima raamatut käest panema. Peale lehitsemist tuli hirmus Tolkieni-isu peale:) Aga see peab suve ootama.

Seekord käisin Rahva Raamatus, mis mulle muidu üldse tee peale ette ei jää ja kuhu väga harva satun. Väga proosalisel põhjusel - "Eesti Ekspress" teeb seal oma lugejatele 10% allahindlust. Ja mis kassas selgus - soodustus lõpetati maikuuga ära! Nüüd ma olen kuri. Kui Ekspress sellega välja tuli, olid kõik kohad suuri reklaame täis - "Ekspressi lugeja loeb!". Niimoodi sai luua omale positiivset kuvandit kui oma lugejatest hooliv ja teistest eristuv ettevõte. Aga nüüd - mitte kusagil mitte kõige pisematki teadet, et soodustus ära lõpetati! Oma lugejate suhtes on see väga inetu käitumine ja usaldust just juurde ei loo. Väga vana tõde on see, et reputatsiooni lood omale aastatega ja kaotad minutitega. Mispärast küll Eesti ettevõtjad ei ole sellest kõige lihtsamast tõest siiani aru saanud?

Muidugi, Ekspressist oli väga tore, et nad soodustust üldse pakkusid, ega nad ju ei pidanud seda tegema. Ärilised otsused on nende enda valida ja läbi viia ning see ei ole kellegi teise asi. Mille üle ma praegu kuri olen, on asjaolu, et soodustuse lõpetamisest mitte mingisugust infot ei antud. Vähemasti niipalju austust oleme ju lugejatena ära teeninud!

E.T.A. Hoffmann "Uneliivamees. Tõotus"

Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni Ööjuttude tsüklisse kuuluvad jutud "Uneliivamees" ja "Tõotus" on äratuntavalt Hoffmannlikud, lugedes kangastusid silme ette nii tema Pähklipureja kui "Fantastiliste lugude" tegelased. Müstiku ja õudusteloojana tuntud Hoffmann toob nendes kahes jutus meie ette inimeste varjatud, pimedama poole. Võib öelda, et tegemist on õudusjutu elementidega jutustustega. Raamatu üldine stiil on vanaaegne - pikad, lohisevad kirjeldused, eksalteeritud monoloogid, armunute tundepalang ja õhkamised. Ilmselt mõni lugeja nimetaks sellist teost igavaks ja tüütuks, kuid minu jaoks mõjus värskendavalt. Vahel tuleb pilku teritada, et mõttele pihta saada.
Uneliivamees on saksa pärimuses sõbralik olend, kes lastele uneliiva silma puistab, et need magama jääksid, nagu meie Une-Mati. Hoffmannil on temast saanud kurjuse kehastus, kes kratsib laste silmad välja ja võtab kaasa, kui need õigeaegselt magama ei lähe. Loo peategelane on tundliku närvisüsteemiga mees, kes usub, et Uneliivamees on kehastunud lapsepõlvekodu advokaat Coppeliuses ja hiljem ilmaklaaside müüjas Coppolas. Lugu jutustatakse läbi erinevate vaatepunktide, aga mida siis tegelikult õigeks pidada, jätab autor lugeja otsustada - kas Uneliivamees on vaid mehe väljamõeldis, tema tumedama poole kehastus või tegelikkus.
Teises jutus "Tõotus" on esmapilgul tegemist klassikalise armastuslooga, kus kaks armastajat saavad kokku ja siis iseenda mõistmatuse tõttu lahku lähevad ja mis kõik pärast saab. Aga ka siin huvitavad autorit inimloomuse äärmuslikud väljendused, hinge "öine" külg. Tegemist tehakse hallutsinatsioonide, hullumeelsuse, pettekujutelmadega, tundliku natuuri võimega tajuda sündmusi mis toimuvad kaugel.
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et see raamat on välja antud Eesti Raamatu vastupandamatu kujundusega Klassikaliste lugude sarjas ning et Rein Põder on sellele kirjutanud väga hea järelsõna. 

Tõlkinud Ilme Rebane


Teised kirjutavad:
Sirp
Baas: Uneliivamees. Tõotus
Baas: Uneliivamees

Tartu NAK "Väike pornoraamat"Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"

Laenasin ülemuselt kaks raamatut. Ei, ma ei laenanud talt majandusteooria aluseid ega isegi mitte Sawyeri "Internal Auditing'i", rääkimata siis Krediidiasutuste seaduse viimastest muudatustest. Raamatuteks olid hoopis Tartu NAKi "Väike pornoraamat" ja Stewart Clarki "Duu juu spiik inglišš?".
Aga kuna hoolimata oma suurest lahkusest oleks tööajal nende lugemine hävitanud kogu ülemuse huumorimeele, võtsin koju ja lubasin veeta nende seltsis unustamatu öö. Mida ma ka suurima mõnuga tegin, kusjuures oma pidevate naerupahvakutega peletasin lapse toast minema. Sest ega vanainimestel ei ole ju viisakas noorte juuresolekul kõva häälega naerda (nagu ka sama muusikat nautida või sarnaseid riideid kanda, mis nemadki). Vanainimesed teadku oma kohta!

Väiksest pornoraamatust on niipalju juba kirjutatud, et ega siia enam midagi uut lisada ei ole. Ausalt öeldes võtsin kätte väikse eelarvamusega, aga lugedes nautisin järjest enam. Kõige enam hämmastab mind autorite loovus, et üldse sellise idee peale tulla ja seejärel niivõrd leidlikke seoseid leida.

Mõned näited:

Ihara pagari porno: paneks või saiale.
Aedniku aastaringi porno: kevadel panen kartulit, sügisel sõnnikut.
Käskiv joogaporno: pane endale kõrva taha!
Räme literatuuriporno: raiusin raamatusse.
Lesbiporno: laine heitis kai peale.
Läti raha kaugporno: põrutas viie meetri pealt latti.
Naabrimehe porno: kargasin Kaera-Jaani.
Pirukaporno eesti moodi: keerasin sõbrale käkki.
Kellapervo kevadporno: keerasin kellale tund aega peale.

"Väiksele pornoraamatule" väga sobivaks järjeks oli Stewart Clarki innovatiivse inglise keele kogumik "Duu juu spiik inglišš? Perfektselt halb inglise keel". Autor on Norras elav inglane, kes on kokku kogunud totakaid, naljakaid ja eksitavaid inglise keele kasutuse juhtumeid üle maailma - lauseid kõnedest ja vestlustest, silte hotellides ja poodides, reklaame, juhendeid ja eeskirju. Võttis küll kõva häälega naerma. Eriti toredad olid menüüdest leitud uued ja innovatiivsed toidud:

Old salt cooked the natural way (Prantsusmaa)
Fried steam (India)
Pork with fresh garbage (Vietnam)
Fried fishermen (Jaapan)
French fried ships (Egiptus)
Try traditional Finnish pee soup (Soome)

Tuletas meelde ka meil Eestis ette tulnud "toidunimetusi", millest valiku võib leida siit.


No mis sa oskad kosta, kui loed hotellis sellist silti: "Non-smoking forbidden" (Jordaania hotell). Või sellist: "Our maids are especially selected to your service. Do whatever you want with them" (Jugoslaavia hotell). Üks Jaapani hotell on veelgi lahkem: "You are invited to take advantage of the chambermaid".

Sama lubavad on hotellide reklaamvoldikud: "The provision of a large French widow in every room adds to the visitor´s comfort" (Hispaania hotelli reklaamvoldik). "The manager has personally passed all the water served here" (Mehhiko hotelli reklaamvoldik).

Ning kui sa juba reisil oled, läheb eriti põnevaks.

"Skiers must be raped before crossing the pass" (Silt Šveitsis).
"It is forbidden to enter a woman even a foreigner if dressed as a man" (Silt Bangkoki templi ees).
"Foot wearing prohibited" (Silt Myanmari templi ees).

Hispaanlased on kõige radikaalsemad:

"No automobiles. Pederasts only" (Silt Hispaania parkimisplatsil).

Kui sa järgmisena otsustad sööma minna, võivad sind oodata sellised sildid: "Special cocktails for the ladies with nuts" lubab Jaapani baar. "Customers who find our waitress rude ought to see the manager" (Keenia restoran).


Aga ka inglise keelt emakeelena rääkivad inimesed suudavad ennast ületada. Silt Bostoni pangas:

"In case of fire, evacuate the building.
Do not use stairways.
Do not use elevators."

Silt fotoäri uksel: "Out to lunch. If not back by five, out to dinner also."

Lõpetuseks veel mõned jaburad kasutusjuhendid:

"Not to use in an aquarium" (vispli kasutusjuhend).
"Not Dishwasher Safe" (teleripuldi kasutusjuhend).
"Warning: Do not drive whilst using this product" (hoiatus kondoomipakil).

Eks peab tunnistama, et päris kindlasti olen isegi kunagi ja kusagil inglise keelt "uuendanud", õnneks enamasti on inimesed viisakad ja otse näkku ei naera, naeravad pärast selja taga.

Teised kirjutavad:
Tartu NAK "Väike pornoraamat"
NAKi blogi
EPL
Ekspress
Sirp
Ekspress, Veiko Märka
SL Õhtuleht
Kauksi Ülle Postimehes


Stewart Clark "Duu juu spiik inglišš?"
Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovitus

Raamatuharjutus

Ilmselt juba kaua-kaua ringleb selline harjutus ringi. Olen isegi seda paar korda kusagil foorumis teinud. Aga kuna mul nime poolest ikkagi raamatublogi on, teen siin ka.

Reeglid on järgmised:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Laua peal oli Peter Hoegi "Preili Smilla lumetaju".

"Oli üks sõna, mille kohta nad aina pärisid. See oli "Niflheim". Ühel päeval otsisin ma selle üles. See tähendab "udumaailm". See on surmariik Hel´i kõige kaugem osa."

Ilus, väga ilus. Sellepärast ei suutnud kiusatusele vastu seista ja kopeerisin hoopis viis lauset siia:) Seda raamatut loen kohe järgmisena.

Mulle ei saatnud seda testi keegi, aga pean tunnistama, et lugema juhtusin seda siit blogist, mille lugemise soovituse saatis mulle Kaia:)

Järgmised viis lugejat, palun korrata!

Lisaks sain teada, mida tähendab meem. Kes ütles, et arvuti taga istudes inimene taandareneb? Internet teeb targaks! :)
Siin veel pikemalt memeetikast.

Kuidas kirjutada arvustust?

Selline hea mõte, et teeks omale raamatublogi, on mul juba varem kusagil peas arenenud, aga nüüd äkki lajatas kõvasti. No et ikka rohkem asendustegevusi oleks tegeliku elu elamise asemel. Juba mitmendat aastat panen märkmikusse kirja, mis raamatuid olen lugenud ja millal. Sealt hea vaadata, mitu raamatut ma keskmiselt aastas läbi loen. Trend on tõusvas suunas...

Peale mõne raamatu lugemist tekib hirmus tahtmine emotsioone kellegagi jagada ja üleüldse võiks ka oma hinnagu, emotsioonid vm lühidalt kirja panna, mitte ainult pealkirja ja autori. See aga ei osutunudki nii lihtsaks, kui oleks võinud arvata. Ma ei tea, mida ma siin täpselt kirjutan. Ilmselt mitte raamatuarvustusi. Lugemispäevikut. Aga mis see lugemispäevik tegelikult on? Uurin asja ja õpin targematelt.

Lugemispäevik
1. Raamatu pealkiri, autor.
2. Miks valisid just selle raamatu?
3. Millest see raamat räägib (sisu)?
4. Milline mulje jäi raamatu algusest? Kas see kutsus lugema?
5. Kuidas sujus raamatu lugemine?
6. Kirjelda raamatu peategelast. Kas peategelase käitumine on usutav?
7. Kuidas raamat lõppes?
8. Milline on raamatu sõnakasutus?
9. Mis sulle kõige rohkem meeldis?
10. Mida uut said raamatu kohta teada?
11. Kas soovitad seda raamatut teistelegi? Kellele? Miks?
12. Kas loetud raamat oli romaan või jutustus? Mille põhjal seda järeldad?

Allikas

Kuna Baas ütleb enda kohta: "Pigem on ta oma olemuselt sarnane avalikule lugemispäevikule." ja annab lahkelt nõu, siis õpime ka siit: Abiks algajale arvustajale.

Aga kõige ilusam õpetus on ikkagi siin:

Raamatuid lugedes täidetakse lugemispäevikut. Lugemispäevikusse märgitakse teose autor, pealkiri, tegelased, oma arvamus raamatu kohta. Joonistatakse illustratsioon, lisatakse katkend.

Lihtne, selge ja kõikehõlmav. Illustratsioon on olemas (esikaane näol) ja mõnikord katkend ka. Seda, et teises klassis õpitust elus kõige rohkem kasu on, peaks igal minuvanusel täiskasvanul selge olema.

Tänapäeva kirjastuse näpunäited arvustuse kirjutamiseks.

"Off Duty: The World's Greatest Chefs Cook at Home"

Kui ilus paks läikiv raamat maksab £4, ehk vähem kui 100 krooni, siis tuleb see ära osta. Eriti kui see raamat on kokaraamat. Eriti kui selle tutvustus on paljulubav – 48 tippkokka avaldavad oma kodused retseptid – need, mida nad teevad töövälisel ajal ehk off-duty. Tunnustatud Briti koka David Nicholls'i koostatud kogumiku "Off Duty: The World's Greatest Chefs Cook at Home" väljaandmise eesmärk oli ka üllas - toetada selgroovigastuse tõttu halvatud inimeste ravi ning kogu müügitulu läheb The Nicholls Spinal Injury Foundation fondi.

Nimekatest kokkadest on esindatud näiteks: Heston Blumenthal, Alain Ducasse, Nigella Lawson, Jamie Oliver, Gordon Ramsay, Gary Rhodes, Delia Smith. Iga koka kohta on lühike tutvustus, mis aitab tema loomingust paremini aru saada. Huvitav on ka see, kui erinevad võivad olla tippkokkade arvamused sarnastest asjadest. Samas, ka mitte liiga erinevad. Küsimusele: "What is your most useful piece of kitchen equipment?" tuli väga erinevaid vastuseid, nt: pliit, noad, ahi, sorbeemasin, aurutaja, töötasapind, blender... Lemmikjoogiks oli mõnel limonaad, tee või kohv, aga ülekaalukalt siiski vein, õlu või gin-tonic – miks ma selle üle ei imesta? Kohe vastan: sellepärast et vahetult enne lugesin Anthony Bourdaini „Avameelselt köögist". Ausalt öeldes panid Bourdaini kirjeldused tippkokkade elust mind ka selles raamatus otsima peakokkade nägudelt alkoholismi ja narkomaania jälgi :)

Aga toidud... Iga kokk esitas oma valiku lõunamenüüst – eelroog, pearoog ja magustoit. Väheste eranditega olid kõik toidud keerulised, eriliste komponentidega ja nõudsid palju vaeva. Ma ausalt öeldes ei usu, et need kokad selliseid asju igapäevaselt kodus teevad. Kogu raamatu peale leidsin vast paar magustoitu, mida võiksin tahta järgi proovida. Seega – ilus raamat lugemiseks ja sirvimiseks (uhked suured pildid), aga mitte kuigi praktiline abimees köögis.

Kurvastuseks kaasmaalastele – Rahva Raamatus maksab sama raamat 346 krooni.

Nigella Lawson "Nigella Express"

Suurbritannias väga populaarse autori Nigella Lawsoni uusim raamat "Nigella Express. 130 Recipes for Good Food, Fast" tundus tutvustuse kohaselt just see, mida mulle vaja on. Mulle meeldib süüa head toitu, aga tegemiseks napib tavaliselt nii aega kui, pean tunnistama, ka viitsimist. Ühel hetkel saab võileibadest, pelmeenidest ja kiirnuudlitest villand, aga ilma söömata ka ei saa. Selle raamatu retseptid paistavad olevat just see, mille abil ma ennast uuesti järje peale võiksin saada (söögitegemise mõttes). Tegelikult ei ole mulle muidugi enam ühtegi kokaraamatut lisaks vaja – neid on riiulis juba „ainult" 214 tükki, mis asjaolu pole mind muidugi kunagi takistanud raamatuid juurde ostmast. Lõplikult veenis mind selle teose vajalikkuses nami-nami. Seega võtsingi ette ja tegin oma elu esimese Amazoni tellimuse. Eestist oleks ka saanud osta, aga USA'st sai ikka kõvasti odavamalt. Ei olnudki midagi keerulist, ainult et pakki pidin tervelt kuu aega ootama. Peale seda läks veel kuu aega, enne kui raamatu läbi sain.

Jah, ma tõesti loen kokaraamatuid! Võtan ette ja loen algusest lõpuni läbi, enne kui riiulisse panen. Mis tähendab, et tavaliselt vedeleb mul lauanurkadel ikka mõni kokaraamat, mida ma pole suutnud läbi vaadata. Kui raamat juba riiulis on, siis on selle kättevõtmine juba palju ebatõenäolisem tegevus. Ja nende järgi toiduvalmistamine… sellest ma parem vaikin.

Nigella Express on küll raamat ekspress-toitudest, kuid üldse mitte ekspress läbi lugemiseks. 400 lehekülge, 130 retsepti, vahejutukesed. Need viimased meeldivad mulle kõige rohkem. Raamat on jaotatud kolmeteistkümneks peatükiks, milles on kiirestivalmivaid retsepte: hommikusöögiks, lõunaks, ajaks kui üldse aega ei ole, pidudeks, Itaalia ja Mehhiko köögist, kaasavõetavaks lõunaks, ja palju muud. Kuna tegemist on ikkagi Briti autoriga, siis harjumuspärased toiduained ja nende kättesaadavus on veidi erinev kui meil siin ja osa põnevaid retsepte jäävad minust tegemata puhtalt sellepärast, et ma ei lähe eripoodi otsima wasabi-pastat või karripastat. Suurem osa toite on siiski ka siin lihtsalt järgitehtavad.

Aga seda raamatut lugeda on ka lihtsalt fun! Autori pisikesed jutukesed iga retsepti juurde, kus ta kirjeldab, kuidas tal ka ikka kunagi aega ei ole või miks ta armastab konkreetset toitu just niimoodi teha, on kütkestavad: This is a cinch to make, and easy-easy-easy to eat (Margarita ice-cream, lk 247) või I have practically had to sit on my hands to stop myself writing about this before now (Roquamole, lk 243). Siis veel sellised pisiasjad nagu retsepti lõpus toodud serveerimiskogused: Serves 2 greedy people (caramel croissant pudding, lk 23), serves 3 to 6, depending on appetite (breakfast bruschetta, lk 90), serves 4 or 1 under certain conditions (Roly-poly pudding, lk 184), serves 4 very lucky people (Chocolate peanut butter fudge sundae, lk 160). Kui sellised kirjeldused kedagi külmaks jätavad, siis ilmselt ei peaks ta seda raamatut lugema.

Autori koduleht
Arutelu Nami-namis (koos retseptidega!)

Joel Chandler Harris „Uncle Remus Stories”

Lisaks (liiga suurele hulgale) reaalsetele raamatutele on mul virtuaalseid ka. Ega ma nende lugemiseni-kuulamiseni eriti jõudnud ei ole, aga kogu aeg on plaanis! Samuti ei ole ma jõudnud otsusele, kas need on ikka päris raamatud või ei ole ja kas nad tuleks oma arvutis olevasse raamatubaasi kanda või mitte. Siiani olen kaldunud sinnapoole, et ikka ei ole. Audioraamatuid näiteks saab ju iga ajahetk alla laadida või kustutada. E-raamatutega on natuke teine lugu, nende üle ma veel mõtlen. Audioraamat on üks ütlemata hea leiutis. Seda saab kuulata igal ajal, kui päris raamatut lugeda ei saa. Eriti siis, kui on käsil mingi ajutööd mittevajav tegevus ja kus kõrvad muidu täiesti tegevuseta, nagu koristamine, triikimine või söögitegemine:)

Aga tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis Joel Chandler Harrise „Onu Remuse lugudest". Mina olen sellest põlvkonnast, kes kasvas üles, kõrv vastu grammofoni ja kuulas Tõnu Aava loetud Onu Remuse lugusid. Kuulasin neid lapsepõlves plaadi pealt ja kui oma laps oli piisavalt vana, siis kuulasime koos kassettide pealt. Lisaks on meil veel kaks eksemplari õhukest raamatukest nendesamadelt plaatidelt võetud lugudega. Võiks ju olla piisavalt? Ilmselt mitte.

Audiobooks'is ja Gutenbergis on Onu Remuse lood audios täitsa vabalt ja tasuta kättesaadavad. Muidugi inglise keeles ja tasuta saab vaid kõige viletsama helikvaliteediga variandi. Aga see ei sega! Kokku on lugusid 50. Ka need on tõlgitud, Chandleri vanast lõunaosariikide neegerorjade murdest tänapäevasesse inglise keelde. Selle üle tuleb ainult tänulik olla, sest karta on, et muidu poleks suurt midagi aru saanud.

Kui keegi veel millegipärast ei tea, siis Onu Remus on üks vana neegerori, kes elab farmis oma onnikeses ja keda külastab noor perepoeg, kellele ta räägib muhedaid ja õpetlikke lugusid loomade elust ennemuistsel ajal. Kui eestikeelsetes versioonides on ära toodud ainult jutud ise, siis siin saab kuulda ka kogu jutuvestmise tausta. Ehk kuidas onu Remus poisiga suhtleb ja talle õpetussõnu loeb, mida ta ilmaelust arvab ja kuidas talle tuhakakud maitsevad. Äratundmisrõõmu pakuvad jutud, mis juba eesti keelest tuttavad. Mõni jutt on üsna täpselt tõlgitud, aga enamuste puhul on eesti lastele väheke pehmendatud ja lühendatud variant tehtud. Loomade nimed ei tundu ka alati tuttavad, kui Rebaseonu on Brer Fox, Jänkuonu Brer Rabbit ja Inimene the Man, siis Mägraemanda ja Kullionuga on lood keerulisemad. Ma igaks juhuks ei hakka kuulmise järgi ingliskeelseid vasteid siia kirja panema, sest need kõlasid minu jaoks täitsa võõralt. Aga Varblaseonu oli Little Jack Sparrow! :)

George R.R. Martin "Troonide mäng. Esimene raamat. Jää ja tule laul"

George R.R. Martini "Troonide mängust" kirjutan ainult seetõttu, et minu isiklik arvamus ei ühti laia lugejaskonna omaga. Aga hirmsasti tahaks välja öelda:) Alustuseks lugesin Indrek Hargla arvustust, et mitte öelda kiidulaulu. Kui Hargla ütleb, et Martin on palju parem kui Tolkien, siis PEAB see ju ometi hea olema! (Tõsine Tolkieni fänn nagu ma olen.) Tsiteerin: "Mis puutub kirjanduslikku stiili, tegelastesse, süžee- ja sündmustearendusse, põnevusse, maailmaloomisse, usutavusesse ja realismi, siis on Martin Tolkienist mäekõrguselt üle."

Enne kui raamatu kätte võtsin, toimus ka Apollo kirjandusklubis fantaasiakirjanduse õhtu, kus kohal olid Martini teoste tõlkija Mario Kivistik ja fantaasiakirjanduse asjatundja Juhan Habicht. No kui tõsised fännid raamatu üle särasilmi arutlevad, mis võiks veel suurem argument olla!

Niisiis sai raamat kätte võetud väga suurte ootustega. Liigagi suurte ehk. Ei saa kuidagi nõustuda Hargla arvamusega. Oma maailmaloomises jääb Martin kuhugi poolele teele. Me ei saa teada, kuidas see maailm üldse toimib, mis jääb selle piirest väljapoole, ega isegi mitte seda, mis jääb sissepoole. Ta lihtsalt on. Fantasyt selle tavapärases mõttes (nõiakunst, üleloomulikud olendid, jms) ka eriti ei leia, kui proloog välja arvata.

Minu jaoks ei olnud selles raamatus piisavalt ei põnevust ega usutavust. Kogu see tegelaste virr-varr tekitas vahepeal lihtlabast igavust. Ükski neist ei pannud endale kaasa elama. Ainuke elavam teema oli pagenduses kuningalaste oma. Igatahes järgmised osad jäävad minust lugemata. Peale raamatu lõpetamist lugesin ka Baasi arvustusi, millest suurem osa olid ülivõrdes. Ausõna, mul oli tunne, et mina lugesin hoopis ühte teist raamatut.

Teised kirjutavad:
Paberiõgijad
Postimees
Nädala autor
Loterii

Carlos Fuentes "Inezi vaist"

Millalgi ammu-ammu lugesin raamatut "Mehhiko novell". Meelde on jäänud novellide müstiline õhustik, aga sisust mäletan vaid ühte lugu - "Aura". See jättis teismelisele päris sügava mulje. Loed nagu tavalist realistlikku novelli, aga kusagil lõpu poole tuleb sisse müstiline ja maagiline element. Kusjuures see ei tundu üldsegi ebareaalsena või -loogilisena. Alles nüüd sain teada, et selle novelli on kirjutanud Carlos Fuentes. Nii et "Inezi vaist" on Fuentese teine teos, mida lugenud olen. Nüüd tekkis suur huvi tema "Artemio Cruzi surm" ette võtta.
"Inezi vaist" on selles mõttes sarnane, et nagu "Auras", põimub ka seal reaalne ja loogiline müstilisega. Ka ajaliselt rändab teos edasi-tagasi. Üks teema toimub kaasajal - eelmisel sajandil, teine aga müütilisel tasandil, kusagil eelajaloolisel ajal. Kaks teemat saavad raamatu jõulises ja ootamatus finaalis kokku. Tundub, et tegemist on ikkagi armastusromaaniga; kuulus dirigent Gabriel Atlan-Ferrera ja sama kuulus ooperilaulja Inez Prada kohtuvad vaid kolmel korral (1940 Londoni pommitamise ajal, 1949 Mehhikos ja viimati 1967 taas Londonis), et koos esitada Berliozi ooperit "Fausti needmine". On miski, mis ei lase neil kokku jääda, kuigi nad seda vist tahaksid. Müütilises ajas (või oli see hoopis Inezi unenägudes?) aga on üks teine Inez, kes otsib kaotatud ja taasleitud ja jälle kaotatud armastust.
Järelsõnast sai lugeda, et raamatu mõistmiseks on vaja tunda Goethe "Fausti" ja Berliozi ooperit "Fausti needmine". Kuna mina polnud Berliozi teosest varem midagi kuulnud ja ka Faustiga ei ole mul olnud kuigi sooje suhteid, siis ehk selle tõttu oli teosest pingutav aru saada. Lisaks ajas ja ajaloos edasi-tagasi hüppamised, kus peatüki alguses oli raske hoomata, millal tegevus toimub, kellest jutt käib ja kuidas see eelneva osaga suhtestub. Teose lõpul seostub aga kõik omavahel suurepäraselt.
Tõlge oli ilus, kuigi ühe koha peal riivas silma "kilpkonnakaelusega sviiter". Ingliskeelne "turtleneck" tõlgitakse ikka rullkaeluseks. Aga siis tuli meelde, et see raamat on ju hispaania keelest tõlgitud. Nii et mine võta kinni.

Tõlkinud Margus Ott
Teised kirjutavad:
Nõudmiseni

Erkki Toivanen "Kahel pool kanalit"

On raamatuid, millest peale läbilugemist ei oskagi midagi kirjutada. Erkki Toivaneni "Kahel pool kanalit" on just selline. Ei, raamat polnud igav ega tüütu, ajakirjanikust autori jutt on ladus ja teadmisi saab küllaga.

Tegemist on Soome ajakirjaniku, kes on elanud aastaid siin ja sealpool Inglise kanalit, ehk Prantsusmaal ja Suurbritannias, ülevaade nendest kahest riigist. Selline kõrvaltvaataja pilk mõlema riigi erinevustele ja sarnasustele, väike tripp ajalukku, poliitiliste süsteemide võrdlus. Armu ei anta kummalegi rahvale. Autor on ära teinud suure töö ja kõvasti erinevaid allikaid lugenud, kuid siiski on enamasti tegemist tema isiklike muljete, mõtete ja tähelepanekutega.

Tõlkinud Piret Saluri 

Teised kirjutavad:
Ekspress
EPL
Intervjuu autoriga

Käisin poes vol 2

Vaatan seda raamatukuhja siin laua peal ja tekib taas tunne, et ma ikka ei ole päris normaalne inimene. Loen üle - tänane saak on 13 uut raamatut! Lisaks kolm EPL romaaniklassika sarja raamatut, mida pole veel riiulisse jõudnud panna ja kolm kokaraamatut, mis Amazonist paar päeva tagasi kohale jõudsid. Kokku 19 uut raamatut.

Kirjastustel tuleks keelata oma raamatutele sooduskampaaniate tegemine. Või vähemasti peaks nad seda tegema niimoodi salaja, et mina sellest midagi ei kuuleks. Kuigi ega sellest nüüd eriti palju abi ei ole. Need 13 raamatut, mille täna koju tõin, leidsin Apollo kodulehel surfamise tagajärjel.

Peab ütlema, et meie raamatupoodide otsingusüsteemid on absoluutselt ajast ja arust. Kui teose nime või autorit ei tea, siis on otsimine vägagi raskendatud. Rohkem kui ühe kriteeriumi järgi ei lase otsida ei Apollo ega Rahva Raamatu kodulehed. Kuigi inimeste eksitamiseks on neil selline võimalus sinna loodud. Apollo on vist sellest aru saanud ja ühe pisikese edasiarenduse teinud - nüüd on võimalik raamatuid järjestada hinna alusel. Niisiis veetsin mõnusa tunnikese Apollo kodulehel odavaid raamatuid sirvides. Ja teise tunnikese päris poes neid riiulitelt otsides. Tulemus on nüüd siin laua peal.

Tammerraamatul on väga ilusa kujundusega sari Klassik. Kuna mul üks selline juba kodus oli, siis ei tundnud ma mingeid süümepiinu veel kolm juurde osta - Longose "Daphnis ja Chloe", Lermontovi "Meie aja kangelane" ja Dumas´ "Kameeliadaam", kõik kokku 140 krooni. Lisaks suurendasin oma Eesti Raamatu veel kaunima kujundusega "Klassikaliste lugude" sarja Hoffmanni raamatukesega "Uneliivamees. Tõotus". Pegasuse allahindluselt jäi eelmine kord saamata Agnès Desarthe "Head kavatsused". Siis veel kolm 9-kroonist raamatukest sarjast "Sellised nad on..." ning "Eesti rahvusköök" ja Toivo Niibergi "Umbrohud tüliks ja toiduks". Ülejäänud ostud lähevad emale kingituseks. Noh, keskmiselt tuli ühe raamatu hinnaks 35 krooni, selle elame ju üle?:)

Amazonist saabunud raamatutest kirjutan järgmine kord, kui olen need läbi töötanud :)