Vihmase jaaniaja jätkudes said läbi kõik kaasavõetud raamatud ja nii tundus suvila riiulist leitud Aleksander Tassa 1919 a ilmunud novellikogu „Nõiasõrmus“ mõistliku jätkuna. Esimene kahest osast koosnev novell „Merisõitjad“ tundus algatuseks isegi päris loetav. Novelli aluseks olid rahvajutud meresõitjaid ahvatlevatest sireenidest ja omavahel jõudu katsuvatest vägevatest jõududest. Kuid edasi tulid novellid kuningas Nebukadnetsari vallutusretkest, Saalomoni sõrmuse ihaldajast, kuningas Ju Lai hukust, mingitest isikutest kuuvalgel jalutamas:
Hobused teeleminekut aimates hirnuvad tallides, said hobused talutatud tallidest, – tuhkurhobused opaalides, hõbekabjus sinkjad hobused sinilakkades, roosajalgsed, roosikeedes lumised hobused, – ja läksime teele, õhtu eel, müüride jalalt, kust üle puud kõverdanud mustas raos, lehte asemel punases õitelumes. (Jalutussõit)
Tassa keelekasutus on väga vanaaegne, raskepärane ja luuleline. Iseenesest võtta ei olegi sellisel stiilil midagi väga viga, aga jutt jätkub samamoodi lehekülgede kaupa ja asja ivani ei jõutagi. Novellil peaks ju ometi puänt ka olema. Järelduseks, iga säilinud teos ei ole praegusel ajal enam lugemist väärt. Iseasi, kas ta juba ilmumise ajal lugemist väärt oli. Peale viie jutu lugemist sai mulle igatahes selgeks, et edasi on kõik samasugune ja noh, teleka olemasolul võib ju vahel ka seda vaadata.
Teised kirjutavad:
Baas
Lühidalt autorist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar