Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni Ööjuttude tsüklisse kuuluvad jutud "Uneliivamees" ja "Tõotus" on äratuntavalt Hoffmannlikud, lugedes kangastusid silme ette nii tema Pähklipureja kui "Fantastiliste lugude" tegelased. Müstiku ja õudusteloojana tuntud Hoffmann toob nendes kahes jutus meie ette inimeste varjatud, pimedama poole. Võib öelda, et tegemist on õudusjutu elementidega jutustustega. Raamatu üldine stiil on vanaaegne - pikad, lohisevad kirjeldused, eksalteeritud monoloogid, armunute tundepalang ja õhkamised. Ilmselt mõni lugeja nimetaks sellist teost igavaks ja tüütuks, kuid minu jaoks mõjus värskendavalt. Vahel tuleb pilku teritada, et mõttele pihta saada. Uneliivamees on saksa pärimuses sõbralik olend, kes lastele uneliiva silma puistab, et need magama jääksid, nagu meie Une-Mati. Hoffmannil on temast saanud kurjuse kehastus, kes kratsib laste silmad välja ja võtab kaasa, kui need õigeaegselt magama ei lähe. Loo peategelane on tundliku närvisüsteemiga mees, kes usub, et Uneliivamees on kehastunud lapsepõlvekodu advokaat Coppeliuses ja hiljem ilmaklaaside müüjas Coppolas. Lugu jutustatakse läbi erinevate vaatepunktide, aga mida siis tegelikult õigeks pidada, jätab autor lugeja otsustada - kas Uneliivamees on vaid mehe väljamõeldis, tema tumedama poole kehastus või tegelikkus.
Teises jutus "Tõotus" on esmapilgul tegemist klassikalise armastuslooga, kus kaks armastajat saavad kokku ja siis iseenda mõistmatuse tõttu lahku lähevad ja mis kõik pärast saab. Aga ka siin huvitavad autorit inimloomuse äärmuslikud väljendused, hinge "öine" külg. Tegemist tehakse hallutsinatsioonide, hullumeelsuse, pettekujutelmadega, tundliku natuuri võimega tajuda sündmusi mis toimuvad kaugel.
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et see raamat on välja antud Eesti Raamatu vastupandamatu kujundusega Klassikaliste lugude sarjas ning et Rein Põder on sellele kirjutanud väga hea järelsõna.
Tõlkinud Ilme Rebane
Teised kirjutavad:
Sirp
Baas: Uneliivamees. Tõotus
Baas: Uneliivamees
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar