esmaspäev, 20. jaanuar 2014

Pudinaid 4

Koondpostitus, ikka parem kui üldse mitte midagi.

Mika Waltari "Sinuhe, egiptlane"
Mika Waltari „Sinuhe“ on süüdi. Sest keegi peab ju ometi süüdi olema, kindlasti mitte ma ise. Selles, et ma pool aastat ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Alustasin Sinuhet juba tunamullu, vahepeal ta lihtsalt seisis üle poole aasta, enne kui taas julgesin kätte võtta. Siis läks juba ruttu. Sest tegemist on ometigi huvitava raamatuga, täis ajalugu, müüte ja filosoofiat, seiklusi ja armastust. 740 leheküljel antud võimalus viibida kaugel nii ajas kui ruumis ja saada osa vaaraode-aegse Egiptuse ja selle lähiümbruse elust, viibida nii kõige kõrgemate võimukandjate kui ka alamast alama majas. Kannatada ja armastada koos arst Sinuhega. Mida veel ühelt raamatult oodata?

Mario Vargas Llosa "Kutsikad"
Ostsin selle raamatu suvel, et vabaõhufestivalil ootamise aega sisustada, hea õhuke, aga häbematult kalli hinnaga - 2 eurot, mis minu arvates on sellise minuvanuse õhukese raamatu kohta palju. Seda enam, et olen kindel, et raamatumüüja sai selle kellegi pööningult tasuta. Olen Llosat varem veidi lugenud ("Kapten ja külastajannad" olid suurepärane ja "Kirjad noorele romaanikirjanikule" ka täitsa ok). "Kutsikad" aga ei jätnud mingit mälestust. Raamatus on novell "Pühapäev" ja pikem jutustus "Kutsikad", mis räägivad noorte elust 60-ndate Peruus. Mulle tundub, et "Kutsikad" on Llosa loomingus väljapaistval kohal ja räägib olulistest teemadest, aga 2013 aasta Eestis ei tõmmanud eriti kaasa.

Richard Bach "Maria hüpnotiseerimine"
Lendamisest ja hüpnoosist. Keda need teemad huvitavad, siis lugegu. Selline mehelik raamat, st meheliku vaatepunkti läbi antud, aga üsnagi poeetiliselt kirja pandud. Pigem autori filosoofilne käsitlus armastusest, vabadusest ja religioonist kui klassikaline romaan.

Jean-Philippe Toussaint "Armastajad"
Mees ja naine sõidavad Jaapanisse, kuigi mõlemad teavad, et nende suhe on lõppemas. Teose lõpuks saabki nende suhe otsa, aga see ei ole mingi üllatus, sest on juba algusest peale selge, et nii läheb. "Armastajad" on pigem seisundi- ja kirjelduste raamat, esmatähtis ei ole see, mida tehakse, pigem kuidas tehakse - tunne, meeleolu ja hetke tabamine. Niisiis seikluste otsijale ei soovita, aga ehk sellele, kes parasjagu samasuguses meeleolus ja tundemaailmas ringi liigub.

Tove Jansson "Reis kerge pagasiga"
Kui Tove Janssoni "Suveraamat" oli suurepärane teos, siis need novellid jätsid suhteliselt külmaks. Ilusasti kirja pandud, aga ei läinud eriti korda. Lehitsesin nüüd raamatut veel ja leidsin, et igatepidi toredad jutud on tegelikult. Tundub, et seda ei tohi lihtsalt kohe pärast "Suveraamatut" lugeda.

Robert van Gulik "Punane paviljon"
Kui tahad lugeda klassikalist krimijuttu, on van Gulik väga hea valik. "Punases paviljonis" lahendab kohtunik Di nagu alati kolme juhtumit, lõpp on natuke õõvastav ja ootamatu, aga moraal on lõpuks ikka selles, et armastus on kõigest ja kõigist üle. Selle nimel tapetakse ja valetatakse ja armastuse tõttu võib isegi pool elu valenime all metsaonnis elada.

James N. Frey "Kuidas kirjutada neetult head romaani"
Huvitaval kombel teadmine, mismoodi üks neetult hea dramaatiline romaan on kokku pandud, milliseid reegleid järgitud ja mida silmas peetud, ei kahandagi sellesama romaani lugemise elamust. Seega võivad Frey teost lugeda ka need, kes ei kavatse ise romaani kirjutada. Sest tegemist on dramaatilise romaani loomise käsiraamatuga. Raamat on küll kirjutatud selles "thumbs up" ameerikalikus stiilis, kus on kõvasti killuviskamist, aga see tähendab ka seda, et igav ei hakka.

Claude Duneton "Punaste metsade taga"
Claude Duneton on prantslane, kelle isa oli veendunud, et Nõukogude Liit on tõeline heaoluühiskond ja et kõik, mida sellest negatiivselt kirjutati, oli kommunismivastaste propaganda. Ma olen alati imestanud, kui kuulen, kuidas haritud ja tõsimeelsed eurooplased siiani kommunismi ülistavad. Praeguseks peaks ju olema teada, mida NLis tehti? Aga Dunetoni raamatust saab hästi aru, miks see nii on. Ja kurb hakkab. See raamat peaks olema kohustuslik igale kommunismi- või sotsialismiihaldajale, kes siiamaani pole aru saanud, mida Nõukogude Liit ja selle režiim tegelikult tähendasid. Duneton viibis 1990te algul Peterburis ja elas Tamara juures, kes räägib talle oma lapsepõlvest, mis ei olegi nii erinev Dunetoni enda vaesest ja väljapääsmatuna tundunud kodust Prantsusmaa provintsis. Aga siiani oli usutud, et NLis said kõik, mida neil vaja oli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar