Kai Aareleid "Linnade põletamine"

Kai Aareleiu "Linnade põletamine" on ühekorraga nii ajalooline kui ka isiklik. Ülesehituselt on teos sarnane autori eelmise romaani "Vene verega". Samasugune fragmentaarsus, ajas liikumine ja lüheldased peatükid. Põhiline osa tegevusest toimub 50ndate Tartus ja toimumise koht on üsna täpne. Vaatsin kaardi pealt järele - Kastani ja Vanemuise nurgal on üks sinine maja, mille kõrval Korp! Fraternitas Estica maja. Seal see tegevus siis toimuski.

Õhkkond tundub autentne. 50ndate aastate vaikimine ja olme. Kuigi olme tuleb sisse pigem vihjete kui otseste kirjelduste kaudu, on see siiski piisav, et tunda ennast kohal, sealsamas ruumis ja ajas.

Ma ei ole üldse kindel, kelle lugu see oli. Ühest küljest nagu suurekskasvamise lugu. Peategelane on olemas - Tiina, kelle silme läbi kogu tegevus toimub. Aga samas on teoses võrdväärselt juttu ka tema emast ja isast. Värvikad on kõrvaltegelased. Lapsepõlve ja noorusaja pettumusi markeerib Aareleid pigem vihjamisi, aga nii, et tunda on. Väga palju jääb nendel lehekülgedel ütlemata.

Mul on raske selle teose kohta midagi arvata. Arvamisraskused tekivad üldiselt kahel juhul - kui teos ei jätnud mingit muljet või kui mõjus liiga tugevalt. "Linnade põletamise" puhul ei ole kindlasti kummagagi tegemist. Ehk on see lihtsalt liiga täiuslikult kirjutatud? Liiga steriilselt? Sest Aareleid kirjutab väga täpselt, väga napilt - mitte ühtegi ülearust sõna, nagu öeldakse. Mitte millestki ei ole kinni hakata, kusagilt harutamist alustada. Juba enne ilmumist kuulsin teose kohta ülivõrdes sõnu, mis on alati oht. Hakkad ootama midagi erilist, ise tegelikult teadmata, milles see seisnema peaks. Ja siis osutub tegelikkus selliseks tavapäraseks, mitte viletsaks või igavaks, hoidku sellest, kuid selliseks nagu elu ise, mis on just niisugune nagu sa selle ise lood ja mõtled.

Raamat on kujundatud pealkirja motiivi toetama - linnade põletamine on teatavasti kaardimäng ja raamat on lõigatud selliselt, et see meenutab kaardipakki. Tuttav trükikojast ütles, et sellise lõikamisega iga trükikoda hakkama ei saa. Igatahes tundub köide käes hoides ja peale vaadates hoopis erinev kõigist ülejäänutest. Samas jäi pealkirja ja sisu seotus minu jaoks häguseks. Jah, kaardimäng on Tiina isa elus olulisel kohal. Linnade põletamine on üks üsna mõttetu kaardimäng, kus tulemuse määrab ainult juhus või õnn, mänguoskused siin ei aita. Samas on mängul nii pretensioonikas pealkiri. Raamatu kaanel on kaardimajake, mis sümboliseerib enamasti ehitatu kaduvust. Elu on habras ja selle reeglid ja tulemuse määrab keegi teine, mitte inimesed ise? Kas elu sõltub sellest, milline kaart sulle juhuslikult kätte juhtub, või ka sellest, milline kaart on sinu vastasmängijal? Mitte keegi ei saa ise olla oma õnne sepp? Tiina ema proovis oma õnne enese kätesse võtta, kuid lõpuks oli ikka sunnitud endise juurde tagasi pöörduma. Uut elu ei ole olemas.
On ainult see üks kõigi valikute ja eksitustega elu. Kõigi unistuste ja pettumustega, see üks. (lk 258)

Teised kirjutavad:
Katkend raamatust
Teine katkend raamatust
Intervjuu autoriga
Sehkendamine
Laiapea
Rabarberibulvar
Istu mu pingile...
Kultuur.err, Jüri Pino
Sirp
Liivametsa lugemised
Maarja Vaino, Looming
Raamatukoguhoidja lugemissoovitus
Nädala autor (katkend)
Kirjanduslik Päevaraamat
Päikesejänku ja 100 raamatut

Tänan "Varrakut" raamat eest.