Villem Grünthal-Ridala "Valitud värsid"

Keskkooli kümnendas klassis kirjutasin Villem Grünthal-Ridala kohta uurimustöö. Mitte et see miski asi oleks olnud, aga vähemasti lugesin tema luuletusi hulganisti. Ehk see raamatuke jäi mulle silma just nostalgia pärast. Alustasin lugemist neli aastat tagasi, nüüd viisin lõpule. Sest teda pole teps mitte lihtne lugeda, kuna see keel - seal on murdesõnu ja keeleuuendust. Ehk tahaks lugeda ja rütmi tabada, aga pead iga kolmandat sõna teose lõpus olevast sõnastikust järgi vaatama, mis katkestab luuletuse voo.

"Kevade tunne" aga on siiamaani minu suureks lemmikuks jäänud ja sobib täpselt praegusesse aega.

Kevade tunne

    Midagi helendab, helgib ja tuikab
      kaugete kinkude takka,
      kaugete metsade takka
    midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
 
    Taevas sätendab, särab ja selgub
      õilmetes, aasade kohal,
      õitsval, lõhnaval luhal
    tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
 
    Midagi helendab, helgib ja tuikab
      kaugete kinkude takka,
      kaugete metsade takka
    midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
 
    Südames midagi salaja tärkab,
      paisuvat, vallale püüdvat,
      midagi õrnasti hüüdvat
    hellana hinge helama ärkab.